Õpi surfama! Windsurfi algkoolitused! +3725228018

Neljapäev, 26. august 2010

"Liiga hea, et olla tõsi!" 23.08.10

Margit ei imesta enam ammu, kui ma talle poole öö ajal smsi saadan, et pakkigu hommikul asjad autosse, et peale tööd on minek. No kontorirottidel ei jää ju muud üle, kui loota, et parima korral jätkub tuult!
Ise ma omi asju suurt pakkida ei saanud, olid teised alles eilsest surfist märjad. Viskasin põhiasjad siiski vettinuna autosse ja palusin Andrust, et ta ülejäänud kraami mulle pärast järgi tooks. Lootsin siiralt, et vähemalt saan kuiva kalipso selga panna. On üks jubedamaid asju, kui pead märja asjanduse endale peale panema :).
Kella viieks õhtul ilmus Margit mulle kontorisse, kus me siis endale kalipsod, õnneks kuivad, selga tõmbasime ja suuna Püünsisse võtsime. Kõned Püünsist olid julgustavad, võimalik, et isegi liiast, sest tänu sellele pidin mõtlema, mis puri kokku panna? Püünsisse jõudes leidsime eest taas kord laulupeo, aga selle üle ei maksa enam imestust avaldada, tuleb vaid endale kuskil parkimiskoht leida ja asjad kokku rigada. Viimased korrad olen kõik oma rigamised teise paadisilla juures teinud. Sinna on aga tekkinud mingit laadi vanapapi, kes arvab, et kohe paadi kõrval oleval murul pole õigust asju kokku panna. Juhmide nägudega sai teda ka sellel korral vaadatud ja asjad siis veidi mööda muru edasi lohistatud. Tema lahkumisel muidugi taas rohkem mugavamasse paika ennast sätitud. Ei mõista mina, mis selle muruga juhtub, kui me seal asju kokku paneme. Aga võimalik, et tal on sinna eriti looduskaitse all olev muruseeme külvatud ja me selle seal lihtsalt ära tallame. No see selleks! Põhi probleemiks jäi siiski see, milline puri kokku panna? Taits oli juba ennast kokku sättinud ja, et temal oli kokku pandud miski 5,8 m2 ja üks tuttav kutt laekus veest viiesega, mis olevat üle olnud, siis olin sunnitud panema kokku oma neljase. Sest ma olen ju nendega võrreldes poole väiksem. Kahtlus küll oli, sest tuul ei tundunud nii tugev olevat, aga ei soovinud olla ka olukorras, kus vees selgub tõde, et puri on liiga üle. Panin siis asjad kokku ja ootasin, et Margit ka omadega valmis saaks.Urmas tõi talle lühikese masti neljase purje jaoks ja aitas ka asjad kokku panna. Mõtlesin küll, et Margit, tubli trennitajana selle neljasega seal merel miskit ära ei tee, jääb väheseks. Aga see selleks!
Vette jõudes alustasin taas oma veestardi katsetustega ja lauale saades vihastasin seal ennast kringliks. Selle kuju vist küll päris ei võtnud, aga tunne oli küll selline. Miks ma siis vihastasin?
Kaldal olev kahtlus sai tõeks ja neljasega ei olnud mitte kui midagi vees peale hakata, tuul rsk oli täpselt selline, et viiesega oleks mega hea olnud. Et oma õhtut mitte täitsa tuksi keerata, siis otsustasin minna kaldale ja oma viiene üles rigada. Tere tulemast tarkade otsuste klubisse enne surfi! Kahju oli kaotatud ajast, aga no mis sa teed, kui ise nii lolle otsuseid vastu võtad.
Viiene koos kiirustasin tagasi vette! Selleks ajaks oli sinna jõudnud ka Kristjan, keda ma siis piinama suundusin, sest veestardi algteadmised vajasid õpetajat! Et tal seal juba punt tütarlapsi õpetada oli, siis ma kauaks teda kiusama ei jäänud. Kristjan näitas, kuidas on lihtsam puri veest kätte saada, kui see laua sabale, vabandust ahtrile tirida ja siis omakorda laud tuulega õigesse asendisse ujuda ning siuhti tuulde tõmmata. Krdima lihtne tundus see tema käes ja nii asusin siis innustunult ka ise proovima. Ausõna, see asi käis mul üle jõu või polnud mul sellel päeval õiget tahtmist ennast sellega koormata, aga ma otsustasin peale mõningasi mitte õnnestunud katsetusi edasi tagasi glissama hakata. See tuli välja küll ja peab mainima, et suisa selliselt hästi, et ise hirmus rahul olin. Rahulolu tekitas ka muidugi see, et Kristjan mulle peale minu mõningasi etteasteid kiitvad sõnad ütles, et mu kehaasend on palju rohkem paranenud võrreldes eelmiste kordadega. Seda oli ülimalt hea kuulda, sest kui ikka selline proff sellised sõnad lausub, siis võib juba suisa uhkust tunda.
Nüüd siis aga õhtu kõige tähtsama asja juurde - ma teadsin, et Kristjanil on 70 L laud ja nii ma siis julgesin seda talt laenuks paluda, et lihtsalt proovida, mis sellises suuruses asi endast üldse kujutab ja kuidas sellega sõita oleks. Kristjan pole kade poiss ja õnneks oli tal ka laud kaasas ja nii läksime kohe kaldale laudu vahetama. Oh sa poiss, mis nüüd juhtuma hakkas?
See va laud, Starboard Evo, oli nii kerge, et ma ei saanud arugi, et midagi käe otsas oleks olnud. No minu 9,6 kg ei saa ikka 5 kg vastu. Igal juhul kõmpisin ma rõõmsalt sellega vette tagasi ja hakkasin rinnust saadik veest lauale saamist proovima. Oi kurjam! Ma ei oska seda isegi kirjeldada, aga usun, et te teate, mis vahe on 122l ja 70l ja mida üks väike laud teeb, kui sellega sõita ei osata ja kui tuult pole nii palju, et kohe liikuma saaksid. Ütleme nii, et ma vajusin selle ahtriga pea põlvist saadik vee sisse ja laua esiots oli koheselt vastu tuult nii, et mul ei õnnestunud ei liikuma hakata ega laua peal püsida. Tundus täiesti ebareaalne, et sellega oleks üldse võimalik sõita! Paar katsetust lõppesid totaalse läbikukkumisega, aga ega ma jonni jätnud. Neljanda korraga suutsin nii palju laual püsida, et see kuidagi ka õigesse sõidu suunda saada ja kui tuul juba purjesse puhus, liikuma. See kõik võis tunduda, kui esimene surfitund, aga eks ta omal moel seda ka oli. Aga kui sain ka mõned otsad jalad aasas glissata, siis tundsin ennast kõva tegijana. Igal juhul oli minu sees sama tunne, kui olin oma esimesed 30 meetrit sõitnud. Hing juubeldas ja nii hea oli olla, et ma ei mäletanudki enam sellist rahulolu! Margit arvas, et me olime selle päeva Püünsi kaks kõige õnnelikumat surfarit ja ma arvan, et ta ei eksinud, sest mina olin seda kohe kindlasti! Jumal, kui vähe on inimesele õnneks vaja, anna talle vaid 70 l laud proovimiseks!Et ma üli väga rahul olin, siis ei raatsinud ma lauda kohe tagasi anda ja tunnike sai sellega muudkui proovitud ja proovitud! Laua pealt purje üles tirimisest ei saanud juttugi olla, sest laud nii palju ei kandnud, aga seda oli päris hea teada, sest siiani olin arvamusel, et kuna ma olen nii kerge, siis peaksid kõik lauad mind vee peal hoidma. No see igal juhul ei hoidnud :)
Aga see polnud ka probleem, sest tähtis oli ju veest lauale saada ja siis sõita.
Lõpuks ma olin muidugi suht väsinud, sest ega iga katsetus lauale saada tulemust ei andnud, aga purjega laua juhtimise sain küll selgemaks ja samuti selle, et väikese laua puhul on ikka krdima oluline jalgadega sellel tööd teha.
Et pärast jaksata oma asjad veest ise välja tassida, siis otsustasin lauad ümber vahetada ja veel enda omaga mõned otsad teha. Mingil põhjusel oli tunne, et muudkui kihutaks ja kihutaks ja kuidagi ei tahtnud veest välja minna. Margitil ja Andrusel olid asjad juba poolenisti pakitud, kui lõpuks välja läksin suur kahetsus hinges. Päike ju paistis ja ilm oli nii hea. No jõudu jah tõesti polnud enam :).
Igal juhul olin ma siiralt õnnelik sellise toreda õhtu eest ja maailma suured tänud Kristjanile, kes on tõeliselt lahke ja abivalmis!
Info:
Koht: Püünsi
Tuul: ca 7-9m/sek
Puri/ laud: GP 5,0M2/ SBKT 122L, SB Evo 70L
Aeg: 2,5h

Margit kirjutas mulle järgmisel päeval selliselt-
Tead , kokkuvõtteks nüüd eilsele, et lõpuks ometi sain ma norm tuule ja vastava purjega sõita eile , ma jäin väga rahule ja julgen end ka nüüd trapetsisse panna ;) .. Mida ma küll Urmaseta teen .. . See , et Sa mind vette ajasid suure tuule ja üle purjestatult ei olekski mitte kuhugi viinud ja ma poleks eladeski seda asja endale selgeks saanud, pigem oleks juba käega löönud . Urmas ütles ka et ta arvaski , et see 5 m2 on mulle hetkel veidi palju nende tuultega millega meie käime ja sellepärast ta mulle need enda väiksemad ja kergemad asjad andiski, et vaadata mis ma siis veepeal teen ja näed , asi edeneb väga ladusalt.. eile veel rääkisin Urmasega ja ütlesin, et olen väga happy ja et Sina sõitsid 70 L lauaga ja et me olime eile vees nagu 2 kooliplikat, mõlemal naeratus näol.. Urmas lubas mulle veel 1 kergema laua ka anda , lootes , et siis saan asja veel paremini selgeks ;))) Mis ma küll temata teeks ;)

Tundub, et meil mõlemil on oma ingel, kes meid vee peal aitab ja ilma kelleta jääksid pooled asjad tegemata :)

Kolmapäev, 25. august 2010

Esmaspäev, 23. august 2010

"Veestart" 22.08.10


Üks päev nägin ma Virgot! No ma näen teda ikka, kui merel käin, aga siis pole mahti juttu vesta. Seekord siis kohtusime mitte merel ja oli aega. Mõtlete, et mis see Virgo nüüd siia puutub ja kuhu see jutt üldse suunatud on? Olgu siis öeldud, et jutu peategelaseks juhtus olema veestart, mille käigus Virgo tundis huvi, kas ma ikka valdan seda? Pidin häbist maa alla vajuma, hea, et seisin asfaldi peal. Sest vastuseks oli, et ei , ma ei oska veel. Selle peale oli Virgo väga üllatunud ja arvas, et tuleb teha mulle kaldal väike õppetund. No olin ise sellega ka päri ja eks see veestart kummitab mul juba teist aastat.
Tegelik jutu point on aga selles, et peale seda vestlust andsin omale lubaduse, et selle hooaja lõpuks valdan ma seda selliselt, et ma enam ei pea purje venitama, kui peaksin sügavas sisse käima. See aga tähendas, et pean lõpmatuseni harjutama.
Leian aga mina selleks alati õige aja, ikka siis, kui ilmad külmad ja vesi kah maha jahtunud. Nii siis seadsin sammud Püünsi poole ja mõtlesin, et mitte ainsamat triipu, vaid ainult veestardi harjutused. Nii ma seal kaelast saadik vees siis punnitasin oma starte. Peab ütlema, et tahtejõud on üks suur jõud ja viib vajadusel ka edasi. Mõni, kes seal pealt vaatas, võis ilmselt mõelda, et mida ma korraldan, sest nii kui ma lauale sain, sõitsin paar meetrit, viskasin purje vette ja alustasin otsast peale. Kulus poolteist tundi mõistmaks, et nii kaua kuniks mul jalad kas või varvastega põhja ulatuvad, saan ma iga kell purje veest kätte ja kõikidel katsetel lauale. Nii igaks juhuks lasin ennast ka laua ja purje paremaks tundmaõppimiseks ja juhtimiseks lihtsalt vees vedada. Loomulikult mäletasin ka Virgo sõnu, kes ütles, et see pole ju veestart, et seda võib ka kaldaltstardiks nimetada, et veestart hakkab ikka seal, kus enam jalad põhja ei ulatu.
Nüüd siis olin seal oma arusaamadega, et kaldaltstart on mul enam vähem pro ja läksin sügavale.
Tee või tina, aga vat mina sealt veest seda purje kätte ei saanud. Punnita või ära punnita, aga kui ikka oskust pole ja teadmisi, siis võidki sinna seda tegema jääda. Sain suht kiirelt aru, et ilma õpetussõnadeta pole mõtet seal hulpimist jätkata.
Õpetajat aga ei olnud kohe võtta, seega pühendasin ülejäänud aja mõnulemisele. See tähendas edasi tagasi glissamist, ikka nende va punaste poideni ja siis tagasi. Igasugused jutud sellest lootsiijaamast on ajanud hirmu nahka :). Nii ma siis sinna Aegna alla ei saa, kuigi hirmsasti tahaks, põnev ju!
Lisaks olin võtnud plaani, et pean saama iseendast mõned glissipildid jäädvustatud ja nii sundisin Andruse kaldale ja kaamera taha. Olin tulemustega päris rahul. Sain materjali, mida eelnevate aastatega võrrelda. Pildi eest välja lubatud rumm jäi ka perekonda, mille ise ära lahendame :).
Igal juhul üks ütlemata hea päev täis rõõmu ja rahulolu!
Info:
Koht: Püünsi
Tuul: ca 7-8m/sek
Puri, laud: GP 5,0M2, SBKT 122L
Aeg: 4h
http://picasaweb.google.com/kristakarik/SurfPuunsis220810#


Laupäev, 21. august 2010

"Kadutünganeljapäev" 19.08.10

Olgu teadmiseks, et terve päeva puhus! Ikka selliselt, et oli suisa torm.
Päeval käisid mul lausa läbi pea mõtted, et kas ma üldse saan sõita, kui 15m/sek puhub?
Proovima tasus igal juhul minna. Margitiga oli ju ka kokkulepitud, st küll seda, et tal oli üks vaba päev, mille ta surfile otsustas pühendada.
Püünsis oli laulupidu, aga ega seal enam muid pidusid ei peetagi. Kõik oli tore ja oleks võinud tulla fantastiline õhtu! Siiski siiski arvas keegi kuskil teisiti ja me saime elu tünni osaliseks.
Päevane tuul pani õhtuks pillid kotti. Mõtlesime siiski asjad kokku rigada, et mine tea, mida tuul teeb? Margitil oli tormi puhuks kaasas ainult Urmase neljane puri, millele otseloomulikult ei sobinud tema mastijalg. Margitil kohe juhtub! :) Seega siis andis Andrus talle oma 5,2 se purje ja mina rigasin oma viiese. Peale väikest triibutamist arvas Margit, et ta tahab ikka minu purjega sõita ja , et las mina, kes ma paremini oskan, sõidan ise suuremaga. No, ok, tulin talle vastu, aga peab mainima, et mulle ei istu absull teiste varustusega sõitmine. Olen harjunud oma imekergete asjadega ja isegi 5,2, mis pole ju oluliselt suurem 5,0-st, võib kokku rigatuna anda olulisema kaalu, kui see, millega harjunud olen. Seega siis triibutasin seal väheke, aga et rahul ei olnud, siis otsustasin kaldale minna. Tuult ju nagu nii polnud. Passisime siis Andrusega kaldal ja vaatasime, kuidas Margit seilab.
Mingil hetkel vatasin, et margit istub laua peal ja surfist ei kippu ega kõppu! Mõtlesin siis, et lähen vaatan, mida ta seal kurvakuju rüütlina istub? Selgus, et ta puhkas jalga.
Kõige selle passimise ajal oli tuul tõusma hakanud. Võtsin talt asjad ja tiirutasin veidike. Tal on laual jalaaasad liiga ees ja nii oli suht ebamugav sõita. Margit arvas, et tuul liig kõva ja tema läheb ära kaldale. Läksime siis koos. Hing ikka endiselt rahu ei andnud ja nii võtsin talt oma purje ja läksin vee peale. Kui ikka üks päev tuksi läheb, siis sinna ta ka läheb. Ei istunud see seilamine mitte kuidagi. Ei teagi, mis täpselt häiris, lihtsalt ei olnud mõnus.
Nii siis tagasi kaldale! Kaldal laterdas Margit Andruse ja Urmasega ja nii liitusin ka nendega. Kokkuvõtvalt võib öelda selle õhtu kohta, et vahel saab surfi asemel lihtsalt kaldal hülgemöla ajada.
Info:
Koht: Püünsi
Tuul: ca 4-7m/sek
Puri/Laud: Loop 5,2m2, GP5,0m2, SBKT 122L

Teisipäev, 17. august 2010

Püünsi 04.08.10

Info:
Koht: Püünsi
Tuul: ca 6-7m/sek
Aeg: 1,5h

Pühapäev, 1. august 2010

"Topu hommik" 31.07.10

On järelejäänud puhkuse viimane hommik. Uni maitseb hirmus hästi, kuniks telefon kell 7 valjuhääselt teada annab, et vaja on üles tõusta. Unesegasena taipan vaid, et on nädalavahetus ja pole mingit vajadust kuskile kiirustada. Vajutan telefoni kinni ja püüan kramplikult silmad kinni olles mõelda, miks see telefon üldse helisema on pandud? Hetk hiljem tabab reaalsus ja sunnin ennast voodist tõusma. Väljas puhub ja pidime Topus kogunema. Klassifitseerin meid taas kord ebanormaalsete hulka ja pakin ennast silmad poolkinnisena asjadega autosse.Õnneks on juhil silmad veidi rohkem lahti, kui mul, seega jõuame ehk elusalt kohale. Et vesi ja pirukad jäid eelmisel päeval soetamata, siis avastasime ennast Haapsalus Konsumi ust murdmas. No ei avanenud, pood oli veel suletud. Oeh jah, olen alati mõtelnud, et kes on need lollid, kes nädalavahetusel enne kaupluse avamist juba selle ukse taga järjekorras on ja kodus magada ei mõista? Selgub, et nüüd kuulun ka ise nende gruppi.
Poole 10 ajal Toppu jõudes on seal suhteliselt vaikne, Virgo on vaid ennast viitsinud üles ajada.
Lubatud tuult, mille pärast oli tuldud, iseenesest mõistetavalt ei olnud. Siiski olin selleks ajaks nii palju ärkvel, et asjad kokku panna ja vette minna. Olin sellel hommikul esimene, kes Topus vette sai. Eks see oli ka omaette juubeldamist väärt.
Minuga koos tulid ka Dahabi kaaslased Meelis ja Alo ning ka Andrus ja Taits said lõpuks vette. Nii me seal siis triibutasime tuuletuses. Mõnedel otsadel glissis, aga mina enam jaolt hullult pingutades. Viiene jäi ilmselgelt väheseks, aga polnud ka kuskilt seda va suuremat võtta. Jäi vaid üle loota, et lubatud tuul puhuma hakkab. Ei hakanud! Läksin siis kaldale, võtsin oma loitsuraamtust tuule nõidumise lehekülje, kotist trummi ja tegin kaldal nõialaulu ja tantsu. Vahepeal närisin ühe võiku kah ära. Ei teagi, kas mu etteaste oli nii hirmus, aga tuul hakkas puhuma, isegi suund muutus väheke. Hõissa ja vastlad ja vees ma taas olingi. Ei kulunudki rohkem , kui 15 minutit. Eks ma pean oma nõidumiseoskusi arendama, et edaspidi oleks tuul kohe olemas.
Igal juhul algas nüüd pidu ja pillerkaar ja oi kui mõnna oli mööda lahte edasi tagasi seilata. Et mul oli loitsuraamatust kaotsi läinud lehekülg heinateo kohta ja mu shark tüüpi uim oli heina näljas, siis see va hein takerdus pidevalt selle taha ja pidurdas kõvasti hoogu. Vingumisekäsiraamatus puudus aga peatükk selle kohta , kas peaks selle üle vinguma või mitte. Otsustasin mitte vinguda, sest ega ma seal ainuke polnud, kes selle häda küüsis vaevles.
Küll aga olin ma jälle pahuksis oma jalaasadega, mis kogu aeg kokku tõmbasid ja mida ma iga jumala kord pidin enne jalga aasa saamist varvastega venitama. Selle käigus ei jäänud ka mõned katapuldid tulemata, sest tahtsin nii tubli olla, et mõlemad jalad aasas sõita.
Merel olles oli märkamatult kihutajaid muudkui lisandunud ja lisandunud ja kõht millegi pärast jube tühjaks saanud.
Mis seal siis ikka, ütlesin Andrusele, et lähen kaldale keha kinnitama ja veepuudus kimbutas ka.
Esmalt muidugi huvitas see, et mis kell võiks olla? Ausalt öeldes sain väga suure jahmatuse osaliseks, sest kell oli päeval pool 14. Ma olin olnud vees järjest 4 tundi. Mõistsin nüüd suurepäraselt, miks mu keha nii hele oli ja oma osa toidust ja veest nõudma hakkas.
Vahepeal oli tuuleke oma jõu ja ilunumbreid näitama hakanud ja nii otsustasin veel mõned triibud teha. Käed olid küll hirmus hellad ja ei tahtnud enam poomil püsida, aga kus sa siis saad kaldal olla, kui puhub.
Tunnike hiljem sai tuulel Topu lõigul töö tehtud ja ta otsustas ära koju minna.
Juhtus see meie õnneks, sest nii saime ka meie rahuliku südamega minna venna katsikutele.
Raip, kui väsitav võib ikka surf olla! :)
Ei olnud minu lemmik päev, aga polnud ka kõikse hullem. Ja eks uhke olin enda üle, et nii kaua jaksasin järjest sõita. Trenn missugune!!!
Info:
Koht: Topu sadam
Tuul: 6-10m/sek
Puri/ laud: GP 5,0, SBKT 122L
Aeg: 5 h