Õpi surfama! Windsurfi algkoolitused! +3725228018

Pühapäev, 29. juuni 2014

"Võimalik ja võimatu Topu!" 14.06.14

Kui meie seda imekaunist suve vaadata, siis kaob igasugune soov vette ronimiseks. Ei tea kas see tunne tuleb vanusega, aga no minu meelest on ikka täitsa jubedalt külm. No kirde tuul pole teab mis hea tuulesuund ka muidugi. Et Urki oli ennast Toppu sisse seadnud ja kiitis, kui hea soe seal on, siis otsustasime kõigele vaatamata seada sammud just sinna. Kl 12 päeval olime kohal. Jah, puhus, aga kuna tuli kenasti puhkemaja pealt, siis ei saanud kaldal arugi, kas ja kuidas puhub. Aga millised vee tingimused, ma polegi vist Topus nii siledat vett näinud. Täiesti perfekto!
Panin siis sellel aastal esimest korda oma asjad kokku ja siirdusin vette. Vesi oli imetabaselt soe. Soojem, kui õhk ja see muidugi andis indu juurde. Milline siis see tänane Topu oli-  selleks, et kaldale samasse kohta tagasi saada, tuli alguses päris kõvasti loovida. Seda ma oskan, nii, et see polnud probleemiks.
Esimesel korral on nagu esimest korda alustamine, kõik on kuidagi valesti ja vajab sättimist. Ega ma päris heaks ei saanudki, aga nii palju siiski, et sõidumõnu tunda. Tuuleolud olid nii keerulised, et ausalt öeldes andis ikka pusida. Kord oli mu viiene täiesti vähe, nii, et vaata ise, kuidas seistes purje püsti hoida, siis jälle oli see nii rajult üle, et ma sõitsin täiesti uks lahti. Siis jälle auk ja jälle üle. Pole nii segastel asjaoludel seal sõitmas käinud. Iga otsa peal korra puhkasin, sest üle olemise hetkel ma trapetsis olla ei julenud, sest puri lihtsalt rapsis nii jubedalt. Ma ei nurise, sest esimese korra kohta sain siiski sõidetud ja glissatud ja ma olen rahul. Mille üle ma imestasin, oli see, et ma ei saa enam kinnastega sõidetud. Olen siiani ainult kinnastega sõitnud ja vot, enam ei saa. Ei ole mõnus poomist hoida ega midagi. Ühesõnaga viskasin need ära nurka! Kalipso on hea, soe ja mõnus ja 2 tunni jooksul ei hakanud kordagi külm, isegi peale seda, kui sisse käisin ja krae vahelt vesi sisse lahmas.
Aga jutud käivad, et meil on ka juba suvi, nii, et ei saagi külm hakata!
Info:
Koht: Topu Puhkemaja
Tuul: 7-12m/sek
Varustus: 100l Firemove/ 5,0m2 Gaastra Pilot
Aeg: 2h

Neljapäev, 26. juuni 2014

Neljapäev, 19. juuni 2014

"Isehakanud instruktorid kogunesid Varblas" 30.05-01.06.14

Nüüd on see lõpuks käes- võimalus saada Eestis ametlikult surfiinstruktori staatus. Pole vaja matta välismaale uippu suuri tuhandeid, et siis Eestis koolitama hakata. Samas ma siiski mõtlen ka selle võimaluse peale veel.
Sõitsin Epu juurde Varblasse esimest korda. Teel olles arvasin end eksivat olevat, sest ega mul siis nii udupeenet telefoni pole, mis teeotsa kätte näitaks. Tuli google omale mällu talletada ja selle järgi kohale saada. No tee numbrid ei vastanud küll sellele, mis kirjas oli ja eks see mind ka vähe eksitas, aga kohale ma sinna sain. Selline mõnusalt Hiiumaa ja kodu tunne oli. Enne pärale jõudmist haarasin omale tee äärest ühe piibelehe, et kevad ikka täies mahus kopsudesse tõmmata, oeh, oli vast uimastav ja hea!
Olin esimene jõudja ja Epp kasutas kohe juhust ning pani mind toimkonda. Ega ma vastu ka ei olnud, maalaps nagu ma olen, mul käed asju tehes otsast ära ei kuku. Toimetamise käigus sai tehtud suppi, käidud imetlemas päeva vanust varssa, tehtud rabarberikooki ja seatud ennast Epu juures sisse.
Riburada pidi jõudsid ka teised kohale. Tere Argo, Tarmo, Lise ja Jaano!
Vahepeal jagas Epp meile õppematerjalid tutvumiseks ning siis algas testimine. Test vajas teadmisi erinevatest õppemeetoditest, suhtlemisest ja kõigest olulisest, mida üks koolitaja peab teadma. Ütlen ausalt, et kui ma poleks varemalt olnud tuttav inglise keelse materjaliga, siis oleksin olnud vähe jännis, sest need õpetamisemeetodid ja kõik muu oli selline teisejärguline, mis tuleb nii öeldes iseenesest ja millele ei pööragi tavaolukorras väga tähelepanu. Kõigele vaatamata mulle endale tundub, et läbisin testi kenasti, sest olin käinud just ka treenerite koolitusel, kus antud teemat käsitleti. Seega ei olnud asi võõras.
Peale testimist kontrollis Epp vastuseid ja pidasime elava arutelu küsimuste ja vastuste teemal. Oli, mida arutada, sest läbi selle jõudsime erinevate koolitusi puudutavate kitsaskohtadeni ja teemadeni, mis on hästi, mis halvasti. Hilisel õhtutunnil loositi välja kõikidele järgmise päeva õppeteemad ning seejärel oli aeg minna kallistama tekki ja patja.
Järgmise päeva hommik algas Jaano juhendamisel võimlemise ja metsasörgiga. Peale hommikusööki alustasime oma koolituspäeva materjalide ettevalmistamisega. Me kõik saime kehastuda instruktoriks ja algajateks õpilasteks. Mina sain teema, mida algajatele Eesti koolitustel ei õpetata ja ma pole seda teemat ka kunagi väga kellegile õpetanud, lihtsalt mõned juhised. Ja ma ei arvanud, et see isegi võiks üldse jutuks tulla ja nii ei olnud ma seda ka varasemalt ei väga lugenud ega jälginud, no edasijõudnute teema. Nüüd ma siis olin paraja portsu otsas, sest pidin esmalt enda jaoks kõik väga selgeks tegema ja siis alles sain hakata seda kellegile teisele edasi andma. Teemaks oli loovimine! Jah, ma olen ise väga kõva loovija, aga eks Sa anna see materjal edasi ka kellegile arusaadavas keeles. Ma alati valmistun koolitust tehes ja tavapäraselt kirjutan materjali läbi, et millest ja kuidas ma räägin, mida juurde näitan ja ega see kord polnud ka erinev. Väljaarvatud tõsiasi, et pidin ise selle asja õpetamise selgeks õppima. No närv oli sees, sest ega nalja sinna tegema ei mindud. Me kõik, ükskõik kui pikaealised koolituskogemused ka kellegil olid, võtsime asja väga tõsiselt. Meie koolitajate etteasted võisid alata. Tehti kuivatrenni ettenäitamist maal ja siis vees. Olime 5 tundi vees, kus õpetasime, õppisime, saime juhendeid ja tagasisidet. Tõeliselt konstruktiivne päeva veetmise viis. Jopedes ja mütsides oli muidugi suht naljakas surfata, aga vähemalt ei hakanud külm.
Õhtusöögil arutasime taas kõik õpitu ja tehtu läbi ja loosisime välja järgmise päeva teoorialoengute teemad.
Olin andnud Epule lubaduse, viia läbi väike venitusharjutuste treening. Peale õhtusööki oligi  aeg selleks käes. See oli minu täiesti esimene kord ja ma pabistasin veidi. Mõtlesin, et kuidas ma mäletan kõiki harjutusi, mis ma olin kavasse pannud ja ega ma ei puterda. Harjutusi tehes sai endale selgeks, et aja jooksul, mis jäi harjutuste vahele, jõudis kenasti välja mõelda juba järgmise. Eks ma olin seda kava veidi kodus Andruse peal treeninud ka mõned korrad, aga no naljakas on kodus kõva häälega rääkida ja ise harjutusi teha.
Tagasiside oli hea ja olen ka ise rahul, et millegi uuega jälle hakkama sain.
Hilisõhtused tunnid veetsime Jaano poolt välja võlutud kitarrihelide saatel. Oli selline mõnus ja hea olemine.
Hommik algas Lise juhendamisel võimlemisega, seejärel hommikusöök ja siis õppematerjali ettevalmistama. Olgu öeldud, et materjali omandamine käis Purjelaualiidu poolt tellitud ja Epu poolt ettevalmistatud õppematerjali alusel. Ei mingit isetegevust!
Minu teemaks oli seekord õige surfikoha valik. Olen sellest palju rääkinud ja nii ei tekitanud antud teema mingit probleemi.
Päev möödus taas olles instruktor ja õpilane. Peale koolitust saime tagasiside oma õpetamisele, oskustele, tegemistele. Ise sain lisaks palju infot, mida analüüsida. Oli põnev jälgida teisi koolitamas.
Minu jaoks oli muidugi veidi veider olla koolitusel koos minu enda õpetajaga, aga kust need uued ikka peale kasvavad, kui mitte meie endi sulest!
Ma olen igati tänulik selle ettevõtmise ja korraldamise eest, sest see andis mulle palju mõtteainet, kuidas asju veel paremini teha! Suur tänu EPL ja Epp Hunt!

Esmaspäev, 16. juuni 2014

"Kirss tordil" 25.05.14

Meie viimane päev Hispaanias! Tuli võtta, mis veel võtta annab!
Hommikul enne 11 klubis kiibitsemas. Siis SUP-iga matkale. Seekord teises suunas, kui eelmisel päeval. Aeg lendas mõnusalt, aga see vesi, see on millegi pärast kole seal. Ei paista läbi ja on nagu must. Ei avaldanud sellist muljet nagu olen mujal näinud.
Matkalt tagasi tulles tuul veel ei puhunud ja seega tiirutasime niisama kalda all. Sõitsime veidi eemale ja siis see tuli. Juba eemalt nägime, kuidas veepind muutus järjest karvasemaks ja kohal ta oligi. Lihtsalt nagu sõrmenips ja hakkas puhuma. Kiirelt kaldale, SUP-id renti tagasi ja asemele surfiasjad. Käisin korra Taavi asjadega proovimas, et kuidas täna 5,4 on. Ta parasjagu harjutas pauti. No tõmbas küll, seega jäin siis jälle selle juurde.
Laua osas otsustasin teisiti ja võtsin 110 l Gekko. Ei puhunud piisavalt, et pidevalt glissis sõita. Laine käis ka kuidagi risti üle laua külje ja mingil põhjusel avastasin ma ennast keset merd kaatri juurest, kus oli just punane lipp üles tõmmatud. No jah, sellele järgnesid siis need teised ja appi, kui kogu see PWA siis must üle ja mööda käis. Ma olen enne ka harrastanud poiks olemist, aga see oli ikka no täitsa poi, mis poi. Õnneks ei käinud ametlik võistlus ja nad lihtsalt harjutasid, aga no ikkagi. Ja minu meelerahuks ei olnud ma sellel päeval ainuke, kes nendega koos stardirajal või ees või kuskil mujal oli. Me kõik saime seal segapudrus järgemööda nende sõitmist jälgida. Aga põnev oli ka selle sees ise olla. Kuuled jälle kuidas lap, lap, lap tuleb ja siis on suur hunnik tegelasi su juba sekundiga selja taha jätnud. Ega ma ei saanudki väga sõita, sest nii hea ja ilus oli nende sõitmist vaadata. Seilasin siis kalda poole, aga tuule suund oli peaaegu vastu ja hoovus kandis ka kõrvale ja nii ma siis maandusin sinna nende proffide juurde. Tegin siis ka omast arust nägu, et ma oskan sõita, aga ega ma vette ei kippunud küll, kui terve armaada seal kaldal vaatas. Eeva tuli ka mööda kallast lähemale, et vaja kõik ikka jäädvustada, sest iga päev ju ikka sellist pilti ei näe. Nii ma siis puhkasin seal ja ootasin, kuniks need tähtsad vennad kõik vette lähevad. Läksid nad jee, tulid hoopis kaldale järjest. Ega mul siis muud üle jäänud, kui tagasi merele minna. Sest jalgsi mööda kallast ma ka ei kavatsenud kõndida. Nüüd tuli loota vaid, et kaldaltstart õnnestub ja ma päris häbisse seal ei jää. Õnnestus ja sain lainest minema ka ilma kukkumata. Tiirutasin siis veel seal edasi tagasi, kuniks väsimus võitu sai. Oli küll hea, aga kaua Sa ikka jaksad ja polnud just kõige ideaalsem tuul ka.
Tassisin siis kogu kama klubisse tagasi ja otsustasin päikest võtta, et saab ehk joodikupäevitusest lahti ja muudele osadele kah päikest, kui nägu ja käed. Eks ma vist mingi tunnike peesitasin, kuniks Andrus ja teised tulid mind vette tagasi kutsuma.Et hirmus mõnus pidi olema! Mõtlesin küll, et ei lähe, aga ajasin omale uuesti märja kalipso selga, võtsin klubist asjad ja läksin vette. Ütleme nii, et grupi mõjutusel on tugev jõud.
Kui palju ma olen rääkinud, et laua ahtris toimetades tuleb olla ettevaatlik? Ma arvan, et päris palju, aga mingil põhjusel mulle endale ei jää see meelde, et ära topi varbaid uime lähedusse, eriti, kui need on paljad! No hakkasin siis vette minema, võtsin laua tagant kinni ja see libises lihtsalt käest. Pole vaja vist palju mõtelda, kuhu see uim maandus. Aga, et pilt selge oleks, siis täpselt kahe varba vahele. Oi pergele, kui palju verd! Mõtlesin, et nüüd minestan, sest pilt oli ikka päris kole, eriti, kui püüdsin aru saada, kus kohast katki on. Mõnusalt suur, lahtiselt laiutav haav oli. Väk, väk, väk! Siis muidugi tuli valu ja mõte, et nüüd selleks korraks siis on kõik. Valugrimassi saatel läksin kamadega vette ja sõitma. Jah, oli valus, aga rsk, alla ma ka ei andnud, vot nii kange olin. Ja siis, siis see tuli- täiesti absoluutselt selle nädala kõige paremad kaks tundi. Ma isegi ei uskunud enam, et nii hea saab olla sõita. Aga sai! Ja ma tõesti ei tahtnud lõpetada, muudkui läksin ja tegin uusi otsi. Meri oli risti rästi sõitjaid täis, tohutul hulgal rahvast, kes kõik andsid edasi tagasi minna. Oeh, oli see vast alles tunne! Mu peopesad valutasid ja poomi ei saanud käes hoida, aga ma ei tahtnud lahkuda. Mõtlesin sõita ennast nii sodiks, kui on üldse võimalik. Ja ma ei hoolinud, et ma ei jaksa siis enam asju tassida. Küll keegi teine siis tassib. See lõpp sellele surfireisile oli nii magus, et tõepoolest oleks olnud raskem midagi ideaalsemat tahta. Ma olin nii väsinud, aga nii väga rahul oma paistes jala otsas, et ise ka ei usu! Ja mul oli südamest kahju, et meie aeg seal sai otsa!
Nüüd võis minna rahuliku südamega sööma oma viimast õhtusööki, nautima oma viimast rummi ja kaaslasi, kes terve selle aja aitasid täita oma naljade ja naeruga!
Suur tänu Teile kõikidele- Andrus, Margit, Meelis, Eeva, Taavi, Fred, Taivo, Elena, Julia, Eva, Lea ja Marieth!
Suured tänud ka Club Mistrali tiimile-  Nora, Valentina, Toni, Olivier, Mathieu ja Ronan.
Ma tulen sinna tagasi, ehk juba järgmisel kevadel!
Info:
Koht: Golf de Roses, Hispaania
Tuul:6-8m/sek 8-10m/sek
Aeg: 1,5h+ 2h

Pühapäev, 15. juuni 2014

"Tõsine spordipäev.." 24.05.14

Ikka see sama teema, et kas rullib või mitte! Ei rullinud ja päike paistis. Kiire hommikueine, siis päikesevann ja siis tuli mõte, et merel võtab paremini. No mis sest, et ma eile juba oma näo ära põletasin. Eestlasele kombekalt oli ikka vähe.
Täna meid kutsuti klubis korrale, sest tahtsime juba enne 11 asju saada, aga nemad peavad ikka aegadest täpselt kinni. No nii me siis sügelesime seal ja ootasime, millal nad luuad nurka panevad.
Võtsime Andrusega SUP-id ja läksime mööda kalda äärt matkale. Keset seda toredust ma avastasin, et ma olen ilma vestita merel, päris normaalne. Nüüd tuli ennast küll ihu ja hingega SUP-i külge aheldada ja loota, et vette sisse ei kuku. Mingid paadid ja skuutrid põristasid küll mööda ja tekitasid lainet, aga õnneks jäin püsti.
Mõnus oli seal merel olla, õrn tuuleke paitas ja päike silitas nahka. Poolteist tundi kulus kiirelt. Sain tunda ka seda, mida tähendab hoovus. Poleks arvanudki, et see võib olla nii tugev. Tahtis mind vahepeal täiesti vales suunas viia. Ma ei allunud tema korraldustele, aga ära väsitas küll.
Peale SUP-idega jändamist tegime väikese pausi ja jäime ootama seda lubatud termotuult.
Tuli, tuli, see termokas, aga mitte nii tugevalt, kui oleks võinud. No oleks või poleks, aga ma ei tahtnud veel suurema purjega minna ehk siis ma vahepeal tiksusin, siis kihutasin, siis jälle tiksusin ja jälle kihutasin. Täna sõitsin ilma kinnasteta ja oli tükk maad mugavam poomist hoida, puri ei tundunud ka enam miljon kilo, vaid ainult 100 :). Harjutasin laine pauti ja püüdsin ikka kõigest hingest mitte vette kukkuda. Nii on päris huvitav surfata :).Andrus käis ka oma elu esimene kord suurte asjadega vee peal, oli üllatunud, et nii ka saab. No mis Sa teed, kui kogu aeg on oodatud seda väikese asja suurt ilma ja jäetud suure asja väikene ilm tähelepanuta. Olin siis vee peal 5,4m2 North Volt HD-ga ja 120l Gekkoga.Imelik, et ma ei saanud varem väga aru sellest, kuidas suurem laud loobib. Nüüd, kus mul endal on väiksem, siis on vahe kohe tuntav. Eks suur laud on turvaline astuda, aga jah, sõita pole kõige parem, eriti, kui on laine. Siiski sai vees 1,5 h mütatud. Õpetasin Elenale kaldaltstarti ja innustasin Juliat. Tublid on mõlemad ja väga usinad! Täna kus juures, panin õhukese kalipso selga ja sain kohe ka joodikupäevituse. Päike võttis sirinal! Et väga ideaalseid tingimusi ei olnud, siis aitas sellest küll! Õhtul tegime veel 12 km matka ja siis ma olin küll väga väsinud! Tõeline spordipäev!
Info:
Koht: Golf de Roses
Tuul: 6-8m/sek
Varustus: 5,4m2 North Volt HD, 120 l Fanatic Gekko

Neljapäev, 12. juuni 2014

"Elu kisub lilleks!" 23.05.14

Igal hommikul, kui ma ärkasin, kuulatasin ma esmalt, mis mere ääres toimub. Tavapäraselt oli lainekohin tuppa kosta. Täna hommikul oli kummastav vaikus, mida tuli oma silmaga vaatama minna. Kujutate ette, ei olnudki enam rulli, vaid ilus sile vesi. No jah, tuult ka ei olnud.
Kl 11- ks, kui klubi avati, oli juba märke ka tuulest ja nii läksime me kõik surfihuvilised asjaga tutvuma. Ei hakanud pikalt mõtlema, vaid võtsin rendi kolmeks päevaks, sest prognoos oli suhteliselt hea ja nii oli ka rahakotile soodsam.
Meile tehti klubi kodukorra tutvustus, räägiti ära ranna ja sõidualaga seonduv ja siis võis hakata juba valmis pandud asju mere äärde vedama. Mõnusad inimesed on seal Mistralis tööl, aga samas, ega ma ei tea ka ühtegi mitte mõnusat surfiga tegelejat. Ok, mõned on, aga las see olla! :)
Et olin sellel hooajal esmakordselt vees, siis nagu ikka sabistasin ja võtsin igaks juhuks väiksema purje 4,5 ja 120 l Fanatic Gekko. Peale paari meetrit sain aru, et täiesti ämber puri ja lohistasin selle surfiklubisse tagasi. Võtsin oma elus esimest korda pikemaks sõiduks, kui üks triip, 5,4m2 purje. Laud muidugi loopis mind korralikult ja olin unustanud, kui kõrgele võib ühe laine pealt lendu tõusta ja siis sealt uuesti täie hooga alla sadada. No ühesõnaga see ei olnud väga mugav ja kuna merel oli siiski laine, suhteliselt harjumatu tihedusega, siis nii kindluse mõttes jäin selle juurde. Ma ei olnud valmis sisse kukkuma. Küll aga kukkus pauti tehes puri päris mitu korda vette ja vot siis mulle tundus küll, et mul on käeotsas miljon kilo. No nii raske oli see taglas.Sõida siis veel kergete asjadega, teeb hellikuks ära. Aga ma ei vingu, sest 4 päeva passimist on kehvem, ükskõik mis tingimustest merel. Nii ma siis seal oma meelest kihutasin, ise jumalast väsinud, sest esimene kord ja juba asjade tassimisest väsid ära.
Poolteist tundi ja ma olin täiesti küpse. Siiski ülimalt rahul, sest surfipäeva võis kirja panna.
Mis mulle, või ma usun meile kõikidele täiega pinget pakkus, oli see, et PWA poisid, kes hakkasid kogunema võistluste jaoks, kihutasid merel meiega koos. Uskumatu silmailu. Käisin nende varustust vaatamas ja ausõna panin näpud ka külge, sest mitte iga päev ei näe selliseid laudu, millega need vennad sõitsid. Sõidutehnikast ma igaks juhuks ei räägi, sest nii nagu nemad sõidavad, pole ma näinud veel kedagi teist sõitmas. Jah, ma olin keset seda iseenda kihutamist justkui post, millel oli sees tagurpidi käik.
Info:
Koht: Hispaania, Golf de Rose
Tuul: 6-10m/sek
Aeg: 1,5h
Varustus: 4,5m2 North Volt, 5,4m2 North Volt, 120 l Fanatic Gekko 2014
Pildil olen mina, Arnon Dagan( ISR-1) ja Mateus Isaac(BRA-767)

Esmaspäev, 9. juuni 2014

"Kas sellist surfi me tahtsimegi?" 21-22.05.14

21.05
Jah, tänaseks lubas kõige hullemat ilma- kõrget lainet, paduvihma ja tormituult! Oli õige aeg võtta rendiauto ja teha väike tiir ja tutvuda ümbruskonnaga. Ilus on see Hispaania, eriti, kui kärutada mööda kitseradu, millede otsa saades tuleb tõdeda, et krt, ei saagi edasi ja tuleb kogu tuldud tee tagasi sõita.
Seda me siis harrastasime peaaegu terve päeva.
Õhtu poolikuks hakkas päike vaikselt paistma, kuid, et klubi oli juba suletud, siis ei õnnestunud sellel päeval ei suppida ega teha muid asju. Taavi vist küll käis vees, aga teised mitte. Ootused olid suunatud järgmistele homsetele, kui laine ennustus ja tuule ennustus juba normaalsemaid numbreid näitama hakkasid.
22.05
Osa seltskonnast otsustas minna Barcelonaga tutvuma, kuna laine ikka murdis ja tuul oli päris kõva. Päikesest pole mõtet isegi rääkida. Et me siiski tahtsime väga uskuda, et kõik ilmanäitajad ei pane pambust, siis tegime ühe väikese matka poodi ja olime tagasi täpselt selleks ajaks, kui päike tuli välja. Sai siis vähemalt veidike nina taeva poole ennast praetud, et kuidas Sa muidu puhta lumivalgena koju lähed.
Õhtu poolikul läksin jälle SUP-iga möllama. Seekordne möll kestis pool tundi, sest mina ei tea, mis vägi sellel lainel on, aga sellega lihtsalt pole võimalik võidelda. Tegelikult tabasin ma ennast keset seda möllu, supi ja minu jala küljes oleva nööri puntrast, mis oli mulle ümber kaela haakunud. Ja no uskumatu, aga sup võib ka elupäevad lõpetada, kui see laines suure hooga lendu läheb. Võitlesin siis seal rulli sees väheke surmahirmul, et nüüd tõmbabki ümber kõri kokku, aga ei, sain õnneks sellest jamast vabaks ja läksin lihtsalt kaldale. Kohutav kogemus ja pole mõeldud ikka niisama lulli löömiseks. Aga igal juhul tekkis mul pöörane soov proovida tõelist laine surfi. Kuigi ma jah ei tea veel, mis valemiga ma üldse laineteni jõuan, kui mulle vee all olla ei meeldi :)
Tundub, et sellest reisist hakkab saama supi reis, aga mitte surfi oma! :)

" SUP- ga pesumasinas" 19.05-20.05.14

19.05
Lennukist maha astudes oli täitsa rõõmus olla, no esiteks seetõttu, et sai tuldud nautima kuuma päikest ja kõvasti puhuvat tuult. Mõlemad olid olemas. Saabudes sihtkohta selgus, et tuul puhub, aga nii kõvasti ja koos väga ülisuure lainerulliga kaldal.Rõõm hakkas veidikene taanduma, sest selleks ma ei olnud sinna mitte läinud, et vaadata, kuidas vees asju lõhutakse. Seega siis otsustasime ära teha oma poeskäigud ja võtta aega kohalike asjadega tutvumiseks.
Siiski pean kohe kirjatüki alguses tooma välja selle, et meil oli kaasas üks hulljulge surfipoiss Taavi, kes hoidis terve reisiaja meie surfilippu kõrgel ja käis surfamas ka siis, kui normaalsed otsustasid peitu minna.
Ühesõnaga kasutas ta ka esimesel päeval võimalust mere ja tuuleoludega tutvumiseks ja see info, millega ta naases, oli rohkem, kui jube. Tema jäi oma sõiduga rahule, küll aga kavatses meri meile täiega keerata, sest selgus, et see jube murdlaine ei kavatsegi paari päeva jooksul kuskile kaduda. Ja tuul, mida otsima mindi, oli nii kõva, et ühelgi meist sinna asja ei olnud.

20.05
Reisi teine päev vastas siis oma ennustusele ja nii me siis lihtsalt piilusime, mida meri teeb. No kees üle, kohe päris tõsiselt. Seega sai hommikupoolikul tehtud tutvust ümbruskonnaga. Aga oleks siis, et kuumalaine, aga tõsine 17 kraadi tuli ikka ära. Õhtupoolikul ässitas Taavi meid SUP-idega merele minema.
Noh, kui juba kamp merelapsi on kohale tulnud, siis pole vahet, millega sinna merele minnakse. Mina, kes ma siis olin Kosil imeilusat ilma ja siledat vett nautinud, ei kujutanud muidugi ette, mida ma seal vees tegema hakkan. Instruktaazi siiski saime, sest osad polnud kunagi SUP-iga vees käinud.
Krt, see SUP on üks raske masinavärk ja ma olin täitsa läbi, kui ma seda tassides vee äärde jõudsin. Vaatasin siis veidi pealt, mis moodi teised vette lähevad ja kuidas neil õnnestub. Ajas ikka naerma küll, et omaarust nagu ujuvad hullult ja rabelevad, et lainetest üle saada, aga laine toob nad täpselt samasse kohta tagasi. Järelikult see ujumise tehnika ei aita. Passisin siis veel seda, kuidas supid koos inimestega pesumasinas keerlesid ja otsustasin leida vähe väiksema rulliga koha ja minna ka proovima. No olen selline natike ettevaatlik. Kasutasin pesumasinast läbisaamiseks suht lihtsat viisi, põlvitasin supi keskele ja hakkasin aerutama. Esimene manööver kukkus muidugi läbi, sest kui ikka supi vöör otse lainesse ei läinud, olid koos lainega küliti. Tere tulemast tagasi kaldale! Proovisin siis uuesti. Nüüd õnnestus juba päris kenasti ja täpselt otse lainesse sihtides, sai sellest ka läbi. Olin juba päris kaugele saanud ja tundus, et murdlainet enam pole, kui olin vastakuti seinaga. Ma ei tee nalja, sest põlvitades supi peal ja vaadates endast kolm korda kõrgema laine poole, mis hakkab kohe Sinu peale murduma, oli jubedam, kui see, mis kalda all toimus. Ma ei hakka isegi mitte teesklema, et mul polnud hirm nahas. Oli küll, sest teades, kui palju see veemass kaalub ja mis jõud sellel on, ei olnud mul vähimatki tahtmist seda läbi elada. No, kas keegi küsis mult, mida ma tahan? Kui ise oled nii segane, et vette ronida, siis tuleb ise ka tagajärgedega tegeleda. Otse loomulikult ei olnud mul sellest veemassist pääsu ja oi kui rõvedalt jube oli selle sees keerelda, suure hooga kalda suunas. Noh, jäin ellu ja läksin uuele katsele. Nüüd muuseas, peale seda kohutavat kõhutäit soolast, sain aru, et kui sein on paistmas, tuleb ots ringi keerata jaa oodata, kuniks see Sind enda peale haarab. No nii sai päris pikad liud tehtud. Kalda all muidugi kiilus sup vööriga kaldasse kinni ja siis tulid uperpallid iseenesest. Tundub, et mu tehnika oli hea, sest teised hakkasid samamoodi põlvitades lainetest üle rühkima. Päris ausalt öeldes kestis see möll ainult tund aega, sest mina isiklikult lihtsalt ei jaksanud seal kauem olla. Siiski oli see absoluutselt lahe ja väärt kogemus ja kuidagi kadus see kõige suurem hirm pesumasina ees ära.
Pole hullu, kui tuulesurf jääb tegemata! Tuleb olla loov ja teha muid tegevusi!

Pühapäev, 8. juuni 2014

" Surfireis Hispaanias, Golf de Rose lahe ääres" 19- 26.05.14

Nüüd, kus mu mõtted on saanud veidike settida, tuleb kirjutada surfireisi tegemistest. Olgu kohe öeldud, et esimene peatükk tuleb selline üldine ja sõidupäevadest kirjutan eraldi.
Aga asudes asja kallale, siis kuidas ma tulin üldse mõttele, midagi sellist teha? Mul on mitmeid sõpru ja õpilasi, kes andsid mõista, et võiks ju jälle minna. Nii siis sai tehtud päris korralik tuule ajaloo uuring ja leitud selle käigus selline koht nagu Golf de Rose. Ma ausõna ei olnud sellest varem midagi kuulnud, aga kuna seal tegutseb Club Mistral, kes teatavasti oma klube täitsa suvasse kohta püsti ei pane, siis sai otsustatud, et sinna me nüüd siis lähemegi. Väga tore selle kõige juures oli see, et sinna sai kohale ilma ümberistumiseta. No mis Sa hing siis veel ihaldad, kuigi mina võin lennukas ka ööbida, peaasi, et soodsalt kohale saaks :).
Grupi kokkupanekuks kulus vist päevake, sest väga suureks gruppi ajada ei soovinud. Siiski liitus meiega hiljem veel kaks inimest ja kokku tuli meid 16 tk.
Kõik ei jõudnud muidugi kohale, sest töö nõuab vahel oma lõivu ja nii oli meid Hispaanias 13 hinge.
Ryanair kõlbas transpordi ettevõtteks ideaalselt ja lisaks soetatud pagasid mahutasid meie kõikide kalipsod, vestid, sussid, trapetsid ja muu väiksema nodi. Kamad laenutasime kohapealt, sest pole väga mõislik vedada endaga kaasa oma varustus ning siis seal tõdeda, et ups, liiga üle, liiga vähe ja mida iganes. Laenutus jah, tõesti maksab, aga kasutusvõimalused on üüratud.
Majutus oli meil neljastes kämpades ja võis igati rahule jääda pakutavaga, seda enam, et need asusid täpselt surfiklubi taga. Pole nii lähedal veel surfivõimalustele asunudki.
Lähimad asustatud kohad olid 5 km raadiuses ning jalgsimatkad andsid tuuletutele päevadele mõnusalt jumet. Koht surfikohana täiesti perfektne, pikk liivarand, ruttu sügavaks ja kui puhus õige suuna pealt( lõuna), siis ülimõnusad triibud otse sisse ja välja. Lisaks siis võimenduv termotuul, mis hakkas puhuma kl 13 ja lõpetas alles õhtul, kui klubi oli ammu oma uksed kinni pannud.
Mida Te klubi kodulehelt ei leia, on see, et asju tuleb vedada päris pikalt, kõikide suundadega v.a lõuna suund, on merel selline laine, et kui Sa just väga hästi teemat ei valda, siis istud kaldal ja otseloomulikult siis ka kaldaalune rull, milles on isegi niisama seistes raske püsti jääda. Minu jaoks oli uus ka täiesti hull hoovus, mis kandis sekunditega alustatud sihtkohast kaugemale.
Aga reisil me ei vingu ja tegelikult võib öelda, et see koht ja klubi ruulis täiega, olenemata sellest, et kui Eesti vaevles 30 kraadises kuumalaines, õnnistati meid seal vaid 23 kraadise soojaga. Õhtune 10 kraadi oli luksus kuubis.