Õpi surfama! Windsurfi algkoolitused! +3725228018

Neljapäev, 24. juuli 2008

"Talve tegemised"





Talv!
Uus ootus, uued tuuled!
Küsimus - Miks ma nüüd ootan talve ja lund? Vastus - Sest olin eelmisel talvel õppinud selgeks selle, kuidas lumelauaga mäest alla saada.
Sain lubada endale pea iga nädalavahetusel Kuutsemäel käimist ja nii mu talv mööduski.
Minu eesmärk talveks oli, et oskan hooaja lõpuks sõita esikandil ja saan ise tõstukiga üles.
Ja pusisin mis ma pusisin, aga selgeks ma selle sain.

Siit tuleb minu lumelaua päevik -

...Minu uued proovimised jäid nüüd juba sellesse talvesse. Esimene taasalgus toimus detsembris, kui oma sõpradega mäele läksin.. Taas laud kaenlas vallutamas Kuutsemäge. Tõstukist hoidsin eemale, sest kahjuks oli valusalt meeles eelmise aasta kogemus. Libisemine tagumisel kandil tuli väga hästi välja, samuti laua juhtimine näoga allapoole mäge. Aga, et see hakkas juba igavana tunduma ja tähtis on ennast arendada, siis võtsin seal vastu otsuse, et selle hooaja kevadeks pean oskama sõita esikandil sama hästi...Mõeldud tehtud...Kas ikka oli tehtud? Ei olnud, sest see osutus keerulisemaks, kui olin arvanud ja mina, kes ma polnud siiani veel saanudki aru õigesti sõnast kukkumine, hakkasin lauatamise asemel seda harrastama. Ma ei oska öelda mitu korda ma mäelt alla sõites igal pööret teha proovival korral seliti maha käisin, peaga vastu maad...aga seda oli oioi kui väga palju...vahepeal tegi see kurvaks, aga ma ei jäta jonni, sest olen kangust täis...Nii ma siis proovisin ja proovisin arusaamata, et mida ma valesti teen, et see välja ei tule...aga, kui lauda juhtida ei oska, siis ei saagi midagi välja tulla...Ja nii ma siis vantsisin jala mäest üles ja tulin sealt kukkudes alla. Mõtlesin, et mis krdi pärast ma ei naudi siin seda mida oskan, et see oleks ju hoopis toredam.. aga ei, endale seatud eesmärk vajas täitmist. Olime mäel kahel päeval, kokku 10 tundi. Teisel päeval hakkas juba tekkima arusaam, mil viisil saab sõita nägu mäe poole, kuid sõnadest"Ma oskan" olid asjad veel väga kaugel. Lisaks premeerisin ennast sellise kukkumisega, et ilmselt mõjutab see mu mõtlemist veel siiani. Sain korraliku peapõrutuse ja sain nüüdsest ka aru, miks kantakse mäel olles kiivrit? See oleks päästnud mind kuuajasest peavalust. Mõned oleksid ilmselt loobunud, aga mitte mina. Mu perekond peab mind hulluks, samas olen ma neid oma entusiasmiga nakatanud ja küllap näete meid varsti juba kõiki mäel koos.
19.01.08 5h - taas Kuutsemäele teel. Sellel korral sai mindud Inge ja tema kutiga, samuti kaasas minu tütar Merili, kes soovis lauatama õppida. Kas teate milline ilm oli? Tuul puhus 15m/sek ja vihma kallas nagu oavarrest, no õues ei tahtnud igal juhul olla. Aga mäele me läksime. Kogu Kuutsemägi oli jäine ja liikuda ei olnud ka roomates võimalik , elekter läks ära ja olime poole tunniga aluspesuni märjad....aga...nagu isegi mõistate, et kui on kohale tuldud, siis peab nautima...Merili sai sõidu väga ruttu selgeks, emasse ilmselt ja nii me seal siis sõitsime. Et tahtsin harjutada esikandil sõitmist, siis seda ma järjekordselt harrastama hakkasin. Eks see tuli läbi kukkumiste, kuid igal juhul juba paremini, kui eelmisel korral. Tõstukit ei julenud proovida ja õnneks oli voolukatkestus . Seega harrastasin rõõmsalt mäest üles marssimist..igal juhul olin ääretult rõõmus, et saan nüüd juba aru mil viisil lauda mõjutada, et see hakkaks liikuma sinna kuhu vaja.
23-24.02.08 - Kuutsemägi/6+5h. Minu teine lemmik koht Eestis. Põhjuseks ikka võimalus lumelauatada. See on tõeline kirg. Seekord sõitsin 153cm lauaga ja kui esimene mäest allasõit tundus kuidagi mitte väga hea, siis väikese klambrite reguleerimisega sai asi korda. Ja mis te arvate, et ma tegin? Loomulikult proovisin jälle sõitu esikandil. Nii möödus terve päev, mäest üles vantsides ja alla sõites, proovides sõitu esikandil ja siis tagakandil nagu slaalomit. Ja teate - välja tuli. Ma ei hõiska veel, et ma oskan, aga mul tuleb see välja ja ma suudan kontrollida lauda, mis tegelikkuses on mulle liialt pikk, sest laud peab teatavasti olema ca 20cm endast lühem. Randmekaitsmed päästsid mu käeluumurrust ja nii ma rõõmsalt lauatasin. Tegelikult hakkas mulle väga vastu see, et ma ikka veel jala käin...kaua võib? Aga, et see eelmise aasta kukkumine nii ehedalt meeles oli, siis ei kiskunud ikka tõstuki peale. Tegelikkuses kaks päeva mäest üles kõmpimist väsitab ka tugevamad ära ja võtab ära soovi sõita. Seega oli minu järgmine eesmärk saada selgeks tõstukiga üles saamine, et oleks võimalus nautida rohkem sõitmist ja eks see lume peal istumine tegi tagumiku ka märjaks. Proovimine jäi juba järgmiseks korraks....
27.02.08 - Kuutsemägi/3 h - Et sattusin töö asjus Otepääle, siis sai loomulikult mindud ka korraks mäele. Et organisaatoril oli omast käest võtta instruktor siis mõtlesin, et miks mitte teda kuulata ja et ehk on tal mulle midagi rääkida või õpetada mida ma veel ei tea. Et meil oli pundis veel inimesi kes polnud varem sõitnud, siis alustati päris AB-st ja minu jaoks tundus asi veidi igav. Et olin sõitmise korraldajale maininud, et ma tahan tõstukil sõitmist selgeks saada, siis ta palus mul näidata, et kuidas ma sõidan ja näinud mu sõitu, ütles, et mul pole siin algajate koolitusel midagi teha ja et läheme parem tõstukiga proovima. Ütlen ausalt, et ma kartsin ja väga ja ütlesin, et ehk ma peaksin ikka instruktorit kuulama jääma, aga seda võimalust mulle ei antud ja eks mu enda soov ajas mind liikvele... Marko tiris mind kättpidi tõstuki juurde ja hoidis mul ümbert kinni, et ma ei kukuks. Ma klammerdusin tema külge kramplikult, sest kukkumise hirm on mõõtmatu...pidin tal peaaegu riided seljast rebima, sest hoidsin nii kõvasti tema jopest kinni . Esimene mäkketõus lõppes kukkumisega 10 meetrit ennem tippu jõudmist, aga ma juubeldasin, sest olime peaaegu lõpuni jõudnud. Nüüd ainult alla ja uuesti proovima... Olin täis indu, kuid väike hirmupisik oli endiselt sees... Marko aitas mäepeal, kui kukkusin ja suunas mind oma õpetustega. Teisel korral tuli üles sõit juba pisut paremini välja ja püüdsin enam mitte nii kramplikult olla... saime mäe tippu, ilma kukkumata...kas teate mis võib õnn olla?..just seda see oligi...ma hüüdsin mäel lihtsalt juhuuuu, sest ma olin nii väga rõõmus ja lahe oli see, et kõik seal olijad rõõmustasid samuti, et meil nii hästi läheb...Mäel, kus me sõitsime oli suht kehva lumeolukord ja, et oli vaja tõestada, et meil tõesti hästi läheb, siis tehti ettepanek minna teisele nõlvale... Mina?????? Kes ma ei oska veel sõita õigesti..Aga no selge, eks läheme siis, et ise te teate eks, kui ma sinna pärast jään.. tegelikkuses ei olnud ma isegi teadlik, et selline nõlv kuhu mind viiakse, üldse olemas on....igal juhul sain ma väikese shoki selle kõrgusest ja piilusin kikivarvul mäest alla ja ütlesin, et mina siit küll alla ei tule...Minu mäele ässitajad ei lubanud mul alla vanduda ja nii ma siis sealt vaikselt alla hakkasin sõitma, mina ees ja Marko julgestuseks taga...mõni kukkumine ja all ma olingi...aga nüüd siis see tõstuk... see mägi oli kohutavalt järsk ja tundus lausa võimatu, et sealt üles saan..aga mul oli minu tugi ja, et ta oli eriliselt hooliv ja innustav, siis üles me sealt sõitsime kordagi kukkumata....meeldima hakkas see järsk mägi..proovisin isegi seal suurema kiiruse peal esikandil sõitu ja uhh kui väga rahul ma endaga olin ja ma ei jõudnud ära tänada oma head hinge, kes mind aitas. Otsustasime teha väikese pausi, mis kujunes jäägermeistri peoks...siiski tahtsin veel sõita ja nii läksime tagasi mäele...peale 3 jäägrit oli julgust hoobilt rohkem...mäest üles saamine oli juba käkitegu,siiski siiski koos oma abistajaga, aga ikkagi, olin aru saanud, kuidas tõstukil olla, nii, et ei kukuks, vajasin siiski kellegi tuge... igal juhul mu julgus sai mulle saatuslikuks, sest hakkasin oma veidi pehmete jalgadega tegema uusi mulle tundmatuid manöövreid ja need lõppesid väga kurja kukkumisega...noh põlve peal on põlve suurune sinikas siiani näha...hirmus... Võtan need 3 tundi kokku sõnadega fantastiline, et julgesin proovida ja tunnen uhkust enda üle, et suutsin tõstukiga üles sõita, kukkudes vaid korra ja, et ma käisin ära teisel nõlval....juhuuu.....mul on mille üle kogu hingest rõõmustada...
08.03.08 - Kuutsemägi/6h- ..Haigus on selle nimi...täielik sõltuvus millestki, mille vastu ei ole võimalik enam hakata...Eelmisel korral mäel käies sain harjutada ühe toreda sõbraga koos tõstukiga üles sõitmist ja käisin mäe nõlval, mille olemas olust mul varem aimugi ei olnud. Lisaks sain järsu mäe peal harjutada oma esikandil sõitmist. See kõik andis nii palju indu juurde ja soov jälle mäele saada muutus elutähtsaks. Nii sai juba varakult Suusabaasi poistele öeldud, et nad lauad sooja paneksid, oleme tulemas. Asi otsustatud ja 08. märts tehtud. Suusabaasi sõpradelt saime "soojad"lauad ja edasi siirdusime Kuutsekale. Teate, kui palju lund oli seal? Täiesti uskumatu kogus ja kõik nõlvad olid lahti. Panime lauad alla ja hakkasime aga harjutama. Mitte kuidagi ei tahtnud enam jala mäest üles minna, aga et sõbrad, kes samuti mäel olid, olid kadunud, siis pidime seda siiski tegema...Nii palju julgust ei olnud, et kohe ise minna. Harjutasin jälle oma esikanti ja tundsin rõõmu, et see järjest paremini välja tuleb, ainult mõningase väikese kukkumisega :). Lõpuks ilmusid sõbrad välja, ostsime endale mäepiletid ja sõit üles võis alata. Juhuuuu...sain Markoga kõik korrad väga ja väga hästi üles ja ei kukkunudki..nüüd oli vaja vaid alla sõita...Saime tohutult harjutada ja nüüd juba proovisin sõita nii üks jalg ees kui vahepeal teine, samuti proovisin teha enda ümber tiire...välja tuli..nii õnnelik olin...No õnn sai mingi aja pärast otsa, sest sõbrad tahtsid koju ära minna, meie Olgaga seda soovi veel ei avaldanud. Nii ei jäänud muud üle, kui proovida ise täiesti omal käel mäest üles saamist. Hirm, mis mind varem takistas, oli kadunud, jäänud oli vaid soov proovida ja saada üles, et saaks korralikult sõita...Mõeldud tehtud...kaks esimest korda sain sõidetud tõstukiga umbes 10 meetrit, kolmandal korral sain mäe otsa....mina ja täiesti üksi ja sain hakkama...tundsin tohutut rõõmu sellest...olin saavutanud oma eesmärgid - sõita esikandil ja saada ise tõstukiga mäest üles...ma olen kõva tegija, vähemalt iseenda jaoks...Rõõmu saavutatu üle läksime jagama Suusabaasi. Mark küsis, et no kuidas oli, aga vastus oli minu näos olemas, sest hing juubeldas sees ja naeratust suult ei olnud võimalik kuidagi eemaldada. Kõik olid rõõmsad õnnestumise üle. Mark jagas pontsikuid ja teed ja nii me seal lobasime nendega lauatamisest, surfist ja kõigest muust. Järgmiseks korraks jäi Marki lubadus, et õpetab mulle asju mida ma ei oska, sest tahan juba jälle midagi uut juurde õppida. Nad on seal mega lahe tiim ja mul on ääretult hea meel nende sõpruse üle. Kokkuleppeks jäi, et nemad hoiavad lume maas ja meie oleme pühade ajal jälle seal nende juures.
21 - 22.o3.08 -Kuutsemägi...Seekordne saaga on järgmine - Marko hellas kolmapäeval, et kle vaata välja, et külmaks kisub, no aga plaanitud olid ju pühad kodus koos suure küürimisega. Hing ei andnud siiski rahu ja paar kõnet suusabaasi said otsustavaks, sest sealt öeldi selgelt, et ilm ja mägi on super. Oi jahh, seega viskasin mõtted rahulikust nädalalõpust nurka ja hakkasin omale kaaskondlaseid organiseerima. Markole sai teada antud, et minek ja tütarlapsed Kadi ja Triin olid samuti kohe käsi ja nii ta läks. Reede hommikul kl 8 oli start. Muuseas selgus, et mu auto mahutab suurepärasel hulgal kraami-1,60 pikad lumelauad ja kogu tavaari, mida mäel vaja läheb, lisaks mahtusime ka ise 4-kesi kenasti ära. Veetsime mäel 7 tundi, siis kippus väss kallale ja mõtlesime, et peab hakkama koju tagasi sõitma. Jätsime mäega vääriliselt hüvasti, sest sellel hooajal me enam sinna minema ei pidanud...Viisime asjad suusabaasi tagasi ja ajasime veel niisama juttu..Et ma alati uudishimulik olen, siis seekord soovisin teada, kus poisid ise ööbivad seal olles, selgus, et neil on üürikorter, kuhu vajadusel lubati ka mind majutada :)..no tundus, et seda ei olnud vaja 2 korda öelda... edasi oli vaid küsimus, et mis Otepääl täna toimub... ja nii sai täiesti lambist ekspromt otsustatud, et jääme sinna, sest öömaja oli ju olemas. Edasi liikusid asjad väga rummiselt... Igal juhul sobis meile kõikidele pidu suusabaasis ja ööklubis Help...vahepalana oli Come Back, millest me ei räägi ja siis see lubatud majutus... selle kohta võivad mõned öelda, et oh hea ja mõned, et üks kaks kolm keerame...no igal juhul me ei kurda eksole...mina igal juhul und ei saanud..aga naerda sai küll kõvasti...ja mis te arvate, mida me järgmisel päeval tegime? Otse loomulikult olime taas tagasi mäel, et jäta siis veel hüvasti...Tegelikult oli see käik super lahe ja tavalised inimesed oma pühi nii ei pea, aga mis teeb õnnelikuks? Eks ikka see, kui teed midagi, mida sa ette ei plaani...
28-29.03.08- Kuutsemägi .Ma ei tea, kuidas seda ratast nimetada, millele ma sattunud olen...igal juhul on minu elu osaks saanud lause..kle, mis te arvate kui...ja sellega kaasneb kogu ülejäänud laviin, mis võtab endasse, hoiab , keerutab, aga lahti ei lase....ja nii nädalast nädalasse juba pikemat aega...Leppisime kokku, et läheme laupäeval 29.03 ja võtame mäelt viimase lume, et naudime täiega ja tuleme ilusti õhtul tagasi. Kõik oli väga tore, kuniks Tullu avastas, et võiks reede õhtul sauna teha ja niisama lobada, et ehk tuleme juba siis...mõte hakkas tööle..oli küll üks probleem, et kas kõik saaksid tulla ja kas kõikidele sobib?..mõned kõned ja ekspromt otsus sai tehtud..Seega siis juba jälle me leiame ennast Otis ööbimast, kõige selle juurde kuuluvaga..Reedel peale tööd kogunesime Kadi juurde Endla staapi, kus siis pakkisime endid asjadega minu limusiini ja sõit võis alata... Marko roolis hobust ja arvake ära, mida tegi kari kaasas olevaid naisi, 4 siis nimelt...kui te teate, mis on kaelakee hääl, siis mõistate ja rohkem ma ei pea lisama...igal juhul sai sellest väga ja väga lõbus sõit ja kogu ettevõtmisest üks meeldejääv üritus...Ja otseloomulikult olime me mäel, küll väga väsinud, aga siiski...
Sõidust ei tulnud suurt midagi välja, sest pidu andis endast tunda, aga et päike paistis kevadiselt, siis lõsutasime mäe otsas ja nautisime kaunist ilma...

Kommentaare ei ole: