Nädal tagasi sain omale iga kevadel algava haigusdiagnoosi - windguru vaatamine ja lootus, et ehk jagub tuult ka tööinimeste jaoks.
Mitme päeva piilumise järel võis peaaegu kindel olla, et puhub terve päeva ja võib kama juba hommikul autosse pakkida, et siis õhtul aegsasti rannas olla.
Kui mu kaaslasteks pole just parasjagu Taits ja Andrus, siis on selleks Margit, kelle eest ma pingsalt hoolitsen, et ta surfiasjad rooste ei läheks. Seega sai Margitiga tehtud diil, et reedel peale tööd on Püünsi ring. Võttes arvesse Margiti eelmise aasta esimest sõidukorda, kus ta oli oma uime ja kruvi ainult talle teada olevasse kohta ära pannud, helistasin neljapäeva õhtul ja küsisin igaks juhuks üle, et kas ta on oma asjad kõik üles leidnud ja on kindel tulija? Sain jaatava vastuse ja läksin rahuliku teadmisega magama, et järgmisel päeval saab surfile koos temaga.
Hommikul oma telefoni vaadates selgus, et kõik ei lähe ikka nii nagu plaanitud. Neiu oli omale talvel uue auto soetanud, millel ei olnud katuseraame ja laua paigutamisel autosse selgus, et tema laud ei lähe teps mitte sinna sisse. No vähemalt arvas ta ise nii!
Mis seal siis ikka, kaaslast peab ju aitama. Raalisime, mis me raalisime, aga otsustasime lõpuks, et läheme peale tööd tema juurde, paneme ta laua minu auto katusele ja siis surfile.
Nii tegimegi!
Kõige selle toreduse käigus kuulsin ma iga paari tunni tagant Andruse käest ülevaadet Topu tormist ja sain teada sõpradelt Püünsis, et seal ei puhu ja pole mõtet kohale minna.
Et Margitil oli siiski esimene kord sellel aastal tegemata, siis otsustasime Harku järve kasuks, kus kohale jõudes puhus üsna kenasti. Tuuleke jäi muidugi kõvasti alla minu esimesele korrale Topus, aga kui kohale tuldud, siis peab vette minema.
Oma asjad rigatud, asusin Margitile appi. Tõdesin, et me saaksime need poole kiiremini kokku, kui ma õpiksin selgeks, mis moodi tema omad kokku käivad. Lõpuks, kui me olime toreda vene tümpsu saatel asjadega ühele poole saanud, oli tuul praktiliselt olematu. Vette me siiski läksime, sest asjad vajasid ju märjaks kastmist.
Sain ka mõned õrnad glissitriibud, aga kui kord on kihutatud, siis ei taha see enam kuidagi lõbu pakkuda. Mingi ime läbi õnnestus mul ka praktiliselt tuuletus olukorras katapult teha, mis võimaldas teada saada, et vesi on Harkus väga soe.
Tunnike veel viibitud otsustasin välja minna ja õnneks arvas ka Margit, et ega sellise ilmaga pole ikka vees midagi teha. No jumal tänatud, saab ka aru, et vee peal võiks ikka liikuda ja mitte seista! :)
Vähemalt on tal nüüd esimene kord kirjas, olgu see siis milline iganes!
Vene tümpsu saatel panime ka oma kamad kokku ja mõtlesime, mida Margiti lauaga teha. Minu jaoks oli arusaamatu, kuidas tal laud autosse ei mahu, kui tal on enamvähem sama auto, mis mul ja veidi väiksem laud. Selline sõiduk peaks ju juppideks käima. Väikese revideerimise järel selgus, et kõik istmed käivad selliselt kokku ja alla, et laual ruumi küllaga. Mahuta kas või veel üks lisaks. Mis ma ikka kostan, õpi oma sõiduvahendit tundma, enne, kui sa sellega surfile lähed :). Tegelikult saime me palju naerda ja mina pääsesin Margiti laua tassimisest kolmandale korrusele, sest kes see siis enam viitsib peale surfi Harkust Hiiule sõita, kui kodu asub Tabsis.
Järgmine kord läheb meil juba lihtsamalt!
Info:
Koht: Harku järv
Tuul: ca 5-6m/sek
Laud, puri: SBKT, GP 5,0
Aeg:1h
"Waiting for the wind is ok..most people spend their lives waiting for nothing.."
Õpi surfama! Windsurfi algkoolitused! +3725228018
neljapäev, 10. juuni 2010
pühapäev, 6. juuni 2010
"Taigen sai kerkima pandud "29.05.10
Tehtud!
See võiks tähendada mida iganes, kuid minule tähendab see selle hooaja esimest vee pealset külastust.
Külastus tuli veidi üle kivide ja kändude ja ei mõista ma, miks alati on see esimene kord nii hirmus raske ja tekitab koos ärevusega veidi ebameeldivat tunnet.
Hommikul sai kontrollitud kogu varustuse korrasolek, leitud tähtsasse kohta pandud uim ja kruvid ja nii jäi üle oodata vaid transporti, mis meid peale korjab ja kohale toimetab.
Seekord olime meieks - Taits, Andrus ja mina ja kohaks Topu oma mäletamist väärt headuses.
Kohale jõudsime päeval kahe ajal. Tuult oli rohkem, kui küllalt ja see tekitas küsimuse, kas 4 või 5? Mõtlesin rõõmuga, et hea, et mul purjesid rohkem purjepargis pole, vastasel korral kuluks enamus surfiajast raalimisele, millega minna? Teatavasti saab vastuse ajaks tuul lihtsalt otsa.
Alustasin oma neljase kokku panekut. Kuna ma enam teda väga ei armasta, siis ilmselt tunneb tema rõõmu sellest, et mitte lasta ennast rigada selliseks nagu mul vaja on. Ja, et olin just koolitusel käinud, kus Kristjan rääkis pikalt laialt mulle rigamisest, siis teadsin, et asi sellisena pole õige. Õigeks ajamise käigus sai lõhutud minu 2 aastat vana mastijala nöör ja lõhkuja sai kuulda nii mõnedki vänged sõnad, mida ma tavaliselt ei kasuta. Olin juba surfile käega löömas, kui selgus, et õnneks on lõhkujal endal paarsada meetrit nööri kaasas ja me saame siiski mu purje rigatud.
Suure vaevaga sai ka omale merel müttamise ülikond selga aetud, no ei ole paksemaks läinud, lihtsalt see kumm ei taha nahal libiseda ja lõpuks vette.
Esimene vette minek meenutab esmakordselt hullu appikarjet, sest vesi on ju külm, aga õnneks on võimalik harjuda, sest inimene harjub ju kõigega.
Mõned õhkõrnad glissitriibud tehtud, otsustasin , et nii ei lähe mitte ja tuleb panna ikka suurem puri. Hea, et kohe esimesel surfi korral valed otsused tehakse, nii ehk pääseb ülejäänud ajal õigete otsustega.
Viiene Pilot sai kiiruga kokku ja uuesti vette. Nüüd hakkas pidu!
Ma armastan oma viiest purje, sest isegi, kui tuult on palju, siis on temaga lihtne manööverdada.
Mõnus oli mööda vett lennata ja tunda rõõmu vee peal olemisest. Kahjuks ei õnnestunud mul jalga tagumisse aasa saada, sest olin selle liiga parjakas teinud. Aga ega see glissamist sega, pisut raskem on, aga saab hakkama.
Eks me kõik kipume vahel oma oskusi üle hindama ja nii selgus peale kahe tunnist surfil osalemist, et tuul on tõusnud ja mu Piloti taltsutamiseks on vaja 2 korda suuremat inimest, kui ma ise. Selleks ajaks olin ma läbinud ellujäämisekatsed rahe tormis ja kaotanud kogu oma jõuvarud ja et ma enam ei viitsinud uuesti purje rigama minna ja arvasin, et 2-st tunnist esimeseks korraks piisab, siis olin ülejäänud Topus viibimise aja rannas lihtsalt ilus.
Tegelikult küll istusin autos, mis töötas ja mille soojendus oli 30 kraadi peale keeratud.
Külm nimelt oli põue pugenud peale ühte eriti ilusat katapulti.
Õhtul kümne ajal koju saabudes oli raske asju 3-ndale korrusele vedada, keha oli väsinud ja käed läbi. Hing selle eest ääretult rõõmus.
Ja uhke olen ka, et kohe esimesel korral 2 h vees jaksasin olla.
Taigen sai kerkima pandud, vaatame mis pirukas sellest hooaja lõpuks välja tuleb!
Info:
Koht: Topu Puhkemaja
Tuul: 7-10m/sek
Laud, puri: SBKT 122l, GP5,0 m2
Aeg: 2h
See võiks tähendada mida iganes, kuid minule tähendab see selle hooaja esimest vee pealset külastust.
Külastus tuli veidi üle kivide ja kändude ja ei mõista ma, miks alati on see esimene kord nii hirmus raske ja tekitab koos ärevusega veidi ebameeldivat tunnet.
Hommikul sai kontrollitud kogu varustuse korrasolek, leitud tähtsasse kohta pandud uim ja kruvid ja nii jäi üle oodata vaid transporti, mis meid peale korjab ja kohale toimetab.
Seekord olime meieks - Taits, Andrus ja mina ja kohaks Topu oma mäletamist väärt headuses.
Kohale jõudsime päeval kahe ajal. Tuult oli rohkem, kui küllalt ja see tekitas küsimuse, kas 4 või 5? Mõtlesin rõõmuga, et hea, et mul purjesid rohkem purjepargis pole, vastasel korral kuluks enamus surfiajast raalimisele, millega minna? Teatavasti saab vastuse ajaks tuul lihtsalt otsa.
Alustasin oma neljase kokku panekut. Kuna ma enam teda väga ei armasta, siis ilmselt tunneb tema rõõmu sellest, et mitte lasta ennast rigada selliseks nagu mul vaja on. Ja, et olin just koolitusel käinud, kus Kristjan rääkis pikalt laialt mulle rigamisest, siis teadsin, et asi sellisena pole õige. Õigeks ajamise käigus sai lõhutud minu 2 aastat vana mastijala nöör ja lõhkuja sai kuulda nii mõnedki vänged sõnad, mida ma tavaliselt ei kasuta. Olin juba surfile käega löömas, kui selgus, et õnneks on lõhkujal endal paarsada meetrit nööri kaasas ja me saame siiski mu purje rigatud.
Suure vaevaga sai ka omale merel müttamise ülikond selga aetud, no ei ole paksemaks läinud, lihtsalt see kumm ei taha nahal libiseda ja lõpuks vette.
Esimene vette minek meenutab esmakordselt hullu appikarjet, sest vesi on ju külm, aga õnneks on võimalik harjuda, sest inimene harjub ju kõigega.
Mõned õhkõrnad glissitriibud tehtud, otsustasin , et nii ei lähe mitte ja tuleb panna ikka suurem puri. Hea, et kohe esimesel surfi korral valed otsused tehakse, nii ehk pääseb ülejäänud ajal õigete otsustega.
Viiene Pilot sai kiiruga kokku ja uuesti vette. Nüüd hakkas pidu!
Ma armastan oma viiest purje, sest isegi, kui tuult on palju, siis on temaga lihtne manööverdada.
Mõnus oli mööda vett lennata ja tunda rõõmu vee peal olemisest. Kahjuks ei õnnestunud mul jalga tagumisse aasa saada, sest olin selle liiga parjakas teinud. Aga ega see glissamist sega, pisut raskem on, aga saab hakkama.
Eks me kõik kipume vahel oma oskusi üle hindama ja nii selgus peale kahe tunnist surfil osalemist, et tuul on tõusnud ja mu Piloti taltsutamiseks on vaja 2 korda suuremat inimest, kui ma ise. Selleks ajaks olin ma läbinud ellujäämisekatsed rahe tormis ja kaotanud kogu oma jõuvarud ja et ma enam ei viitsinud uuesti purje rigama minna ja arvasin, et 2-st tunnist esimeseks korraks piisab, siis olin ülejäänud Topus viibimise aja rannas lihtsalt ilus.
Tegelikult küll istusin autos, mis töötas ja mille soojendus oli 30 kraadi peale keeratud.
Külm nimelt oli põue pugenud peale ühte eriti ilusat katapulti.
Õhtul kümne ajal koju saabudes oli raske asju 3-ndale korrusele vedada, keha oli väsinud ja käed läbi. Hing selle eest ääretult rõõmus.
Ja uhke olen ka, et kohe esimesel korral 2 h vees jaksasin olla.
Taigen sai kerkima pandud, vaatame mis pirukas sellest hooaja lõpuks välja tuleb!
Info:
Koht: Topu Puhkemaja
Tuul: 7-10m/sek
Laud, puri: SBKT 122l, GP5,0 m2
Aeg: 2h
Tellimine:
Postitused (Atom)