Õpi surfama! Windsurfi algkoolitused! +3725228018

esmaspäev, 5. oktoober 2009

"Rohuküla ristsed" 04.10.2009

Aknast õue vaadates on talv kohale jõudnud ja kogu see orkaan, mis seal valitseb, ei kutsu mitte mingi valemiga vette.
Hommikul 10 ajal aeti kõigele vaatamata mind soojast voodist välja ja nii olin sunnitud taas oma kamad kolmandalt korruselt alla viskama ja need surfitaksosse paigutama. Õnneks sain surfitakso korda, vahepeal lendasin luua seljas ringi. Remont raibe läks mulle soojamaa reisi maksma, aga mis parata.
Ja ega normaalsed inimesed ei lähe ju surfile lähemale, kui 100 km. Seega siis taas matk Toppu.
Seekord meid siis 4 - mina, Andrus, Taits ja Romet. Romet tuli oma ratastega kohale.
Topus avanes päris huvitav pilt, aga eks kõik ju teavad juba, et veetase on alla rublalinna piiri ja kamadega vette jõudmiseks tuleb läbida vähemalt pool kilomeetrit. Aga kui tõsiselt rääkida, siis meie tavapäraseks saanud rigamisplats ägas lainete all ja tuul kurjam puhus jälle otse sisse. Mingi rahe närakas arvas ka heaks alla sadada. Tuult, kui sellist oli vähevõitu ja nii sai otsustatud, et läheme vaatame, mis toimub Rohukülas.
Rohuküla, koht, kui selline, tundus olevat täiesti teisel planeedil. Ma ei ole seal varemalt ise kunagi käinud, no kui välja arvata need rohkearvulised korrad, mis ma olen pidanud praami järjekorras passima, aga teadjad rääkisid, et siin on ka veetase üle põlve :). Tuulest, kui sellisest ma ei kõnele, sest selle tugevusest olid puude ladvad vajunud vastu maad, no vähemalt nende omad, mis olid raju poolt maha murtud.
Nagu ikka kombeks, tuleb kohale jõudes esmalt pidada arutelu juba vees olevate surfaritega, et kes mis suurusega peal on. No selgus tõsiasi, et naisi polnud ja mehad olid ,kes 5,4, kes 4,7 ja kes 3,5-ga.
Mis seal siis ikka, minule tähendas see 4-sega võitlusesse minekut.
Nüüd siis olukorrast merel. See hiilgas rotikarva halliseguse värvitooniga ja hirmutas kortermaja kõrguste lainetega. Ja ma ei räägi siin kahekordsest majast, eksole. :). No kuna ma ise nii mini olen, siis pole ka ime, et mulle kõik alati hirmus suurena tundub. Aga tõepoolest, ma pole vees käinud selliste lainetega. Aga eks millaski peab ikka olema see esimene kord. Ma küll ei tea, miks ma selleks esimeseks korraks suutsin valida just sellise päeva, kus veetemperatuur oli kõvasti 9 kraadi ja õues sooja kõva 11. Et ma olen veidike targemaks saanud, kui paar aastat tagasi, siis enam ei üritanud ma ennast kaitsta külma eest kahe kalipsoga üksteise peal, vaid ajasin selga endale grafti sooja suusapesu kalipso alla ja nii sai vette mindud. Isegi kinnusid ei pannud kätte:).
Pean ütlema, et see vormiriiete kooslus sobis suurepäraselt ka vee jaoks ja nii tundus, et kõik siin ilmas on võimalik. Sellist eufooriat jagus täpselt nii kauaks, kuniks ma olin kaldalt startides ületanud esimesed väikesed lainekesed ja avastasin, et tuul ja meri tahavad mulle käkki keerata.
Nimelt suutis tuul mind koostöös lainega selliselt õhku visata, et ma arvasin, et leian ennast raudselt Austraaliast või siis halvemal juhul näoli mudasest mere põhjast. Aga, et ma pole veel lennunduskursusi täielikult läbinud, siis ei juhtunud üht ega teist. Suutsin mingil imelooma kombel jääda lauale püsima. Selliselt poolikuid õhulende harrastades sai selgeks, et täna pole mitte minu päev ja et mu koostööpartnerid puri ja laud ei soovi koostööd teha ning meri kõige selle juures on võtnud plaani mind kindlalt nahka panna. Pautimise ajal tõdesin, et kõige tähtsam on püüda säilitada tasakaal kaaluta olekus oleval laual ja vältida purje merre kukkumist. See tähendas aga, et leidsin ennast kenasti kalda äärsetest kõrkjatest nii sada meetrit eemal oma algsest merre mineku kohast. Walk of chame! No tähtis pole võit, vaid osavõtt! Nii sai siis oma uhkuses veel kord proovima mindud, sest ei saa ju nii kergelt alla anda. Mis sest, et sõidustiil meenutas kurvis küliti olevat siklit ja kõikidele ponnistustele vaatamata ei olnud võimalik sõita vee peal, vaid õhus.
Peale kolmveerand tunnist ponnistust sain kirja mõned lennukad glissitriibud, lugesin vees käigu kordaläinuks ja kobisin ära kaldale. Et teised agaralt vees edasi olid, siis võtsin taas kaamera ja klõpsutasin tunnikese teiste tegemisi, kuniks pillil aku tühjaks sai.
Hinge jäi lootus, et see ei jää selle aasta viimaseks surfiks ja esmakordselt tundsin, et minu laud on liiga suur, et sellistes tingimustes ennast mõnusalt tunda :).
Info:
Koht: Rohuküla
Tuul: 10-15m/sek
Laud/puri: SBKT 122l/ GM 4,0
Aeg: 45 min.

neljapäev, 1. oktoober 2009

"Raju surf ja heina tegu" 27.09.2009



Esmalt kirun maa põhja selle, kes mõtles välja põiepõletiku, sest just seda ma kurjam põdesin. Mille tõttu läks mitte vähe häid surfi päevi aia taha. Olin juba hirmul, et ei saagi see hooaeg enam vette. Ja kopsutuberkuloos on ka vist maad võtmas :).
No igal juhul olid mul peas mõtted, et kas läheb hullemaks või läheb üldse ära.
Teadsin, et nädalavahetuseks lubab tuult ja nii sai reede õhtul ennast korralikult üleval peetud. Laupäeva hommikul peksti mind kl 9 üles ja käsutati autosse, sest oli ju vaja minna Toppu ja mitte Püünsisse, mis oleks iseenesest lähemal. Mõtlesin, et kui vesi on külm ja ilm kehva ja padi on paha ja tekk torgib, et siis haaran kaasa kaamera ja püüan miskit või keskit pildile püüda. Tee peal raalisin jälle oma purje valiku üle, aga et olen harjunud oma viiesega ja see tundub kergemini käsitletav, kui neljane, siis otsustasin, et kui 10-t meetrit ei puhu, siis lähen sellega.
Toppu jõudes selgus, et lubatud tuult väga polegi, aga ilm on päikeseline. Seega siis kiirelt kama kokku ja vette. Teised olid küll arvamusel, et viiene jääb paljuks, sest tuul muudkui tõusis. Aga eestlase jonn lõi välja ja nii läksin ma sellega vette. Ülejäänud kaader- Andrus, Taits ja Ülo jäid kaldale ootama tugevamat tuult. Veetase oli väga palju tõusnud ja nii sai suht kalda lähedalt kohe lauale ja minema. Kahjuks puhus tuul otse sisse, mis tähendas, et sõita tuli pidevas külglaines. Esimesi triipe tehes tundus, et ma pole ikka väga ammu nii aeglast surfi harrastanud. Surf võrdus köiel kõndimisega, tasakaaluks puri. Otsustasin samuti oodata, kuniks tuul tugevamaks muutub. Minu ja kõikide teiste õnneks hakkaski mingi aja pärast rohkem puhuma. Nüüd siis taas vette ja peab mainima, et mingil hetkel oli merel selline raju, et ma ei saanud enam aru, kas ma lendan või surfan, sest kiirus oli meeletu. Pautide tegemisest ei tulnud midagi välja, sest tuul rebis purje käest ja laine loksutas selliselt, et ei saanud aru ööd ega mütsi. Minu jaoks oli see esimest korda olla nii tugeva tuulega ja viiese purjega merel. Igal juhul olin ma lõpuks väsinud, sest nii kaua kuniks puri oli käes ja sõiduasendis, nii kaua oli kõik timm, aga kui see vette kukkus, siis vajasin kraanat, et see lainest kätte saada. Ei kujutanud ettegi, et üks puri saab nii raske olla. Lisaks oli Topus heina niidetud ja vette laotatud ja see tahtis vägisi kõik minu uime järel tolkneda. Mis tähendas, et iga triibu järel pidin purje vette laskma ja heina kokku riisuma. Järgmine kord võtan reha kaasa, siis ei pea riisumise tarbeks uime kasutama. See rikkus muidugi päris kõvasti sõidu mõnu, sest eks me kõik tea, mis moodi laud glissi läheb, kui heinapall uime järab. Veestarti ma proovima ei hakanud, sest vesi tundus ikka päris jäine, kuigi oli ilmselt 12 kraadi ringis. Paremal halsil vaevas endiselt jala tagumisse aasa saamine. Püüdsin seda korvata sellega, et läksin kaldale ja tegin aasa suuremaks. Muuseas, toimis küll :). Kus juures ilma jalaaasasi kasutamata ei oleks ettegi kujutanud sealset kihutamist.
Peale 3 tunnist naudingutega vahelduvat võitlust tunnistasin enda luustiku ja lihasgrupid ebapädevaks edasi tegutsema ja otsustasin asuda surfilaualt kaamera taha.
Tulemus on siin - http://picasaweb.google.com/kristakarik/SurfTopus27092009#
Tegelikult oli väga mõnus päev ja olen jälle rikkam teadmiste poolest, et võin oma viiese purje autost välja koukida ka suurema tuulega, kui seda on 8m/sek. Olen ikka kõvasti arenenud :)!
Infoks:
Koht: Topu
Tuul: 8-10m/sek, puhangud 12m
Aeg:3h

"Laupäeva surf" 19.09.2009

Kutsusin Margitit ka, aga no ta ei saanud tulla. Ega ma mingi pehmeke ka pole, seega panin oma kama kokku ja läksin üksi. Surfi juures on hea see, et tuule korral pole vajadust kaaslaste järele, sest need leiab alati vajadusel mere äärest. Jõudsin kohale 15.00 ajal ja nagu arvata võis, oli meri purjesid täis. Mõnus on seda kaugelt eemalt juba vaadata, soe tunne tuleb südamesse.
Olen oma Pilotisse selliselt kiindunud, et otsustasin selle igal juhul kokku panna, isegi kui see peaks liiast olema. Ei olnud üle, pigem oli vahepeal vähe ja siis liiga palju. Lisaks oli lainetus, mis polnud just kõikse meeldivam. Mere ääres kohtasin oma Dahabi tiimikaid, sai nendega veidi juteldud ja siis kiirelt vette. Esimest korda sain siis oma väikesest hirmust lahti ja kihutasin lootsi jaamast kaugemale. Ma ausõna pole siiani julenud väga kaugele seilata. Ei tea kas süüdistada enese alalhoiu instinkti või siis on tõesti vee ees ikka hull hirm. Igal juhul nüüd panin omale ristikese kalendrisse. Kui rääkida sõidust, siis peab ütlema, et mingi jama on mul paremal halsil sõites jala tagumisse aasa saamisega. Iga jumala kord kui õnnestub jalg aasa saada, on laua nina üleval tuules ja puri mul näos kinni. Mitte ei lähe ja aru ei saa, mis värk on. Samas on vasakul halsil sõites selliselt, et suudan juba starti tehes jala aasa saada. No eks ma pean veel õppima. Harjutasin taas ka veestarti, aga kaelast saadik külmas vees pole just väga mõnus olla :).
Mul tekkis ka seilates küsimus - kui paljud surfarid on kuulnud parema käe reeglist ja kas lohesurfaritele kehtivad samad reeglid või siis mitte? Igal juhul olin ma hädas seal, sest kogu aeg on tunne, et tahavad otsa ja üle sõita ja siis pinguta , mis kole, et mööda saada. Õppesõidumärgist pole ka kasu :).
Päeva kokku võttes võib siiski öelda, et täitsa mõnus oli!
Info:
Koht:Püünsi
Tuul: ca 7-8m/sek
Laud, puri: SBKT 122L, GP 5,0m2
Aeg:2,5h