Õpi surfama! Windsurfi algkoolitused! +3725228018

Reede, 25. juuli 2008

"Katapuldi kuningannaks" 23.07.08

Ikka Püünsi, tundub, et teisi surfikohti nagu polekski olemas enam...
Mida siis tänasest? Tuult suht vähe, kuid kuna ma väga äss ei ole, siis pole see ka suur probleem.
No pean muidugi ütlema, et peale esmaspäevast esmakordset glissi, ei kujuta ettegi, et peaksin niisama vee peal seisma :). No mida tuusiku juttu? 5m2-ne kokku ja vette.
Algab sõit väikse tiksumisega, aga mida aeg edasi, seda mõnusamaks läheb tuul ja lõpuks olen oma viiesega väga rahul.Tuleb ka gliss ära, kohe kõik otsad ja mu jalg on esimeses aasas, juhuuu... Mingil põhjusel on mul viiesega raskem lauda juhtida ja asendit leida...Kuidagi saan läbi häda sõidetud.. Tänase päeva pärl on aga see, et nüüd olen küll absoluutselt surfar, sest panin oma elu esimese katapuldi, krt haiget sain, aga igal juhul karjusin kõva häälega Margitile, juhuuu, ma panin oma elu esimese katapuldi ja oi ma olin rõõmus....nüüd siis on see ka tehtud ja tunne teada, mis juhtub ja kuidas hoog tirib purje otsa poole...No katapuldi rõõmu sain tunda veel mõned korrad...Mul veab, et ma nii kerge olen, sest vastasel korral oleks mu purjel härja suurune auk, sest ma ikka suure laksuga sinna sisse lendasin... no mitte, et mina häürja suurune oleksin....
No see selleks, igal juhul müttasime Margitiga 2,5 tundi ühtejutti....Aeg kaob seal vees hirmus kiiresti ja kõikidel õhtutel oleme miski peale 9-t alles välja saanud...
Info:
Koht: Püünsi
Tuul: ca 6-7m/sek
Aeg: 2,5h
Puri: Gaastra Pilot 5,0
Laud: ikka endiselt enda oma

"Ma ristin ennast surfariks ehk elu esimene gliss" 21.07.08

Kas ma teadsin, mida tänane päev toob?
Ilmselt mitte ja kohe kindlasti ei ole võimalik seda kirjeldada, kuid ma siiski proovin.
Puhus tuul ca 7 - 10m/sek. Minu jaoks päris esimene kord minna sellise tuulega vette.
Panin oma 4m2-se kokku ja siis see algas....
Kaldalt stardi tegemine lõppes mitmed korrad sellega, et puri lendas lihtsalt vette, kuna mu muskel ei suutnud seda hoida. Lõpuks, kui ma lauale sain ja purje tuulde, siis hakkas juhtuma selliseid asju, milleks ma valmis ei olnud...
Ma teadsin, et glisseerima tähendab seda, et laud tõuseb vee pinnale ja justkui lendaks...
Seni ei olnud seda minuga veel juhtunud. Nüüd siis äkki leidsin ma ennast keset vett kihutamas sellisel kiirusel, et mul oli hirm nahas. Minu ainuke mõte oli, et mis moodi ma suudan selle kupatuse seisma saada, sest ma tõesti kartsin :). Juba hakkasid kivid lähenema ja ainuke normaalne variant tundus olevat see, et puri nätaki vette visata. Seda ma muidugi tegingi. See lõppes loomulikult sellega, et prantsatasin ise samuti sinna. Püsti saades tirisin oma laua lähemale ja istusin sellele ja loksusin lainte sees ja mõtlesin, et mis see nüüd siis oli?
Et kas see ongi glissamine?
Pidin uuesti proovima, aga jalad värisesid.
Veidi vees rahunedes tegin uue katse. Samas olin suutnud ka välja mõelda, et kui sõita üles tuulde, siis peaks hoog väiksemaks minema, seega ei tohiks enam olla suur probleem hoogu vähendada.
Nüüd siis proovisin teadlikult, mis on glisseerimine.
Ma usun, et mu rõõmuhõisked olid Rootsi kuulda, sest tekkinud tunnet pole võimalik kuidagi kirjeldada, no Virgo ütleb selle kohta, et see on nagu orgasmi saamine või midagi selles suunas :)! No kuna ma orgasmi saades hirmu ei tunne, siis peab lootma, et see edaspidi glissates ka üle läheb :)....Aga, et tegu on siiski surfiblogiga ja mitte seksi omaga, siis kirjutan surfist edasi...
Kahjuks pean mainima, et iga triibu lõpus pildusin ma endiselt purje vette, sest sellisel kiirusel juhtimisest ma enam ei räägi. Ma sõitsin ilma jalaaasadeta ja käte abil, sest trapetsis sõites oli tunne, et ma ei suuda üldse lauda juhtida...no pean mainima, et ma olin lõpuks krdima väsind :)...
Aga ma sain aru, et nüüd on viimane aeg otsida üles esimesed jalaaasad ja need lauale tagasi kruvida.
Teate, mis on veel lahe, et need, kes samal ajal seal lähedal olid, elasid mulle kõik kaasa. See tekitas hea tunde, et ma kuulun kuskile.
Lisaks julgesin ma ennast nüüd surfariks ristida.
Nüüd on see siis tehtud! Oma sõbrad rääkisin ma oimetuks, sest tekkinud emotsioon ei mahtunud enda sisse :)... samas usun, et mitte keegi, kes pole elus ise glisseerinud, ei saa aru, millest ma räägin...
Ja jalaaasad kruvisin kohe veest välja minnes lauale tagasi...
Õigeks surfariks saamiseks on kulunud vees kokku ei rohkem ega vähem kui 61 tundi... on seda nüüd vähe või palju, ei oskagi öelda....
Info:
Koht: Püünsi
Aeg: 2 h
Tuul: 7-10m/sek
Puri: 4,0 m2
Laud: 122l SBKT

"Algajast surfarist surfikoolitajaks"19.07.08


Minu tütar juba teab, et kui väljas on tuul, siis ei ole ema kodus. Aga tahaks ju emaga koos olla. Nii sai ühiselt otsustatud, et võtan ta endaga kaasa ja näitan talle surfimaailma võlusid.Algaja jaoks ei ole tähtis mitte ainult ilm, vaid see, millega alustatakse, sest vale varustus võib võtta soovi surfi õppida. Leppisin Surfhousis Intsuga kokku, et kui nädalavahetusel on sobiv ilm, siis lähen võtan nende juurest suure 220L laua ja pidasin nõu purje osas. Kuid kuna mul endal on olemas väikeses mõõdus puri, siis otsustasime, et tema laud ja minu puri on hea kooslus.Ilm oli päikeseline ja tuuleinfo näitas Püünsis väga parajat algaja tuult. Nii sai sinna mindud, sest Püünsi on koht, kus on väga hea alustada. Ise sain seda alles nüüd teada, sest minu enda õpingud toimusid karmides oludes Roostal. Õnneks olen selle võrra ka karastunum :). Merilit soovisin õpetada siiski kergemate oludega kohas. Sellel päeval lauale järgi minnes tegi Ints mulle mõnusa kaika, millega saab purje peale tõmmata ja teate, kui ma siiani alati abi kerjasin, siis nüüd jaksan ma ise oma purje peale tõmmata. Olin uhke ja eks sõiduga on väike muskel suuremaks samuti saanud.Igal juhul panime asjad rannal kokku ja õpetamine võis alata. Ma olen juba õpetanud kokku 7-t inimest ja samas naeran, et olen ju ise alles algaja, et mida ma õpetan. Aga algajana tean ja mäletan veel hästi, millele esmalt tähelepanu pöörata, et mitte kukkuda ja sõit meeldivaks teha. Merilile tegin vees asjad selgeks ja näitasin ette. See järel ronis ta lauale ja peale mõnede kordade vette sadamist, suutis ta kenasti triibutada. Mul oli hea meel ja ta ise oli väga rahul. Tahab minuga nüüd ka edaspidi kaasas käia. Meiega liitus ka Jane ja nii sai ka tema Janetta une ajal laua peale aetud. Me oleme vist sündinud talendid, sest ka temal tuli see suht hästi välja. Imestas lohesurfarina vaid selle üle, et seda purje on ju nii raske venitada. No on jah! Kahjuks oli tuul Jane sõidu ajaks suunda muutnud ja nii ta triivis kaldast eemal. Et ta veel tagasi tulla ei osanud, siis päästis olukorra ujumine. Igal juhul olime kõik rahul.

18.07.08

Täna on siis see päev, kus ma käin ääretult targa näoga ümber oma 5m2-se purje ja üritan seda esimest korda kokku saada.
Pole kedagi appi ka kutsuda, seega pean ise toime tulema.
Kokku ma selle igal juhul saan ja lõpu rigamine jääb ikka kellegile, kes omab suuremat musklit, kui ma ise...
Tuul on vaikne, õpin halssi ja endiselt trapetsis olemist...
Info:
Koht:Püünsi
Aeg: 2 h
Puri: 5,0 Gaastra Pilot
Laud: Philomena

17.07.08

Tuult on vähe, aga....
Info:
Koht: Püünsi
Aeg: 1h
Puri:4,0m2
Laud: Philomena

24.07.08

Hommik on päikeseline ja seda jätkub terveks päevaks. Tuul on nõrk, viskan siiski igaks juhuks asjad autosse, mine tea, mis õhtul teeb...Päev möödub täna veidi rahulikumalt, pilk aknast välja annab vastuseks, et mida pole seda pole. Piilun siiski surf.ee tuuleinfot mis kahjuks kinnitab sama. Poole tunniste vahedega vaatan ikka, et ehk on muutusi. Päev on pikk ja selle aja jooksul võib kõike juhtuda. Piin on olla, vette tahaks! Nelja ajal saan lapselt teate, emme 6,4m/sek. Juubeldan ja sisimas naeran, minu tütar annab juba tuuleinfot.Viie ajal näitab 7m/sek ja suund W ja NW vahel. Sobib küll! Leian ennast teel Püünsisse. Võin sinna varsti silmad kinni sõita, sellest on saamas teine kodu. Teel olles mõtlen paratamatult, kui elaks lähemal ja et viimase kahe nädala trajektoor on suunal Tabasalu- Peterburi tee - Püünsi - Tabasalu. Kõik õhtud on veedetud mere ääres ja lõppu ei paista. Püünsisse jõudes tabab mind praktiliselt tuuletus. Astun oma seelikus ja kingades autost välja ja püüan leida siiski mingit tuuleõhku, et asjad valmis panna ja vette minna. Otsus 5 m2 Caastra Pilot kokku panna, on ainuõige. Suudan esimest korda oma purje ise ära pingutada teiste abita. Olen õnnelik! Palav on, õnneks olen tänaseks õhema kalipso kaasa haaranud. Sätin ennast vette ja sõit võiks alata. Mida pole, on tuul. Vees on päris mitu algajat, kes pusivad ja on rõõmsad kui liikuma saavad. Tahaks ka! Paratamatult meenub esmaspäev kui kihutasin glissis. Mõttes on küsimus, mida ma teen siin üldse, olen ju eilsest väsinud ja võiksin minna koju. Kohe meenub õpetaja Tarmo lause, et veel peab olema iga ilmaga, sest õppida on palju. Harjutan Intsu õpetatud halssi tegema. Paremalt minnes tuleb juba välja küll, vasakule minnes jääb veidi oskusi vajaka. Nii ma siis harjutan halssi, sest midagi muud ei ole võimalik teha. Nii sama seista ei ole väga huvitav. Peale poole tunnist tuuletust otsustan välja minna. Näen Stinat tulemas, kes on samuti ilmas täiesti pettunud. Annan talle oma lauda proovida. Peale seda pakime asjad autosse. Täna saab varakult koju....
Info:
Koht: Püünsi
Tuul: ca 3m/sek
Puri: Caastra pilot 5,0
Laud: Starboard Kombat Tufskin 122L

Neljapäev, 24. juuli 2008

14.07.08

Jälle olen Püünsis!
Surfilaagri väsimus on veel kallal, aga vette kisub ja proovima seda, mida laagris sai harjutatud.
Ma olin siiani sõitnud oma lauaga selliselt, et abiuim nn svert, oli alati kasutusel.
Täna läksin esimest korda vette ilma selleta ja imede ime, väga lihtne oli ilma selleta lauda õigel kursil hoida.
Et ma siiani väga trapetsis sõitnud ei olnud, siis sai seda harjutatud ja järjest rohkem tekkis laua peal seistes tunne, et jalga on vaja kuskile panna..
Kui algajad küsivad, et kuidas või mis moodi jalaaasad olema peavad ja millal on õige aeg, siis minul käivad need asjad tunde järgi....
Info:
Koht: Püünsi
Aeg: 2 tundi
Puri: 4,0m2
Laud: Philomena

"Nivea Surfilaager Mändjalas" 09.07-13.07.08

Surfilaager - aasta tähtsündmus surfajatele. Hakkasin seda väga ootama juba kohe peale eelmise aasta laagrit, mis oli võrratu. Salamisi unistasin, et sellel aastal olen surfilaagris, kui surfar ja mitte lihtsalt niisama uudistaja. Oma unistustes ei osanud ma soovida, et olen seal oma varustusega. Et kevadel sain omale oma laua ja purjed ja kõik jutud, siis seda enam ootasin seda, millal asjad kokku pakituna teele asun. Minuga tuli kaasa pea terve meie tiim Roosa - Triin, Olga, Kadi, Margit, Andra, Jane...Teadsin, et lähen laagrisse juba päev varem ja nii sai tehtud praami broneeringud juba kuu aega ette. Panin kokku vajaminevate asjade nimekirja ja nii see algas...Ma ei teadnud, kuidas me ära mahume, auto pole ju kummist...Aga geniaalne idee jättis autos ruumi ülegi...Minu"Hõbe Unelm" mahutab uhkelt...Lihtne lahendus seisnes selles, et laud kotist välja ja kõik magamisasjad, toolid, telk, poom ja mast lauakotti. Oli see alles mahutavusega. Pärast laud katusele ja kott selle peale, purjed kõrvale..Minust on saanud ootamatult pakkimise meister...Olen muidugi ka ääretult uhke õnnestunud auto valiku üle :). Sõit Saarde algas kolmapäeva õhtul ja oli ääretult lõbus. Kandam auto katusel püsis hästi ja ei olnud takistuseks tavapärasele sõidukiirusele. Väike lend üle lamava politseiniku võttis küll korraks tummaks, aga et midagi hullu ei järgnenud, siis naer tuleb sellele mõtlemisest siiani peale. Magasime esimese öö kämpas ja tegime ettevalmistusi järgmiseks päevaks. Väike siider naha vahel läksime randa uudistama. Surfhousi juurest leidsime Intsu ja sinna me selleks õhtuks maandusimegi. Tegelikult veetsin ma suurema osa laagri ajast seal nende juures. Neljapäeva alustasime Surfhousi telgis neil abiks olles, nimelt oli vaja panna laudadele kardaanid külge ja rigada kõik purjed. Õppisin selle käigus tundma väga erinevaid pingutussüsteeme ja leian, et see tuli suuresti kasuks. Olime surfilaagri avamisel, laulsime ja jäime ootama teisi külastajaid. Et veetase oli väga madal Mändjalas, siis sai ees väikeses sopis sõita vaid lühikese uimega, mina enda lauaga olin pidevalt liivas kinni. Seega otsustasin hoopis laenutada laua ja et Surfhousi omadel selle vastu midagi ei olnud, siis nii ma seal nende laudadega terved päevad seilasin. Päevad möödusid päikest võttes, surfates, uusi sõpru leides, õhtud/ööd grillides, napsitades, tantsides ja lauldes. Sain nende kolme päeva jooksul nii palju surfata, et ilmselt ei sõitnud ma tervelt eelmise aasta jooksul nii palju. Ma ei tahtnud kohe kuidagi veest välja tulla! Minu areng oli minu enda jaoks märkimisväärne, ma julgen kallutada ennast väga palju lauast välja taha poole, tõmmata purje endale rohkem peale, ma sõitsin jalad esimestes aasades ja tean, et olen võimeline ka tugevama tuulega sõitma suurema purjega, kui seda on 4,0m2. Teen võimalusel alati kaldalt starti, millega säästan oma jõuvarusid ja kõige selle vähese oskuse juures võtsin julguse kokku ja läksin võistlema. Vot selline tubli olen!
Lisaks kõigele leidsin ennast õhtuti RRD tiimi hulgast, kuhu Jane ja Kristi mind kutsusid. Nad on superluks kamp kõik ja mul on hea meel neid tunda. Lisaks kuulsin nende käest palju lugusid lohetamisest ja mulle tundub üha enam, et mina jään hetkel purjelaua juurde. Ma nautisin igat laagris oldud hetke, panin omale kõrva taha kõik Papa õpetussõnad ja ma olen nii ääretult rahul ja õnnelik, sest see laager oli parim. Tegelikult on kõik mis minuga juhtub lihtsalt parim...iga kord midagi uut ja teistmoodi...Nüüd juba ootan ma järgmist aastat, kuid ennem seda saab veel hulgaliselt hulgaliselt surfata! Nii ongi! Ärge küsige enam, miks mu silmad säravad ja naeratus on näol!
Aitäh laagri korraldajatele!

"Margiti esimene kord oma varustusega" 05.07- 06.07.08

Miks ma kirjutan siin oma blogis kellestki Margitist?
Aga seetõttu, et ta on minu hea sõbranna ja keegi, kes otsustas samuti surfama hakata!(Ennast kiitmast ma ei väsi siin juures :)! ) Kuna ta ise veel blogi ei pea, siis lubasin talle, et ma tema asjadest ka veidi kirjutan.
No esimene kord isiklike asjadega vees olemine on ju tähtis?
Meelitasin ta jälle kord Roostale ja nii me seal mõnusalt aega veetsime. Lahe oli vaadata, kuidas ta vees ukerdas, olin ju ise oma esimesel korral samasugune. Naljakas oli, aga ta on tubli. Meil vedas päikeselise ilmaga ja kasutasime seda kohe mõnuga! Uudishimu ajas proovima Margiti varustust. Et ta harjutas 5,0m2 purjega, siis tahtsin teada, kas jaksan seda hoida? Jaksasin ja sain väga hästi sõidetud. Tal on 150l laud, no see tundus suur ja turvaline. :) Vahetuskaubana andsin talle oma väikese laua. Sai hakkama küll! Igal juhul olime me seal mõlemad ääretult rahulolevad ja õnnelikud! Õpetasin Margitile kaldalt starti ja küll see ka hakkab tulema! Lisaks sain Arto käest kätte kleepsud oma laua jaoks ja purjenumbrid. Need polnud küll päris sellised nagu ette kujutasin, kuid ajavad asja ära.
Seega, mis on maailmas parim? - sõbrad, veidike päikest, tuul, meri ja oma isiklik surfikama...
Info:
Koht: Roosta
Aeg: kokku 2- päeval ca 8 tundi
Oma varustus.
Photos by Kadi Leinberg

"Pilguheit lohesurfi maailma"

See lugu algab sellest, et mul on surfivend nimega Indrek! Tegelikult on ta mu lugudest varemgi läbi käinud.
Kunagi, kui ma veel surfamisega ei tegelenud, mõtlesin, kumba ala valida. Millegi pärast tundus, et lohesurf on lahedam. Minu õnneks või kahjuks tegeles minu hea sõber purjelauasurfiga ja nii sai minust tema absoluutne fänn ja purjelauasurfi austaja. Seega jäi lohendus vaid imetlemiseks ja kuskile hinge siiski soov proovida. Seoses surfiga olen enda ümber kogunud suurepäraseid sõpru ja üks neist tegeleb ka lohesurfi koolitustega. Tema ja veel mõned seltsimehed nägid tõsist vaeva, et mind lohesurfi maailmaga tuttavaks teha ja mind sellesse usku pöörata. Siiani ei olnud see neil õnnestunud. Et organiseerisin sellel aastal oma 8 head sõpra lohesurfi õppima, siis ei lubatud mul endal samuti enam ei öelda ja nii ma siis oma surfivenna Intsuga liitusin ja koolitusele läksin. Midagi pole öelda, see lennutamine ja juhtimise õppimine on lihtslt tõesti kihvt. Mulle pakkus see palju rõõmu ja eks siin kohal pean ütlema, et kiitustega ei oldud kitsi...eks ma olin tubli õpilane ja õppisin kiiresti...Alustasime õpinguid madratstüüpi õppelohega, mis oli 3m2 suur ja mida ei saanud kinnitada enda küljes oleva trapetsi külge. Igaks juhuks hoiti õpilasel seljataga olevast aasast kinni, juhuks kui ta peaks lendu kippuma. Lõpuks, kui olime jõudnud pärispäris loheni, vot siis alles sain aru, milliste loodusjõudude käsutada olen...Et olen nii väike, siis enamjaolt rippusin lohe küljes ja Ints hoidis kinni, et päris minema ei lendaks. Asi tegi nii palju nalja, et ainult naersin ja lohe juhtimisest ei tulnud midagi välja. Indrek ei lubanud naerda ja käskis lohet jälgida, aga see ajas veel rohkem naerma. Igal juhul ma nii seal siis rippusin ja naersin ja proovisin lohet juhtida...Tuli välja küll, aga mu hing kuulub hetkel purjelauasurfile! Ja selle kohta ei räägi keegi kokkusaades lugusid, kuidas keegi leidis ennast männi või kuuse või betoonkai otsast :)!

Topu laager

Photo by Tiit Mõtus
Mida laagri kohta kirjutada?
Kes käisid, on kindlasti õnnelikud ja kes ei käinud, jäid ilmselgelt väga huvitavast kogemusest ilma. Pikalt juttu ei aja, teen sellest seekord kiidukõne!
Suured tänud korraldajale, see oli ääretult tore ettevõtmine! Jõudu ja jaksu Teile edaspidiseks!
Kiidan Papat, sest tänu temale oskan nüüd veidi paremini lauda juhtida! Virgo ääretu lahkuse ja abivalmiduse tõttu on mu poomi küljes trapetsiotsad ja peas teadmised, kuidas neid kasutada.
Intsu kiire tegutsemine päästis mu laua ja purje rahetormis lendu tõusmisest. Oma õpetajale Tarmole ütlen aitäh igakordsete julgustavate sõnade eest ja kõikidele teistele tänud, et üritus oli just selline nagu ta seda oli :)
Oma sõbrannat Margitit tänan ka tema usinuse eest, oli tubli ja tuli kohale :)!
Õppis pool päeva Intsuga koos enda purje rigamist.

Muuseas, ma ei osalenud võistlustel, kuigi kõik olid arvamusel, et saan hakkama. Aga oma sõidud Topul tegin ma ära ja see on kõige tähtsam.
Info:
Koht: Topu
Aeg: ca 4 tundi
Isiklik varustus 122L + 4,0m2

Photo By Indrek Ahun


"Mõttetud ostuotsused" 14.06.08

"Harjutamine teeb meistriks!"
Pean ütlema, et tuult väga ei olnudki, rohkem nagu soov minna mere äärde, panna asjad kokku ja vette, isegi kui sõita ei saa.
Et ma olin endiselt rigamisel absoluutne koba ja see mastijala ja purje vaheliste nööride rägastik mitte loogiline tundus, siis pidin leidma kellegi, kes kaasa tuleks.
Õnneks leidsin ühe sõbra, kes viitsis tulla vaatama ja abistas nii, kuidas oskas.
Pean mainima, et olin Püünsis ainuke surfar, aga see ei heidutanud mind, sest kui kohale tuldud, siis peab ka vette minema.
Pean vajalikuks kirjutada ka sellest, kuidas algajad oma varustust ostes igast jama kokku ostavad, mõeldes, et nendest asjadest abi on.
Mina suutsin soetada endale kardaanipehmenduse/kaitse. No arvasin, et sellest abi on. Teine tobe ost seisab mul peale esimese korra kasutamist kuskil kasti nurgas. Selleks oli purjepinguti, selline vändaga. No maksis teine miski 600 eeku, aga tolku ei miskit. Kui keegi tahab seda endale, siis annan tasuta ära ja soovitan kõikidel, kes arvavad, et nad ei suuda purje peale tõmmata, osta endale, kas siis pingutiga mastijalg, ma ei teagi, kuidas seda nimetatakse või siis kasutada kaigast või mida iganes muud. See riistapuu ei võimalda igal juhul purje rigada.
Naised muidugi võivad alati paluda abi sõbralikelt surfipoistelt, keegi ikka appi tuleb :)!
Ma ise kasutan seda muuseas suht tihedalt, no kui jõudu napib.
Aga , et kuidas ma aru sain, et kardaanikaitse on täitsa mõttetu asi?
No iga kord, kui asusin pööret tegema, tundus, et ei püsi laua peal ja kõigub teine koledal kombel, sest ega ma seda ju veel hoo pealt tee ja puri kipub ikka vette kukkuma. Mõtlesin, mis mõtlesin, aga võtsin igaks juhuks selle katte ära ja juba järgmise pöördega sain aru, et konks oli selles, et ma ei saanud panna oma jalgu nii laua keskele, kui vaja oleks olnud. Seega siis seisab see esimene mõttetu ost mul samuti kuskil.
Kui tulla jalaaasade juurde, siis mind kui algajat segasid need nii hullusti, et otsustasin seniks, kuni ma veel sõita ei oska, esimesed lihtsalt maha kruvida. Liikumisruum muutus kohe vabamaks ja sõita oli samuti mugavam.
Igal juhul ma sellel päeval seal kokku 2 tundi seilasin, ise hirmus rahulolev.
Info:
Koht: Püünsi
Aeg: ca 2 tundi
Oma kama

"Kui saad tundma Virgot"13.06.08

Kes on Virgo?
Ilmselt oskaks ta sellele küsimusele ise kõikse paremini vastata, kuid kui Te näete neoonkollastes surfipükstes kedagi mööda vett kihutamas, siis võite peaaegu kindel olla, et tegu on just temaga! :)
Aga mitte sellest ei pidanud ma kirjutama, vaid sellest, kuidas mina teda tundma sain?
Siin kohal võin öelda, et surfichatist on teinekord päris palju abi!
Kes teab, see teab! :)
Igal juhul võtsin ma temaga telefoni teel ühendust ja ütlesin, et Surfipiiga soovib õpetust! Muideks, Virgot iseloomustab lisaks kollastele pükstele ka ääretu lahkus ja abivalmidus, mis minu puhul tähendas täiesti tasuta nõuandeid :). Ja nii me siis Püünsis kohtusime!
Ta õpetas rigamist, sest see oli minu jaoks tuumafüüsika ja leppisime kokku, et ta vaatab kaldalt, mida juba oskan ja vajadusel tuleb vette, kui näeb, et hädas olen.
Nii ma siis oma esimesi Püünsi triibukesi tegin. Harjutasin, mis ma harjutasin, lõpuks läksin kaldale, et kuulda, mida Virgol mulle öelda on. Virgo ei olnud kiitusega kitsi ja avaldas arvamust, et peaksin minema kohe poodi trapetsit ja trapetsiotsi ostma.
Meeldiv oli tõdeda, et keegi proff arvas, et saan piisavalt hakkama :)!
Lisaks oli kaldal samal ajal ka pealtvaatajaid ja huvilisi käinud, kes soovisid oma silmaga näha, kes on surfichati Surfipiiga...
Tänud tekkinud fännklaaabile! :)
Info:
Koht: Püünsi
Aeg: ca 1,5 tundi
Oma varustusega

"Päris esimene kord oma varustusega" 08.06.08

Reedel sai pandud oma autole katuseraamid ja ostetud poest kogu taglas. Kingituseks sain katuseraami pehmendused. Juba tekkiski tunne, mida olin oodanud pea aasta. Kujutasin ette, kuidas panen oma laua katusele ja sõidan sellega randa, panen oma varustuse kokku ja lähen surfama. Kujutlus sai teoks pühapäeval, kui otsustasime sõita Roostale surfama. Uhke olin ja ääretult ääretult õnnelik. Mina oma uhiuue varustusega. Ja minu õnneks on mul sõbrad, kes soovivad kõike minu kordaminekuid ja äpardusi minuga jagada. Asjad koos, läksin vette...järgnevate minutite järel oli rõõm, mure, hirm, mõistmatus, arusaamatus...Miks? Sest merel oli väike lainetus, mis pani mu väikese litraaziga laua selliselt kõikuma, et ma selle peal püsti ei püsinud, rääkimata purje veest välja tõmbamisest...rõõmust laua üle sai küsimus, et kas tõesti olen oma ostuga nii puusse pannud ja ma ei tule sellega toime...lisaks oli mul sikutamiseks 4m2-ne puri, millist suurust ma polnud veel siiani kunagi käes hoidnud...Kurvaks tegi ja mõtlesin loobumisele...Ronisin veest välja ja mõtlesin, et mis nüüd saab? Minu õnneks sunniti mind vette tagasi ja tehti selgeks, et 5 minutiga ei ole võimalik midagi selgeks saada...Nii ma siis läksin uuele katsele..Ronisin sügavamale vette, laua peale, lasin seal tasakaalu mõttes ennast kõigutada, proovisin leida koha, kus seistes ei ole laud vee all ja tasakaalust väljas, võtsin ülesotsa ja tirisin purje veest välja. Kõikusin koos purjega, et aru saada, mida teeb laud..lõpuks tõmbasin purje tuulde ja ma sõitsin, sõitsin, sõitsin...Hing juubeldas, sest nüüd tean, et ma saan oma lauaga sõidetud ja et 4m2-ne puri ei ole liiga suur. Samuti sain teada, et siiani ei ole ma suurt midagi õppinud, sest tundsin ennast suurema laua peal liiga turvaliselt, nüüd enda omaga saab mu areng olema kindlasti kiirem, sest kes tahaks kogu aeg vees olla..
.

"Purjelaua ristimine" 07.06.08

Legend räägib, et aegade algusest alates ei tohiks ühtegi alust ilma ristimata vette lasta. See ei too õnne ei alusele ega omanikule. Nii sai hakatud uurima, kuidas surfilaua ristimist läbi viiakse ja milliseid nimesid pannakse. Sellest kujunes välja lõpuks suur surfichati nali, mille tõttu lisaks ristimisele, ka ise tuntust kogusin. See ei olnud muidugi eesmärk :). Et saaksite aimu, millest jutt käib, siis kopin siia surfiwikisse hülgemöla alla üles pandud vestluse, mille käigus tegelikult ei jõutudki eriti kuskile, aga niisama nalja peab ka saama.


'surfipiiga: Veidi teist teemat - mil viisil ristitakse purjelaudu, et kui auto kallatakse shampusega üle, siis laud rummiga või? Nii sama ei tahaks alust vette lasta..
'Hardcore EST124: surfipiiga, mina ristisin oma Gaastra Vapori rummiga ja panin talle ilusa naisenime - Jenna :)
'Jens: Aluse ristimise kohta on väga palju legende ja soovitusi. Paar mida mina tean purjekate maailmast, kasutasime just ühe laua ristimisel ka: jooki valatakse esimesena mastijalale (masti taha), siis vanale, ja alles siis teised asjaosalised. Ristida ei või omanik/kapten, vaid seda peab tegema "ristivanem", kes siis esitab alusele omad head soovid. Soovitatavalt naisenimi, kui kolm silpi, siis veel parem. Mida rohkem E-tähti nimes, seda parem. Detailid pole tähtsad, peamine et alus saab veestatud heas tahtes ja heale peremehele/naisele. (surfi puhul vana ütlus naiste kohta laevas ei kehti kuna samal ajal pole laual mehi :-)
'orm: to surfipiiga: Millal sul ristimine plaanis, paneks kalendrisse kirja.
'surfipiiga: To Orm - millal sul kalendris vaba koht on? Ma saan aru, et sinu näol on mu laual 1 "ristivanem " olemas.Kuna vanemaid peaks teadupärast 2 olema(kas peab ikka?), siis ilmselt tuleb keegi veel leida. :)..Lisaks siis ma korraldan lauale nime paneku võistluse, parimale nime pakkujale liiter rummi :) koola ostab ise.:)..ehh kas siin on ikka nali lubatud või olen ma väljunud hea tava piiridest?
'Jens: to surfipiiga: ristivanemaks piisab ikka üks, soovitatavalt naisterahvas. Nimede poole pealt, kui järgida erinevaid soovitusi (3 silpi jne), siis pea kõikidele reeglitele vastab "Helene"
'surfipiiga: to Jens - miks just ristivanemaks naisterahavas? Ma võtaks ikka meesterahva :)tundub turvalisem :)
'orm: to surfipiiga: Kalender näitab, et olen Laupäeval Pärnus Bacardi Fun-l. Lisaks on see suurepärane koht kus sinu laua ristimist teha. Palju toredaid inimesi koos. sellest võiks kujuneda lausa tradistioon, et fun-i etappidel toimub ka uute laudade ristimine... Seega 7.juuni 2008 kell 11.00 Pärnus. Ära siis lauda enne märjaks tee...
'surfipiiga: to orm - mul olid küll laupäevaks teised plaanid, aga sellisest ahvatlevast pakkumisest ei ole võimalik küll ära öelda :)Ja su mõte sellest omamoodi traditsioon teha, on samuti tõeliselt hea, millest sa toitud, et sul nii head mõtted tulevad? :)Seega siis olen ma sealkohal oma kolaga. Kas keegi teebkorraldajatele ettepaneku,teha päevaplaanis väike muudatus ja lisada sinna minu surfilaua ristimine kui ametlik osa :)...Laua märjaks tegemine ei sõltu hetkel minust, sest see on extremes põrandale pakitud, no loodan, et keegi sealt juhuslikult veekannuga mööda ei kõnni...aga et siis rääkides asjalikult, et mida selleks ristimiseks kaasa on vaja võtta, peale laua, minu enda ja hea tuju :)?
'orm: to surfipiiga: Taimetoitlane ei ole. Joon mis põleb... AGA TÕSISELT: Tean ainult ühte surfarit kes oma lauda ristinud, ilmselt tuleb temalt küsida. Muidugi tegemist on väga ohtliku tüübiga, üldiselt soovitatakse õrnadel naistel temale mitte läheneda. Aga kuna tema on ainuke kes teab kuidas surfilauda ristida siis ei jää muud üle kui küsida Aivarilt alias Hardcore. Aivar ae, räägi mida on vaja, et lauda ristida.
'surfipiiga: To orm:kui jood mis põleb, siis ma võtan ühe tünni petrooleumi ühes :),aga Hardcore ja ohtlik tüüp?Kas ma peaksin talle lähenemisel kasutama nt karu maski või peitma muul viisil minus peituvat õrna naist? :)või lähened sa talle ise?Oihh..ei ole vist ilus rääkida kellestki tema selja taga :),aga ma saan aru, et meil on igal juhul tema nõuannet vaja, sest vastasel korral jääb meil see toiming toimetamata :)
'orm: to surfipiiga: Ei se asi katki jää. Sest Aivar loeb ka listi ja küll ta head nõu annab.
'orm: Ilmselt peaks nüüd kõik hakkama siin pakkuma ilusaid laua nimesid. ARVESTADA TULEKS KINDLASTI ET TEGEMIST ON NAISSOOST ISIKU LAUAGA! Pakuks välja: "JUKU" 'surfipiiga: to orm:tänud naerutamise eest!Ja erilised tänud sellise suurepärase hoolitsuse eest ja siis muidugi see kaunis kaunis nimi :)..ma ei julge siin kohal isegi mõtelda, millised ideed sul peale seda tünni rummi tarbimist võiksid tulla..ma pean siin kohal lisama, et lisaks sellele et see laud kuulub naissoost isikule, on tegu selles mõttes erilisega, et sellist suurust sellise välimusega ei tohiks Eestis rohkem olla...(siin räägib keegi kes on jube pöördes oma lauast, andke andeks)...
'Jens: laua ristimiseks pole kunagi liiga hilja. Nagu õeldakse, parem Hilja kui Valve, vmt
*********************************************************************************''
Selliseks siis kujunes minu laua ristimise algus. Tegelikult läks see kõne veel edasi, aga see väljus igas mõttes ristimise teemast, nii, et ei ole siin hetkel kohane :)!
Nii ma siis tegelesin veidi nime otsimisega. Et pean lugu Kreeka mütoloogiast, siis esimene pilk oligi sinna ja nii ma ta sealt leidsin.
Nimi Philomela hakkas meeldima mulle oma kõla pärast, lisaks sellele tähendab ta ööbikut ja selle juurde käib kaunis lugu ilusast naisest... Seega miks mitte. Tegelik laua ristimine toimus Kakumäe rannas päikeseloojangu ajal. Selleks ajaks sättisime ennast kõik sinna. Võtsin kaasa teki, sööki, jooki ja me nautisime ääretult kaunist õhtut. Minuga koos tulid kõik need, kes pidasid vajalikuks minuga seda tähtsat hetke jagada.
See oli ääretult ilus. Kui päike puudutas mere pinda, siis oli õige aeg laud ära ristida.
Ristivanemaks on minu surfivend Indrek, kes ütles sõnad tuulele, merele ja lauale. See järel oli minu kord, kes ma palusin, et oleks tuult, merelt hoidmist ja õnne lauale. See järel ütlesin lihtsalt, et saagu sinu nimeks Philomela. Ja nii sai laud sisse õnnistatud/ristitud. Panime kokku minu väiksema purje Ra ja nii sai näha kogu kaunist ilu korraga kuu ja loojuva päikese taustal. Aitäh Teile sõbrad, et pidasite oluliseks kohal olla!

"Päris oma!"

Nädalate pikkune agoonia on läbi!
Ma leidsin omale sobiva laua ja kõik, kellega seda arutasin, näisid olevat kindlad, et olen saanud suurepäraselt mulle sobiva. Minu purjelaud kannab marki Starboard Kombat Tufskin 122L. Olin rõõmus ja ääretult õnnelik! Ja selle laua teeb eriliseks see, et Eestis sellise suurusega samat marki lauda rohkem ei ole!
Jäi veel leida taglas. Et Surfhousi pakkumine oli soodsam , kui Extreme oma, siis otsustasin osta kogu ülejäänud vajaliku kraami sealt. Olin lõpuks nõus omandama 2 purje - 4,0 ja 5,0m2.
4,O m2-ks purjeks pakkus Ints uut Gaastra Manicut ja 5,0m2- ks Stina kasutatud Gaastra Pilotit.Teatavasti ma ei taha kasutatud asju!
Kuid läks järgmiselt - kuna järg oli jõudnud masti valikuni, siis palusin, et Ints annaks mulle korraga tavalise masti ja RDM 100% carboni kätte. Hoidsin neid seal ja, et raskuse vahe oli nii tuntav, siis langetasin otsuse, et võtan Gaastra masti 75% carbon ja Stina kasutatud purje, sest kergem mast oli nii palju kallim ja ma ei oleks saanud enam lubada endale uut purje. Ints itsitas kõrval ja ütles, et must saab isegi asja, sest ta lootiski, et tulen ise sellele targale otsusele. Seega oli siis mast samuti olemas ja teine puri. Jäi veel poom ja mastijalg ja kardaan. ProLimiti kardaani leidsime kiirelt, samuti Gaastra mastijala. Poomiga tekkis väike probleem, ostmise hetkeks ei olnud neile jõudnud veel kerged, tänapäevased poomid ja nii lubas Ints müüa mulle enda vana suht soodsalt.
Et see oli ka väga ilusat värvi, no naistel on ju värv oluline, siis sai ka see asi korda.
Seega, mul oli olemas kogu isiklik surfivarustus! Päris minu! Ja ma ei kahelnud hetkekski, et peaksin selle raha kulutama millegile muule.
Nüüd veidike sellest, kuidas ma lõpuks oma asjad koju sain - juhtus nii, et kõik minu tähtsad ostud sattusid ühele ajale. Olin soetamas omale uut sõidukit, mis oli samuti juba väljavalitud ja ootas vaid koju viimist. Seega, kui olin auto kätte saanud, siis esimese asjana lasin paigaldada sellele katuseraamid ja, et olin saanud Intsult kingituseks ka raamipehmendused, siis sai ka need paika pandud. Siiski ei olnud mahti kohe lauale järele minna. Tema ootas mind Extremes. Käisin teda seal vaatamas ja silitamas nagu oleks kutsikaga tegu. Ostsin talle ka koti ja nii ta seal selle sees põrandal lamas, kuni lõpuks tuli aeg talle järele minna. Ma ei tea, kas ma olen üldse kunagi millegi üle nii palju uhkust tundnud või mingi asja üle rõõmustanud, aga olin väga väga õnnelik, et saan nüüd oma lauaga koju minna... See oli uskumatult sügav rõõmutunne!
Ja teate, see tunne on päevast päeva, kui ma oma lauda toa nurgas seismas vaatan....

Väike kirjeldus käib asja juurde:
Mix a wide, compact, thin and high-performance shape with a full EVA deck, entry level insert positions, a centre-finbox and you get two boards in one: it's a stable, light and comfortable kids' board for learning and progressing on one hand, and a fast, maneuverable board with a wide wind range for adults on the other. The Kombat Tufskin is built in Tufskin technology for durability and value. The Kombat Tufskins' all new shapes are extra wide and especially slim, planing up early and easily with a smooth and stable jibe ideal for the kids' first carves. Power the board up with a full size sail and the boards transform to deliver a powerful, fast, maneuverable and exciting freeride performance across a wide wind range.3 fins are supplied to compliment the Kombat Tufskins' dual purpose:
Kids' entry level settings: Fit the two supplied plastic Shallow Fins and place the footstrap in the entry level positions.
Kids' progressing settings: Fit the Freeride fin in the tail only and place the footstrap in the intermediate positions. The centre finbox can be closed off with the supplied finbase.
Kids' or adults' performance settings:Fit the freeride fin in the tail only, place the footstraps in the advanced settings. The centre finbox can be closed off with the supplied finbase.Key Features of the Starboard Kombat Tufskin Windsurfer 122:
Improved early-planing and top-end speed with a sharper and more aggressive riding sensation
Spiraling Vee concept enhances front foot jibing by engaging the rail forward rails into the turn - like the front steering wheels of a car.
Reduced Vee under your feet gives a high free ride and extra vee-kick in the very tail then brings an extra edge of control and fluidity to back-foot driven jibes.
New tail cutaways that sharpen the fin drive sensation.
Wide and slim concept gives more stability and comfort yet more performance in a compact package.
Wide wind range with fast, fun and maneuverable performance for adults.Board Size (ltrs): 122Length (cm): 235Width (cm): 72Weight (kg): 9.7Sail Range: 2.0-9.0Drake Fin: Freeride Flow 360 S-Flex + Shallow 330Fin Range: 30-44Fin Box: Tuttle

"Valikute ees, kes otsib, see leiab!"

Seda võib kirjeldada, kui nädalaid kestev agoonia ja põrgupiin, mis tuleneb enda otsustusvõimetusest ja asjatundmatusest.
Sai see alguse sellest, kui sõbranna Margit viskas tuulde lause, et kas sa tõesti mõtled ka see aasta iga päev Roostale sõita ja seal asju laenutada, et mõtle nüüd ikka reaalselt järgi.
Sellest sai alguse teadmine, et pean panka röövima ja soetama endale enda asjad. Kahjuks on minuga see lugu, et ma ei taha tavaliselt kasutatud asju, et peavad olema ikka uued.
Ja nii hakkas peale õudusunenägu - ma ei teadnud, mida ma üldse vajan?
Käisin läbi kõik surfikama müüjad, võtsin pakkumisi ja võrdlesin neid, ise teadmata, mis neil vahet üldse on.
Laua suurusest ei teadnud midagi, arvasin, et küllap saan hakkama 130 liitrisega ja purje suuruseks mõtlesin 3,0m2-st purje?
Surfhousis võttis Ints mind käsile ja ütles, et ta ei müü mulle väiksemat purje kui 4,0m2 ja, et laud võib olla ka väiksem. Näitas erinevaid, aga need ei tundunud õiged, näitas purjesid, no mida ma nendest ikka oskan arvata? Igal juhul oli mu pea kõigest nii sassis, et jube.
See oli kohutav!
Käisin Pirtal Hawaiis, seal vaadati mind, kui tulnukat ja ilmselt arvati, et no mida see tips üldse siit tahab? No ma tahtsin päris enda asju! Ja ilmselt pole soovitav minna hankima varustusepakkumisi 10 cm -l kõpskingadel ja lehvivas seelikus :)!
Extremeis läks paremini, sest olen sealt juba ühtteist ostnud ja nad mind tunnevad. Eks seal oli sama, et mida siis soovid?
Ma arvan, et ma olin tõeliselt raske juhus oma teadmata soovidega.
Igal juhul sain ma oma pakkumised, kuid endiselt olin ise segaduses ja mõelda oli oi kui palju.
Loomulikult rääkisin oma õpetaja Tarmoga ja pidasin temaga nõu.Ta oli arvamusel, et Intsul on õigus.
Kui rääkida pakkumistest lähemalt, siis Extreme oma oli taglase osas kallim kui Surfhousi oma.
Hawaiii teenindus ja pakkumine jättis veidi soovida ja ei olnud usaldusväärne, ilmselt tulenes see ka minu mitte surfarlikust välimusest :).
Ja , et mul olid ainult pakkumised ja mitte asju, siis mõtlesin teha veel uue tiiru. Sest kõige tähtsam on leida paat, no minu puhul küll purjelaud.
Läksin uuesti Extreme vaatama ja uurima. Janar tõstis järjest laudu rivist välja, näitamaks, mida neil on. Selgus, et 130l ei ole. Ta küsis palju mu oskute kohta ja arvas, et mulle peaks sobima täpselt üks neil müügil olevatest laudadest, aga see on 122l.
Palusin seda näidata.
Rivist tõsteti välja valge, kollase, mustaga Starboardi laud. Te võite naerda, aga ma seisin selle laua ees ja teadsin kohe, et see ongi see, et see on minu laud.
Ta oli litraazilt väiksem ja minu hinge jäi kahtlus, kas ta on mulle sobiv, kuid ma panin ta kinni. Lubasin arutada laua omadusi Tarmoga ja kui tema ütleb, et see sobib, siis ostan selle ära.
Ma tahtsin, et Tarmo ütleks mulle, et jah see sobib sulle, sest see laud oli parim, mille ma olin poodidest leidnud :)
Kes tahab taglase lugu lugeda, peab piiluma järgmisesse sissekandesse.
Muuseas, kõigele lisaks pean ütlema, et tegelikult võtsin ma pakkumisi kahele erinevale komplektile, sest sõbranna Margit vajas samuti omale varustust! :)

Lisaks, kui keegi on samas jamas, no kõpskingade või ülikonnaga rannas, siis julgen soovitada kõikidele Indrekut Surfhousist ja Janarit Extremest, sest nad on piisavalt kannatlikud tegemaks kindlaks, mis on just sulle sobiv ja absoluutne professionaalsus tagab, et sa pärast hädas ei ole :)!

"2008 hooaja esimene proov" 24.-25.05.08

Ja ongi tehtud! Ettevalmistused käisid mitu päeva ja ikka oli minnes tahtmine mitte minna. Külmavares olen ja ilm ei ole ju ikka veel nii soe, rääkimata siis veest. Igal juhul ajasin ma omale Harku järve ääres kalipso selga, laenutasin kama ja läksin vette. Ärevustunnet teate enne eksamile minekut, südame kloppimine, jalgade värin, üleüldine nõrkus? - ei ei ma ei olnud haige, lihtsalt teadmine, et kohe olen laual ja sõidan ja...kirjeldamatu tunne on..
Tuul oli suhteliselt tugev ja, et neil ei olnud mulle anda mulle parajat purje, siis olin sunnitud proovima suuremaga, minu jaoks on suur 4m2. Sellega andis alles mässata ja enamus mu jõuvarudest läkski sellele, et keset järve olles suuta purje hoida, sõidust ei saa siin eriti rääkida. Et see rahmeldamine väsitas, siis lõpuks loobusin, sest pole mingit mõnu, kui sõita ei õnnestu. Seega siis tuli mulle päästenaiskond aerupaadiga järele. See oli omamoodi ettevõtmine, sest nad ei osanud arutada ja lisaks minu vedamisele õpetasin, kuidas aerutada..lahe oli...
Selle päeva kokkuvõtteks võib öelda, et kahetsen, et ma juba varem vette ei läinud, sest vesi oli soe ja et ma vette ei kukkunud, siis ei hakanud ka külm. Igal juhul innustas see mind proovima järgmisel päeval. Samuti sai kokkulepitud, et minu jaoks pannakse kokku väiksem puri. Kokku sõitu 0,5 h, maksumusega 200.-
Järgmine päev oli päikeseline ja mõnus ja oi, kuidas ma ootasin vette minekut. Ma ei mõtelnud enam, et äkki on külm. Tuul oli mõnusalt paras. Nii sai kogunetud jälle Harku äärde. Seekord võtsin väikese purje 3m2 ja 155l laua ja nautisin kohe mõnuga sõitu. Sõitsin kokku 1h. Algaja asi, ei jaksa korraga rohkem. Maksumus 300.-. Peale seda sõitu sain aru, kui valesti olin arvanud, et sõidan selle hooaja veel laenutatud asjadega. Väike arvestus näitas, et kui sõidaksin iga päev al.01 juuni kuni 31.okt. 3 h, siis läheb see maksma mulle 135 000.-. Isiklikud asjad maksavad ca 25 000.-. Langetasin otsuse hankida endale enda asjad.
Hooaeg on alanud ja mul on ääretult suured eesmärgid...Loodan need kõik täita...

"Kevadine ärevus"

Mis on kevadine ärevus?
See on see, kui sa näed, et päike käib järjest kõrgemalt ja ilm on soojem ja väljas on tuul.
Ja minu mõtted on üha sagedamini surfi juures.
Et olen kohutav külmavares, siis väga vette ei kipu, aga tahtmine on nii väga suur!
Ja mis saab võitu?
Eks ikka surfisõltuvus, sest sellest tundest tugevamat pole :)

"Talve tegemised"





Talv!
Uus ootus, uued tuuled!
Küsimus - Miks ma nüüd ootan talve ja lund? Vastus - Sest olin eelmisel talvel õppinud selgeks selle, kuidas lumelauaga mäest alla saada.
Sain lubada endale pea iga nädalavahetusel Kuutsemäel käimist ja nii mu talv mööduski.
Minu eesmärk talveks oli, et oskan hooaja lõpuks sõita esikandil ja saan ise tõstukiga üles.
Ja pusisin mis ma pusisin, aga selgeks ma selle sain.

Siit tuleb minu lumelaua päevik -

...Minu uued proovimised jäid nüüd juba sellesse talvesse. Esimene taasalgus toimus detsembris, kui oma sõpradega mäele läksin.. Taas laud kaenlas vallutamas Kuutsemäge. Tõstukist hoidsin eemale, sest kahjuks oli valusalt meeles eelmise aasta kogemus. Libisemine tagumisel kandil tuli väga hästi välja, samuti laua juhtimine näoga allapoole mäge. Aga, et see hakkas juba igavana tunduma ja tähtis on ennast arendada, siis võtsin seal vastu otsuse, et selle hooaja kevadeks pean oskama sõita esikandil sama hästi...Mõeldud tehtud...Kas ikka oli tehtud? Ei olnud, sest see osutus keerulisemaks, kui olin arvanud ja mina, kes ma polnud siiani veel saanudki aru õigesti sõnast kukkumine, hakkasin lauatamise asemel seda harrastama. Ma ei oska öelda mitu korda ma mäelt alla sõites igal pööret teha proovival korral seliti maha käisin, peaga vastu maad...aga seda oli oioi kui väga palju...vahepeal tegi see kurvaks, aga ma ei jäta jonni, sest olen kangust täis...Nii ma siis proovisin ja proovisin arusaamata, et mida ma valesti teen, et see välja ei tule...aga, kui lauda juhtida ei oska, siis ei saagi midagi välja tulla...Ja nii ma siis vantsisin jala mäest üles ja tulin sealt kukkudes alla. Mõtlesin, et mis krdi pärast ma ei naudi siin seda mida oskan, et see oleks ju hoopis toredam.. aga ei, endale seatud eesmärk vajas täitmist. Olime mäel kahel päeval, kokku 10 tundi. Teisel päeval hakkas juba tekkima arusaam, mil viisil saab sõita nägu mäe poole, kuid sõnadest"Ma oskan" olid asjad veel väga kaugel. Lisaks premeerisin ennast sellise kukkumisega, et ilmselt mõjutab see mu mõtlemist veel siiani. Sain korraliku peapõrutuse ja sain nüüdsest ka aru, miks kantakse mäel olles kiivrit? See oleks päästnud mind kuuajasest peavalust. Mõned oleksid ilmselt loobunud, aga mitte mina. Mu perekond peab mind hulluks, samas olen ma neid oma entusiasmiga nakatanud ja küllap näete meid varsti juba kõiki mäel koos.
19.01.08 5h - taas Kuutsemäele teel. Sellel korral sai mindud Inge ja tema kutiga, samuti kaasas minu tütar Merili, kes soovis lauatama õppida. Kas teate milline ilm oli? Tuul puhus 15m/sek ja vihma kallas nagu oavarrest, no õues ei tahtnud igal juhul olla. Aga mäele me läksime. Kogu Kuutsemägi oli jäine ja liikuda ei olnud ka roomates võimalik , elekter läks ära ja olime poole tunniga aluspesuni märjad....aga...nagu isegi mõistate, et kui on kohale tuldud, siis peab nautima...Merili sai sõidu väga ruttu selgeks, emasse ilmselt ja nii me seal siis sõitsime. Et tahtsin harjutada esikandil sõitmist, siis seda ma järjekordselt harrastama hakkasin. Eks see tuli läbi kukkumiste, kuid igal juhul juba paremini, kui eelmisel korral. Tõstukit ei julenud proovida ja õnneks oli voolukatkestus . Seega harrastasin rõõmsalt mäest üles marssimist..igal juhul olin ääretult rõõmus, et saan nüüd juba aru mil viisil lauda mõjutada, et see hakkaks liikuma sinna kuhu vaja.
23-24.02.08 - Kuutsemägi/6+5h. Minu teine lemmik koht Eestis. Põhjuseks ikka võimalus lumelauatada. See on tõeline kirg. Seekord sõitsin 153cm lauaga ja kui esimene mäest allasõit tundus kuidagi mitte väga hea, siis väikese klambrite reguleerimisega sai asi korda. Ja mis te arvate, et ma tegin? Loomulikult proovisin jälle sõitu esikandil. Nii möödus terve päev, mäest üles vantsides ja alla sõites, proovides sõitu esikandil ja siis tagakandil nagu slaalomit. Ja teate - välja tuli. Ma ei hõiska veel, et ma oskan, aga mul tuleb see välja ja ma suudan kontrollida lauda, mis tegelikkuses on mulle liialt pikk, sest laud peab teatavasti olema ca 20cm endast lühem. Randmekaitsmed päästsid mu käeluumurrust ja nii ma rõõmsalt lauatasin. Tegelikult hakkas mulle väga vastu see, et ma ikka veel jala käin...kaua võib? Aga, et see eelmise aasta kukkumine nii ehedalt meeles oli, siis ei kiskunud ikka tõstuki peale. Tegelikkuses kaks päeva mäest üles kõmpimist väsitab ka tugevamad ära ja võtab ära soovi sõita. Seega oli minu järgmine eesmärk saada selgeks tõstukiga üles saamine, et oleks võimalus nautida rohkem sõitmist ja eks see lume peal istumine tegi tagumiku ka märjaks. Proovimine jäi juba järgmiseks korraks....
27.02.08 - Kuutsemägi/3 h - Et sattusin töö asjus Otepääle, siis sai loomulikult mindud ka korraks mäele. Et organisaatoril oli omast käest võtta instruktor siis mõtlesin, et miks mitte teda kuulata ja et ehk on tal mulle midagi rääkida või õpetada mida ma veel ei tea. Et meil oli pundis veel inimesi kes polnud varem sõitnud, siis alustati päris AB-st ja minu jaoks tundus asi veidi igav. Et olin sõitmise korraldajale maininud, et ma tahan tõstukil sõitmist selgeks saada, siis ta palus mul näidata, et kuidas ma sõidan ja näinud mu sõitu, ütles, et mul pole siin algajate koolitusel midagi teha ja et läheme parem tõstukiga proovima. Ütlen ausalt, et ma kartsin ja väga ja ütlesin, et ehk ma peaksin ikka instruktorit kuulama jääma, aga seda võimalust mulle ei antud ja eks mu enda soov ajas mind liikvele... Marko tiris mind kättpidi tõstuki juurde ja hoidis mul ümbert kinni, et ma ei kukuks. Ma klammerdusin tema külge kramplikult, sest kukkumise hirm on mõõtmatu...pidin tal peaaegu riided seljast rebima, sest hoidsin nii kõvasti tema jopest kinni . Esimene mäkketõus lõppes kukkumisega 10 meetrit ennem tippu jõudmist, aga ma juubeldasin, sest olime peaaegu lõpuni jõudnud. Nüüd ainult alla ja uuesti proovima... Olin täis indu, kuid väike hirmupisik oli endiselt sees... Marko aitas mäepeal, kui kukkusin ja suunas mind oma õpetustega. Teisel korral tuli üles sõit juba pisut paremini välja ja püüdsin enam mitte nii kramplikult olla... saime mäe tippu, ilma kukkumata...kas teate mis võib õnn olla?..just seda see oligi...ma hüüdsin mäel lihtsalt juhuuuu, sest ma olin nii väga rõõmus ja lahe oli see, et kõik seal olijad rõõmustasid samuti, et meil nii hästi läheb...Mäel, kus me sõitsime oli suht kehva lumeolukord ja, et oli vaja tõestada, et meil tõesti hästi läheb, siis tehti ettepanek minna teisele nõlvale... Mina?????? Kes ma ei oska veel sõita õigesti..Aga no selge, eks läheme siis, et ise te teate eks, kui ma sinna pärast jään.. tegelikkuses ei olnud ma isegi teadlik, et selline nõlv kuhu mind viiakse, üldse olemas on....igal juhul sain ma väikese shoki selle kõrgusest ja piilusin kikivarvul mäest alla ja ütlesin, et mina siit küll alla ei tule...Minu mäele ässitajad ei lubanud mul alla vanduda ja nii ma siis sealt vaikselt alla hakkasin sõitma, mina ees ja Marko julgestuseks taga...mõni kukkumine ja all ma olingi...aga nüüd siis see tõstuk... see mägi oli kohutavalt järsk ja tundus lausa võimatu, et sealt üles saan..aga mul oli minu tugi ja, et ta oli eriliselt hooliv ja innustav, siis üles me sealt sõitsime kordagi kukkumata....meeldima hakkas see järsk mägi..proovisin isegi seal suurema kiiruse peal esikandil sõitu ja uhh kui väga rahul ma endaga olin ja ma ei jõudnud ära tänada oma head hinge, kes mind aitas. Otsustasime teha väikese pausi, mis kujunes jäägermeistri peoks...siiski tahtsin veel sõita ja nii läksime tagasi mäele...peale 3 jäägrit oli julgust hoobilt rohkem...mäest üles saamine oli juba käkitegu,siiski siiski koos oma abistajaga, aga ikkagi, olin aru saanud, kuidas tõstukil olla, nii, et ei kukuks, vajasin siiski kellegi tuge... igal juhul mu julgus sai mulle saatuslikuks, sest hakkasin oma veidi pehmete jalgadega tegema uusi mulle tundmatuid manöövreid ja need lõppesid väga kurja kukkumisega...noh põlve peal on põlve suurune sinikas siiani näha...hirmus... Võtan need 3 tundi kokku sõnadega fantastiline, et julgesin proovida ja tunnen uhkust enda üle, et suutsin tõstukiga üles sõita, kukkudes vaid korra ja, et ma käisin ära teisel nõlval....juhuuu.....mul on mille üle kogu hingest rõõmustada...
08.03.08 - Kuutsemägi/6h- ..Haigus on selle nimi...täielik sõltuvus millestki, mille vastu ei ole võimalik enam hakata...Eelmisel korral mäel käies sain harjutada ühe toreda sõbraga koos tõstukiga üles sõitmist ja käisin mäe nõlval, mille olemas olust mul varem aimugi ei olnud. Lisaks sain järsu mäe peal harjutada oma esikandil sõitmist. See kõik andis nii palju indu juurde ja soov jälle mäele saada muutus elutähtsaks. Nii sai juba varakult Suusabaasi poistele öeldud, et nad lauad sooja paneksid, oleme tulemas. Asi otsustatud ja 08. märts tehtud. Suusabaasi sõpradelt saime "soojad"lauad ja edasi siirdusime Kuutsekale. Teate, kui palju lund oli seal? Täiesti uskumatu kogus ja kõik nõlvad olid lahti. Panime lauad alla ja hakkasime aga harjutama. Mitte kuidagi ei tahtnud enam jala mäest üles minna, aga et sõbrad, kes samuti mäel olid, olid kadunud, siis pidime seda siiski tegema...Nii palju julgust ei olnud, et kohe ise minna. Harjutasin jälle oma esikanti ja tundsin rõõmu, et see järjest paremini välja tuleb, ainult mõningase väikese kukkumisega :). Lõpuks ilmusid sõbrad välja, ostsime endale mäepiletid ja sõit üles võis alata. Juhuuuu...sain Markoga kõik korrad väga ja väga hästi üles ja ei kukkunudki..nüüd oli vaja vaid alla sõita...Saime tohutult harjutada ja nüüd juba proovisin sõita nii üks jalg ees kui vahepeal teine, samuti proovisin teha enda ümber tiire...välja tuli..nii õnnelik olin...No õnn sai mingi aja pärast otsa, sest sõbrad tahtsid koju ära minna, meie Olgaga seda soovi veel ei avaldanud. Nii ei jäänud muud üle, kui proovida ise täiesti omal käel mäest üles saamist. Hirm, mis mind varem takistas, oli kadunud, jäänud oli vaid soov proovida ja saada üles, et saaks korralikult sõita...Mõeldud tehtud...kaks esimest korda sain sõidetud tõstukiga umbes 10 meetrit, kolmandal korral sain mäe otsa....mina ja täiesti üksi ja sain hakkama...tundsin tohutut rõõmu sellest...olin saavutanud oma eesmärgid - sõita esikandil ja saada ise tõstukiga mäest üles...ma olen kõva tegija, vähemalt iseenda jaoks...Rõõmu saavutatu üle läksime jagama Suusabaasi. Mark küsis, et no kuidas oli, aga vastus oli minu näos olemas, sest hing juubeldas sees ja naeratust suult ei olnud võimalik kuidagi eemaldada. Kõik olid rõõmsad õnnestumise üle. Mark jagas pontsikuid ja teed ja nii me seal lobasime nendega lauatamisest, surfist ja kõigest muust. Järgmiseks korraks jäi Marki lubadus, et õpetab mulle asju mida ma ei oska, sest tahan juba jälle midagi uut juurde õppida. Nad on seal mega lahe tiim ja mul on ääretult hea meel nende sõpruse üle. Kokkuleppeks jäi, et nemad hoiavad lume maas ja meie oleme pühade ajal jälle seal nende juures.
21 - 22.o3.08 -Kuutsemägi...Seekordne saaga on järgmine - Marko hellas kolmapäeval, et kle vaata välja, et külmaks kisub, no aga plaanitud olid ju pühad kodus koos suure küürimisega. Hing ei andnud siiski rahu ja paar kõnet suusabaasi said otsustavaks, sest sealt öeldi selgelt, et ilm ja mägi on super. Oi jahh, seega viskasin mõtted rahulikust nädalalõpust nurka ja hakkasin omale kaaskondlaseid organiseerima. Markole sai teada antud, et minek ja tütarlapsed Kadi ja Triin olid samuti kohe käsi ja nii ta läks. Reede hommikul kl 8 oli start. Muuseas selgus, et mu auto mahutab suurepärasel hulgal kraami-1,60 pikad lumelauad ja kogu tavaari, mida mäel vaja läheb, lisaks mahtusime ka ise 4-kesi kenasti ära. Veetsime mäel 7 tundi, siis kippus väss kallale ja mõtlesime, et peab hakkama koju tagasi sõitma. Jätsime mäega vääriliselt hüvasti, sest sellel hooajal me enam sinna minema ei pidanud...Viisime asjad suusabaasi tagasi ja ajasime veel niisama juttu..Et ma alati uudishimulik olen, siis seekord soovisin teada, kus poisid ise ööbivad seal olles, selgus, et neil on üürikorter, kuhu vajadusel lubati ka mind majutada :)..no tundus, et seda ei olnud vaja 2 korda öelda... edasi oli vaid küsimus, et mis Otepääl täna toimub... ja nii sai täiesti lambist ekspromt otsustatud, et jääme sinna, sest öömaja oli ju olemas. Edasi liikusid asjad väga rummiselt... Igal juhul sobis meile kõikidele pidu suusabaasis ja ööklubis Help...vahepalana oli Come Back, millest me ei räägi ja siis see lubatud majutus... selle kohta võivad mõned öelda, et oh hea ja mõned, et üks kaks kolm keerame...no igal juhul me ei kurda eksole...mina igal juhul und ei saanud..aga naerda sai küll kõvasti...ja mis te arvate, mida me järgmisel päeval tegime? Otse loomulikult olime taas tagasi mäel, et jäta siis veel hüvasti...Tegelikult oli see käik super lahe ja tavalised inimesed oma pühi nii ei pea, aga mis teeb õnnelikuks? Eks ikka see, kui teed midagi, mida sa ette ei plaani...
28-29.03.08- Kuutsemägi .Ma ei tea, kuidas seda ratast nimetada, millele ma sattunud olen...igal juhul on minu elu osaks saanud lause..kle, mis te arvate kui...ja sellega kaasneb kogu ülejäänud laviin, mis võtab endasse, hoiab , keerutab, aga lahti ei lase....ja nii nädalast nädalasse juba pikemat aega...Leppisime kokku, et läheme laupäeval 29.03 ja võtame mäelt viimase lume, et naudime täiega ja tuleme ilusti õhtul tagasi. Kõik oli väga tore, kuniks Tullu avastas, et võiks reede õhtul sauna teha ja niisama lobada, et ehk tuleme juba siis...mõte hakkas tööle..oli küll üks probleem, et kas kõik saaksid tulla ja kas kõikidele sobib?..mõned kõned ja ekspromt otsus sai tehtud..Seega siis juba jälle me leiame ennast Otis ööbimast, kõige selle juurde kuuluvaga..Reedel peale tööd kogunesime Kadi juurde Endla staapi, kus siis pakkisime endid asjadega minu limusiini ja sõit võis alata... Marko roolis hobust ja arvake ära, mida tegi kari kaasas olevaid naisi, 4 siis nimelt...kui te teate, mis on kaelakee hääl, siis mõistate ja rohkem ma ei pea lisama...igal juhul sai sellest väga ja väga lõbus sõit ja kogu ettevõtmisest üks meeldejääv üritus...Ja otseloomulikult olime me mäel, küll väga väsinud, aga siiski...
Sõidust ei tulnud suurt midagi välja, sest pidu andis endast tunda, aga et päike paistis kevadiselt, siis lõsutasime mäe otsas ja nautisime kaunist ilma...

"Unistused täituvad - Dahabi surfilaager"10.11-17.11.07

















Unistused täituvad!
Siiani ei suuda tegelikult uskuda, et olen seal ära käinud. Nüüd, aasta hiljem, oskan seda panna sõnadesse...
See oli minu esimene reis soojale maale ja pean alustama sellest, et minu kujutluses nägi Egiptus välja suur tasane kõrb ja mitte musta värvi liivamägesid täis tipitud maa.
Olin seda reisi meeletult oodanud, alates suvest ,kui võtsin vastu otsuse, et nüüd on ka minu kord minna.
Kutsusin kaasa oma surfisõbranna Margiti ja nii me novembris lennuki peale astusime, et leida ennast 5 tundi hiljem 25 kraadisest kuumusest.
Saabudes ootas meid ees Epp, kes teatas, et täna hommikuse seisuga ei olnud meil kahel hotelli kohta, kuid õnneks oli surfiklubi boss Marco võtnud asja oma ajada ja nii me siiski hotelli saime. See oli hotell Panda ja täitsa mõnus. Ise küsimus, palju me seal üldse olime :).
Hommikuti peale sööki , juba kl pool 9, olime rannas, toolide peal siruli, ninad taeva poole. Kella 11 ajal võtsime tavaliselt surfiasjad ja läksime vee peale. Ma olin vähe sõitnud ja hetkel tean, et ma tegelikult ei kasutanud ära seal kogu vees olemise võimalust, kuid ilmselt pidi see nii minema.
Ma nägin seal ära tagurpidi kuu, sain sõita kaameliga, snorgeldada, mis pidi lõppema uppumisega, nautisin päikeseloojanguid- ja tõusu.
Surfasin nädala jooksul kokku 13 tundi. Seda on väga vähe, aga ma olen rahul, sest sõitsin 18m/sek tuulega 1,9m2 purjega, aga et ma sõitmisest eriti midagi ei teadnud, siis suutsin isegi sellise tuulega lihtsalt seilata. :) Ma sain selgeks kaldalt stardi ja proovisin trapetsis sõitu. Proovisin erinevaid laudu ja purjeid. Selgeks sai, et 220l laud on minu jaoks laeva mõõtmetega.
See oli võrratu aeg ja mul on sellest fantastilised mälestused ja ma tean, et kord lähen ma sinna tagasi ja nüüd oskan ma võtta seal olemisest kogu mõnu, mida pakub mulle surfamine.
Sest surf on mu elu!
I love it!

"Surfihooaja lõpetamine Roostal ehk kuidas ma sain järjekordse õppetunni"23.09.07



Roosta - selle sügise surfihooaja lõpupidu.
Ilm on mõnusalt sügisene, päike paitab, on tuul ja merel suur lainetus.
Eelmise päeva tequila ei ole veel verest läinud.
Olin soetanud endale külmemaks perioodiks pika
kalipso ja et vesi oli 10 kraadi ja ilm ehk 15, siis sai otsustatud, et panen 2 kalipsot üksteise peale. Mõeldud, tehtud.
Kõvad surfiässad Ints ja Valmar arvasid küll, et sellest ei tule midagi, aga kõik peab ju ise järgi proovima.
Ja nii ma sinna vee poole astusin, teised kõrval vestlemas teemal- mida sa lähed sinna.
No tahtsin ja pidin! Pidin tõestama endale, et saan ka selle lainega hakkama. Jonn ja kõva tahtmine viivad edasi!
Vees olles sain suhteliselt kiiresti aru, kui vale otsus oli panna 2 kalipsot üksteise peale. Tasakaal oli täiesti olematu ja enamuse ajast veetsin ma vees. Sõitmisest ei tulnud midagi välja. Samuti hakkas hirmutama mõte, kuidas veest välja saada.
Ja nüüd siis lugu väljatulekust - Ma seisin puusadeni vees ja karjusin teistele, et ma ei saa ise asjadega välja. Tarmo karjus vastu, et tule madalamale, et seal sügavas polegi võimalik hoida ei purje ega lauda õigesti. Ma keeldusin ja ütlesin, et ma ei tule. Margit karjus selle peale, et mida ma homme tööl ütlen? Selle peale ma vastasin samuti, et ma ei tule siit välja. Hirm suure rull laine ees teeb ikka arutuks. Lisaks teadmine, et käe otsas on 30 tuhande eest võõrast kraami. Ja nii ma seal seisin õnnetusehunnik ja mõtlesin, et mis saab? Sai see, et suutsin ennast lõpuks kokku võtta ja kaldale saada. Loomulikult said fotograafid häid kaadreid ja sõbrad minu kulul palju nalja. Ennast ajas ka lõpuks naerma, aga ole ise seal laine sees, kui see käib sul üle pea...Igal juhul olin ma piisavalt rumal, et pool tundi hiljem minna uuele katsele väiksema purjega. Kahjuks ei olnud see minu päev!
Igal juhul oli see kõikidele meeldejääv ja ma kuulen siiani sellest, kuidas ma keeldusin veest välja tulemast.
Samuti olen kogemuse võrra rikkam ja tean, et kahte kalipsot ma endale selga enam ei aja.

Photo by Indrek Ahun

09.09.07

Info:
Koht:Roosta
Tuul:4m/sek
Puri:4,7m2Neilpryde
Laud:Starboard Rio S
Aeg:1,75 h

01.09.07

Info:
Koht:Roosta
Tuul:4-6m/sek
Puri:3,3m2 Neilpryde
Laud:Starboard Rio S
Aeg:2 h

Tugev lainetus.

20.08.07

Info:
Koht:Roosta
Tuul: ca 5m/sek
Puri:4,0m2 Neilpryde
Laud:Starboard Rio S
Aeg:2,5 h

19.08.07

Info:
Koht:Roosta
Tuul: 3m/sek
Puri: oranz õppepuri 5,0m2
Laud:Starboard Rio S
Aeg:1 h

"Oma kalipso" 16.08.07


Leian ennast ikka ja jälle Roostalt. Täna on tähtis päev - olen esimest korda oma isikliku kalipsoga. Selle ost oli tõeline raskus. Peas oli meeletul hulgal küsimusi, mis vajasid selgeks saamist. Lõpuks leidsin oma.
Tuul on tugev ca 10m/sek. Olen esimest korda sellise tuulega vees ja ega sellest sõitmisest ka miskit välja tule. Oskusi jääb puudu. Lähen veest välja, et oodata tuule vaibumist. Ootamine tasub ennast ära ja nii saan veidi hiljem minna uuele katsele. Sain lauale ja ka veidike sõidetud, kuid kandusin alla tuult ära ja pidin väga palju jala kõndima, et õigesse kohta tagasi saada.
Info:
Koht: Roosta
Tuul: ca 8m/sek
Puri: 3,8m2
Laud: Starboard Rio S
Aeg:45 min

12.08.07


Nüüdseks olen suutnud nakatada oma surfi entusiasmiga nii mõnedki inimesed. Selle üle on vaid hea meel, sest siis ei pea üksi toimetama.
Surfi juurde on leidnud tee sõbranna Margit. Temaga olemegi koos Roostal. Ilm on suhteliselt tuuletu ja nii kulub aeg pöörete õppimiseks.
Info: 1,5 h

10.08.07


Vahel on päevi, kus jõuad mere äärde, paned riidesse, tassid asjad vette ja ehk õnnestub ka veidike sõita... Kuid siis avastab tuul, et aitab...
Sellel korral juhtuski nii... Sõitsin kaldast päris kaugele, kui tuul otsustas tuuletuse kasuks ja nii ma seal keset merd seisin. Laulsin kõva häälega ja mõtlesin, kuidas tagasi saada?
Seekord lõppes sõit ujumisega....
Info:
Koht:Roosta
Aeg: 1h

"Neljas kord vette" 04.08.07


Tunnen, kuidas jutt sellest, et kui oled andnud surfile sõrme, siis võtab kõik, hakkab tõeks muutuma. Päevad on möödunud ja hinges on imelik rahutus ja ootus. Tean, et täna saan jälle minna.
Autosse istudes valdavad mind külmavärinad ja meeletu ootus.
Kohale jõudes ärevus kasvab, sest ei tea, mis ees on ootamas - kas on lainetus, kas on parajat tuult ja kas ikka julgen? Haige jalg annab endast ikka märku.
Endiselt valitseb lauale ronides jalgade värin...
Aga ma tean, mis tuleb pärast...
Õppisin allatuult pööret tegema.
Info:
Koht: Roosta
Aeg: 2,5 h
Laud:210 Starboard Rio M
Puri: oranz õppepuri 3m2

"Minna või mitte minna" 27.07.07

Jäin ööseks Roostale.
Pidin magama oma telgis, kuid Tarmo oli nii vastutulelik, et lubas mul visata end küliti tema bussi.
Ma ei saanud magada, sest päeva katsumus vees ja valutav jalg andsid endast märku. Ma kuulasin, kuidas meri tuleb kohinaga kaldale ja kartsin. Mõtlesin, et minu surfarikarjäär on läbi, sest mul ei ole julgust sellise loodusjõuga koostööd teha. Mul oli kahju, et minu rõõmust oli saanud hirm.
Lubasin endale, et kui hommikul on samasugune lainetus, siis lõpetan surfamise ja enam vette ei lähe.
Sain siiski veidike sõba silmale ja hommikul silmi avades kuulatasin, kas kohiseb? Kohises ja kurbus sai minust võitu. Otsustasin siiski minna ise vaatama, kui suur on laine ja mida merel on mulle öelda? Minu õnneks oli meri rahunenud ja väike lainetus ei heidutanud mind. Naeratus hiilis näole ja teadsin, et täna lähen siiski uuesti.
Peale hommikusööki arutasime Tarmoga eelmise päeva sõitu ja ma küsisin talt, et miks ta üldse lubas mul minna? Ta ütles, et selliseid nagu mina, kes kohe kartma ei löö, on vähe ja ta tahtis näha mis saab? See oli tema viis selgitada, kas olen asja juures tõsiselt või mitte. See katsetus oleks maksnud mulle mu surfamise, aga ju ta teadis, kui mind sinna sellise lainega lubas. Igal juhul nüüd tagant järele mõeldes tean, et selle korra minek tegi mind väga tugevaks.. Aga mu jalg oli paistes ja marraskil ja sinine ja ma lonkasin....
Kolmandal korral sain kasutamiseks jälle oma lemmik laua ja 3m2 õppepurje. See on kergem, kui juba tavaline õige puri. Otsustasin, et hetkel on kõige tähtsam asjadega vette minek ja sealt välja tulek. See tähendas, et pean selle selgeks saama, et mitte olla jälle samas olukorras nagu päev varem. Ja nii ma harjutasin seal. Vahepeal tegin ka pisut sõitu, sest see tahab samuti harjutamist. Ma olin uhke, sest kukkusin nii vähe vette. Tarmo ütles, et mul on väga hea koordinatsioon. Lisaks kõigele avastasin, et kui surfata, siis kaovad ära kõik mured, mõtted ja ainuke asi ,mis on meelel, on see, kuidas seista, kuidas hoida...Parim teraapia! Minu silmad särasid jälle ja naeratus oli suul....
Info: 3tundi

"Kui armastusest tormise mere vastu saab suur hirm" 26.07.07




Lubasin Tarmole, et olen nüüd alati kohal, kui on paras ilm algajale.
Et olin ikka veel puhkusel, siis otsustasin minna kaheks päevaks. Tahan ju palju harjutada!
Pakkisin kodus kaasa telgi ja magamisasjad ja asusin Roosta poole teele. Tee oli juba tuttav ja eksimise kartust ei olnud.
Ilm oli sombune ja ei rõõmustanud. Kohale jõudes nägin jälle naeratavat Tarmot ja hulgaliselt surfata soovijaid. Meri ei tundunud sõbralik. Tugeva tuule tõttu oli tekkinud suhteliselt suur laine, mis rulludes kaldale tuli. Jänesed ajasid rõõmsalt üksteist taga.
Algajad surfarid otsustasid selliste oludega vette mitte minna. Et mul oli esimesel korral väga hästi läinud, siis ei tekkinud minus suurt kõhklust. Küsisin vaid Tarmolt, et mis sa arvad, kas peaksin minema? Ja kui ta vastas, et mine kui sa soovid, siis oli minu otsus kindel. Panin kalipso selga ja astusin juba omale tuttava laua ja purje juurde. Seekord mulle neid siiski ei antud, veeolud pidid olema karmid. Nii sain omale 210L Starboard Rio M-i ja 3,0 m2 Pride purje.
Kaldal olijad teadsid rääkida, et selleks, et täna siin surfama saada, tuleb ujuda kaldast kaugemale, et laine kohe uuesti tagasi ei tooks. Mis asja? Ujuda? Mu üllatus oli suur ja see tähendas ju väga sügavale vette minekut.
Ma tean oma kangust ja ettevõttlikust ja see ei vedanud mind ka see kord alt. Hirm oli küll! Aga vette ma läksin.
Kui ujuda ei oska, aga ujuma peab, lisaks ühes käes kogu surfivarustus, siis tekib küll tunne, et milleks ma proovin? Sain suure pingutuse peale kaldast kaugemale ja hakkasin proovima. Ronisin lauale ja oh imet...laud kõikus laines nii hullusti, et mul oli raskusi püsti püsimisega,rääkimata purje venitamisest. Lasin laual ennast kõigutada, et saaks kätte ikka selle õige tunde. Tuletasin meelde õpitut ja hakkasin tegutsema.
Kui on lainetus , siis enamasti on puri laine sees ja selle sealt kätte saamine on kohutav pingutus. Proovisin, mis ma proovisin, paaril korral õnnestus isegi poomist haarata, kuid kõikuv jalgealune tegi oma töö ja puri langes vette tagasi. Eks ma pelgasin ka vette kukkuda ja olin see tõttu ettevaatlik. Korraks õnnestus puri tuulde saada, kuid meri soovis mind väntsutada ja selle asemel et sõita, kukkusin hoopis sügavasse vette.
Lisaks sain päris haiget ja jalg mingil põhjusel kipitas. Peale 40 minutit rassimist mõtlesin veest välja minna, sest jõuvarud olid otsa korral ja tõdemus, et täna ei tule midagi välja, sai võitu soovist edasi jääda.
Kui ma oleksin vaid osanud aimata, mis mind veest välja minnes ees ootab, siis ei oleks ma sinna ehk läinudki...
Kõndisin põlvist saadik vette, kus oli rulliv laine ja lahtised vetikad. Ma ei osanud asjadega õigesti veest välja tulla ja ma ei jaksanud enam käe otsas hoida ei lauda ega purje. Ma lihtsalt seisin seal ja laine käis must üle. Mu poom oli nagu pesunöör, sest vetikad rippusid seal küljes, mu juuksed olid saanud juuksepikendused vetikate näol ja mu kalipso meenutas Neptuni rohelist ülikonda. Ja ma ei suutnud ennast liigutada, sest mulle oli öeldud, et enamus varustust lõhutakse ära vette minnes ja sealt väljudes. Mul oli käe otsas 30 000.- varustust ja ma kartsin neid lõhkuda. Taipasin minna sügavamale, kus murdlaine ei ole nii tugev, kuid veest oli vaja ju välja saada.
See oli kohutav, sest tundsin ennast täiesti jõuetuna vee jõu ees. Karjusin Tarmole, et ma ei saa ise nende asjadega veest välja, et lõhun need ära ja et ma ei tule siit välja. Palusin omale kedagi appi, sest minu jaoks oli asi katastroofiliseks muutumas. Tarmo ei saatnud kedagi, sest arvas, et pean sealt ise välja saama.... Ma ei saanud ja lõpuks saatis ta mulle abilise, kes aitas purje ja laua veest välja saada.
Ilmselt ei mõisteta seda, et kuidas ei saa merest välja, aga nii see on ja sellest saavad aru ainult need, kes ise sellises situatsioonis olnud...
Seda, mille sees ma kaldal olin, nimetatakse surfi keeles pesumasinaks.
Jäin liivale istuma, sest jõud oli otsas ja jalg tegi hirmsasti valu. Avastasin, et nahk on maas varvastest kuni põlveni. Olin jäänud kukkudes jalaga masti ja laua vahele. Lisaks olid mu põlved marraskil ja sinised, olin murdnud 3 küünt ja nahk peopesades oli hell.
...minu armastusest tormise mere ja lainete kohina vastu oli saanud minutitega paaniline kartus ja hirm.
Mõttes oli vaid arusaam, et see jääb minu viimaseks korraks, kui lähen surfama...


Info:
Koht:Roosta
Tuul: ca 6m/sek
Puri:3,0m2 Neilpryde
Laud:Starboard Rio M 200 L
Aeg:40 minutit

"Päris esimene kord" 25.07.07


Siin ma nüüd olen- Roostal!
Panen auto parklasse ja sean sammud surfitelgi poole. Vastu jalutab meesterahvas, keda nüüd tean Tarmo Käosaarena. Suur ja lai naeratus võtab mind vastu. Kahtlused hakkavad kaduma, sest ei ole ju võimalik, et keegi nii sõbralik midagi ebameeldivat pakuks.
Räägin kiirelt enda olematutest kogemustest ja teatan, et olin tema koolitustel surfilaagris. Tulin meelde küll. See oli meeldiv!
Et ilm ei luba kunagi venitada, siis alustasime ilma pikema jututa trenazööril harjutamist.
Mul vedas, sest teised ei olnud veel kohale jõudnud ja nii sain täiesti ainuisikulise koolituse osaliseks.
Tuule tugevuse kohta ei oska ma midagi öelda, igal juhul sain nii harjutada, et puri trenazööril ikka püsti püsis. 1,5 tundi möödusid purje sikutades, hoides, samal ajal harjutades jalgade õiget asendit, astumist õigel momendil õigesse kohta. Proovisime allatuult pööret ja purjega nn laua juhtimist. Tundsin, kuidas selg hakkab väsima ja käed ei kuula sõna, pilgud hallile taevale ja veidi lainetes merele ei teinud rõõmsamaks. Mõtetes olin arvamusel, et surf pole minu jaoks. Olen liiga väike ja jõudu napib, et merel rahmeldada.
Seda mõtet ei lastud mul kaua mõelda. Tarmolt tuli teade, et nüüd õpitut vette proovima.
Vaatasin teda, siis merd, halli taevast ja tundsin, et ma ei taha minna. Tean ju, et vesi on alati külm ja märg ja sügav ja ma ei oska ujuda. Ajasin siiski omale kalipso selga ja alustuseks katsusin varbaga vett, kiljatasin, sest see oligi külm... Ma kartsin minna. Seda, et ma ujuda ei oska, ei julenud ma öelda. Sain oma käe otsa 150L Starboard Rio S- i ja 3m2 oranzi õppepurje. Veel oli võimalik põgeneda ja mitte minna...
Uhkus ja liigne soov proovida said võitu. Leidsin ennast paar sammu kaldast kaugemalt taljeni veest. Ja nii see algas!
Ronisin lauale, mis kõikus. Proovisin esmalt tunnetada, mida laud vees teeb, sest trenazöör küll nii ei käitunud. Tunne oli täiesti erinev. Nüüd oli aeg tegeleda purje veest välja saamisega. Tuletasin meelde, mida Tarmo kaldal rääkis ja hakkasin tegutsema. Päris raske oli!
Esimene katse lõppes meeletu paanikaga ülepea vees. Kukkusin seliti sisse ja et põhja ei olnud, olin kindel, et upun...õnneks tuli hetkega teine mõte, et mul on vest seljas ja midagi ei juhtu. Siiski suutsin paanikahoos endale vett suhu tõmmata ja hirm oli väga suur, sellest tulenevalt olin vee peal sekunditega. Kuid vahel võib tunduda isegi sekund tunnina. Et ma jonni ei jätnud, siis ronisin uuesti lauale proovima. Teine katse lõppes samuti vees. Kolmanda katsega sain purje püsti, tehtud vajalikud sammud laua peal ja tõmmata purje tuulde... Ma liikusin...
Kuulsin Tarmo hõiget üle mere, "Krista, sinu esimesed 30 meetrit!" Selleks kõigeks kulus 10 minutit.
See mis nüüd järgnes, seda ei ole võimalik kirjeldada. Mu hing juubeldas, eufooria võttis keha üle võimust ja näol olev totakas naeratus ei lahkunud hetkekski, lisaks juhuutasin kõva häälega üle mere, vallanud emotsioon otsis väljapääsu. Peas oli kelmikas mõte - surf on parem kui seks! Tundsin meeletut rõõmu teadmisest, et mina saan ka hakkama ja et see, millega nüüd tegelema hakkan, pakub mulle ilmselt edaspidi väga väga palju naudingut. Olin leidnud selle, mida igatsesin.
Olin vees kokku 20 minutit ja rohkem ma selle aja jooksul ei kukkunud. Mõtlesin endamisi, kuidas see saab võimalik olla, sest kõik teised leidsid ennast jälle ja jälle veest. Lisaks käis peast läbi mõte, et see polegi ju nii raske kui alguses tundus...
Veest välja minnes ei suutnud ma oma rõõmu endale hoida, Tarmo kartis ümbruskonna pärast, sest kui silmadesära süütaks, siis oleks ümbruskond põlenud. Lubasin olla kohal homme ja kõikidel järgmistel sobivatel päevadel.
Kuna olen selline, kes oma rõõmuemotsioone tahab jagada, siis teel Roostalt koju tagasi kuulsid nii mu vanemad kui õed ja vennad, parimad sõbrad sellest, kuidas ma sain surfamisega hakkama ja mida kõike ma tundsin. Õelt tuli vaid kommentaariks, et sa oled hull, sa ei oska ju ujudagi ja kardad vett. Emalt mure küsimusega, et ega minuga seal vees midagi ei juhtu. Sõbrannad avaldasid soovi järgmisel korral kaasa tulla...
Teadsin, et olin andnud ennast jäädavalt tuulele....
Info:
Koht:Roosta
Tuul:3m/sek
Puri:3,0m2 õppepuri
Laud:Starboard Rio S 150L
Aeg: 20 min

NB! Täna seda kirja pannes, ütles sõbranna Janika, palju õnne, et kirja said, ei läinudki aastat!
Ja teate, viskasin pilgu kalendrisse ja oh imet, täna on 25.07.08. Ma alustasin täpselt aasta tagasi!

"Võitlus iseendaga!" 24.07.07


Laager on selleks korraks läbi.
Mul on puhkus, mille veedan Hiius vanemate juures. Mingil ajal otsustan sealt siiski ära linna tulla, sest mõned tegemata asjad vajavad tegemist.
Ja minu surfamine - ikka veel ootel ja ei midagi! Kahtlused enda suhtes on endiselt väga suured.
Ühel hommikul ärgates tunnen siiski, et nüüd kohe täna võtan selle asja ette ja panen ennast koolitusele kirja või muidu jääbki see tegemata.
Otsustatud, tehtud! Tegelikkus muidugi ei olnud nii lihtne. Otsisin netist võimalikku maili aadressi ja seda leidmata, olin oma tagasihoidlikkuses sunnitud helistama, et ennast kirja panna. Vahel olen ma ääretult arg, kui asi puudutab mind ennast, kuid kuna muud üle ei jäänud, tegin kõne ära. Vastu võttis reibas mehe hääl, kes peale minu tutvustamist küsis, et millal ma tulla saan? Kohe ei olnud enam sobilik, sest õhtu oli käes. Palus järgmisel päeval ühendust võtta, et selgitada, kas on õiged ilmaolud. Peale kõnet kergendus, hirm, eufooria teadmisest, et ma nüüd siis saangi minna, ärevus...
Öö möödus rahutult ja hommiku tunnid ootuses, mis saab? Helistasin ja mulle teatati, et hetkel sajab vihma ja ilm ei ole kõige parem. Lubati peale lõunat tagasi helistada. Igaks juhuks küsiti, kui kaugelt mul on tulla ja kui kiiresti jõuan. Olin kurb ja kahtlev, sest inimestel on tavaliselt kiire ja selles unustatakse tagasi helistada. Olin valmis oma mõtet koolitusele minna juba maha matmas. Lubatud kõne siiski tuli ja selles ka sõnum võimalikult kiiresti kohale minna. Lubasin olla kohal 1h ja 10minutiga.
Hetked ennem teele asumist olid mu elu kiireimad, päfkad, rätik, pusa kotti ja joostes autosse. 140 km tunnis sai sõidetud Roosta poole. Kus see üldse asub? Olin vaid kuulnud, et kuskil Noa - Rootsi kandis. Kõne õele, kes on seal koolis käinud...
Ma ei suuda kirjeldada seda mis toimus mu hinges selle 1h ja 10 minuti jooksul. Igal juhul oli seal kõike - õnne, rõõmu, tahtmist minna, ärevus, hirm, soov tagasi pöörata ja loobuda, jälle rõõm...
...kuid nii ma sinna lõpuks siiki pärale jõudsin...

Nivea Surfilaager Nõval 12 - 15.07.07



Alustasin oma reisi neljapäeva hommiku poole, sest teatavasti pidi laagri avamine toimuma kl12 päeval. Ma ei olnud kunagi varem Nõval käinud ja nii nautisin teel olles kaunist loodust ja ilusat ilma. Teadsin, et seal võib tekkida probleeme parkimisega, kuid ma ei tulnud selle pealegi, et pean oma auto jätma 2 km kaugusele , võtma oma asjad, istuma väikebussi peale ja sõitma sellega laagrisse. Selliselt oli korraldatud autode parkimine ja eks ma mõistan korraldajaid, sest kuhu ikka panna meeletul hulgal autosid ja tähtis on, et surfikamaga rahvas laagrisse sisse pääseks. Nii ma siis laagrisse jõudsin nagu kaamel oma asju tassides.
Väike hirm oli nahas, et üksi ja kas see oli ikka nii hea mõte. Väikebussist välja astudes komistasin kohe ühe tuttava otsa ja lõunat süües tutvusin toredate noormeestega, kes olid ääretult üllatunud, et laagris üksi olen ja nii nad mind oma tiiva alla võtsid. Aitasid üles panna telgi ja muretsesid terve laagri aja, et minuga kõik korras oleks.
Laagris oli meeletul hulgal rahvast, ilm oli mõnus ja tegevust jätkus. Hommikuti sai tehtud aeroobikat, lõunal kuulatud erinevaid surfikoolitusi ja õhtud veedetud sõprade/tuttavate seltsis.
Jalutasin palju rannal, võtsin päikest, tutvusin inimestega, jälgisin surfarite tegemisi ja sain osa kogu laagrimelust. Mõnus oli!
Kõige põnevam oli see, et nägin nüüd ära ka selle, millised lohed tegelikult välja näevad. Olin neid ju ainult kaugelt eemalt õhus näinud. Naeran siiani selle üle, kuidas ma mõtlesin, et mis asjad need liival on, et kas tuule varjuks pandud või miks...Igal juhul saabus selgus kui nägin, et neid üles tuulde lasti..siis taipasin, need ongi need lohed...
Kui rääkida minust ja surfamisest, siis tegelikult ei olnud Nõval sellel ajal algajate ilma ja hinges oli endiselt tugevamaks tundeks see, et ma pole veel valmis.
Mingil hetkel rannal seistes kõndis mööda üks meesterahvas kes küsis, no kas vette ka? Eks ma ütlesin, et veel ei tunne, et tahaks. Nii ta siis ütles, et kui tunne pole õige, siis polegi vaja minna. Samuti ütles, et ta teeb koolitusi Roostal ja võib panna mind 2 tunniga vee peal sõitma. Imestasin selle üle, kuid lubasin igal juhul ühendust võtta ja minna sinna proovima...
Minu huvi oli üles köetud!
Mu hinge on jäänud sellest laagrist meeletul hulgal võrratuid hetki, kaunid päikeseloojangud, rand täis erinevaid laudu, purjesid, lohesid, lippe, telke...inimesed, kaaslased, sõbralikud naeratused... Ja laagri lõppedes oli mul kahju, et see kõik juba läbi sai...kuskile jäi ootus järgmise laagri järele...
Ja teadmine, et järgmine aasta olen jälle kohal ja lootus, et saan täita oma ühe salaunistuse - olla laagris tõelise surfarina...

"Kuidas ma jõudsin mõtteni minna Surfilaagrisse!" 2007

2007 aasta suve algus.
Käin endiselt rannas kaasa elamas teistele surfaritele. Ja ikka veel ei tea ma täpselt, mida tahan. Sõbralt olen kuulnud palju muljeid eelmise aasta surfilaagri kohta ja nii juurdub minus mõte- minna sellel aastal samuti surfilaagrisse. Ehk ma seal õpin midagi...
Oli mul vaja sinna minekuks kaaslasi? Võite arvata, et mitte. Ikka pea ees tundmatusse ja täiesti üksi. See muideks kasvatab julgust.
Tegelikult ma teadsin, et ma ei jää seal päris üksi, sest oli teisigi minejaid. Ja nii ma omale neljaks päevaks asjad kaasa pakkisin. Sõit laagrisse võis alata!

"Kui hirmud saavad võitu" 2006

Pean minema ajas veidi tagasi, tegelikult juba 2006 aasta suvesse, sest sellest ajast alates võin öelda, et minu igatsus sai lõpuks omale raamid.
Kui sinu ümber ei ole inimesi, kes sulle huvitava hobiga tegelevad, siis on raske leida endas jõudu, et minna ja ise teha. Minu õnneks oli mul inimene, kes tegeles sellega, mida nimetatakse surfamiseks. Ja nii saabus valgus, teadmine, mis surf endast kujutab.
Vaatasin endiselt Stromkal lohesid, kuid käisin ka temaga kaasas jälgimas neid, kes merel laua ja purjega. Põnev oli ja huvitav ja suur soov ise proovida. Õhku jäi rippuma küsimus - kas laud või lohe?
Ja ega ma teadnudki vastust, sest mõlemad on veespordialad ja minul ei ole veega olnud kunagi sooja suhet. Kardan vett ja sügavust lapsest saadik ja ujuma ei ole suutnud mind keegi siiani panna. Nii ma siis lihtsalt vaatasin ja vaatasin ja nautisin teiste tegemisi...
Hirm vee ees sai sellel korral võitu...

"Teekond windsurfi imelisse maailma!"( Lugu kirjutatatud ajalehe väljaande jaoks..)

Õues on torm. Kõik istuvad kodus, kuid mitte nemad – surfarid...ning mina,
kes ma leian end ikka ja jälle vee äärest, surfarite tegemisi jälgimas, endal hinges igatsus millegi järele.
Igatsusest saab lõpuks tõde – tahan olla üks nende seast!
Kuidas, kus, millal...küsimustele ei tule lõppu...
Teen algust 2007 juuli, Nivea Surfilaagris – mõned tunnid teooriat. Praktika jaoks ei ole julgust. Imetlen endiselt kaldalt. Kas nii jääbki?
Laagrimelus õnnestub tutvuda surfikoolitaja Tarmo Käosaarega, kes lubab panna kahe tunniga vee peal sõitma.
Vanasõna: „Annad sõrme, võtab käe.“ tundub asjakohane.
10 päeva hiljem saan kõne sobiva ilma kohta, kihutan teadmatuses kohale, ärevus on võimust võtmas...kas tõesti... Roosta!..Ootamas on rõõmsameelne Tarmo oma trenazööriga.
1,5 tundi harjutamist, võõrsõnad, tundmatud terminid, info küllus, väsimus kätes ja järjest süvenev kahtlus, et see pole vist ikka minu jaoks...
Korraldus trenazööril õpitut vees proovida tekitab veel suurema kahtluse.
Kalipso seljas, laud ja puri käe otsas ei julge ma isegi iitsatada, et vesi on minu jaoks alati külm, et ma ei oska ujuda ja, et kardan paaniliselt sügavat vett.
Hirmu alla surudes, jalad värisemas leian ennast kõikuvalt laualt. Mis pidi see puri nüüd olema peab?...hetk hiljem ülepea vesi ja kohutav paanika – upun! Ei uppunud, päästevest tõi pinnale.
Mõned korrad veel vee ahmimist ja 10 minutit hiljem kandub üle vee Tarmo hõige:“Krista, sinu esimesed 20 meetrit!“
Hing tahab seest välja hüpata, juubeldan ja juhuutan kõva häälega üle mere, pulbitsev rõõm on otsatu ja totakas naeratus ei taha suult minna, kardan ümbruskonna pärast, mine tea, äkki silmade sära süütab...midagi on juhtunud...minuni jõudis teadmine – ma saan hakkama!!!
Taban end vallatult mõttelt- surf on parem kui seks!
Kas nii lihtne see ongi?
Ei ole!- Edasi on hommikul ärgates esimene pilk õue, tuule korral valus tõde – tuleb olla kella viieni kontoris. Mis saab edasi? Kas tuult jätkub? Kas ilm püsib? Päeval piinavad kõned Tarmolt, kes teatab, et väljas on miljoni dollari ilm. Töö jääb seisma ja kujutluses on vaid soov juba minna. Kella kukkudes tormamine autosse, pöörane kihutamine Roostale, tee peal kõne lapsele küsimusega, kas saab ise hakkama, kohale jõudes avastus – oih ma olen rannas kostüümi ja kõrgete kontsadega...
...Sinikad, marrastused, murtud küüned, vetikad suus, silmades, juustes, uppumise oht purje all, vigane jalg masti vahele jäämisest, võitlus lainetega, pikale veninud õhtud, väsimus, auto meenutamas prügilat ja elamine liivakasti... ja selle kõige krooniks meeletu õnnetunne igast läbitud meetrist, rõõm järjest vähem ja vähem vette kukkumisest, otsatu elevus ja rahulolu teadmisest, et minust on saamas surfar...
Kevad 2008 – kasvav ärevus tunne, ootus, mõtted , mida ja kuidas sellel hooajal, kas laenutan varustust edasi, matemaatilised tehted ja tõde – vajan enda varustust. Kui suur laud, puri? Kas piisab ühest või võtan kaks? Kas kasutatud või uued? Meeletu info, pakkumised, kõhklused, kõned Tarmole, otsingud erinevates surfipoodides. Ja siis ma leian ta, oma uue 122L surfilauast kallima.Lisaks sellele 2 purje, masti, poomi ja kõik muu, mis ühel surfajal olemas peab olema.
Nüüdseks olen sõitnud 15 tundi Eestis ja 12 tundi Dahabis, oma iskliku lauaga kokku 4 tundi, saan hakkama purje rigamisega, oskan lauda juhtida sinna kuhu soovin, teen kaldalt starti, pauti ja harjutan trapetsis sõitu, olen EPLi liige, mul on mu isiklik purjenumber ja palju fantastilisi surfaritest sõpru, olen minetanud paanika hood sügavas vees ja kartuse külma vee vastu...
Olen õnnelik, et julgesin proovida ja mul on midagi, millest rõõmu tunda...
See on olnud minu hirmude jaoks tohutu eneseületus, aga siin ma olen, julgustamaks Teid, kes Te soovite surfimaailmast osa saada..

Muuseas, ujuda ei oska ma endiselt!