Õpi surfama! Windsurfi algkoolitused! +3725228018

Reede, 19. juuli 2013

"Essa ehk prognoosi usklik" 18.07.13

Tänast päeva kirjeldan sõnadega, et hakka või prognoosi usku.
Ma pole sellel aastal veel nii mitmeid kordi oma pilku erinevatele prognoosi saitidele visanud, kui täna. Muudkui kontrollisin, et mida teeb madal, mida emhi, mida dirham, mida wg, mida yrno. Ma otsustasin riskida ja sõitsin õhtul Püünsisse. Tee ääres olevad puud ei andnud just lootust ja ma mõtlesin juba, kuidas ma saan täna tõsise tuule tünga. No mis teha, tuleb ka selliseid hetki läbi elada, eriti, kui olla täiesti esimene, kes Püünsisse jõuab ja avastada, et polegi mitte kedagi.
Auto ust avades oli siiski mingi õhu liikumine juba olemas ja mõtlesin siis, et panen kõigele vaatamata asjad kokku ja lähen vette. Rigamise käigus nägin pealt, kuidas täiesti sile vesi hakkas hoogsalt võbelema ja juba ma nägin ka seda, kuidas tekkis kartulipõld ja sellest vähe suurem laine. Meri oli tuule jõul oma tegevust alustanud. Selle 20 minuti jooksul jõudis tulla teinegi surfar ja nii me seal kahekesi tõdesime, et täna puhub tuul nagu kellavärk. Täpselt nii nagu lubas, nii see ka peale hakkas.
17.45 vette astudes olin ma selle õhtu essa. Millega ma ei arvestanud, oli see, et yrno näidatud 10m/sekundis pidas paika ja ma julgen arvata, et tegelikult puhus isegi rohkem, sest mu viiene puri oli jälle üle.
Mis krt see siis nüüd lahti on, et ma ei suuda õiget purje rigada? Aga no kes see mulle ütlema tuli, et täna nii kõvasti jälle puhub. Mis seal ikka, kui üle,siis üle ja tuli rohkem puhata. Ja ma puhkasingi, jälle madalas, peale igat edasi tagasi triipu.
Siiski õnnestus tack täna paremini, kuigi ma nägin ka mõned korrad roppu vaeva, et puri veest kätte saada. Ja täna ma proovisin ka seda, milline võiks välja näha glissis gybe minek. No ma tegin neid muidugi seal madalamas otsas rohkem ja tõdesin, et selle laua peal polegi see ehk nii raske. Need proovi- korrad muidugi lõppesid kõik suure hooga puri vees, aga aimu ma sain, mis moodi laud käitub ja kui palju survet avaldada, et ta päris ümber ei läheks. Algus on tehtud ja ma olen rahul. Küll tulevad lõpuks need õiged sammud ja purje keerutamine kah.
Ja ma pole ju seda isegi veel kaldal läbi teinud.
Veestardi proovi tegin ka, aga pean selle enda jaoks uuesti läbi mõtlema ja selgeks tegema.
Peale tundi vees olemist läksin janu kustutama ja leidsin autost lihapiruka, mis oli eelmisest korrast sinna ununenud. Küll maitses hästi ja andis jõudu juurde!
Peale järgmist tundi nägin oma surfikaaslasi rannal asju kokku panemas. Mõtlesin küll, et tänaseks aitab, et olen väsinud ja läksin neid kaldale tervitama.
Selleks ajaks oli Püünsi juba veidi rohkem surfareid kohale meelitanud ja ka Virgo ilmus välja. Virgo tegi ka tüdrukutega tutvust ja otsustas Evelinile kaldaltstarti õpetada.
Mina otsustasin siiski veel mõned triibud teha ja selgus, et selleks ajaks oli tuul täpselt paras ja ma sain peale rasket rahmimist ka korralikult sõita.
Vahepeal olin poiks, mille ümber paar surfarit gybe harjutasid. No tegelikult on see päris nõme tunne, kui keegi ümber Sinu oma purjega vehib, eriti, kui pole kindel, kas nad manöövrit tehes püsti ka jäävad. Aga minu õnneks nad jäid ja las nad siis harjutasid, kui see neile sellisel kujul lõbu pakkus.
Ja taas kord pidin tõdema, et nii nagu prognoos lubas, nii ka juhtus. Tuul muutis täiesti suunda ja lihtsalt vaikis. Vaikis sama kiiresti, kui oli puhuma hakanud.
Mina sain oma surfiõhtu kätte!
Ja kodus, enne magama jäämist, tegin tutvust seni lugemata lektüüriga ehk siis avasin esimest korda endale tellitud RYA Advance windsurfingu raamatu selleks, et teha endale täiesti selgeks veestardi ja planing carve gybe tehnika. Mnjah, selles on veel lisaks laydown gybe, high wind/survival gybe, strap to strap gybe ja the duck gybe. Võta nüüd näpust, et millest alustada! :)
Aga alustame algusest!
Info:
Koht: Püünsi
Tuul: al.10m/ sek
Varustus: 5,0m2 ja 100 l
Aeg:2,5 h

Neljapäev, 18. juuli 2013

"Ujumiskursus" 17.07.13

Päev varem- Ma olin oma rannariided koju unustanud ja seega otsustasin ennast juba töö juures kalipsosse toppida, et kaldal ei peaks asju kokku pannes külmetama. Noh olin siis kalipsos, kui sain mehelt kõne, et kle, oled Sa ikka kindel, et Sa tahad täna tulla? No tahtsin küll! Siis kõlas telefonist lause:" Puhub 14m/sek ja puhangud on 16." Mnjah, ajasin kalipso kotti tagasi ja otsustasin koju mineku kasuks.
Sellise tuulega ei ole mõtet ennast ega asju lõhkuma minna. Isegi mu väike neljane puri on liiga suur, sellist tuult arvestades.
Ega ma ei muretsenud ka väga, sest ma olin väsinud surfilaagri magamata ööst ja eelmise päeva surfist. Seega oli õige otsus minna koju magama.

Aga täna, täna puhus jälle!
Endiselt on jube vastik, kui valikus on mitu purje ja terve tee mere äärde muudkui raalid läbi pea, et kas panna suurem või panna väiksem. Jumal tänatud, et valikus veel keskmist pole.
Mere ääres nägime Hellet, kes tuli just maha 6,2m2-ga äkki ja ütles, et väga mõnus oli. No ma siis lõin läbi kassa, et viiene on sellisel juhul täitsa ok.
No oli ta jee!
Ma ei tea, kas minu vette jõudmise ajaks oli tuul tõusnud, aga no see surf oli küll rohkem nagu veealune ja mitte veepealne. Isegi tüdrukud ütlesid, et kle Krista, sul on pea märg, et mis värk on. No jah, mis ma teha sain, kui ma pea igat pööret tehes sisse käisin. Tuul rajutas täiega ja neljane oleks ilmselgelt olnud õigem valik. Laiskus muidugi oli kah kallal, sest ma lihtsalt ei viitsinud oma purje vahetama minna ja nii ma siis rassisin seal. Laud hüppas laines päris kenasti, aga õnneks tuleb tõdeda, et see ei lähe nii kergesti lendu, kui mu eelnev.
Täna ma kaugele ei kihutanud, st, et olin jälle selle nähtamatu joone taga, aga ma ei lasknud sellest ennast häirida, sest oluline oli üldse laual püsimine ja ülepurjestusega hakkama saamine.
Eks ma puhkasin ka peale igat edasi tagasi triipu, sest ega ma väga ei julenud tagumist jalga aasa panna, sest oleks siis katapult old, siis oleksin ribadeks kah. Aga võib olla ei oleks kah! :)
Tiina ja Kats käisid ka kaasas ja peab ütlema, et nendel oli samuti raske, aga nad olid kõigele vaatamata rahul, sest ei ole võimalik tegeleda ainult nõrga tuule seilamisega, tuleb tutvuda ka marukoeraga!
Andrus proovis ka mu laua ära ja sain ainult kiitvaid sõnu selle kohta, et on hea ja stabiilne. Kus juures ta sai väga kenasti kihutatud mu viiese purjega. Lisaks proovis ta Katsi 120 liitrist RRD Fire Storm LTD-d, millega jäi ka rahule. Pidi olema hullult tundlik laud. No ma tean seda juba nüüdseks isegi, sest eks ma olen ka seda juba proovinud. Kats proovis minu lauda ja sai kah sellega hakkama. Ütleme nii, et kõik on tublid tegijad ja ausalt öeldes on päris mõnus vahel teisi asju ka proovida.
Kõige selle kihutamise ja vahetamise peale kulus pea kaks tundi ja seda oli minu jaoks rohkem, kui küll.
Üks ütlemata kreisi päev ja ega ma ei kahetsegi, et oma sõidu sellega ära rikkusin, et liiga suure purjega peale läksin. Eks see annab omad kogemused ja eks ma olen nüüd targem kah, et pole ikka mõtet minna viiesega surfama, kui tuul puhub üle 10m/sek.
Info:
Koht: Püünsi
Tuul: al. 10m/ sek
Varustus: 5,0 ja 100l
Aeg: 1,45 h

Kolmapäev, 17. juuli 2013

"Ületatavalt ületamatu ehk tere tulemast Kräsulile!" 15.07.13

Häbiväärne on tõdeda, aga pean tunnistama, et esmakordselt on juhtunud selline asi, et ma olen ennast töölt, pea nädalaks, iga päev, pool tundi varem ära palunud. Minu õnneks on mul väga arusaaja tööandja ja nii ma siis saan enne tipptundi linnast läbi kapates Püünsisse. Jõuan selliselt kenasti kl 18 vette ja siis võib alata, vastavalt tuulele, kas siis mõnnatamine või siis vähem mõnnatamine.
Mulle kuidagi tundub, et ma selle suve raiskan jälle kihutamisele ja mitte õppimisele, sest nii kuramuse hea on edasi tagasi seilata.
Aga ma ei mängi igaks juhuks veel ennustajat, sest kuskil silme ees vilgub siiski ka gybe selgeks saamine. Ma veel pole kindel, kas see peaks olema non-planing või planing carve gybe. Aga eks see selgub jooksvalt tegevuste käigus.
Et siis see õhtu- jaa, täiesti toredalt mõnus. Vajasin veidi asendi kohendamist ja poomi liigutamist üles alla cm võrra, aga no ütlemata hea. Kohe selliselt, et kui jälle nende va toodriteni jõudsin, siis tuli lihtsalt pähe mõte, et no kaua siis võib seda ületamatut piiri siin imetleda?
Kimasin siiski uuesti madalasse tagasi ja leppisin oma kaaslasega kokku, et ta turvab mind, kui ma seal ukerdama peaksin hakkama ja nii ma siis võtsin hoo sisse ja põrutasin sellest nähtamatust piirist üle. Jah, ma hõiskasin seal kõva häälega rõõmu pärast, sest üks takistus siin ilmas sai jälle ületatud.
Miski imeloom elab seal toodrite vahel, kes sööb ära vajaliku tuule ja tekitab laineid, mida ma seal eemal mujal ei kohanud. Ja no mine või metsa seenele, aga see ei ole küll see hetk, et selle tulemusena sisse kukkuda nii, et loots sust üle saaks sõita. Õnneks ma ei kukkunud!
No punnitasin toodrite alalt välja ja kündsin Kräsulini ära. Täitsa sõidetav meri oli, vähemalt selle tuulesuuna ja tugevusega. Kuigi peab ütlema, et see vasak halss ei tahtnud mul millegi pärast hästi õnnestuda.
Tegin väikese puhkuse jalad põhjas ja võtsin hoogu tagasi saamiseks. Kuidagi hirm kaugel tundub Püünsi, kuigi ega ma täpselt ei teagi, mis see vahemaa on. Aga mida peab ütlema, on see, et see va parem halss oli oi kui hea mekiga ja Püünsi tuli kätte poole kiiremini, kui ennist Kräsuli.
Ma ajan kõik oma viimaste päevade sõiduotsused laua kaela, sest ma ei tea mis see on, aga mulle on juurde lisandunud selline asi nagu enesekindlus. Ma pole varemalt väga märganud, et ma sellega oleksin saanud hiilata, aga nüüd on juba laua teisel kasutuskorral, pähe tikkunud erinevaid mõtteid ja asju, mida ma varemalt poleks tahtnud proovida.
Seega, naerge ennast või ribadeks, aga uue lauaga on tulnud minu sõiduoskustesse märgatav areng. Ja võimalik, et ühe tuttava poolt öeldud sõnad" Et nii hea laud, et sõidab ise" võib olla täielikult tõde :). Kuigi jah, eks mingi osa saab panna laua ja purje vahelise lüli kraesse kah.
Ühest juhtumist pean ka rääkima, no sellisest, mille üle ma väga uhkust ei tunne ja palun osalejalt vabandust, aga toimingu tegemise hetkel keesid mul emotsioonid üle pea. Seda siis momendil, kui ma sain just kenasti pöörde tehtud, sõidu asendi sisse ja glissama. Üks surfar oli must just sekund enne neid toiminguid mööda kihutanud, mille järel ta paarkümmend meetrit eespool otsustas hakata gybe tegema ja sisse kukkus. Noh, kui ma oleksin kõva sell olnud, siis ma oleksin talle risti kümnesse kihutanud, aga mul oli kahju iseendast ja asjadest ja seega ma olin sunnitud purje lihtsalt vette viskama, et vältida kokkupõrget. Ja seekord olin ma tõesti ebaviisakas, sest ma ütlesin talle, et türbel küll, miks sa ei vaata, kus kohas sa manöövreid tegema hakkad.
Ma ei tea, mida kirjutamata surfiseadus sellise asja kohta ütleb, aga mina püüan alati lähtuda sellest, et ma ei hakkaks tegema pöördeid või mingeid muid asju kellegi lähedal sõitja sõidutrajektoori peal, kui ma tean, et ma võin sisse kukkuda. Võimalik, et ma olen enda jaoks liiga kõrged sõidureeglid kasutusele võtnud ja selliseid ei olegi olemas, aga no krt, silmad võiksid vähemalt lahti olla. Võimalik, et ma olen ka õpetust saanud sellest ühest korrast, kui ise võistluste ajal sõitjatele jalgu jäin.
Noorhärra vabandas ja vabandused said vastu võetud, aga tegu, kui selline, oli juba tehtud!
No kõik lõppes siiski õnnelikult ja ma loodan, et see härrasmees ka midagi sellest kõrva taha pani.
Mingil momendil ma väsisin ära ja mu peod olid poomi hoidmisest täitsa valusad ja siis ma otsustasin kaldale ära minna. Enne seda ma muidugi sõitsin veel mõned korrad üle lootsi tee, sest sõbranna Katsile oli vaja öelda, et ma lähen veest välja. Leidsin ta teiselt poolt lootsi sadamat üles, kus ta just parasjagu purje veest sikutas ja tagasi suunda võtmas oli. Ja siis ma lahkusin, et mitte teha veel seda ühte viimast triipu, peale mida ei jaksa enam midagi teha.
Info:
Koht: Püünsi
Tuul: 8-11m
Varustus: 5,0m2, 100l
Aeg:2,5 h







Esmaspäev, 15. juuli 2013

"Lemmeranna tik-tak!" 13.07.13

Otsustasin kah sellel aastal surfilaagrisse minna.
Ma ei kommenteeri seda mingil viisil ja las igale ühele jääb see tema arvamus asjast.
Põhi rõhu asetan siin surfile või siis tiktakkimisele, mida ma seal tegin.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et väga palju salakavalaid kive nii kalda all, kui ka kaugemal eemal.
Sai ära kasutatud suvine kalipso ja harrastatud sussita sõitu. See oli muidugi ülim viga, aga õnneks on jäätunud jalad tänaseks üles sulanud!
Lemmeranna on surfikohana saanud minu poolt märgi maha!

"Kamp hulle entusiaste ehk rig rotator'i tund" 11.07

Suveõhtutel on parim tegevus mere ääres olesklemine. Minu õhtud teeb tegelikult veel paremaks see, et olesklemine ei ole niisama mingi märjukese libistamine, vaid see on seotud ikka eriti armsa tegevusega.
Eks see kõige armastatum tegevus on ikka surfiga seotud. Isegi sellisel kujul, kui ise sõitma ei saa, vaid oma entusiasmist nakatavate õpilaste jaoks rohkem kui 2 tundi lihtsalt vees seisad ja juhendad.
Ja teate, ma pühendan kohe siin samas oma tõelised kiidusõnad eriti kreisile õpilasele Jurgisele, kes sõitis Riiast spetsiaalselt selleks kohale, et saaks paar tundi vee peal olla ja siis tagasi Riiga kihutas.
Vot sellist tahtmist asjaga tegeleda nii lihtsalt ei leia!
Aga eks need ülejäänud on ka sellised, kes igal võimalikul ja võimatul hetkel vette ronivad.
Aga et, mis me siis tegime?
Kohal olid Tiina ja Katri ja nendele sai ette näidatud esmalt kaldal ja siis vees, kuidas on võimalik omal elu tuule abil lihtsaks teha. Ehk siis, mis moodi purjega ringi käia, hoida ja keerutada.
Katriga alustasime ka kaldalt stardi õppimist.
Jurgisega vaatasime üle eelmisel korral õpitu ja võime öelda küll, et harjutamine teeb meistriks.
Kõikse imelikum selle juures on, et aeg lendas selliselt, et need, kes arvasid, et lähevad kuulama Marjut, Kultuuritolmu raames, nendel jäi Marju nägemata, sest me lõpetasime alles pool 11 õhtul, kui päike oli merre vajunud!
Oli alles õhtu, täis naeru ja harjutamist!
Mõnna mõnna!

Reede, 12. juuli 2013

"Tuule suund on nord..." 08.07.13

Et endale Kakumäe tuulesuunad ja olud täiesti selgeks teha, otsustasin minna ja vaadata, mis toimub seal põhja suunalise tuulega.
Mis ma oskan kosta, sõidusuund on päris ok, aga mida ei puhunud, oli tuul.
Tegin tik- tak, natukene veel tik-tak ja andsin loobumisvõidu. Tänane jõutrenn sai tehtud!
Tekkis soov vähe suurema purje järele!
Info:
Koht: Kakumäe
Tuul: kuni 4m
Varustus: ikka endine
Aeg: 0,5h

" Mitu korda samasse ämbrisse" 07.07.13

Peale eilset pöördes päeva tahtsin ma kohe jälle uuesti tunda seda, mida tundsin. Plaanisin, et teen Püünsi õhtu. No siis jälle tundus, et tuul vajub ära ja pole mõtet nii kaugele rühkida.
Ja kuna kaks tarkurit arvasid, et selle suunaga pole seal nagu nii hea, siis otsustasin minna Kakumäele.
Mnjah, kui üks päev suudan teha absoluutselt väga häid otsuseid, siis teine päev seevastu võib osutuda tõeliseks luhtumiseks.
Ma ju sisimas teadsin, et Kakumäe ei ole mõistlik valik, sest seal on laine, selline rõve, mis mulle vastukarva kohe hirmsasti.
Aga taas kord, kui on tuldud, siis tuleb vette minna proovima.
Ütleme nii, et suund oli parem, kui siis, kui käisin Erna retkel, aga ikkagi mitte see päris hea ja no see laine, see ikka võttis hoogu kõvasti maha.
Jah, sain glissata küll ja ühelt lainelt teisele plärtsatada, aga see oli rohkem selline võitlus endast tugevamate jõududega, kus ma kohe mitte ei suutnud peale jääda.
Ja eks ma olin tegelikult vihane ka, et ise teisi kuulates oma päeva lasin tuksi keerata.
Rohkem ma ausõna samasse laine ämbrisse ei astu ja mõtlen hoolega läbi, kuhu ma sõitma lähen.
Seal on muidu ju väga mõnus, mitte ainsamat kivi ja suurepärane liivapõhi, aga vot, kuue seitsme meetriga viskab juba lainerulli, millega tuleb hakata võitlust pidama.
Võimalik, et ma naudiksin olukorda, kui ma seal hakkama saaksin, aga hetkel ma ei saa ja vannun kogu kupatusele alla. Andke mulle siledat vett või siis vähemalt üks korralik kartulipõld!
Info:
Koht: Kakumäe
Tuul: 6-7m
Varustus: Gaastra Pilot 5,0 ja RRD 100L
Aeg: 1,5h

Esmaspäev, 8. juuli 2013

"Kõige kõige kõigem..." 06.07.13

Kui ma oleksin teadnud.... Kui ma oleksin teadnud...
Esmalt olin ma sõnatu, olen tegelikult siiani, sest nii raske on kirjeldada neid emotsioone, mis mind täna valdasid.
Otsus minna Püünsisse, otsus rigada üles viiene puri ja hakata proovima, kuidas mu uus laud tugeva tuulega toimetab. Kõik need otsused olid nii õiged, et pean päris tõsiselt ütlema, et minu jaoks on olnud see tänane päev mu surfikarjääri headuselt kolmas või, kui jätta välja mu esimesed sõidud, sõidu alustamised eelmise lauaga, siis on see mu karjääri üldse kõige, kõige parem päev. Minu jaoks on alanud tõeline surfiajastu!
Miks ma nii ütlen?
Ütlen seetõttu, et laud, mille ma endale soetasin, on nii perfektne ja täiuslik, et ma ei oskaks enam paremat soovida. Nende mõnede tundide jooksul, mis ma Püünsis edasi tagasi sõitsin, ei, ma kihutasin, nende käigus sain ma praktiliselt teise triibuga selgeks kõik selle, mida ma olin terve eelmise aasta teoorias lugenud. Absoluutselt kogu asend, laua veepinnale toomine, jalaaasades jalgadega mängimine, et laud oleks paralleelselt veega ja mitte nina taeva poole, kogu taglas endast taga pool ja teate mis, uks kinni ja mõlemad jalad aasas.
Jumal, kui lihtne on surfata, kui sinu all on selline laud!
Need toodrid, need tulid seekord nii kiiresti lähedale, et isegi mõte Aegnale jõudmisest tuli hetkeks kõne alla. Ma siiski seda veel sellel esimesel korral ette ei võtnud, aga sellise tempoga arenendes võib nüüdseks kõike juhtuda.
Lauale, trapetsisse, esimesse aasa, glissi, tagumisse aasa, see kõik toimus meetritega ja oi, kui hästi ma ennast tundsin, sest paljud, kes vees olid, tiksusid niisama. Hämmastav, kui suur vahe võib olla laual ja laual. Ma loodan, et ma seal oma ropendamisega kedagi ära ei hirmutanud, sest ei ole päris ilus, kui tütarlaps keset vett täiega ropendab, et täitsa persses, kui hea laud! Vabandust eksole, ebasündsate sõnade pärast, aga ma lihtsalt ei suutnud leida paremat viisi oma emotsioonide välja ütlemiseks.
Ja oi, kuidas ma väsisin, kohe selliselt, et ma peale igat edasitagasi triipu lihtsalt puhkasin. Ma ei tea, kas adrekas oli nii kõrgel või mis see oli, aga ma olin ikka täitsa läbi sellest kiirusest ja kihutamisest. Ja mu tackid, need tulid ka sellise tuulega välja. Alguses küll natukese kohmakalt, aga iga korraga järjest paremini.
Ja kartulipõld ei ole üldse nii põld, kui laud õigesse asendisse saada, ei põruta jalgu ära.
Oeh, ma olen nii üliväga rahul ja tänan jumalat, et ta lõi need keegid, kes on RRD laudade loojad, eriti minu laua oma! Ja ma tean, et 7-9m/ sek tuult, on kõikidest kõige parem vahemik, mida ma oma viiesega naudin! Täielikult minu päev!
Ma olen tõesti ülivõrdes rahul!
Info:
Koht: Püünsi
Tuul: 7-10m/sek
Varustus: Gaastra Pilot 5,0m2. RRD Firemove 100 l
Aeg: 2,5h

" Surfarite ridade täienemine ühe lätlase lisandumisega ehk koolitamisehooaeg on avatud" 29.06.13

Lähen jälle veidi ajas tagasi ja räägin ühest tähtsamast asjast, seoses minu uue hooaja algusega. Siin kohal minu suured tänud sõbrannale, Jane Aluvele, kes kutsus mind liituma Fansurfi klubiga. Mõte tundus mõistlik ja kuna keegi pole rohkem soovi avaldanud minuga koostöö tegemisel, siis sai vastu võetud otsus liituda. Seega olen ma sellest hooajast alates ametlikult Fansurfi klubis tööl windsurfi algkoolituse instruktorina.
Minu põhikohaks on Kakumäel olev klubi.
Skeptikutele ja muidu halvasti arvajatele teadmiseks, et olen omapäi õppinud palju teooriat intruktorina töötamiseks ja  kasutan koolituste tegemisel juba teist hooaega RYA poolt väljaantud materjale.

Aga rääkides koolitustest, siis 29-ndal oli minu selle aasta esmane koolitus, mille käigus sai vee peal seilama pandud lätlane, nimega Jurgis.
Koolituse lõpuks suutis ta seilata soovitud suunas, oskas teha pööret ja kõike muud, mida koolituse käigus õppisime.Väga andekas õpilane!

" Uue kama proovipäev" 28.06.13

Polegi midagi väga kirjutada. Panin asjad kokku ja läksin proovima, mida uus laud endast kujutab.
Tuult oli imevähe, aga sellest piisas, et aru saada, et see laud õnneks kannab. Ma ei tea, miks ma üldse teisel arvamusel olin? Siiski on ta nii palju väiksem, et mugavustsoonist tuleb väljuda.
Ega ma ei viitsinudki väga tuuletus olus niisama seista, sest teatavasti on purjele toeks olemine tunduvalt raskem, kui puri sulle toeks on. Ja kohe päris esimesel korral ei hakanud enese edasiarenemist kah tegema. Siiski proovisin ära, kuidas on tacki teha. Jah, tuleb ennast kiiremini liigutada ja seista vähe rohkem masti lähedal, kui ma harjunud olin, aga kõik muu tundub suht sama olevat. Jah, jalgade tööd nõuab, aga seda ma juba teadsin! Ei ole hullu midagi!
Info:
Koht: Kakumäe
Tuul: kuni 3m/ sek
Varustus: Gaastra Pilot 5,0m2, RRD 110 Firemove
Aeg: 30minutit

Kolmapäev, 3. juuli 2013

"Rigamise kunst" 19.06.13

Veidi ajas tagasi minnes, siis peab ütlema, et võtsin oma pisukese teadmiste hoolealla need samad tüdrukud, kellest minu blogis juba eelnevalt juttu on olnud.
Hoole all olemine on tähendanud nende ja minu jaoks seda, et juba enne, kui tekkis plaan nendele isiklik sõiduvarustus organiseerida, sai testitud nende teadmisi kõige selle kohta, mida merele minnes ja olles võiks teada. Ei hakka siin kohal sellest rääkima, kui teadlikud nad asjadest olid, kuid ütlen seda, et selle kontrolli käigus sai selgeks ka see, millist varustust nad võiksid vajada.
Seega, peale testimist, on nende varustus kohal, ristsed tehtud ja nüüd juba on järg jõudnud selleni, et mitte keegi teine enam, ei pane neile asju kaldale valmis, vaid nad peavad sellega täiesti iseseisvalt hakkama saama.
Mäletan, kuidas ma ise, oma uue purjega mässasin ikka päris mitmeid kordi, enne, kui sain pihta, mis moodi peavad otsad mastijala ja purje vahel käima. Mitte ei tahtnud see manööver mulle meelde jääda.
Nüüdseks olen valmis pea igat purje üles rigama v.a udupeened kammidega, aga õnneks on väga erinevate süsteemidega asju käest läbi käinud. Ja teadmine, mis mulle pähe raiuti, seisneb lihtsas lauses" Ükski ots ei tohi olla risti!". See teadmine teeb asja hulga lihtsamaks.
Rigamise koolituse tegime Tiina juures koduõuel, kus on mõnus muruplats. Harutasime kõik asjad pakendist lahti ja usin õppimine võis alata.
Midagi pean ikka veel ütlema, no on krdima ilusad purjed ja poomid, kohe kadedus tuli peale, mõeldes oma päevinäinud Piloti peale. Aga see selleks, küllap ma sõidan ühel heal päeval oma asjad ka sellisesse seisukorda, et vajan uusi. Aga seniks imetlen teiste omasid.
Kunsti harrastamisele kulus paar tundi, mille käigus tütarlapsed möllasid harutada lahti, kinnitada, harutada lahti, kinnitada, kuniks jäi enam vähem meelde, mis järjekorras, kuhu, kuidas ja mil viisil panna.
Ma imetlen nende tragidust ja mul on nende üle väga hea meel! Nad on tublid ja asjalikud!
Mere ääres näeme, kuidas kunsti tegemine korda on läinud ja kui palju üks mälu suudab talletada! :)


" Surfilaudade ristsed" 18.06.13

Ma ei oodanud üksinda oma uut varustust. Minuga koos tegid seda veel 4 inimest. Nagu juba sai kirjutatud, siis ootamine oli piinarikas ja juba ammu oleks tahtnud olla vees.
Meie suur ootamine tasus ennast ära ja ühel ilusal suveõhtul, enne jaane, saime oma tutika varustuse kätte. Võib vist isegi öelda, et väikest viisi RRD purjelaudade tiim on ellukutsutud!
Tegelikult olid meil juba eelnevalt väikesed ettevalmistused tehtud ja nii tegime juba varustuse saabumise päeval, oma laudadele ristsed.
Mulle meenus hetk, täpselt 5 aastat tagasi, kui ostsin omale oma esimese laua ja toimus sama tseremoonia Ei saanud ju oma uue lauaga kehvemini ringi käia!
Minu laua ristiisaks sai mu elukaaslane Andrus, keda ma väga kõrgelt hindan ning keda arvasin sellesse rolli hästi sobivat. Laud kannab nüüdsest nime FREYA.
Õhtu oli tore ja eriline ja kindlasti meeldejääv!
Tegelikult teevad selle eriliseks need, kellega koos ollakse, seega, minu kõige suuremad tänud minu sõpradele!
Pildid ristsetest leiad siit

Esmaspäev, 1. juuli 2013

"Kõige õnnelikuma lõpuga piinarikas ootamine"

Ei, ei, ma ei kirjuta üldsegi mitte sellest, kuidas ma tuult ootasin. Küll aga sellest, kuidas ma pea kaks nädalat otsustasin, mida võtta ja üks nädal kulus siis võtmisest kättesaamiseni.
Juba kindlasti taipasite, et jutt võib käia minu uuest surfilauast, mille ma endale ise välja valisin.
Nii uskumatu, kui see ka ei tundu mulle endale, meenutades mu eelmise laua ostu, aga nüüd, viis aastat surfanuna, suudan ma ise enda jaoks õige laua soetada. Ei ole vaja kellegi nõu, ega käia pakkumisi küsimas, ega midagi taolist. Lihtsalt tahtsin seda, mis on hea ja nii see kõik läks.
Ma muidugi tegin eelnevalt nädal aega katseid sellega sügisel, aga see määratult suur rahulolu ei olnud läinud meelest. Jah, siiski otsustasin 110 l asemel võtta 100 l-se.
Ootamine oli lõputult pikk ja igapäevane dhl-i jälgimine ei teinud seda kergemaks.
Pole vaja isegi mainida, milline erutus mind valdas, kui oma laua isiklikult pakendist välja võtsin. Mnjaa, kirjeldamatult fantastiline. Ja kui hea oli seda käega silitada, nii uus, nii sile, samas kare ja isegi tehase lõhn oli küljes. Selliste hetkede nimel tasub elada! Nüüd juba valdab mind vaid soov teada saada, mis tunne on sellega vee peal olla!
 Jah, ta on nüüd lõpuks kohal, minu uus laud- RRD Firemove 100 l!
Ma olen nii väga õnnelik!