Õpi surfama! Windsurfi algkoolitused! +3725228018

Kolmapäev, 25. juuli 2012

" Su laud ootab Sind kaldal..." 24.07.12

Üllatus üllatus, täna ma ei käinudki Laulasmaal. Tegin hoopis oma selle aasta esimese Püünsi otsa.
See tähendas hommikul kogu varustuse kaasa pakkimist, et saaks õhtul kohe peale tööd minna.
Päeval helistas Andrus ja ütles, et Su laud ootab Sind kaldal. No see oli küll väga tore lause, sest minu isiklik laud oli mul autos ja ei saanud mind kuidagi veel Püünsis oodata. Küll aga ootas mind seal Urmase laud, millega olen oma viimased sõidud teinud. Urmas on ikka super inimene, et sellisel kombel mulle oma lauda sõiduks laenab.
Ja lubas ju tuult, suisa sellist, et mõtlesin korra, et kas ma mitte ei peaks nelja ruudusega hoopis tükkis sõitma minema? Mõte jäi sinna paika, sest mulle meenus, et olin oma neljase koju jätnud ja seega ei olnud mul enam valikut, millega minna.
Püünsisse jõudes tabas mind väike ärevus, nähes taas seda laulupidu, mille ma olin juba sootuks unustanud. Aga puri kokku, peaaegu planguks ja siis vette.
Jumal küll, mis värvi see vesi seal ikka on ja milline shopp ja kus need kivid seal nüüd olidki?
Alustasin siis madalamasse otsa seilamist ja tõdesin suht koheselt, et olin unustanud ka selle, et Püünsis pole lohetajatel sõitmiseks oma tsooni nagu Laulasmaal.
Sorry kõikide nende ees, aga mul läheb ikka vahel kops üle maksa, kui nad sust meeter eemalt mööda sõidavad, Su pea kohal hüppeid teevad või lohe plärtsti Su sõidutrajektoorile maha plärtsatab. Tekib kohe küsimus, et miks ma pean see loll olema, kes turvalisuse huvides eemale peab hoidma. Nad on ju samuti sõidukoolituse saanud ja peaks teadma, kuidas sõita, et kõikidel mugav oleks.
Aga olgu neil siis hea olla ja ma ei viitsi ka enam turvalisusele panustada, eks kokku põrgates selgub tõde.
Püünsi oli alguses jube või vähemalt kõik see, mida ma seal tunda sain. Ma ei saanud enam üldse aru, kuidas ma seda oma üheks parimaks sõidukohaks nimetada sain. Laulasmaa on mind ilmselgelt täiesti ära rikkunud.
Võimalik, et tegelikult oli selles süüdi hoopiski mu pidev ülepurjestus ja samas tekkinud tuuleaugud või siis hoopiski laud, millega ma veel väga harjunud polnud.
Igal juhul läksid kõik mu tackid alguses selliselt, et ma olin ise koos nendega vees ja ma juba mõtlesin, et mis moodi on võimalik, et ma neid üldse tehtud ei saa? No jah, sellise tuulega polnud ma neid veel teinud ka.
Kindlasti ei olnud kõik nii halb ja paha nagu nüüd võite järeldada, aga esmaemotsioon oli küll selline, et jummel, mis koht ja mis tingimused.
Kihutada ma sain ja proovisin ära ka mõlemad jalad aasades sõidu. Vot see oli alles tase. Sellisel kiirusel ei ole ma veel oma ajaloos kihutanud. Täitsa imelik oli õhus edasi liikuda.
Laud oli nagu ulme kerge ja mul oli lausa raskusi, et seda rohkem veele lähemale suruda. Hirm nagu tuli peale, sest lennukolledzis on siiani käimata ja puuduvad oskused lennumasina juhtimiseks.
Aga milline toredus?
Toredus muutus muidugi suht kentsakaks, kui selgus, et mu jalad triibu lõpus aasadest välja ei tule. No head olemist mulle, hea, et jalad päris välja väänatuks ei osutunud ja laud ikka nii palju kerge oli, et kui ma vette kukkusin, siis laud lainega ise tagurpidi keeras. Muidu oleks olnud ilmselt väga kiire lõpp sellel lool. Õnneks oli see asi suht aegluubis ja püüdsin päästa, mis päästa annab. Rohkem ma muidugi enam tagumist aasa katsetada ei julenud. Ei viitsinud minna kaldale ka neid suuremaks tegema, sest oli vaja ju sõita. Tuli niisama läbi ajada.
Minu kangus ilmutas ennast ka ja ma hakkasin tegema kaldaltstartide asemel ka madalas tacke, et saada pihta tingimustele, milles ma olin. Ja vot, saingi hakkama. Sain hakkama ka sügavamal pool otsas ja ma nurrusin rahulolust, sest ma ei kukkunud sisse. Jeeeee....! Ja peab mainima, et sellistes oludes oli väga lihtne saada aru, millal liiga tugevalt ahtrit surud ja tagumist jalga koormad ja millal sikutad liigselt poomist, selle asemel, et trapetsis istuda. Jah, sõiduasendi parendamiseks oli väga hea ilm!
Ühesõnaga siis kokkuvõtvalt, et oli mega kihutamise ilm, mis sest, et puri oli vahepeal täiega üle, siis jälle liigväike ja siis jälle üle. Ja tegelikult tuleb käia ikka erinevates kohtades surfamas, et mitte muutuda mugavaks.
Kui ma Püünsist üldse puudust tunnen, siis pigem sellepärast, et seal kohtab teisi surfisõpru, keda Laulasmaal ei näe! Nii, et ma arvan, ma satun sinna sellel hooajal veelgi ja Topus on ka sellel hooajal vees käimata!
Info:
Koht: Püünsi
Tuul: 8-11m
Varustus: Mistral Syncro 116 l, 5,0m2 Gaastra Pilot
Aeg: 1,5h

"Segasummasuvila" 22.07.12

Segasummasuvila sai alguse kl 12 Laulasmaal, kui ma meie peatreener Kristjanile vastu hakkasin ja teatasin, et ma nüüd hoopiski võtan päikest paar tundi ja siis kuuletun talle edasi.
Ta oli mulle tänaseks välja mõtelnud uue harjutuse, millega pidin algust tegema, aga, et Eestis on olnud täiesti päikese vabad ilmad, siis ma tahtsin ka lõpuks natike jumekam välja näha. Kuigi jah, teised sai vette kupatatud, kust nad ikkagi lõpuks riburadapidi tagasi tulid ja surfitütarlaps Tiina siis kõikidele teatas, et vot, tema sellise asja harrastamist nagu mina kaldal tegin, küll tegema ei hakka. No vot, võta näpust, hakkas küll, peesitas seal nagu kass päikese käes ja ei tahtnud kuidagi vette minna.
Kella poole kolmeks olin ma ära kõrbenud ja otsustasin, et tegelikult ma tulin randa siiski surfiga tegelema ja aitab nüüd sellest võtmisest ja tuleb asuda tegude juurde.
Kristjan näitas kaldal kenasti ette uue harjutuse nimega back wind, sest ma tahan lõpuks omandada leeride sõidu oskust. No kaldal tulevad alati kõik asjad lihtsalt välja ja kui aus olla, siis üks osa sellest harjutusest on tuttav juba ka tackist, nii, et arvasin, et ega miskit keerulist pole.
Panin omale hilbud selga, sooja kalipso muidugi, sest ilm oli ju jahe ja läksin vette.
Algselt siis oma laua ja 5,0 purjega, mis oli ilmselgelt harjutamise jaoks veidi liiast, kuid ära ma proovisin. Tegelikult ma küll seilasin umbes kilomeetri jagu kaugemale merele, et teha kindlaks, kas surfiässadele ikka puhub tuult normaalselt, sest kaldal paitas kõrvu lippude lehvimise plagin, aga jah, see oligi ainult kaldal, sest merel ei puhunud praktiliselt üldse ja nii ma siis tiksusin tagasi.
Selle käigus ma siis oma meelest tegin seda back wind harjutust, aga millest ma vabsjee aru ei saanud, oli see, et mis pidi see laud mu all olema peab. Läksin siis kaldale tagasi ja lasin Kristjanil kõik vees uuesti ette näidata. Tundus nagu normaalne ja kerge, aga vot ei saanud ma ise vees sellest aru. Purje sain küll õigesse asendisse, küll aga mitte lauda.
Ja siis hakkasid lipud veelgi kõvemini plagisema ja selleks ajaks oli ka Urmas kohale jõudnud ja ta oli jälle oma suures lahkuses mulle oma laua kaasa toonud. Nüüd ei jäänud muidugi muud üle, kui unustada ette antud ülesanne ja minna lihtsalt sõitma. Krüssasin nii üles tuulde, kui võimalik ja tegin oma triipe täiesti teises kohas, kui kõik ülejäänud. Kahjuks sai seal ka lõpuks tuulevaiksem olustik võitu ja läksin kaldale tagasi.
Küll mitte päris kaldale, aga kalda äärde harjutama.Harjutamise käigus kuulsin üht kõvat krõksu ja avastasin, et mu viiese purje aknas laiutab 5cm pikkune ava. Krt ja põrgu ja see polnud seal ainuke. Nii siis oli selle purjega tänaseks õhtal, kuigi kell oli alles pool 5. Kristjanilt sai siis hangitud harjutamise jaoks 5,5 m2-ne, sest väiksemat polnud kohe võtta. See oli suht raske ja no harjutama peaks ikka kergete asjadega. Aga ära ma selle proovisin. Selle tegevuse nimetus oli "clew first beachstart 360-ga vee all ". Selle manöövri nimetas selliseks Urmas, kes itsitades pealt vaatas ja aru ei saanud, kuidas ma nii üldse teha sain. Igal juhul oli see päris külm dush, mis kalipso vahelt sisse läks ja olgem ausad, mulle ei meeldi kohe kuidagi purje all uppuda. Seega sai see 5,5 tagastatud, kuigi ma jah proovisin sellega veel tacke teha. Need tulid välja, aga see va bw ei tulnud kuidagi. Täitsa arusaamatu!
Siis tuli Andrus oma 6,5 m2 purje ja 115 l lauaga. No, et juba nagu nii oli päev omadega metsas st mere põhjas, siis proovisin sellega ka sõita. Raske on see puri, väga raske ja üldse, ma ei saa aru, kuidas on võimalik sõita poomiga, millele käed ümber ei lähe? Siiski sain ma peaaegu glissi, aga käte jõul seda teha oli ikka paras jubedus.Ta trapetsiotsad on nii ülilühikesed, et ma oleksin pidanud poomi endal nabani laskma, et neisse üldse saada. Oojaa, tack tuli ka sellega välja, oujee, no olin ikka uhke küll! Aga, ma ei viitsinud ennast väga väsitada ja viisin peale 4 otsa tegemist talle asjad tagasi.
Siis võtsin suure laua 225 l ja 5.0 purje ja läksin veel kord proovima back windi ja gybe'i. Gybe tuli, perfektsusest me ei räägi, aga back wind mitte.
Valisin Eva õpetamise ja lõpuks läksin ära kaldale.Nii paljusid erinevaid asju ei ole ma kunagi proovinud.
Ja siis hakkas alles puhuma.......
Jah, oli väga lahe päev, kui mitte arvestada, et mu puri on juppideks! Kahju kohe teisest!
Info:
Koht: Laulasmaa
Tuul: 5-7m
Varustus: 122 l SBKT, 115 l Fanatic F2 xtc ltd edision, 116 l Mistral Syncro, 225 l RRD, 5,0 m2 Gaastra Pilot, 5,5m2, 6,5 m2 tungsram yes move, 5,0 m2
Aeg: 4h

Esmaspäev, 23. juuli 2012

"Kui on tuju hea, siis..." 20.07.12

"Kui on tuju hea, siis käsi kokku löö, kui on tuju hea, siis käsi kokku löö...". See lause saab nüüd uue kuue-
"Kui on tuju hea, siis sõbrad kokku too" ja edasi jätkates võiks öelda, et õpeta surfama ja edaspidi ei pea enam muretsema, et unustad surfihooajaks inimesed enda ümber.
Nii sai siis tegelikkuses juba järjekorras viies ja kuues sõber samuti lauale asetatud ja on lootust, et mul on sõprade näol edaspidi alati rannas kaaslased olemas, mitte, et ma sinna üldse enam üksinda satuksin.
Tegevuskoht on siis endiselt Laulasmaa.
Täna puhus mõnusalt, võiks öelda, et kui poleks olnud koolitust, oleksin saanud ise sõita. Aga jah, tegelikult oli aega isegi selle jaoks ja kui kohe päris täpselt rääkida, siis sain ma isegi glissata, kui koolitus läbi oli ja ma vette sain.
Ja täna oli veel erakordselt tore päev selles osas, et ma sain taas sõita sõber Urmase lauaga.
Ta nimelt omab Mistral Syncrot 116 l ja see on olnud siiani parim, mis mu all on olnud. Ma pean nüüd südametut plaani see laud talt kuidagi endale saada, aga tundub, et see on ka talle endale väga hea sõita, nii, et ma pean veel kaua kaua tegema selgitustööd selle nimel, et tõestada, et see sobib mulle ikka paremini, kui talle endale.
Miks see laud siis nii hea tundub?
Eks ikka selle pärast, et see astub kergelt minema, on piisavalt suur, et ma saaksin sellelt vajadusel purje veest kätte ja ma saan selle peal ka oma seni harjutatud asju praktiseerida ilma, et ma hullult rassiksin ja vaeva näeksin.Ja nagu öeldakse, siis tunne on õige ja see lihtsalt sobib!
Jah, mõnus on vahelduseks õppimisele ka glissata!
Info:
Koht: Laulasmaa
Tuul: 6-7m
Varustus: Mistral Syncro 116 l + 5,0m2
Aeg: 1,5h

Neljapäev, 19. juuli 2012

"Glissates külma ja kollide vastu" 18.07.12

Täiesti ajuvaba on see, mis moodi üks surfar suudab ise oma surfiõhtud nässu keerata. Ma olen lausa ehe näide sellest, mis moodi üks surfar keset hooaega mõelda ei tohi.
Millest ma siis seekord Teile pajatan?
Eks ikka sellest, kui ilus oli ilm oma kodu rõdult vaadatuna ja kuidas see mõjutas mu otsust, panna omale selga suvistesse tingimustesse mõeldud kalipso. Jah, just nimelt suvistesse, aga mis meil siin hetkel toimub?
Jaaa, see norrakas näitas ka, et tuult ei puhu, mis tähendas samuti, et ma ei hakka kaldast väga kaugemale minema ja teen oma tavapäraseid harjutusi. Ja kokkuvõtteks võib öelda, et kõik, mida ma olin õhtuks plaaninud, jooksis vastu taevast, sest puhus! Täitsa uskumatu tüng, onju?
Nii, et siis puhus, päike oli poolenisti pilve taga ja külmavaresest mina olin riietanud ennast nagu beibe talvel, võimalikult nappidesse riietesse. No anna mõistust, ausalt!
Ma korra juba mõtlesin, et ma panen omale surfimantli selga vette minemiseks, sest ausalt, nii külm oli.
Aga kuhu Sa selle mantliga ikka jõuad? Pole ju mingi nähtamatuks tegev ega midagist.
Vot ja selliselt läksin ma siis vette, sest oli lootust, et saab glissata. Mingi tarkuse natuke oli minus siiski säilinud, sest panin oma lauale õige uime alla.
Ja oh seda toredust, tuul puhus jälle sellisest suunast, et ma juba teadsin, et merel, kohe päris kaugel, on suured kollid mind hirmutamas. No olidki, aga täna tahtsin ma olla kangust täis ja eirata, et nad seal olemas on. Päris hästi see muidugi ei õnnestunud, sest kui koll sust ikka täiega üle veereb või Sinu alla juhtub jääma, siis võib juhtuda, et laud nende manöövrite peale kas hullu lennu teeb või siis Sind lihtsalt küliti kallutab.
Õnneks, ma ütlen õnneks, sain ma nendest jagu ja ma nautisin oma esimest väga korralikku sõidupäeva sellel hooajal.
Oojaaa, ma küll kangutasin seal veidi ja olin pidevalt nagu vedru, kes peab kuidagi tekkinud pingeid leevendama, aga ma sain ka glissata, kohe nii mõnusalt ja hästi ja need triibud, need olid kohe peris magusad, st siis pikad, nii, et sai ennast mõnusalt trapetsisse toppida ja proovida oma asendit võimalikult heaks sättida. Jah, ma ei pannud igal otsal jalgu aasadesse, aga see polnudki väga segav asjaolu, sest olulisem oli minu jaoks proovida glissata nii, et lauanina taevas poleks. Ja minu tackid, mida ma polnud veel sellistes oludes proovinud? Kaks tükki lõppesid sellega, et puri oli vees ja ma ise tegin tiira taara, proovides päästa seda, et ma sisse ei kukuks. Ei kukkunud, aga õiget tacki sellest ka ei saanud. Küll aga edaspidiste ajal liigutasin ennast kiiremini ja püüdsin leida vees nende tegemiseks rohkem sellised kohad, kus kollid vähe väiksemad olid. Ja ma muidugi sajatasin seal ka korralikult ja vandusin, et rsk, täna Te minust jagu ei saa ja ma Teie kiuste ei kavatse sisse kukkuda ega surfamist pooleli jätta.
Noh daamilikkusest polnud jälgegi, aga võimalik, et merejumal Neptunile hoopiski meeldivad kanged naised, sest hakkama ma seal sain. Need kollid seal Laulasmaal pole võrreldavad nendega, mis on tavaliselt Püünsis või Topul või siis pigem oleks õigem öelda, et sellised, milledega ma harjunud olen ning seetõttu oli see taaskord väga heaks kooliks ja edaspidi ma ilmselt enam väga ei põe, kui nad seal jälle lahti lastud on.
Tulles nüüd selle normaalse Eesti suve temperatuuri juurde, siis peale seda, kui mul põlvest saadik vees laine üle pea käis ja vesi krae vahelt sisse pääses, ei olnud mul enam suurt valikut, et mida ette võtta või võtmata jätta. Ma olin sunnitud lahkuma, sest külmast kanged käed värisesid ja mu hammaste vahelt kostis samuti imelikku klõbinat. Nii, et siis üks kaunis kena õhtu sai suhteliselt kiire lõpu. Ja ehk oli see ka õige, sest hommikune bodypumpi trenn oli ka kindlasti osalised jõuvarud endale saanud.
Siiski loen ma selle õhtu vägagi korda läinuks, sest 1,5 tundi pidevalt edasi tagasi glissamist oli andnud tõelise rahulolu tunde. Külmatundest sain ma lahti kuuma vanni ja tassitäie teega....Ja ma kindlasti ei ole enam nii loll, et lähen keset ilusat suve merele suvise kalipsoga, need ajad on nüüdseks minevik!

Kaldal võttis mind vastu vaid lause-..." Ma ei räägi Sinuga enam!".....
(see tähendas seda, et Andrus oleks saanud samuti sõita, aga jättis oma asjad koju, kuna tuult ei lubanud!) :)

Info:
Koht: Laulasmaa
Tuul: 7-8m
Varustus: 122l/ 5,0m2
Aeg:1,5 h

Kolmapäev, 18. juuli 2012

"Katsejänes" 17.07.12

Nagu ikka, sellele suvele tavapäraselt, kogunesime Laulasmaale. Teised, kes pole kontorirotid, said muidugi juba varemalt kohale, aga mul, kui rotil, ei ole lihtsalt võimalik töölt suvalisel ajal vehkat teha, et ennast mere ääres rõõmurulliks keerata.
Nii ma siis ootasin õhtut ja lootsin sügavalt, et jätkub tuult, kuigi norrakad seda üldiselt ei lubanud. No mõned viied meetrid siiski.
Kruvisin, venitasin, pingutasin oma kallimad sõidu korda ja läksin vette. Et ma viimasel ajal kasutan pidevalt oma kivides kolistamise uime, siis ei viitsinud seda ka nüüd õige uime vastu vahetada ja nagu arvata võite, maksis see mulle kenasti kätte. Tegelikkuses küll siis võimaluse mõnusalt üle vee tuhiseda. Ma olen nii õppimise usku pööranud, et enam ei mõtle, et vahel võiks kaldal mõned õiged otsused teha, et vees ka veidi rahulolevamalt kihutada. Aga no mis sellest, sest eks ma sellised õrnad glissitriibud siiski sain ja meel läks rõõmsaks.
Mille üle ma kohe eriti rõõmustasin, on see, et ma saan tackid tehtud. Jah, mina, kes ma olen oma meelest nende kallal juba paar aastat vaeva näinud. Kuigi jah, kui keegi ei õpeta ja ise konkreetset infot ei oma, siis võidki jääda neid ise punnima. Igal juhul ei pea ma enam hullult vaevlema laua ringi pööramisega. See tuleb juba suht mängleva kergusega, aga siiski läbi mõeldult ja ehk ka veidi aeglasemalt, kui tegelikkuses peaks.
Aga, mul ei ole ilmselt veel ka see nõutud 500 korda tehtud, mis peaks must oskaja tegema :).
Proovisin ka gybe, sest puhus ju rohkem ja laine oli ka veidi suurem, kui tavaliselt kalda all. Ütleme nii, et mul on veel pikk tee käia, sest isegi kui jalad on õigesti ja laud kenasti pöörab, siis käed teevad küll seda, mida nad ise tahavad. Kuidagi ei kuuletu. Samas ma arvan, et ma pole päris täpselt enda jaoks läbi töödanud kõiki situatsioone, mida, kus ja mis ajal teha. Eks ma töötan selle kallal ka, sest ma eelistan osata pöördeid veestardi asemel. Te teate miks, eksole ju? Kes see siis ikka vabatahtlikult tahab vees asjadega rassida?
Eriti veel minusugune, kes vett põhjalikult pelgab.
Rääkides pelgamisest, siis tuli täna ära ka üks väga korralik SPA käik, sest ühe gybe ajal ma lihtsalt käisin sisse ja mitte põlvest saadik vette, vaid ikka kohe nii, et põhja ei olnud all.
Esmane reaktsioon kukkudes oli hoida ennast masti eest, mis hakkas mulle pähe vajuma ja seetõttu ei olnud ma väga valmis selleks, et pean lahtiste silmadega pealt vaatama, kuidas vesi pea kohal mulisedes kokku läheb, ma ise selle kõige all. Väga jubeeeeeee tunne oli ja no, see va vana paanika tuli ka hetkeks peale. Ma muidugi olin sealt vee alt sekunditega väljas, aga siiski, ütlemata kehva ja vastik ja paha. Lisaks siis märg pea ja kaela vahelt sisse jooksnud külm vesi. Jah, loete õigesti, külm, sest soojaks ei saanud seda küll kohe kuidagi pidada.
Ma ei tea, kas see või mingi teine asi kuskil minu sees sundis mind kalda poole tagasi minema. No läksingi!
Kaldal topiti mul suu küpsist täis ja käsutati vette tagasi ja nüüd tuleb siis see katsejänese koht. Nimelt olid siis nad kõik- Andrus, Kristjan, Sally, Urmas ja Martin võtnud minu vastase seisukoha ja tahtsid näha, kuidas hoiab mind vee peal kaldale jäetud 75 l laud. Ise kalkuleerisid seal samas, et kas ikka kannab või mitte. No, ma ei olnud väga vaimustunud sellest, et pean hakkama kõikidele demonstreerima, et kus on tõde ja peale seda vee all olemist ei tahtnud enam sügavale minna, et siis seal jälle uppujat teha. Aga ega mul varianti ei olnud ja olgem ausad, ma olen ka varemalt 74 l peal proovi teinud ja see polnudki kõige hullem kogemus.
Ennast kiitmast ma ei väsi, aga jah, kaldaltstardiga peale, natuke rohkem jalgade tööd, kui muidu ja sõitma ma sain. Trapetsisse panin ka ennast, aga jalaaasad olid kuskil nii eemal, et neisse ma ennast sokutama ei hakanud. Tehtud! Tuli kergemini, kui varem ja oleks olnud veidikene tuult rohkem, oleksin seal ka sellega glissanud. Rääkides kandmisest, siis jah, laud kannab, kui ma selle peal olen ja tuul veidikegi puhub. Küll aga ei ole sellelt võimalik purje veest kätte saada, sest vot siis teeb see laud küll selliseid imevigureid, millega ma praegu veel toime ei oska tulla. Andrus muidugi kiitis kenasti, et kui ma selle lauaga hakkama saan, siis ta ostab mulle samasuguse ja võib seda mul 3 korda päevas kolmandalt korruselt alla ja üles tagasi vedada. Ma ei hakanud seda talle pärast meelde tuletama, sest 75l laua omamiseni on mul veel üksjagu aastaid käia või siis pigem surfata. Aga kogemused muudkui kasvavad ja eks tuleb ka minu ajaloos päev, kui ma sellisega merel olen. Praegu ma panustan oskuste lihvimisele, sest ilma nendeta ei tule seda päeva mul kunagi.
Rebased kaldal olid muidugi katsejänesega rahul, aga ma ise ei viitsinud üle 4 triibu teha ja eks needki olid sellises kalda äärses madalas tehtud, et oleks ikka kindel, et sisse kukkudes kohe uuesti lauale peale saab astuda. Lahe oli vahelduseks proovida midagi sellist, mis muidu kuulub kõvade surfarite mängukasti.
Info:
Koht:Laulasmaa
Tuul: 5-6m
Varustus: 122l/ 75 l, 5,0m2
Aeg: 1,5h

Reede, 13. juuli 2012

"Päris ametlik.... esimene kord...."11.07.12

Täna ma kiirustasin, kohe väga, sest kella kuuest oli meil Laulasmaal kokku lepitud kohtumine.
Jah, kaks minu kõige esimest ametlikku surfiõpilast, kellele ma olin valmis Kristjani valvsa pilgu all edasi andma kõiki oma teoreetilisi ja praktilisi teadmisi surfi algtõdede kohta.
Kõikidel olemas olevatel surfiõpetajatel on siin kohal kindlasti naerukoht, et mis mõttes üks alles ise õppija hakkab teisi õpetama, aga rõhutan veel kord, et tegu oli algkoolituse ja kõige esmaste teadmiste edasi andmisega.
Võimalik, et Teid huvitab, kuidas ma selle kõigeni jõudsin?
Mul on unistus, suur unistus, mida ma siin veel ei avalda, aga unistades suurelt ja eesmärgi poole püüeldes, tulevad vahel võimalused ise kätte. Minu suure võimaluse väikse sammu näol unistuse poole, andis mulle Kristjan. Küllap saate aru, millest jutt käib, sest ega ma muidu ei kirjutaks, et päris ametlik...esimene kord. Jah, Kristjan andis mulle võimaluse teha ise, päris ametlikult algkoolitusi.
Et asi ei tunduks ebaprofessionaalne ja veider, siis ütlen, et viimased kuud peale selle, et ma olen õppinud ise surfamist, olen õppinud ka selle õpetamist. Naljakas eks, et keegi õpib õpetamist, aga mis moodi siis üldse pedagoogideks saadakse, kui mitte selle läbi, et õpid, kuidas õpetada.
Minu jaoks tähendas see kõvasti teooriat teemal, mis teeb Sinust selle hea õpetaja, kuidas surfamist õpetada, mis on oluline algõpetuse juures, millist infot, kuidas ja kui pikalt rääkida ning millised on algajate jaoks esimesed kõige tähtsamad tehnikad, et saada sõitma. Ja otse loomulikult istusin ma nii mõnelgi Kristjani poolt korraldatud koolitusel, et kuulata, kuidas tema seda läbi viib.
Mulle meeldiks olla litsentseeritud koolitaja, kuid Eestis ei ole minu teada mitte ainsamat asutust, kes õpetaks windsurfiinstruktoreid või kelle käest saaks ametliku sertifikaadi, et oled läbinud instruktorite kursused ja oled sobilik õpetama. Nii leidsin võimalused õppida läbi RYA ja WDVS-i, kes Euroopas ainsatena teevad instruktorite koolitusi, mida ka mujal maailmas tunnustatakse. Jah, Eesti maastaabis polegi need paberid nii olulised, sest meil ei ole veel välja kujunenud ei seda, kes on üldse ametlikud koolitajad ning ka mitte seda, kuidas või mis moodi tuleks või peaks koolitus toimuma. Igaüks teeb seda erinevalt ja oma oskustele ja teadmistele tuginedes, järgimata mingit kindlat programmi, millega saavad küll meie algajad ja edasijõudnud kõik sõitma, kuid nagu öeldud, siis mulle meeldiks olla paberitega õpetaja.
Hetkel on minu lemmik õpikuks RYA Instructorite Manual, kust ma siis kõike vajalikku õpetamiseks omandan ja Kristjani Surfikoolis saan oma teoreetilisi teadmisi panna praktikasse. Väike samm lähemale suurele unistusele!
Minnes nüüd koolituse enda juurde, siis eks meil kõikidel on esimesel korral sees väike sabin, et midagi ei ununeks ja , et kõik saaks öeldud ja räägitud ja õigesti tehtud. Oli minulgi väike ärevus, aga mida kauem sai räägitud, seda kindlamaks muutus jutt ning päris koolituse lõpuks polnud ärevusest jälgegi. Seda enam, et õpilased said koolituse lõpuks iseseisvalt hakkama nii sõitmise, laua juhtimise, kui pöörete tegemisega.
Jah, ma olen rahul! Ja kõige tähtsam on, et surfipisik sai edasi antud ja õpilased juba innukalt järgmist korda ootavad.
Sellel korral sain ma ise harjutada jälgimissõitu :), mõned tackid ja gybed lisaks sekka, kuid, et olin vees koolitamise eesmärgil, siis ei panustanud oma õpingutele, vaid sellele, et teistel oleks hea ja mugav vees toimetada.
Tore õhtu oli ja 3 h vees möödus kiiresti.
Pärastine päikese ära saatmine öisele puhkusele Türisalu pangal, pani päevale rõõmsa punkti.

Teisipäev, 10. juuli 2012

"Tik- tak, tik- tak" 09.07.12

Tik- tak, tik- tak...Kui Krista mere äärde jõudis, oli Arno koos tuulega ära läinud. Jah, riietumise ja rigamise ajal veel tegelikult puhus, kohe selliselt, et helistasin Tuulile, et talt taas tema lauda küsida. Aga vette jõudmise ajaks puhus täpselt nii palju, et üle põlve veest purjega koos lauale astuda ei suutnud. Täitsa huvitab, et palju see taglas siis kaalub, et ma ei jaksa seda üles surudes samal ajal oma põlvedest kõrgemale astuda. Või see ongi selline absurdne manööver, sest tegelikkuses ei saagi ju astuda ilma toeta põlvedest kõrgemale. Või saab?
Ma meenutan nüüd alati beachstarti tehes seda pilti, mida ma RYA raamatust nägin ja see on nii mõnedki korrad aidanud mul paremini lauda tasakaalus hoida ja on andnud teadmise, et pole vaja karta purje endast eemale lükkamist. Aga jah, no see nägemus asjast ei aita, kui tuult ikka grammigi pole.
Nii siis ma otsustasin kasutada oma head sõpra ülestõmbamiseotsa, lootes, et natike ehk ikka saab harjutada.
Sai küll tõesti, seda va tiksumist. Päris huvitav oli seda teha 110 liitrisel laual, mis nagu kannab, aga pole nii stabiilne, kui mu enda oma. Seega ma siis jõudsin taaskord järeldusele, et kui ma kunagi Aegna maratonile lähen, siis ma pean seda ikka enda lauaga tegema ja, et müüki ei saa panna, kuigi mulle tundub, et soovijaid sellele oleks.
Mõned tackid ja mõned gybed ja mõned clewfirst positsioonis triibud ja natike koha peal seismise tasakaalu harjutusi ja siis lõpetasin selle komejandi. Ei saa tegeleda spordialaga lõppmatus vaikuses, kui see nõuab tuule olemasolu.
Siiski on kõige parem selle asja juures see, et kui ma Laulasmaale sõites möödusin Türisalu pangal olevatest inimestest, kes seal oma autode kõrval seisid, istusid, erinevat laadi märjukesed peos, merele vaadates, siis valdas mind meeletult hea tunne teadmisest, et mina ei pea seal niimoodi aega veetma, merele vaadates, vaid ma saan olla ise üks osa sellest merest oma surfiasjadest kallimatega. Jah, see on lihtsalt parim tunne!
Info:
Koht: Laulasmaa
Tuul:0-3m
Varustus: 110l/ 122l, 5,0m2
Aeg: 1 h

Esmaspäev, 9. juuli 2012

"Maa tuule võlud" 06.07.12

Ma ei oska enam olla nii, et ma õhtuti mere äärde ei pääse. Meri oleks nagu tükike südant, mis jääb lahkudes maha. Ja nii ma siis muudkui käin, Laulasmaal Surfikoolis. Eks meil on seal väga super seltskond ka, kellega on niisamagi tore aega surnuks lüüa! Eks nad ise teavad, millest ma räägin!
Palav oli, kohe nii palav, et tegin selle aasta esimese sõidu oma suvises kalipsos. Jah, sinna mahtumisega oli natike tegu, sest eks inimese kuju ikka kipub kahjuks 4 aasta jooksul muutuma. Aga õnneks ei miskit hullu, sain selga.
Ilus on mul see kalipso ja peab mainima, et ei vasta igakord tõele, et edevaid kalipsosid Eestis ei müüda, sest siin olevat ainult 10 naissurfarit, kellede pärast seda ilu siia ei tooda ja eks tegelikult on ilu ikka vaataja silmades ka. Aga jah, see pole mul roosa ega midagist, aga sõna ilus ma kasutan selle kohta siiski. Ja teised, no nii öeldes siis sellest Eesti 10- st naissurfarist 5 tükki, olid samal arvamusel, et oi kui ilus!
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, kui ilus on mu kalipso või, kui palju on Eestis naisliiki surfareid, aga üle 10 on neid kindlasti :).
Et siis point- Eestis on läinud piisavalt soojaks, et üks külmavaresest surfar saaks suvistes vormirõivastes vette minna.
Ja puhus, jaa, kohe selliselt, et kaldal ei saanud midagi aru, küll aga pagitas merel päris korralikult. Ei, ei, mitte selliselt, et glissi oleks saanud, aga eks ma olin harjutamise mõttes ka ainult neljasega peal, mille jaoks on vaja rohkemat, kui see 6-7 meetrit.
Nii, et siis veel kord mitte teadjatele, et maa tuule võlu seisneb selles, et mitte kunagi ei saa aru, kui palju tegelikult merel puhub ja kohe kindlasti on see selline tuul, mille puhul soovitan kaldast võimalikult kaugele seilata, et siis oleks võimalikult pikk maa tagasi ujuda või leida ennast keset Baltimerd või Läänemere ookeani laualt, tegemas rahvusvahelist abihäda kutsungit. Seda muidugi juhul, kui ei oma teadmisi ja seda va upwind suunas rühkimise oskust, mis võib osutuda määravaks asjaoluks kaldale saamisel.
Miks ma sellest räägin üldse? Aga eks ikka sellepärast, et peale seda, kui ma olin läinud kalda alt nii öeldes tuuletsooni ja gybide harjutamisega muudkui kaldast kaugemale kandusin ja tackidega erilist kõrgust ei suutnud hoida, vajasin ise seda oskust.
Jah, ma ei paanitse enam, kui ma kaugemale merele satun, sest ma tean, millistes oludes ma hakkama saan ja millistes mitte ning see hetkeline olukord ei olnud muud, kui lihtsalt teadmine, et ma pean ikka väga palju tegema tacke ja sõitma üles tuulde, et kaldale tagasi saada.
No ja mis sellest, Paldiski ja Klooga pole ka just teab mis kauged kohad, kust kaldale saada.
Tegelikkuses asi muidugi selliseid vorme ei võtnud ja ma olin pigem rahulolev, et sain vähe tugevama tuulega harjutada gybe.  See juba enam vähem tuleb, see tähendab muidugi suures osas neid õigeid tantsusamme õigel ajal, aga mis puutub rig rotatorisse, siis see tuleb veel rahulikult läbi mõelda, et pilt korrektne oleks. Ja otse loomulikult on siis juba vaja tugevamat tuult, et kogu asi nagu aegluubis välja ei näeks.
Kuigi jah, mulle meeldib, et ma saan vaikse tuulega põhilised nipid kätte, sest siis on suurema kiiruse ja tuule korral juba ette teada, millal, mida ja kuidas teha.
Oma tacki tegemisega võin ka rahule jääda, iga korraga järjest paremini.
Seega siis, harjutamine, harjutamine ja veel kord harjutamine. Ma kipun vist ennast juba kordama ühest postitusest teise, aga no mis Sa krt ära teed, kui millestki muust pole rääkida.
Aga tulles tagasi kaldale saamise juurde, siis ütlen ausalt, et oli sellega vast ikka tegu ja päris kaldale ma ei saanudki, ikka pidin harrastama jalg jala ette tõsteid, kõndimiseks nimetatakse seda vist! Ja ilmselgelt tuleb ka selle oskusega veel vaeva näha.
Huvitav, millal ma jälle veestardi teemaks võtan? :)
Info:
Koht: Laulasmaa
Tuul: 6-8m/ sek
Varustus: 4,0m2 Gaastra Manic, laud 122l
Aeg:1,5h

"Pool tundi" 04.07.12

Ma ei hakka seda päeva üldse pikalt kirjeldama, aga, et kuna ma siiski vees käisin ja pool tundi tiksudes liikusin ja tackitasin, siis panen selle kohta vähemalt sissekande.
Ja ega polegi midagi öelda, kui ikka päike paistab ja tuult pole, siis pole vees midagi teha!
Info:
Koht: Laulasmaa
Aeg: 0,5 h

Pühapäev, 1. juuli 2012

"Imeliselt lux..." 28.06.12

"Always look where you want to go........" Noh säärased marsitaktis sõnad muudkui kummitasid peas kuniks pressisid ennast keset õhtust glissi poole püüdlemist üle huulte ja lauluna ma neid seal siis ümisesin oma tacke tehes.
Ei saanud glissi, tuult oli ikka tsipake vähe, kuigi suund oli iseenesest parem, kui eile.
Ja päike paistis ja lainemürakad ei rabanud jalust.
Ega ma seal kaua ei lõõritanud, sest arvata võib, et mereelukad ei olnud selle kõigega kindlasti rahul, et üks hull oma aluse peal mingit olematut viisijuppi ümiseb! Nii ma siis läksin kalda alla ja plaanisin hakata tegelema oma pea igapäevaste harjutuste seeriaga.
Jah, ma plaanisin, aga tegelikkuses läks kõik hoopis teisiti.
Pean siin kohal tooma oma jutu sisse uue surfituttava Tuuli, kes on otsustanud nüüd samuti Laulasmaal käimise kasuks ja kes omab 109l Mistral Jokerit.
Jaa jaaa, ma usun, et Te juba saate aru, kuhu mu jutt tüürib? Me nimelt saime mõlemat poolt rahuldavale kokkuleppele, et vahetame lauad ja proovime, sest kummalegi tundus just, et teise omaga on ehk parem läbisaamine.
Mulle see mõte sobis suurepäraselt, sest eilne Kristjani jutt oli pannud mõtlema, et kust endale väiksem laud hankida, samas lasin tuttavaid läbi pea, et kellel oleks ja kellelt laenata lihtsalt proovimiseks.
Nüüd siis mängis juhus ise ennast kätte.
Üleminek 122l 109-le ei tundunudki nii jube, kui see, kui ma esimest korda 150-lt 122-le läksin. Ja eks need mõned hooajad on andnud ka natuke kogemusi, et püsti seista ja toimetada ja polnud see ka päris esimene kord väiksemat alust kasutada. Kuigi jah, manöövreid ma nendel varasemalt pole praktiseerinud, ainult kihutanud edasi tagasi. :)
Igal juhul ma olin üllatavalt rahul laua ja purje ja kõigega, kuigi jah, jalaaasad tundusid nii ees olevat, et ma pidevalt nende otsa astusin ja need mulle tacki tehes mõnel korral saatuslikuks said. Ja beachstart ei tahtnud küll puusa kõrgusest veest välja tulla, aga siin võib vist süüdistada vähest tuulekest, mis ei aidanud lauale tõstmisega kaasa.
Jibe ma küll proovisin, aga lõppes see merepõhja vaatlustega. Clewfirst beachstardiga oli ka tegu, aga ma ei ole üldse õnnetu, et need kohe välja ei tulnud. Ikkagi esimene kord teise laua peal manöövreid õppida! Ja tähtis on siiski, et ma sain väiksema laua juhtimisega hakkama.
Imestavalt lux oli muidugi asjaolu, et 5m sek tuulega sain ma praktiliselt glissi. Jah, tundub ulme, aga nii see on ja peab siiski mainima, et laual ja laual on erinevus, isegi, kui arvate, et pole.
Nii palju olen ma oma surfiajaloo jooksul edasi arenenud, et käte abil sõitmine on läinud keerulisemaks ja saad aru, kui mugav ja kui kerge on sõita trapetsis. Et ma nii öeldes olin tegelikult ju lihtsalt harjutamise sildi all vees, siis ma tavaliselt trapetsit ei kanna. No peale mõnda triipu käte jõul ma siiski arvasin, et peaks selle omale ümber siduma. Mõeldud, tehtud!
Uhh, milline kergendus mu väsinud kätele ja rakkus peopesadele ja kui hea oli liikuma saada!
Laud tuli justkui ise vee pinnale, aga jah, minu endiselt vale positsioon st liigselt tagumise jala koormamine tõstis laua nina ikka taevasse. Pean selle jala värgiga tööd tegema.
Seekord ma jalaaasadesse ennast ei toppinud, aga juba järgmisel korral kavatsen ma selle ära teha.
Samal ajal siis toimetas Tuuli minu lauaga ja me mõlemad mõnulesime rahulolust. Isegi nii palju, et Tuuli pakkus välja, et võiksime suveks hoopis tükkis lauad vahetada.
See oli minu jaoks väga hea pakkumine, sest see võimaldab mul sõita väiksema lauaga ja samas saan ka endiselt oma manöövreid harjutada, ilma, et peaksin oluliselt oma juba niigi kerget rahakotti kergendama. Ja ma juba nüüdseks tean, et clew first beachstart, jibe ja muud tulevased manöövrid saab kiiremini selgeks, kui alus vähe suurem.
No oli lux õhtu ja ma kiirgan tõelist rahulolu!
Info:
Koht:Laulasmaa
Tuul: 4-6m
Varustus: 122l/ 109l, 5m2
Aeg: 2h