Õpi surfama! Windsurfi algkoolitused! +3725228018

Reede, 29. juuli 2011

"Surf lapsepõlve/ kodurannas, Sõrul" 23.07.11

Ma olen alati mõtelnud, et ükskord tuleb see päev, kus ma saan päris oma kodurannas surfata. No olen selline friiki ja see tundub oluline. No eks mul on teise kohaga seoses ka veel oma unistus, aga seda on veel väga vara välja karjuda.
Ema ja isa elavad mul Hiius ja ma ise olen alates 4-ndast eluaastast sealne poolekohaga kohalik ja nii sai siis nädalavahetusel sinna mindud. Nüüd, kus me teame, et seal on mega häid surfikohti ja, et seal peaaaegu kogu aeg puhub, siis on surfikamad kindlateks kaaslasteks.
Et hoovi peal tundus puhuvat, siis sai kaaslased sisse pakitud ja mindud Sõrule vaatama, et kas siis tegelikult ka puhub või mitte. Et me ei viitsinud kohe kaugemale kütta, siis sobis merevaatluseks 2 km eemal olev mereäär väga hästi. No ma ei arvanud, et see on nüüd hea koht vette minekuks. Siiski ajas uudishimu asju lahti pakkima ja nii leidsin ennast kalipsost asjadega vee poole kõndimas. Enne seda tegin veel emale kõne, et kui ta nüüd tahab vaadata, kuidas ta tütar surfab, siis nad võivad ennast kodust välja ajada ja Sõrule tulla.
Vette läksime Sõru sadamast paremalt, otse jaanitule platsi juurest. Veidike, no nii 50-100m kõndimist, suurtest kividest mööda, siis lauale ja sõit võis alata. Ei puhunud see tuul midagi ja nii ma siis seal tiksusin ja õppisin krüssamist. Kuidagi väga tahtis mind sinna Rootsi ära viia. Vahepeal käis korra läbi pea mõte, et kui prooviks meremärkide ümber pöördeid teha, et no saaks aimu, kuidas Sugari tüdrukud neid teevad. Jätsin siiski mõtte katki, sest mine tea, kuidas laevnikud või märkide omanikud sellest arvata võiksid.
Vahepeal jõudis Andrus ka järele mulle merel ja ütles, et ema isa koos lastega käisid vaatamas, et kuidas me surfame. Aga, et nad midagi ei näinud, ma nimelt olin suutnud iseendalegi üllatuseks ennast täiesti täpiks sõita, siis läksid koju tagasi. Ema olla esitanud vaid ühe küsimuse, et kas ma ei karda nii kaugele minna? No endale ei tundunud see kallas nii väga kaugel olevat, aga eks see vahemaa oli tegelikkuses ikka kilomeeter või rohkem. Kõige huvitavam oli muidugi, et seal kaugel leidsime koha keset merd, kus ulatusid jalad vette ja oli rinnuni vesi. See oli muidugi üllatuseks. Ühesõnaga oli see üks paras ettevalmistus Aegna Maratoniks, millest ma ilmselt osa ei võta, aga vähemalt tunde sain kätte, kuidas vaikse ilmaga on merel kilomeetreid tiksuda. Janu ajas lõpuks kaldale.
Ära sa märgi, 2 h olid nagu naksti möödunud!
Igal juhul võin öelda, et Sõrul on täitsa ok surfata, kui vaid tugevamalt puhuks. Meile meeldis! Ja Saaremaa ei olnud ka kättesaamatus kauguses :)!
Info:
Koht: Hiiumaa, Sõru
Tuul: ca 5-6m
Laud/ puri: ikka enda omad 122L ja 5,0m2
aEG: 2H

Teisipäev, 12. juuli 2011

"Ujumiskursused vol 1" ehk viha ajab veest välja 12.07.11

Päike ja megalt mõnus tuul, absoluutselt hea surfi ilm! Meeldiv kirjeldus ühele eriti heale surfiõhtule või nagu Virgo ütles, töörahva sõiduõhtule.
Mnjah, ma ise ütlen selle peale, et kellele oli ja kellele mitte.
Tuul, va tegelane saputas julgelt oma 10-13 meetri juures ja see tähendas minu jaoks neljast purje. Nagu varasemalt olen kirjutanud, siis ei sobi ma sellega väga hästi kokku. Ma pole siiani suutnud teha enese ja meie suhte analüüsi, et mis siis täpselt ei sobi? Võimalikud variandid on, et ta on solvunud tema vähese kasutamise pärast ja mina seetõttu, et need vähesed korrad, mis teda kasutada saan, ei kuku kuidagi kenasti välja. Nii me siis seal vees maid jagame, kord Vesipüks peal, kord all.
Igal juhul sai mulle esimese triibu juures selgeks, et nii ma sõidetud ei saa! Lisaks siis tundsin vist päris tõsiselt esimest korda, et laud on ka liiga suur. Ei ole kõige parem tunne, kui tuul rebib purje ja laud läheb tuule ja laine abil mitte edasi, aga lendu ja küliti. Päris mitmed korrad vajasin baleriini oskusi, et õhus kenasti tasakaal säilitada ja normaalses olekus vette tagasi prantsatada. See viimane ei olnud enam muidugi mingi baleriini liigutus, vaid tõsine vaala kukkumine.
Ühesõnaga, et ma eriti sõidukõlbulik ei olnud, siis otsustasin, et ehk on täna hea veestarti õppida. No oligi, sest neljane tiris mind kaunis kenasti laua peale ja üle. Nii ma siis harjutasin kaelast saadik vees laua juhtimist ja sellega triivimist. See tuleb mul juba väga hästi välja, ausõna, aga eks mul on juba 2 aastat praktikat ka. Seekord muidugi sain seda kohe väga hästi harjutada.
Mõtlesin siis, et oleks kena ka sügavamas vees sama asja proovida. Mul oli meeles kellegi õpetus, ma arvan, et Kristjani, et puri tuleks võimalusel poomiga laua peale toetada ja sealt siis juba edasi veest välja tõmmata. Oma meenutusi järgides ma siis muudkui proovisin ja proovisin. Enamus ajast ma muidugi õppisin selle juures ujumist, sest pole ju võimalik muul moel vees lauda ja muid asju õigesse suunda saada. Nüüd võiks tulla vist see koht, kus ma karjun Hurraaaa!!!, sest ma sain ühe, ma kordan ühe korra purje veest kätte, lauale ja kohe glissi! Vot on rekord, tehke järgi! See, mis ülejäänud aja toimus, seda ma ei hakka kirjeldama. Kõik oli kena ja korras sinna maani, kuniks mul oli vaja puri veest välja saada. Ei saanud, mitte krdima kuidagi ei saanud! Ja siis ma tundsin kohe väga sügavalt Kristjanist ja tema kohal olekust puudust, nii hea oleks olnud talt küsida, et palun näita ja anna nõu! Aga kahjuks ei olnud teda kohe varnast võtta! Selle peale ma muidugi hakkasin veest potensiaalset ohvrit otsima, keda siis tema kõige paremal sõidu ajal tüütama hakata. Õnneks või kahjuks seilas just sellel ajal üks vana tuttav meie juurde ja ega ma siis juhust kasutamata ei jätnud. Sai talt paar õpetussõna kõrva taha pandud, aga sinna need jäidki, sest rakendada ma neid ei osanud. Aitähhid talle sellegi poolest!
Ja teised siis hoidke must edaspidi eemale, kui Te ei taha teha vees teooria ja praktikatunde kellegile, kes küll kuulab, aga teha ikka ei mõista :)
Vähemalt olin ma nii tark, et aru saada vajadusest, et keegi mind õpetaks.
Peale 1h ja 45 minuti pikkust ujumiskursust vihastasin ma enda peale nii palju, et otsustasin kõik sinna paika jätta ja oodata mingit teist ja paremat korda. Olin väsinud sellest mõttetust rassimisest, mis kuhugi ei viinud. Kõik, kes minuga koos olid tulnud, ei saanud aru, mis mul juhtus, aga jah, ma olin elu vihane ja läksin kaldale jalgu trampima. Nagu üks kommenteerija mulle kirjutas, et surf on keeruline, siis jah, ma nõustun, et seda see on, aga pean ka uuesti lisama, et seda siis, kui pole kedagi, kes õpetaks. Ja mul sellel hetkel ei olnud, seega ei olnud ka rassimisel mõtet. Meil oli küll Urmas ja tema vend Rain, aga selleks ajaks, kui nad Aegnalt või Soomest tagasi jõudsid, oli mul kõik nii ära kopanud, et õpilast minust enam poleks saanud.
Seega siis asjad kokku ja koju ära!
Tegelikkuses jäin ma Margitiga koos veel vee äärde, et aidata tal kamasid kokku panna ja oodata, kuniks Urmas veest välja tuleb. Selle aja jooksul olime me 2 eriti kõva spetsialisti Margiti laua kallal, et tema jalaaasadega miskit ette võtta. No tundub, et 2 naist on 1 mees ja nii saime vist need ka normaalsesse kohta. Eks ta peab proovima, siis võime hõisata!
Selle aja peale ilmus välja jalgrattaga naitunud Virgo, kes oma küsimuse peale minu oskuste kohta, sai kogu tänase pettumuste laviini omale kaela. Virgo polnud kade poiss ja ütles, et oot, ma näitan Sulle muru peal, kuidas veestarti teha. Võtsime siis Urmase laua ja purje ja alustasime õppetundi. Esmalt Virgo muidugi uuris, et mida ma seal vees siis teen?
Peale minu ära kuulamist ja näitamist ta lohutas mind, et need on tavalised vead, mida tehakse. Ega see mind lohutanud, aga ma olin siiralt rõõmus, et ehk nüüd saan aimu, mida kuidas teha.
Igal juhul on mul nüüd kõvasti mõtlemisainet ja peab mainima, et peale Virgo õpetussõnu ei tundnudki ma ennast enam nii suure lambana ja lubasin õhtul enne magama minekut kõik peas läbi teha ja kohe järgmisel korral vees proovima hakata. Et tema sugune tark ja oskaja mul võtta oli, siis pidin ka muud elulist surfivärki küsima. Nimelt huvitas mind, kui mõttekas on õppida pauti tegema ja, et kas seda peaks üldse harjutama või võiks kohe hakata jibe õppima?
Tema vastus muidugi üllatas mind kõvasti, sest ta arvas, et sellega pole mõtet üldse vaeva näha ja, et enamus, kes käivad Püünsis oma lõbuks sõitmas, et nende kõikide jibeide peale tuleb kokku pool pauti :). Vaielge nüüd vastu, kui arvate, et see pole õige.
Nii, et nüüd siis on teada, mida ma peale veestarti või siis samal ajal õppima hakkan.
Igal juhul Virgole taas kord suured tänud ja ma loodan, et juba sügisel saan ma talle uhkusega teatada, et nüüd ma oskan! Veestarti muidugi!
Kui ma ei oska, siis ma kirjutan saatesse"Kaua võib?" ja kannan ennast surfarina maha!
Kuigi jah, Helle ja Regina arvasid, et ma võiksin formulat proovida, seda muidugi peale seda, kui ma olin neile öelnud, et kadestan, et nad saavad ka teise ilmaga sõitmas käia. Mine tea, kui mul veestart ja jibe selged, ehk siis proovingi, sest olen endiselt sellest väga lummatud!
Nüüd läks viha ka üle! Rõõmsat surfi!
NB! Kas kuskilt surfarite õppesõidumärke saaks soetada, ma paneks selle omale selja peale, siis ehk ei sõideta must veestarti harjutades üle?
Ja siis mul on endiselt õhus üks küsimus - kui paljud surfarid teavad parema käe reeglit?

Info:
Koht: Püünsi
Tuul:10-13m/sek
Laud/ puri: SBKT 122L, Gaastra Manic 4,0
Aeg: 1h 45min.