Õpi surfama! Windsurfi algkoolitused! +3725228018

Pühapäev, 26. aprill 2009

"Kaua veel.."

Oeh... ma tahaksin siin juba maha karjuda, et mul on ka hooaeg avatud, aga kuidagi ei tule seda vajalikku lauset üle huulte ja kus ta saabki tulla, kui 3 nädalat bronhiidihaigena voodis tablettidega kõhtu täitsin... Kurjam, nii kadedaks teeb teiste blogide lugemine, no nende, kes kõik säravad, sest hooaeg on avatud.
Tegelikult on see täiesti talumatu olukord...
Siiski on see surfist vaba aeg andnud mulle aega tegeleda eesmärkide seadmisega selleks hooajaks.
Mida ma siis endalt ootan - väiksematest alustades, siis esmalt oleks tore, kui minu sugune kohutav külmavares saaks sellel aastal vette varem, kui eelmisel aastal. Siis loomulikult tahan lihvida oma trapetsis sõitu, et ma ei peaks käte abil glissama, sest see on päris väsitav ja võtab veerand mõnust. Ja lisaks on aeg suuta surfata mõlemad jalad aasades..
Kõige olulisemaks pean muidugi veestardi selgeks saamist! No edu mulle, kes ma ei taha vabatahtlikult vees viibida :)!
Kui rääkida nakkushaiguse levitamisest, siis loodan see hooaeg õpetada surfama vähemalt 3 sõpra...
Ma tahan vette, ma tahan vette, õigem küll siis lauaga vee peale :).....


Teisipäev, 14. aprill 2009

"Kes on õige surfar?"

Nagu välk selgest taevast leidsin ennast ühel hetkel arutlemas küsimuse üle – kes on õige surfar?
Tegelikult on see ilmselt sama totter küsimus, kui küsida, miks kuu on kord kuus ümmargune või miks tuul puhub või miks fooris on 3 värvi ja mitte viis? Miks ma siis sellest mõtlen? Võimalik, et mul on igav ja pole midagi muud tarka teha või on surfihooaja ootamine mind jaburaks muutnud või siis selleks, et teha kindlaks oma eksistentsi olemus ja saada aru, mis hetkest ma nende hulka kuulun.
Kaks aastat tagasi olin elevil ja innustunud, sest olin suutnud püsida surfilaual järjest 15 minutit, hakkasin tundma rõõmu tuulistest päevadest ja nautima võimalust olla merel. Kas need on piisavad argumendid ja kas need tegid minust mu enese teadmata õige surfari?... Mõtteid edasi mõlgutades meenutan kuuldusi, et „kilekotimeestest“ teeb õige surfari see, mitu korda keegi on ennast võimalikult kõrge kuuse otsast leidnud või betoonkai küljest oma katkiseid luid kokku korjanud või lennanud kompassita teadmata suunas minema, aga kuidas on lood purjelauduritega? Kas purjelauaga peaks samuti ennast kuuse otsast leidma või piisab sellest, kui tead, mil viisil kama sõiduvalmis seada? Või saadakse õigeks surfariks siis, kui oled võimeline sõitma jalad aasades ja keha trapetsiga poomi küljes kõlkumas või siis, kui teed oma elu esimese glissi, mis võtab jalad nõrgaks, tunne meenutamas orgasmi , samas arusaamata, mis üldse juhtus? Või kui paned sellise katapuldi, mille järel oleks raskekaallase korral purjes härjasuurune auk ja asjad kasutuskõlbmatud ise uppumissurmast pääsenud? Või kas peaks teadma peast kõiki termineid, alustades paudist ja lõpetades one handed flaka või bakstaagiga… Ja kas naine saab üldse olla õige surfar või peetakse selleks ainult mehi, kellel võimalikult miniatuurne purjelaud või korteri suurune puri sõitmiseks? Või neid, kellel on kuuri täis erinevat surfikama, kellel autod rannas kama all lookas, kuid kelle jaoks pole kunagi õiget tuult? Või oled sa õige surfar juhul, kui osaled eesrindlikult võistlustel, sind tuntakse ja teatakse? Või piisab sellest, kui tuule korral unustad sõbrad, pere ja kohustused ja leiad ennast ikka ja jälle merelt, olenemata terminite teadmistest, oma oskustest, kama suurusest, teadmisega, et surf on hingepalsam ja ei ole millegagi võrreldav? No Nii ma neid mõtteid siin mõlgutan… Pere ja sõbrad varakult ettevalmistatud teadmisega, et varsti olen ma“ mitte saadaval“. Sest algamas on järjekordne pikk teekond õigeks surfariks saamisel.
Aga saa nüüd siis aru, kust algab õige surfar või mis teeb surfarist selle õige… Kes ütleks?
Kurjam, ma tahan vette juba!