Õpi surfama! Windsurfi algkoolitused! +3725228018

Neljapäev, 31. juuli 2014

"Surfilaager" 12-13.07.14

Selle suvine surfilaager oli minu jaoks täiesti teistmoodi ja eriline. Saab selles süüdistada vast ainult seda, et mai kuus instruktori paber taskusse sai. Paber paberiks, ega see kedagi koolitajaks tee, küll aga andis see mulle erakordse võimaluse olla surfilaagris mitte lihtsalt külaline, vaid hoopis tükkis tiimi liige. Kui midagi jäi segaseks, siis otse öelduna, mul paluti teha laagris surfiteooria algkoolitusi.
Ma olin tegelikult üllatunud selle pakkumise üle, aga ka väga rõõmus antud võimaluse üle. Minu jaoks väga olulise tähtsusega sündmus.
Valmistusin selleks, aga pean ütlema, et närv oli sees küll! Mitte iga päev ei ole vaja pidada loengut suurel arvul inimeste ees.
See selleks! Olin laupäeva hommikul kl 9 krõpsti kohal, värske ja valmis väljakutseks. Vastu tulid laagri väravas väga uniste nägudega tegelased ja kulus tükk aega, kuniks saime pargitud ja sisse seatud.
Sain veel ühe meeldiva üllatuse osaliseks, nimelt ulatati mulle korraldustelgist surfilaagri tiimi särk. No väga vahva oli eristuda. :).
Enne koolitust otsisin rannalt sobiva koha selle läbiviimiseks, sättisin asjad valmis ja jäin ootama koolituse algust. Püüdsin endas kasvavat ärevust maha suruda.
Kl 11.30 algavale koolitusele ilmus algselt üks huviline. Mis seal ikka mõtlesin, isegi sellele ühele tuleb koolitus teha, kui ta on kohale tulnud. Nii ma siis alustasin seal, veidi väriseval häälel ja kartlikult, mõeldes, miks nii vähe inimesi on. See tunne läks paarikümne minutiga mööda, sest selle jooksul kogunes koolitusele kokku üle 40 inimese. Päris suur ports. Koolituse lõpuks tundsin ennast juba täiesti vabalt ning viimane osa koolitusest möödus lihtsalt rääkides oma algusaja kogemustest, mida paratamatult enamus meist läbi elab. Naeru ja nalja oli palju!
Millega ma laagrisse minnes kohe üldse ei arvestanud, oli see, et peale teoorialoengute andmist võib tekkida seal huvilisi, kes soovivad võtta eraviisilist õpet. No jah, sellega sai siis niisama tsillimise mõte maha maetud. Minu terve laupäev koosnes õpetamisest ehk siis lihtsalt öeldes töö tegemisest, mis lõppes õhtul kl pool 8. Siis ma enam ei jaksanud. Lõuna oli vahele jäänud ja õhtusöögist ma ei suutnud mitte enam loobuda. Hea dieedipäev poole liitri veega.
Ärge nüüd kuskilt lugege välja kurtmist või nurinat, need olid lihtsad faktid ja tegelikult oli äärmiselt tore õpetada uusi huvilisi. Lisaks oli vahva see, et kõik, keda ma koolitasin, said kenasti selle pool viltuse maatuulega hakkama ning suutsid sõita tagasi kohta, kust nad alustasid. Nüüd olen ma pannud sõitma ka lisaks lätlastele, ühe ungarlase! :)
Õhtul toimus veel üks teoorialoeng ning seejärel sai juba järgmiseks päevaks pandud kirja järgmised huvilised.
Peale seda oli vabalt ja rivitult ja veetsin aega oma laagrisse kaasa võetud sõpradega, kes olid minu poolt suuresti unarusse jäetud. Õnneks saavad nad omale ise tegevuse leidmisega kenasti hakkama.
Järgmisel päeval alustasin kell 11, kuid kuna puhus täiesti maatuul, siis otsustasin ohutuse mõttes koolituse merel ära jätta. Oleks patt oma sõnadele täpselt vastupidiselt tegutseda ja kui keegi arvab, et mis see siis ikka on purjelauaga maatuulega algajana sõita, siis uskuge mind, see pole mingi naljategu ja pigem tuleks sinna mitte minna.
Nii ma siis hoopiski osalesin Martini koolitusel ja sain ise ka veidi teadmisi. Tore on selliseid professionaale kuulata. Mitte ainult spordist endast, vaid just tema isiklikest kogemustest ja kõigest põnevast, mis on juhtunud. Nt ma ei teadnud, et suurel kuumusel mastid väga kiiresti purunevad.
Mis oleks surfilaager ilma isikliku surfita? Polekski nagu laager! Mu enda varustus jäi Roostal vette kastmata, sest tuult ju ei puhunud, aga minu õnneks oli mõni, kes käis ka niisama seilamas ja nii sain sõbranna Eeva käest tema asju paari triibu tegemiseks. Jah, õnneks tuli see gliss ka ära, kuigi oli selline veidi lahja, aga päev sai kirja pandud ja surfilaager märgi maha, kui surf ja mitte ainult laager. Jalad muidugi külmusid hetkega, sest vesi oli keset suve 6 kraadi soe.
Korraldajad oskavad veelgi üllatada ja nii läksin koju väikeste meenetega surfilaagris toimetamise eest!
Selle suvine surfilaager oli täiesti uskumatult tore ja mitte millegi üle ei ole kurta! Mulle väga meeldis kõik, kogu korraldus ja muu! Suured tänud nendele ettevõtlikele, kes seda kogu asja haldasid ja vedasid ja korraldasid!
Absoluutselt täiesti fantastiliselt ülivõrdes tore! Aitähh, aitähh, aitähh!

Pühapäev, 13. juuli 2014

"Võimlemistund" 10.07.14

Sain oma kullakallikese remondist kätte, no nagu uus! :)
Täna oli vaja minna proovima, mida tähendab kirde tuul Kakumäel. Terve punt oli juba kohal, kui mina peale tööd laekusin. Andrus ja Allar olid veest väljas ennast päikese käes soendamas. Nende arvates pidin panema neljase purje, kuna tuul olla nii raju. No panin siis neljase kokku, kuigi mõtlesin, et parem üle viiene, kui neljane. No see selleks, kui raju, siis raju.
Ma ei tea, mis muga viimasel ajal lahti on, armununud ei saa olla, sest see tunne on kestvalt juba viiendat aastat, aga ma kogu aeg unustan ja kaotan oma asju. Seekord siis avastasin oma rõõmuks, et uim, mida ma arvasin omal autos olevat, ei olnud seal mitte. No ma jõuan jälle selleni, et kontrolli, kontrolli, kontrolli ja ära lihtsalt arva! Lase terve tsekklist läbi pea ja puuduta igat eset, mida kotis vaatad ja millest mõtled.
Õnneks oli Andrusel kaasas teine uim, mis sobis minu lauale ka. Panin siis selle alla ja läksin vette. Andrus ja Allar aitasid asjad mere äärde viia. Eks oleksin ka ise hakkama saanud, aga mis nad ikka tühjade kätega kõnnivad :).
Esimene triip ja suht selge, et neljane oli täitsa vale valik. Okei, puhangus sain käima ja glissata ja vahepeal oli isegi üle, aga see polnud see päris õige ja hea tunne. Tegin siis veel mõned otsad ja mõtlesin, et lähen küsin oma õpilaselt tema viiese purje. Kuna tal oli sellega veidi raskusi, siis ta vahetas heameelega oma viiese minu neljase vastu. Oih, no muutus oli märgatav. Tõmbas korralikult ja isegi, kui oli puhang liiga tugev, siis oli uks lahti ja rapsimist vähem. Mu neljane puri on ikka hirmus närviline loom :). Tegelikkuses olid need sõidutingimused ikka täiesti haiged, sest lootust ühtlasele tuulele ei olnud. Mida ma õppisin sellel korral oli see, kui ruttu peab ennast aasadesse saama ja kui palju kiiremini nendest välja, et mitte selili vette kukkuda, kui tuul ei puhu. See oli üks korralik võimlemisetund, sest iga puhangu järel oli tuule auk, siis jälle peaaegu üle puhang ja jälle tuule auk. Eks mul sai peale poolteist tundi siiber ka sellest. Aga kuna glissi olin saanud, siis oli magustoit selleks õhtuks käes, olgu need olud siis sellised nagu nad on. Ja oma laud on oma, nii hea ja nii turvaline!
Info:
Koht: Kakumäe
Tuul: 0-12m/sek
Aeg: 1,5h
Varustus: 4,0m2 Gaastra Manic, 5,0m2 RRD Evolution+ oma laud ja mingi "imelik" F2 race uim, selline raske ja kobakas :)




Neljapäev, 10. juuli 2014

"Tüdrukuteõhtu" 08.07.14

Kes ütles, et tüdrukuteõhtul peab linnas nalja tegema ja meesstrippareid kohale kutsuma? Väga meeleoluka ürituse saab teha ka mere ääres, õppides selgeks purjelauaga surfamise.
Just seda need tüdrukud oma lastega tegidki. Täiesti vapustav õhtu!
Tavapäratult lühikese koolituse järgselt on sündinud uued naissurfitähed! :)
                                                

Pildid koolitusest

"Koolitushooaeg avatud" 06.07.14

Koolitushooaeg sai minu jaoks avatud 06.07, kui viisin vee peale esimesi samme tegema 2 meesterahvast- Mareku ja Dimitri. Koolitus toimus Kakumäel ja olud meeste jaoks väga head.
Poistest saavad tulevikus tublid merekarud, kui nad sama vapralt edasi harjutavad ja mine tea, äkki annab ansambel Regati solist Marek oma tulevase kontserdi just purjelaual! :).
                                                      Pildid koolitusest

Teisipäev, 8. juuli 2014

"Hooaja 2014 heategu " 03.07.14

Eile, peale surfamist ja asjade kokku panemist, istusin autosse ja messisin Andresele, et saada infot, millal võin laua remonti viia. Koju minnes tassisin esmalt laua tuppa kuivama, et niiskus sügavamale laua sisse ei imbuks. Laud pesurestile, ots alla poole ja lahtise akna juurde. Hinges oli kahjutunne, aga ka mõte, et ikka juhtub, sinna pole midagi parata. Ja lõppude lõpuks ei tohi asjadesse selliselt kiinduda nagu mina seda teen. Vot siis ongi paha olla, kui midagi juhtub.
Vahepeal olin saanud Andreselt vastuse, et võin juba homme laua tema kätte viia. Uhh, ma hingasin kergendunult!
Hommikul panin laua autosse ja päeval toimetasin laua Andrese juurde. Eks ma raalisin oma peas mõtet, kust ma nüüd laua saan selleks ajaks, kui laud remondis. Lasin läbi pea erinevaid võimalusi ja otsustasin Piritalt laenutada, kui muud üle ei jää.
Pean ütlema, et mul on igal aastal oma nn surfikangelane, lisaks minu enda Andrusele, kes mind kuidagi aitab, õpetab! Ja kuigi mu hooaeg on alles väga, väga alguses, siis ma võin juba kõlava häälega välja öelda, et sellel hooajal on selleks Andres Barabanov!
Huvitav miks, eksju? Teate, kui Sa viid laua parandusse ja parandaja tunneb muret, millega ma sõidan, kui laud katki, siis see näitab ühe inimese väga suurt headust. Kui aga parandaja pakub enda isiklikku lauda sõitmiseks, siis see on nii uskumatu, et ma ei oska seda isegi kirjeldada. Ühesõnaga, ma olin südamest üllatunud sellise pakkumise üle ja otse loomulikult täiesti sillas, et mind nii palju usaldatakse. Ausõna, ma siiani tegelikult natuke ei usu seda, aga laud on minu käes ja mul ei jää sõitmata. Minu jaoks on see tõeliselt üllas tegu!
Õhtul siis peale tööd ootas Püünsi.
Tuul oli päris tugev ja mul oli kaasas ainult viiene puri. Panin selle siis nii planguks, kui sain. Aitasin teistel ka asjad kokku panna ja läksin vette. Võõras laud, on võõras laud ja tahab harjumist. Oma õpilastel ma ei luba künda vees, aga just seda sama ma ise natuke aega harrastasin. Käitub see freewaveikas ikka vähe teistmoodi, kui mu enda oma. Käima sain muidugi kiirelt, aga see va puri käis mul lippadi lappadi ja oli nii üle, et ma ei julenud suurt kiirust isegi mitte arendada. Sõber Urki oli just kaldale läinud ja kuna ma ei olnud sellel laual väga kindel, millega sõitsin, siis läksin nillisin Urmaselt tema Mistralit. Vahepeal ma muidugi selgitasin seda, mis purjedega suured mehed peal olid. No 5,3 oli! Naerukoht oli ka siis, sest mina olin oma viiesega ja meie kaalu vahe on umbes pool.Viisin teise laua kaldale ootama ja läksin nii huvi pärast veel proovima, et mis saab. Mistralit olen varem kasutanud ja see ei tundunud nii võõras. Tegin mõned väga ülepurjestuses triibud ja otsustasin selle komejandi lõpetada. No täna ei olnud minu päev ja eks see teadmine, et pole enda lauda käepärast, ajas kah vähe karva turri.
Igal juhul sain ma siiski tunni seal edasi tagasi kolistatud ja ma olen siiralt tänulik, et mulle anti võimalus merele minekuks! Minu jaoks on sellel hooajal heategu 2014 võitja selgunud!
Ja kui keegi veel ei tea, kes on Andres Barabanov, siis ma võin öelda, et ta on Eesti parim surfilaudade parandaja ja kui ma ei eksi, siis ka ainus ja kui Su laud läheb katki, siis ära hakka seda ise käkkima, vaid vii see spetsialisti juurde!
Teda võib leida Mustamäe tee 44A, Tallinn,

Info:
Koht: Püünsi
Tuul: 10-14m/sek
Varustus: 5,0m2, 115 F2 freewave, 116 Mistral
Aeg: 1h

Esmaspäev, 7. juuli 2014

"Magusa päeva väga valus lõpp" 02.07.14

Palju vett on sellest ajast merre voolanud, kui ma viimati surfamas käisin. Täiesti arulagedalt kaua aega! Aga mis parata, vahel nõuab tervis oma.
Siin ma nüüd siis jälle olin- Püünsis. Sain oma asjad kiirelt rigatud ja siis teistele appi. Eks selle peale vähe aega kulus, aga pole hullu. Lõpuks saavad nad ilma abita hakkama.
Täna oli täiesti minu päev, kohe nii minulik, et seda kaifi tunnet pole võimalik kirjeldada. Kõik oli paigas, iga ots nagu üli magus maasikas või tegelikult ülim kehaline ja emotsionaalne nauding. Seda ei juhtu iga kord, et kõik on nii ülivõrdes kuubis hea.
Alguses esimesel triibul tundus, et jälle jääb täpselt pool ruutu purje puudu ja ei tule sõidust seda kõige paremat. Sõitsin madalasse tagasi ja andsin poomi otsast veidi järgi. Ma pole muidu selline eriline otsest järgi andja, vaid saan tavaliselt üles rigatud asjaga asja aetud. No nüüd siis proovisin. Ja see töötas, täpselt nii nagu ma oma tunnet just ennist kirjeldasin.
Jah, ühe kägara panin ka, et oleks ikka täiesti kompu kõik. Paudid osad tulid, teised mitte. Aga see ei seganud seda head tunnet. Kiirus, ma arvan, oli ka selline, mida ma pole tavaliselt väga praktiseerinud, no ikka see va alalhoiu instinkt annab endast märku. Aga täna tundus kõik ületatav! Lisaks ma märkan või pigem ehk oskan mängida laual oma varvaste ja kandadega, et laud veest välja saada ja vee peale paralleelselt lendama saada. Uhh, see on nii uskumatu, kui tunned, kuidas laud reageerib. Varem ma ei osanud seda väga tähele panna, aga jah, olgu kiidetud see minu uus lauast kaaslane, kellega ma oma sõiduoskust olen kõvasti lihvinud. :). Kes see ikka lolli kiidab, kui mitte ise! Lolli all pean siis ennast silmas ja mitte oma lauda.
Kui keegi räägiks tulevikku ette, siis oleks see surfipäev jäänud mulle meelde, kui väga hea päev. Kahjuks ei olnud mul võtta varnast ühtegi ennustajat ja nii läks see nii allamäge, kui minu surfikarjääri jooksul veel juhtunud ei ole. Õppetunnid võiksid olla vahel vähem valulikumad, kui see, mille ma sain. Kõik lendu lastud laused võivad nendele sobival hetkel ellu ärgata. Minu lause:" Kui ma Su laua ära lõhun, saad minu oma endale!", tuli mulle teisiti tagasi ehk siis jagajale endale võivad jääda jupid. Üks on nüüd väga kindel, jagaja minus on edaspidi surnud. :)
Olgu siis öeldud, et samal õhtul palusin ma Andres Barabanovilt aega tema juurest läbi astumiseks.
Kellele krt seda jama vaja oli ja kõikidel järgnevatel päevadel pidi puhuma, vot see ajas närvi mustaks!
Info:
Koht: Püünsi
Tuul: 8-10m/sek
Varustus: 5,0m2 ja 100l, 5,0m2 ja 118l JP
Aeg:1,45