Õpi surfama! Windsurfi algkoolitused! +3725228018

kolmapäev, 19. juuni 2013

"Tiinaga Erna retkel" 17.06.13

Tegelikult ütles Tiina, peale seda maruhullunud lainemöllust elusalt pääsemist, et oli nagu Erna retk. Ja nii ma siis selle loo pealkirjaks panin, sest tegelikult see sobib imehästi meie läbielamisi kirjeldama. Kuigi jah, siin kohal tõden, et ma pole selles kunagi osalenud, küll aga aiman, et ega see lihtne üritus pole.
Meie oma ka ei olnud!
Pühapäeval, kui tuul puhus, rühmasin ma linade vahel und teha, sest ma olin täiesti haige ja liikumisvõimetu. Eelmise päeva surf oli mu täielikult tapnud ja peale surfata ei tulnud isegi mitte kõne alla.
Esmaspäeva hommikul tundsin ma ennast juba piisavalt hästi, et teha uus surfiõhtu, sest ka täna puhus.
Margitist ei olnud tulijat ja et omasin hetkel ka tema varustust, siis ajasin Tiina kodust välja. Otsustasin siis seekord, oma surfikarjääri esimesel korral, minna lääne tuulega Kakumäele surfama.
Kui keegi oleks mulle öelnud, mis seal sellise ilmaga toimub, küllap ma siis oleksin kuskile mujale ennast sättinud, aga seekord vedas, et ma polnud valgustatud selle koha sõidutingimustest.
Lipsti panime asjad kokku ja hakkasime vette sättima.
Üsna kohe sai mulle seal selgeks, et kui ma oma asjad suudan ilma neid lõhkumata kaldale viia, siis olen kõva tegija. Siin kohal ma sõitmist silmas ei pea.
Ja jumal tänatud, et ma olin just päev varem lugenud Hardcore kirjutist sellest, kuidas suure lainega asju vees hoida, see tähendab, kuidas need kiirelt vee alla suruda, et nendega midagi ei juhtuks.
Oh jummel, ma enam ei mäletanudki, mida tähendab üks korralik pesumasinas olemine. Uhh, see kõik oli ikka päris jube! No vette oli juba tuldud ja järelikult pidi kuidagi lauale ka saama ja ikka sõitma kah, sest kaua sa ikka selle laine käes ennast veeretada lased.
Kaldaltstardi oskustest oli siin kõvasti kasu ja kui vähe vaiksem laine vahe juhtus olema, siis supsti lauale ja puri tuulde. Nimetagem siis asju õigete nimedega ja las see sõit, kui selline, olla nimetuse all, tasakaaluharjutused. Sest seda see just oli, vähemalt seniks, kuni ma natukene pihta sain, et pole mõtet lainest laua küljega läbi murda, vaid pigem ikka vööriga. Ega ma seda laine peale ja alla sõidu teemat ei valda veel, aga ausalt öeldes hakkas isegi huvitama, sest muidu on ellujäämine päris keeruline.
Hüppamisest ma ei räägi, sest mu laud, hetkel veel siis 122 l-ne, tahtis iga laine pealt lihtsalt minema lennata. Mõnes mõttes hea, et oli nii suur, sest ma ikka suutsin sellel püsti seista, aga ega väga pikkade triipude tegemisest ei tulnud miskit välja, sest nagu öeldud, külje pealt peale suruvad lained lükkasid mu lihtsalt ümber.
Proovisin ikka Tiinal ka silma peal hoida, sest tema jaoks olid need tingmused esmakordsed ja ma polnud päris kindel, kuidas ta üldse purje veest kätte saab, sest talle pole veel õpetatud, kuidas purje vees hoida ja õigesse suunda keerata ja kaldaltstarti teha. Ta veetis päris palju aega vees, aga pusis väga järjekindlalt ja eks see viis ka sihile. Igal juhul õnnestus tal ka kõigele vaatamata sõita. Ja mulle meeldib see tema naeratus, mis tekib, kui ta merel täielikult kaifib. Ei mingit allaandmist, ainult tugev soov ja tahe hakkama saada!
Mõned korrad õnnestus mul kohe kenasti mööda laineharja glissata, huvitav ja eriline kogemus, kuniks siis jälle kaldaall rull üle käis ja ma kummuli olin. Ja ma ei tea, kui suured need lained olla võisid, aga kui Tiina puusast saadik veest käe püsti tõstis ja laine tema poole tormas, ei näinud ma ei kätt ega teda ennast.
Ühesõnaga oli kogu see asi seal üks korralik lainemöll ja andis taaskord suure kogemuse.
Ja ühe kogemuse võrra olen veel rikkam. Nimelt siis on jätkuvalt lohesurfarite seas ikka neid, kes arvavad, et jube lahe on kellestki nii lähedalt mööda sõita, et laua küljed kokku käivad. Ma ei hakka rääkimagi sellest, mis oleks võinud juhtuda, kui ma sellel momendil oleksin otsustanud teha midagi teisiti, mida ma õnneks ei teinud!
Me olime vees 1,5 h ja see oli täiesti piisav ühe Erna retke jaoks.
Info:
Koht:Kakumäe
Tuul:10m/ sek ja rohkem
Varustus: 122l/ 4,0m2
Aeg: 1,5h

esmaspäev, 17. juuni 2013

"Spordipäev" 15.06.13

Enda hurjutamiseks pean ütlema, et polegi oma "karjääri" jooksul nii hilja vette saanud. Eks mul on selleks olnud ka erinevaid otsitud ja mitte otsitud põhjuseid.
Aga ega see ei sega võtmast nüüd viimast sellest, mida sellel hooajal pakutakse!
Enne, kui ma asun päeva kirjelduse juurde, kirjutan veidi hetke olukorrast rindel. Ei saa muidugi jätta ka mainimata, et unistustel on kombeks täituda ja tuleb tõdeda, et selline väike ehk veidi isegi egoistlik soov, leida omale kohe päris oma surfitüdrukud, on saanud nüüdseks tõeks. Paljuski tänan siin kohal Kristjanit, kelle juures mul tegelikult nendega kohtuda ja sõbraks saada õnnestus ning kes nüüdseks juba omapäi tegutsemist naudivad.
Meil olid tegelikult hoopis teised surfiplaanid laupäevaks, aga et reede lõunaks oli selge, et plaanidest ei tule midagi välja, siis tähendas see seda, et pidin leidma rendivarustuse, mida saab rendikohast kaasa võtta, 4-le inimesele.
Ülesanne tundus algselt pea võimatu, aga peale paari kõnet võis juba julgelt" juhuuuu" karjuda ja näpud püsti visata. Ütlen ausalt, et ootusärevus oli tappev, sest soov lõpuks vette saada, oli nii väga suur.
Otsustasin Püünsi kasuks, et näidata ka tüdrukutele, mis koht on Püünsi, sest nemad ei olnud seal varemalt käinud.
Laupäevane spordipäev algas muidugi tuule andmete vaatlusega ja no olin veidi ebalev, sest sellise tuulega kohe hooaega alustada, ei tundunud just kõige meeldivam. Aga ilm oli ju ilus ja lõppude lõpuks, ega ma mingi nõrk ka ei ole ju :).
Kogunesime Pirita Surfiklubi ees ja laadisime kogu kupatuse omale autodesse.
Püünsis hakkasime kogu seda kupatust kokku panema. Päris huvitav oli kolme, täiesti võõrast varustust, üles rigada. Andis pusida ja peale 1h pusimist saime 4 komplekti edukalt vee peale viimiseks kokku pandud.
Järgnes instruktaaz kaldal, kus ja kuhu ja kuidas ja mida jälgida ja siis vette.
Oh seda rõõmu! Ja oh seda tunnet, et neljane puri on mul täiesti üle ja ainus võimalus lendu minemist vältida, on sõita uks täiesti lahti. Puri rebis ka siia sinna ja oli hirmus närviline. Aga eks ma seda ju teadsin ka, et tuul on väga tugev ja esimesel korral ei pruugi kõik kohe meeles olla.
Olin veidi kaaslaste pärast pabinas, sest nende jaoks oli olukord täiesti uus, aga nähes nende absoluutselt rõõmsaid nägusid, kadus seegi jäljetult.
Tegin triipe ja proovisin õpitut meelde tuletada, lahe oli.
Kõige selle toreduse keskel mõtlesin, et annan oma laua nüüd juba uuele omanikule proovimiseks, sest ta oli seda ainult väga sileda veega proovinud. Ja tõesõna, ta sai sellega ülimalt kenasti hakkama, nii, et ma isegi ei muretse enam, et laud talle liiga väike võiks olla. Ise seilasin sellel ajal laenutusest võetud 190 l Viperiga. Väga naljakas on selle riistapuuga glissata ja tundus täitsa uskumatu, et see üldse glissi võiks minna. No minu neljane puri vedas seda igal juhul kenasti.
Pärast vahetasime varustust selliselt, et Katri sai minu vana laua, mina laenatud 150l-se ja Tiina 190l-se. Elena sõitis Margiti 160l lauaga.
Päris põnev oli varustust vahetada ja erinevaid laudu proovida, juba nagu kuskil kaugel sõidaks, et muudkui lähed ja võtad seda, mida just heaks arvad ja tahad.
Oma sõidupäeva kohta võin julgelt öelda, et teooria tundmine tuleb kasuks, paudid said kenasti tehtud, küll vähe aegluubis, aga tehtud ja mitte ainsamat katapulteerumist. Pea jäi kuivaks! :)
 Ja üks on kindel, mis kindel- 5 aastat on olnud piisav aeg, et tõdeda, olen oma 122 l Starboard Kombat Tufskinist täiesti väljakasvanud! Ta on mind väga väga hästi teeninud ja mul on kahju temast lahkuda, aga ma tean, et uus omanik oskab teda hinnata ja hoida täpselt samamoodi nagu ma ise oma silmatera hoidsin.
 Üks korrake temaga veel ja siis seisan ma silmitsi täiesti uue tulevikuga!

Suurimad tänud Pirita Surfiklubile rendivarustuse eest!

Info:
Koht: Püünsi
Tuul: 10m/sek, puhangud kuni 14m/sek
Varustus: Lauad 122 l, 150l, 190l/ purjed 4,0, 4,2 ja 4,5
Aeg: 2,5h