Õpi surfama! Windsurfi algkoolitused! +3725228018

Teisipäev, 28. juuni 2011

"Kadestamist väärt " 22.06.2011

Ma alustan jälle kohe kaugemalt, muidu võib juhtuda, et jutt tuleb jumala lühike ja Te arvate, et mu kirjaoskusega on miskit juhtunud.
Hiiumaa ootas ja ääretult segane tuuleprognoos. Teisipäeva õhtul enne praamile minekut sai veel kord seda va WG-d ja Hirlamit ja muid imelikke asju vaadatud ja tõdetud, et ei tule sellest va surfist vist välja midagi. Peaaegu oleksime otsustanud, et ei võta oma nodi sinna kaasa. No mida neist niisama vedida. Õnneks võitis kuskil kaine mõistus ja Andrus pakkis asjad autosse.
Ütleme nii, et kolmapäeva hommikul oli esimene asi külastada ema maasikapeenart ja järgmiseks tsekitud Hiiusurfi tsatti. Üks ütlemata hea koht, kust saab onlines kenasti jälgida, kuhu keegi minemas on. Selliselt on isegi võõral kerge orjenteeruda. No mina, kui hiidlane muidugi ei teadnud, kus see koht, kuhu minema peab, asub. Küll aga on taas hea tõdeda, et ka see info on hiiusurfi lehel olemas. Tähhid hiidlastele, et nad on võhikutele asja nii lihtsaks teinud. Stina oli ka Hiiumaal ja eks tema pakkus ka omalt poolt, kuhu võiks minna. Olevat üks hea koht - Suureranna!
Seega siis kiirelt hommikukohvi keresse, asjad autosse ja teekond Suureranna poole võis alata. Ja mis peamine, tuul puhus! Tnx kainele mõistusele!
Et mu ema ja isa elavad suhteliselt Sõru külje all, siis ei jäänud Suureranna kaugele ja olgem ausad, seal Hiiumaal pole ükski koht liiga kaugel, et sinna sellepärast minemata jätta. 30 km pole mingi maa, mille pärast põdeda. Tabsist Püünsisse on sama palju, ainult, et ajaliselt palju rohkem.
Ma ei teadnud, mis meid seal ootab, aga see, mis ootas, ületas igal juhul kõik ootused. Sõna oota sai nüüd küll palju erinevates vormides, aga kuidas seda ikka teisiti kirja panna?
Ma poleks uskunud, et kusikl veel on võimalik praktiliselt autoga vette sõita, seal samas murul, ma kordan murul rigada ja siis vette minna. Okei, kalda ees on kivid ja ka lahe külgede peal, aga paar triipu edasi tagasi sõites sai suht kiirelt selgeks, kuhu võib ja kuhu mitte. Ja teate, mitte ainsamat veestarti, sest mõlemat otsa sõites sai põlvist saadik veest kaldaltstarti teha. Lihtsalt jumalik, astu lauale ja kihuta. Ja seda sai seal ikka korralikult harrastada. Ei mingit kartulipõldu, ei midagi. Vaid mõned ühtlaste vahedega lainepoolikud. Kihutasime umbes tunnikese Andrusega kahekesi, terve laht meie päralt, kuniks tuli ka teisi.
Seal oli nii hea sõita, nii turvaline ja tõeliselt mõnus. Eks päike andis ka oma panuse. Uhke olen ka, või kas see ongi õige sõna? Igaljuhul olid mu asjad nii õigesti rigatud, asend selline, et sain kenasti käed poomilt tõsta. Minu jaoks näitab see minu arengut, sest muidu ma ikka kangutan ja teen kätega muid jõu- ja ilunumbreid. Tegelikult pean seda va käetõstmist harjutama, sest kaua ma ikka merel Hardcoreile lihtsalt "sau" vastu karjun. Oleks ju palju sehvim, kui saan ka tervituseks käe tõsta :).
Kõikidele arusaamistele sellest, et ma peaksin veestarti sellistes tingimustes harjutama, sai võitu soov lihtsalt nautida edasi tagasi seilamist, jalad aasas, laud kenasti paralleelselt veega. Kündmine, ma loodan, jääb varsti ajalukku.
Peale 1,5 tunnist pidevat edasitagasi saalimist hakkas janu tekkima ja nii sai siis mindud kaldale keha turgutama. Tuul muidugi oli ka vahepeal veidi nõrgemaks jäänud ja nii ehk oligi õige aeg teha väike paus. Aga ega ei raatsi ju eriti aega sellele raisata ja peale 20 minutilist pausi sai vette tagasi mindud. Ma ei tea, see pausi tegemine võtab vahel rohkem jõuetuks, kui lihtsalt edasi sõitmine. Igal juhul tekkis tunne, et ma enam ei jaksa ja tuul ka tembutas. Siiski otsustasin jätkata ja kaldalt kaugemale minna, kus tuult natukegi rohkem oli. Peale poolt tundi tundus, et tuul ilmselt pakkiski asjad kokku ja tuleb ära minna. Mida me ei teadnud, oli see, et tegelikult alles hakkab korralikult puhuma. Noh selleks ajaks olin ma ennast sussiks rahmeldanud ja katapuldi kuninganna nimetus õigustas ennast täiega. Ma polegi see hooaeg veel nii erinevaid laualt eemaldumise võtteid harrastanud. Küll jäin ma trapetsiotsa kinni, küll jalaaasadesse. Igal juhul sain korralikud vigastused ja ausõna, väsimusega pole mõtet surfi harrastada, see lihtsalt ei tule välja. Küll aga kroonib tohutu edu endale vigastuste tekitamise näol. Oli aeg välja minna, või mis minna, laine loksutas kaldale, sest jalad ei kandnud enam.
2 ja pool tundi oli siis selleks korraks lagi. Ma tahaksin seal sügisel olla, siis kui jõuab ka 5h järjest sõita. Igal juhul on see koht minu südame võitnud ja hetkel pean seda parimaks üldse, kus ma siiani surfanud olen. Jah, ma kadestan Teid hiidlased, kes Te saate seal surfil käia. Ristnasse surfile satun ma ehk mõnel teisel korral ja tegelikult on seal kindlasti neid väga väga mõnusaid kohti veel. Küllap tuleb aeg, kui saan need ka järele proovida.
Aga hetkel olen ma täielikult lummatud Suurerannast!

Info:
Koht: Suureranna, Hiiumaa
Tuul: 7-9m/sek
Laud/puri: SBKT 122L, Gaastra Pilot 5,0m2
Aeg: 2,5h

Esmaspäev, 20. juuni 2011

Olla või mitte olla 18.06.11

Juuni saab kohe läbi ja valus on tõdeda, et see aasta on käidud vees ainult 3 korda. See kolmas oli siis nüüd laupäeval 18-ndal, kui üle Eesti otsustas puhuda normaalse suunaga tuul.
Õnneks pole selle suuna puhul väga vaja koha üle mõtiskleda, vaid, kui puhub, siis Püünsisse, sest Topu jääb veidi kaugemale ja tihtipeale ei viitsi aega sinna sõiduks kuritarvitada.
Pakkisime Andrusega asjad autosse, mnjah, peab tõdema, et tegelikult pakkis kõik asjad Andrus, sest ma luban endale vahel daamiks olemist ja tema laseb mul daam olla. Siis kõne Margitile ja nii me siis pool 12 päeval kohale jõudsime. Õnneks ei olnud sellel ajal seal veel väga hull laulupidu ja parkimiseprobleem jäi hilisematele tulijatele. Margitit oodates vaagisin ikka päris kõvasti selle üle, millega üldse peale minna? Vahepeal nagu tormas, siis jälle mitte. Meeste purjesid vaadates mõtlesin siiski oma 4-se Manicu kokku panna. Ära olen unustanud kõik pikkused, mõõdud ja muu vajaliku. Aga õnneks on ju info purjel kirjas eks, et mis pikkuses poom ja mastijalg jne. Lugemist ma pole õnneks ära unustanud, iseasi, kuidas sellest infost sellel purjel aru saadakse. No ütleme nii, et paar aastat praktikat on siiski positiivset mõju avaldanud.
Aga nüüd siis asja juurde, ma ei saa aru, miks mul alati see sissejuhatus nii pikk tuleb?
Proovisin kohe rinnust saadik veest lauale saada, ma seda veestardiks ei nimeta, sest jalad on ju põhjas ja tundus, et olen absoluutselt puuse pannud oma purje suurusega, kuid sain ikka lõpuks lauale ja siis sõitma. Otseloomulikult olid mu trapetsiaasad ja poom täiesti vales kohas ja puri elas selliselt oma elu, et sain ainult käte jõul kuidagi toimetatud.
Madalasse ära seilates võtsin siis oma teadmiste pagasist vajaliku materjali ja paigutasin omast arust jube õigesse kohta aasad. Nagu arvata võite, sain neid suisa paar korda sättida, et hea saaks. Kokkuvõtvalt muidugi võib öelda, et päris hea ei saanudki. Ei tea mina, miks ma selle purjega enam kokku ei sobi. Siiski vedas ta mind korduvalt ja korduvalt minu jaoks uutesse kiirustesse. Ilma jalgadevärinata ja hirmuta hakkama ei saanud. Mõtlen vahel, et mis saab, kui ma sõidaksin nii öeldes uks täiesti kinni ja puri peale tõmmatud, et kuhu siis ja millisel kiirusel ja kas üldse?
Igal juhul sain ma vasakul halsil sõites mõlemad jalad aasa ja kätte ilmselt selle päris õige glissamise tunde, sest lauanina ei vaadanud enam unistavalt taevasse, vaid hoidis ennast kenasti paralleelselt ja kiirus, jah, sellest me juba rääkisime. Ühesõnaga hõiskama panev tunne oli. Purjevaliku üle olin vahepeal rahul ja vahepeal mitte, sest minu meelest ei puhunud see tuul küll mitte ühtlaselt. Pöördeid tehes, no mis pööre see mul ikka on, rohkem oskamatud tantsusammud laual selliselt, et sisse ei käiks. Hoog maas, tasa ja targu. Kardan, et olengi oma sellise pöörde tegemisega pannud aluse uut tüüpi pautile ja selle õige õppimine võib tänu sellele väga raskeks osutuda.
Rääkides paremal halsil sõitmisest, siis ma olen varsti kangutamise maailmameister, sest pole võimalik ennast selliselt sõites mugavalt tunda. Poolteise tunnise seansi lõpuks muidugi terendas kuskil kaugel valguskiireke, et ehk ikka hakkab tulema. Ei saa jalga aasa, ilma, et tekiks oht sisse käia, ei saa trapetsisse ja siis ka seal olles kangutad purje nagu mingit eriti rasket ollust. Pean muidugi ütlema, et minu meelest on see va Manic üldse isevärki puri, selline jõuline ja pisut närviline ning ääretult tundlik. Eks Penny oskab siin kohal rohkem kaasa rääkida, tema neid minu teada kasutab ohtralt :). Muidugi on lihtne kõike kamade süüks ajada, sest mina kui äärmiselt suur professionaal peaksin ometigi kõikide asjadega toime tulema, aga vot, võta näpust, ei miskit. Mingil põhjusel oli ka tunne, et täna pole minu päev ja mitte üldse see sõitmine ei istu. Margitil muuseas oli sama tunne kallal. Ei teagi, kas on mingit uut tüüpi viirus?
Vahelduseks proovisin ka Margiti 150l RRD-d ja 4,2 st purje. Ja nii imelik, kui see ka pole, aga igal juhul glissi ma selle lauaga sain, täitsa huvitav tunne oli.
Rääkides surfarite vahelisest suhtlemisest, siis avaldas mulle väga suurt ja väga sügavat mõju see, et minu jaoks professionaalne surfar Hardcore võttis vaevaks mööda kihutades käe poomilt tõsta ja tervitada. Ega ma kohe aru ei saanud, et temaga tegu, sest ta on oma blondi laka maha ajanud, aga purjenumber 69 ütles kõik. Ma muidugi ei tea, kas see oli mulle mõeldud, aga hea tunne sellest jäi siiski hinge.
Ja siis ma palun veidi vabandust ka! Ikka nende ees, kes on tulnud oma kaasasid surfama õpetama. Ma kohe ei saa pealt vaadata, kui mõni algaja püüab ja püüab ja näha on, et ta püüab täitsa valesti ja tema kaaslane, juba ise osates ei oska või ei suuda anda õigeid õpetussõnu. Mitte, et ma olen hullult hea oskaja ise, aga ma just alustasin ja mul on selgelt meeles oma õpetajate sõnad, kuidas midagi teha ja nii ma siis võtan ikka ja jälle oma julguse kokku ja sekkun. Seega siis palun vabandust sekkumise pärast!
Igal juhul sai laupäeval neiu, keda õpetati veestarti tegema ja kes ei teadnud isegi, mis asi on kaldalt start, oskama kaldalt starti. Tugevale tuulele vaatamata sai ta peale päris väga mitut korda proovimist lauale. Hea meel oli!

Ühe katapuldi suutsin ka omale organiseerida, õnneks suhtleliselt ohutu!
Kõigele vaatamata oli tore päev ja hea tunne olla merel ning boonuseks päikese pai!

Info:
Koht:Püünsi
Tuul: ca 10 m/sek, puhangud 12m
Laud/ puri: SBKT 122L, Gaastra Manic 4,0, RRD Evolution 150L, Neilpryde 4,2
Aeg:2h

Laupäev, 4. juuni 2011

Rsk, ropendama ajab! 03.06.2011

Pane mõttes kõik kõige ropumad sõnad ritta, mis meelde tulevad! Sellega on mõnus surfiõhtu kirjeldatud!
Kas nüüd ongi üle ühe korra tüngapäevad või? Normaalne on sõita mere äärde ja seal vaadata, kuidas järjest surfarid ükshaaval loobuvad ja oma toa suuruste purjedega kaldale tulevad. Tuuletu surf ruulib täiega, nägemist!

..ok, rabarberikoogi sain küll seetõttu valmis ja maitses hästi ka!

Neljapäev, 2. juuni 2011

Õnne nimeks on gliss 30.05.2011

Ei suutnudki uskuda, et ebaõnnestunud korrale Topus võiks järgneda nii kiirelt nii meeldiv õhtu.
Õhtu sellepärast, et kontorirott peab oma töö enne ära tegema, kui mere äärde saab. Terve päev sai WG- st oletatavat tuult vaadatud ja närviliselt oodatud.
Nüüd ma töötan Männikul ja siit ikka annab Püünsisse uhada. Vaatamata kõikidele kesklinnast töölt lahkuvatele autode hordidele, jõudsin sinna enne, kui Margit Lasnamäelt. Kõigest 40 minutit kulus. Teel sinna vaatasin kõikuvaid puudelatvu ja tekkis tunne, et see tuul ei olegi nii tugev, kui algselt arvasin. Mere ääres autost väljudes oli sama tunne ja nii ei tekkinud ka küsimust, millega mere peale minna. No eks ma küll küsisin lähedal olevalt noormehelt, et millega tema läheb, kuid vastus 6,5( oli vist?), andis selgelt märku, et minu 5,0 peaks olema ideaalne. Jutt käib siis purje suurusest, kui keegi aru ei saanud.
Tirisin aga asjad muru peale ja hakkasin rigama. Minu ülimaks rõõmuks oli mu kokkukuivanud puri taas oma eelmise aasta mõõtudes ja väikese harjavarrega, just nimelt, loete õigesti, sain kerge vaevaga purje lõpuni ise, jah täitsa ise, peale tõmmatud. Tegelikult ajab mind siiani närvi see, et mu rigamiskaigas on kaduma läinud, sest see oli asendamatu riistapuu. Tuleb ilmselt minna Surfhouse Intsu juurde head nägu tegema, ehk õnnestub siis uus hankida.
Nüüd siis selle kõige tähtsama juurde - ma arvan, et nii mõnedki pidid kuulma kiljatust, kui ma vette läksin, sest no ausõna, see ei olnud nüüd küll ühele rasvatule tütarlapsele paslik paik. Vesi oli jube külm, aga võtsin vaevaks ära kannatada!
Nabani veest lauale ja sõit võis alata. Esmalt siis kenasti uimega madalasse kinni, et tuleks ikka meelde, et vahel on mõistlik jälgida, kui sügav vesi parasjagu on. Siis uuesti kaldalt start ja Aegna poole. Oi jah, tänan Sind, kes Sa leiutasid windsurfi ja glisseerimise!!!
Selle aasta esimene gliss võttis jalust nõrgaks ja nii ma siis seal merel laua peal kõikusin, püüdes teha oma lapsekingades pauti. Need pöörded ei hakka mul ilmselt kunagi tulema, sest ebameeldiv tunne vette kukkumisest ei lase eriti midagi hulljulgelt õppida. Samas
pean mainima, et kohe järgmist triipu tehes olin nii tubli, et ajasin mõlemad jalad aasa. No välja tuli ja nii hästi, et rõõmuhõige läks tuulega teele. Siiski ei olnud ma mitte üldse rahul oma paremal halsil sõiduga, aga, et olin tegelikult oma esimesel korralikul sõiduõhtul, siis ei hakanud pead vaevama ei trapetsiotste ega millegi muuga. Lihtsalt nautisin ja kõik. Kuigi jah, järgmise päeva jõutreeningu mõtte matsin maha.
Ma kaeban ka- lohesurfarid kiusasid :). Ja mu jalaaasad, need kurjamid andsid taas teada, et nad ei kuulu just kõige paremate klassi ja et ilmselgelt tuleb mul need välja vahetada. Oli siis vaja neil kohe seda esimesel korral meelde tuletada.
Enda kiituseks võin öelda, et h ja 15 minutit läksid lennates, kuniks ma tundsin, et näpud võib shampuse jahutamiseks klaasi panna. Oli ilmselgelt aeg veest välja minna.
Rääkides mu sõbrannast Margitist, siis tema jaoks oli see samuti üks väga hea päev. Nimelt sai ta esimest korda trapetsisse. Oh seda õnne!
Ja kui juba kiitmiseks ja tänamiseks läks, siis täname noormees Indrekut, kes oli ennast meie kõrvale parkinud ja kelle teeneid me kohe kasutama hakkasime ning otse loomulikult meie Urmast, ilma kelleta me enam surfi ette ei kujuta. Seekord siis saatis ta meid oma kullipilguga merele, valvas ja pakkus pärast oma bussi garderoobiks.

.... ja Virgo on tagasi!