Õpi surfama! Windsurfi algkoolitused! +3725228018

Esmaspäev, 31. august 2009

"Rigamise kiiruskatsed" 30.08.2009

Sõbranna Margit mul, eksole, pole eelmisest suvest vette saanud ja mina, kui suur tagant surkija, no pean endale ju tiimi kaaslasi välja koolitama, ei jätnud teda ennem rahule, kui ta oli nõus nädalvahetusel minuga ühinema. No tuult ei olnud, aga lubatud oli, et läheme ja nii me siis Püünsist ennast leidsime. Mina sain enda kamad kiirelt kokku ja nüüd siis tuli Margiti kamad kokku panna. Tema nimelt ei mäletanud enam, mis moodi need kokku pannakse. Kuna me kahepeale andsime kõva kohukese mõõdu välja, siis suure aretamise peale saime pointile pihta, küll aga mitte purje rigatud. Jõudsin selle käigus sajatada maapõhja selle nn pingutiga mastijala ja kogu tema surfivarustuse, mis koosneb iga jupp erinevast brandist. Kõigele vaatamata ma käega ei löönud ja lootsin meres treeningut juhatava jumal Virgo abile. Ronisin oma kamadega vette ja seilasin temani, et siis teda appi paluda. No, kuna tal õpilased vees olid, siis ei saanud kohe tulla, kuid lubas seda teha mõningase aja pärast. Siis tulin mõttele, et neid nn napakaid mastijalgasid müüb meil ju Hawaii Surf ja mingi õnne kombel olin ma talletanud oma telefoni sügavustesse Tomi numbri. Hellasin siis talle ja palusin, et ta juhendaks, kuidas see totrus kokku käib. Vabandust, et ma siin kohal seda kraami hukka mõistan, aga see ei hakanud mitte tööle nii nagu oleks pidanud. Üsna varsti selgus ka Tomi jutus tõde, et see kurjam ilmselt ongi rikkis ja peame selle Tomi juurde remonti viima. See ei sobinud hetkel kuidagi ja nii ma siis tegin sellest mastijalast sellise , mida on võimalik käsitsi ise rigada. Jõud muidugi peale ei hakanud, aga mõte oli hea. Teostuse tegi Virgo pool tundi hiljem. Pean mainima, et see oli vist rigamise rekord, sest võttis aega 2 tundi. Igal juhul saime siis lõpuks asjad kokku. Oleks sellega nüüd olnud teema lõppenud, aga va Margit kurjam, keeldus vette minemast. Tal nimelt valutas pea, oli külm ja vihma sadas, no nagu naisterahvas, kes ei taha seksida, eksole :). Suure keelitamise ja käskimise peale sain ta siiski endaga koos vette ja sundisin laua peale. Mõned õpetussõnad ja eks tal hakkas vaikselt meenuma. Ise harjutasin pauti ja halssi. Nagu ikka tuleb paremal halsil asi välja ja vasakul mitte. Lõpuks, kui päris tuuletuks jäi, otsustasime lõpetada. Mann tahtis veel mõned otsad teha ja mis mul saab selle vastu olla, kui inimene taas surfi avastas. Minu päeva tegi rõõmsaks see, et kuigi olin saanud Margitilt alguses nahutada ja ta ei olnud kuidagi valmis vette minema, siis lõpuks tänas ta mind selle eest, et viitsin temaga jännata, teda kaasa kutsuda ja aidata. Virgole ja Tomile erilised tänud nende lahkuse ja abivalmiduse eest!
Info:
Koht: Püünsi
Tuul: ca 3-5m/sek
Laud/ puri: SBKT 122L, GP 5,0m2
Aeg: rigamine 2h+ sõit 1h

Reede, 28. august 2009

"Päevad ei ole õed.." 27.08.2009

Täna on mu tütre sünnipäev! Palju kallisid talle! On teine mul nüüd 16 aastane, enda vanusest ei julge siin kohal enam isegi mõelda! Aga nagu korralikule lapsevanemale kohane, tähistas ema oma lapse sünnipäeva surfates :).
Tuult ei olnud vaja taga ajada, oli teine täitsa omast käest võtta ja suisa lähedal Püünsis. Terve tee Püünsisse raalisin muidugi taas kord oma purje suuruste valiku üle, mis teha, kui neid on nii palju, et otsustada ei suuda. :). Lisaks on naljakas, et olen juba paar aastat surfiga tegelenud, aga iga kord merele minnes on hinges tohutu ärevus nagu läheks esimest korda kohtingule.
Aga nüüd siis päeva enda juurde - Püünsisse jõudes avanes imeilus pilt merest, mille peal oli väga rohkearvuliselt erinevaid purjesid ja otse loomulikult ei olnud kohta, kuhu autot panna. Õnneks toimub seal pidev minemise- tulemise protsess ja selle käigus õnnestus koht siiski hankida. Et kaseladvad elasid oma suhteliselt lookas elu, siis sai otsustatud neljase purje kasuks.
Vees selgus, et kõik mu settingud on valed ja nii sai esimesel triibul tegeldud vaid purje kangutamisega ja käed kurjamid olid lõpuks väsinud. Sättisin kardaani ja trapetsiotsad ettepoole ja selliselt sai enam vähem sõidetud. Siiski tabasin ennast mõttelt, et viiene oleks siiski parem olnud. Aga, et tuul pagitas hirmsasti ja kord oli puri üle ja siis jälle liiga vähe, siis ei hakanud ennast purje rigamisega vaevama. Läksin hoopis seda teed, et küsisin oma sõbralt Andruselt prooviks tema 115L F2 ja 5,2m2 purje. See sõit lõppes muidugi paarsada meetrit hiljem vees, kuhu puri jäigi ja enam ma seda sealt lainest välja ei jaksanud tirida. Selle peale arvasin, et proovin tema lauda ja oma neljast purje. See kombinatsioon sobis päris hästi. Laud muidugi käitus hoopis teisiti , kui olin enda omaga harjunud. Peksis parajalt vastu vett, jalad said suisa põrutada ja tahtis laine pealt lendu minna. Pautide tegemised lõppesid kõik purje sikutamisega, mis oma korda lõppes minu spas olemistega. Pole harjunud, et laud on kitsas, kergem ja läheb lihtsamini küliti :). Et tuul veidi langes ja õiget sõidumõnu nagu ikka polnud, siis mõtlesin, et kuna mu enda laud on suurem ja kannab paremini, et siis proovin enda lauda Andruse 5,2-se purjega. Mõeldud tehtud! Kõik oleks olnud super, aga võtsin sellega selliselt tuule alla, et tegin oma karjääri esimese absoluutselt kõrgema ja suurema katapuldi. Õhulend toimus nagu aegluubis ja nüüd saan aru, mis tunne on, kui vaatan pilte, kus surfaritel jalad taeva poole.
Peale seda proovisin selle purjega veestarti teha ja kuna leidsin ennast pidevalt purje alt ja mitte laua pealt, siis otsustasin ka need katsetused lõpetada ja võtta oma kallis laud ja neljane puri ja nendega edasi punnitada. Mõte polnudki nii paha, sest tuul oli vahepeal tõusnud ja sain kenasti glissitud. Siiski jäi puudu see tunne, mille olen saanud paaril viimasel korral oma viiese purjega kihutades. Aga kõik päevad ei ole õed ja nii ma nüüd ootan järgmist ja loodan, et suudan teha kaldal õigemaid otsuseid.
Tegelikult oli omamoodi põnev katsetada erinevaid laudu ja purjesid, aga tõdesin, et olen oma Philomenaga selliselt kokku kasvanud, et raske on teistes midagi väga head leida või siis polnud see konkreetne laud minu jaoks :). Andrusele muidugi suured tänud, et viitsis mässata minu soovidega!
Ahjaa, Punamütsikest kohtasin ka seal, keerutas teine oma purje nii mis kole :)!
Info:
Koht: Püünsi
Tuul: 6-10m/sek
Laud/ puri: SBKT 122L, F2 XTC Ltd 115L/ GM 4,0m2, Loop Rock 5,2m2
Aeg: 2 h

Pühapäev, 23. august 2009

"Enam paremaks minna ei saa või siiski..." 22.08.2009

Kui Surfipiiga, Andrus ja Taits Topu sadamasse jõudsid, olid tunnid juba alanud.
Ma kuulutan ennast nüüdsest inimloomade gruppi, kes käivad tuult taga ajamas ja seda mitte normaalsel kella ajal. Sest kui palju neid ikka on, kes laupäeva hommikul kl 6 ennast üles ajavad, lootes, et 100 km eemal puhub? Leppisime kokku, et isegi kui ei puhu, siis rigame asjad ja läheme vette, sest kui kohale on tuldud, siis tuleb ennast vähemalt märjaks kasta ja teha nägu, et on käidud. Tavapärasele prognoosile mitte vastavalt puhus. Ja kohe selliselt, et mitte vähe, vaid mõnusalt palju.
Mis seal ikka, kiirelt üks poolik kaasa haaratud võiku hammaste vahele, kamad kokku ja vette. Kell näitas kenat üheksandat hommikutundi. Mõttes oli muidugi endiselt kumisev lause - et pole normaalne. Kui rääkida purjede valikust, siis oma meeletult suurest purjepargist, kuhu kuulub 2 erineva suurusega purje, valisin taas oma viiese Piloti. Ja lauapargi suurusest ma ei räägigi, kõva 1 laud, millega siis ringi rallida. Kuidagi väga armsaks on saanud mulle mu viiene puri, aga võimalik, et mu muskel on taandarengu seisusest välja saanud ja jõuab rohkem või siis on mu oskused muutunud selliseks, millega on võimalik ilma kangutamiseta hakkama saada, aga igal juhul olen ma seda see hooaeg tunduvalt rohkem kasutanud, kui neljast. Andrus seilas 6,4 ja 115l -ga ja Taits 7,4 ja 116l-ga.
Nüüd siis kaldalt kenasti lauale, esimene jalg aasa, siis trapetsisse ja siis teine jalg aasa. No selle tegutsemise järjekorra üle võib kindlasti vaidlust pidada, aga eks igal ühel on see tunnetuse küsimus, et mis järjekorras mingeid asju teha. Aga jepikajee, välja see mul tuli selliselt ja laud ei kiskunudki enam üles tuulde. Veidike sättimist ja nüüd siis sain tegelikult aru, mida kõike annab juurde mõlemad jalad aasades surfamine. Suurest kiirusest tekkinud mõnutunne vallandus üle huulte juhuu hüüete näol. Tegin minu jaoks tõeliselt pikad triibud ja olin ülirahul. Vahepeal muidugi rammisin täiel kiirusel kellegi poolt vee alla paigutatud kivi, mille tagajärjel ma suure kaarega vette lendasin ja oma laua all olevale haile pidin pilgu peale viskama. Õnneks oli kokkupõrge haile vaid veidi kriimustavalt mõjunud, aga mind tegi see küll ettevaatlikuks, sest see oli esimene kord minu surfikarjääris, kus ma endast kõvemaga merel rinda pistsin. :)
Noh läks õnneks!
Vahepeal arvas tuul, ma enam jumalast ei räägi, muidu Hardcore teeb märkuse jälle :), et ta peaks kõvemini puhuma hakkama ja korraks tekkis isegi mõte panna oma neljane kokku, kuid eesti naine on ju kange nigu kurat ja nii ma rassisin sellega edasi. Kiirus vaid kasvas, pautimine muidugi muutus mingiks tegevuseks, kus purje hoitakse mingis alumises asendis vee kohal ja jalgadega keerutatakse lauda enda all, mõttes vaid see, et see krdi puri vette ei kukuks, kuid sõidumõnu kompenseerib palju. Peale 3 tundi meres ligunemist hakkas väike väss endast märku andma ja otsustasin teha pausi kaldal. Täitsin mõttes olematute pirukatega kõhtu ja jõin peale jaopärast jagatud vett, no seda oli ka meil vähe kaasa haaratud, sest oli ju teada, et tuult pole ja pole vajadust ka merel rassida. Kuna tuul tegelikkuses muudkui vilises üle väljade, siis polnud tahtmist seda kaldal kaua kuulata ja nii sai vette tagasi mindud. Ilmselt oli vahepeal kuskile riputatud üles silt, et Topus puhub, sest peale 11 otsis ulmelises koguses surfikamade alla lookas olevaid sõidukeid kaldal parkimiskohti. Laulupidu, laulupidu!
Kui rääkida veel merel toimunud juhtumitest, siis harjutasin paaril korral põlvest saadik vees uppumisurma purje alla jäämisega ja lisaks tahtis üks lohetajast vend mind oma võrku st liinidesse mässida. Ei teagi, kas arvas, et püüab näkki või mida? Mingil mulle teadmata mõju jõul ma siiski neisse ei takerdunud ja olen endiselt vaba kala :).
Kõige selle kirjeldamatult kauni juures hakkasid meenuma järjest tihedamalt kaasas olevad olematud pirukad ja kuna olin juba 4 tundi järjest vees vigurujumist harrastanud ja käed jalad vaikselt mõistusele vastupidiselt käituma hakkasid, siis otsustasin, et tänaseks aitab.
Kahju oli tuult kasutamata jätta, aga kuna olin merel mõned kilod kergemaks kulunud, peopesades olev nahk põles suure leegiga ja jõud oli maha jätnud, siis leppisin olukorraga. Asjad koos ootasin lihtsalt ilus olles kaldal teisi. Kuna neid vaevas samuti meeletult täiskõhu tunne, siis sai ühiselt otsustatud, et teeme minekut.
Ausõna oli kurb minna, sest päike paistis ja tuul puhus, aga tühi kott st surfar ei seisa püsti :). Ja õnged olid ka koju jäänud!
Info:
Koht: Topu sadam
Tuul: ca 6-9m/sek
Laud/ puri: SBKT 122L, GP 5,0m2
Aeg: 4 h

Teisipäev, 18. august 2009

"Ennast kiitmast ma ei väsi, kui mul surf on käsil.."17.08.2009

Jummel, ma arenen või mis iganes selle kohta peaks ka ütlema!
Igal juhul sain ma õnnistatud järjekordse eriti hea surfi päeva poolt. Sõbrad müttasid Püünsis juba päeval, mina töörott olin sunnitud kuulama vaid rõõmust pakatavaid telefonikõnesid sellest, kuidas nad hullavad. Püüdsin selle kõige juures säilitada usku Tuule jumalasse, et ehk ta on ka siis olemas, kui kell viis kukub ja ma saan samuti sinna kihutada.
Kihutamise käigus pidin tegema otse loomulikult oma surfitaksoga avarii, sest normaalne inimene roolis ei mõtle ju sellest, kui suur tuul võiks olla hetkel, kas jänes on merel ja millise purjega oleks mõistlik peale minna. Õnneks jõudsin elusalt ja tervelt kohale. Mere ääres sasis tuul mõnuga puudelatvu ja tavapärase minuna oleksin pannud neljase purje kokku, aga miski tont minu sees arvas, et kuna ma suutsin Roostal laine ja 6m- se tuulega toime tulla, et siis katsetan viiest. Mõistus tõrkus küll selle otsuse vastu, aga lubasin endale ju, et aitab vingumisest ja isegi kui panen puusse otsusega, siis mõned triibud jaksan ikka teha.
Uhh, see mis nüüd järgnes oli liiga hea, et olla tõsi. Ma küll alguses puhkasin peale igat triipu, sest keps hakkas all kiirusest veidi värisema, aga tunne, no see on kirjeldamatu. Ma ei ole varem sellise rahuga mööda vett lennanud. Ikka on väike kartus olnud, et kuidas selle kaadervärgi oma all seisma saan ja juhtimine on olnud ka ligadi logadi. Nüüd siis olin ma ülirahul ja õnnelik! No pautimine ei tulnud küll välja, aga tuhka sest, kõik muu oli ju super. Kuna ma olin kaldal ka eelnevalt lõvikonservi söönud, siis julgusest puudust ei tulnud ja teisel sõidutunnil avastasin, et nüüd teen ajalugu ja proovin veel kord, mis tunne on seilata mõlemad jalad aasas. Olin ettenägelikult tagumised aasad kodus suuremaks teinud ja pean mainima, et see oli täpselt õnnestunud. Tagumiste aasade kasutamine tõi esmalt kaasa kõva kursi muutuse ja leidsin ennast laua vööriga täpselt vastu tuules saamata aru, mil viisil ma nüüd siis peaksin ennast uuesti õigele kursile saama. Väikese mõtte ja jalgade töö kaasabil sain siiski suht kiirelt aru, mis moodi peaks asjad olema ja ajalugu sai tehtud. Minu surfikarjääris on pööratud uus lehekülg. Peab jällegi ütlema, et miks ma seda küll varem ei proovinud? Sain sellega kätte eriti mugava glissi asendi trapetsis ja enam ei pidanud ma võitlust pideva katapuldi tundega. Käed ei väsinud ja jalad ei läinud krampi, kiirus seevastu kasvas usinalt :). Tegelikult hakkas mind tohutult huvitama, et mis see kiirus siis on, mida ma seal arendan. Peab vist Hardcoreilt omale miski kella külge hankima. Üks kergemat tüüpi katapult tuli ka ära ja mõned korrad leidsin ennast purje alt, kuid kokkuvõtvalt oli see kõik ääretult meeldiv. Lisaks harjutasin jälle kaelast saadik veest lauale saamist, nimetage seda siis kaldalt või veestardiks.
Peale 2 tundi müttamist oli mõistlik veest välja minna, sest polnud ei purje ega lauakandjaid kuskilt appi võtta ja kasutada oli vaid enda kondi- ja lihasmass. No sain hakkama, kuigi juba vaikima hakkav tuul tahtis jalust rabada.
Oeh, milline mõnus õhtu ja ajaveetmise vorm see surf ikka on!
Info:
Koht: Püünsi
Tuul: 7-8m/sek
Laud/ puri: SBKT 122L, GP 5,0m2
Aeg: 2 h

Esmaspäev, 17. august 2009

"Kas see ongi Taevas maa peal?" 29.07.09

Üle mitme setme aja lubas tuult!
Seega tuli asjad nagu ikka hommikul autosse visata, et kohe peale tööd tormata tarkuse tulekut ootamata.
Õhtul peale viite avastasin ennast Püünsi poole teel, hing sees kripeldamas, et kas ikka jätkub seda tuulenatukest seniks, kuni merele saan. Kohale jõudes selgus, et tuul on täitsa olemas ja suht normaalses suuruses. Lisaks tuulele avastasin, et Virgo on kogu oma täies ilus algajaid õpetamas. Talle sai antud vajalik tere- kallistus, vahetatud mõned mõtted ja siis juba kiirelt vette. Tuult oli kuskil 6-7m/sek ja otsustasin panna kokku oma viiese Piloti. Igaks juhuks sättisin oma trapetsiotsad veel veidi taha poole ja vette ma läksin. Ja nüüd muuseas, ei loe Te mitte ainsamat rida sellest, et ma seal hakkama ei saanud või, et midagi oli valesti. Kaldastardilt lauale ja paar meetrit hiljem glissis kõik triibud. Esimest korda sellel hooajal ma tundsin, et kõik on super paigas ja ma võin lihtsalt nautida sõitmist. Seega ei raatsinud ma raisata aega millegi õppimisele või harjutamisele, pigem sättisin ennast mugavalt trapetsisse ja lihtsalt sõitsin edasi tagasi. Mingil ajahetkel sai sellest siiski küll ja mõtlesin, et kuna täna on ilmselgelt minu päev, siis harjutan pautimist ja kasutan ära võimalused, mida annab tagumise jalaaasa kasutamine. Et oleks kohe selge, siis jalaasa kasutamine ei õnnestunud, sest mu jalg ei mahtunud selle sisse koos sussiga. Aga ega see mind heidutanud. Selle asemel võtsin ette veestardimaailmas ukerdamise. No tuli välja üle ühe katse. Aga ma ei kirjutagi rohkem, sest ma olin ütlemata õnnelik nii hea päeva üle.
Isegi lohesurfarid ja algajad, kes avastasid, et nad peavad manöövreid tegema just sinu nina ees, ei suutnud päeva rikkuda.
Taevas oli maa peale jõudnud ja kohale teadmine, et saan 6-7m/sek tuule korral teha sellist mitte pöörast glissi oma viiese kallimaga :).
Info:
Koht: Püünsi
Tuul: 6-7m/sek
Laud/ puri: SBKT 122L, GP 5,0m2
Aeg: 2 h