Õpi surfama! Windsurfi algkoolitused! +3725228018

Laupäev, 24. juuli 2010

"Lohusalu ristsed" 24.07.10

Hommikul Nõval ärgates selgus tõde, et mida pole, see on tuul. Seega ei viitsinud me sinna enam prognoosi ootama jääda, sest nii võib ise prognoosituks osutuda. Sai vähe keeruline lause, aga ega ma selleks kirjutagi, et keegi miskit aru saaks.
Igal juhul olime vässud ja otsustasime ära koju tulla. No juhtus see miski 1 ajal päeval, ära tulemine siis.
Nagu ikka toimivad Murphy seadused endises headuses ja ega seegi kord seaduse märklaud ennast kaua oodata lasknud. Keilas saime kõne Taitsilt, et Nõval puhub ja nemad lähevad vette. No nägime isegi oma vidukil silmadega, et tuult lahmab puhuda, nii mis kole. Kõigele vaatamata otsustasime minna koju ja veidi puhata. Meie õnneks jagus meil piisavalt oidu, etkõik surfiasjad autosse jätta, sest kui ikka natukegi surfar olla, siis ei saa tuult kasutamata jätta. Hakkasin kodus kogu väsimusele vaatamata kiunu ajama, et puhub ja läheme ikka kuskile proovima. Et tuulesuund oli haigelt imelik ja koha valik seetõttu raskendatud, siis otsustasin oma surfiiidolile helistada, lootes, et ta annab suunavaid juhiseid, et kuhu ja mida.
No iidoli( Kristjan Kiisk) peale võib alati kindel olla, kui tal just telefon väljas pole! Seekord ei olnud telefon väljas ja ta oli lahkelt nõus jagama infot, et läheb ise ka kohta otsima, kus sõita saaks. Rääkis Lohusalust, et seal võiks ja lubas kenasti sinna jõudes jagada infot tuule ja muude olude kohta. Tore on see, et ta ei unusta kunagi teha seda, mida lubab ja nii saime varsti kõne, et tuul puhub 10-12m/ sek ja nad lähevad sadama juurest peale. Tagasihoidlikult küsisin, et kuidas seal lainega lood, sest teatavasti pole ma siiani väga suur lainesõidu ekspert ja liiga hästi on meeles mu kogemused, kui mängisin vetika Merineitsit Roosta kaldaäärses pesumasinas.
Kristjan ütles, et pole miskit väga hullu, selline natukene.
Otse loomulikult ei saanud selle kõne peale enam koju jääda ja nii leidsime ennast tohutult vihmasajusest Lohusalust. Varem mulle ei meeldinud vihmaga surfama minna, sest märjaks saab ju. Nüüd, kus ma tean, et tegelikult saab nagu nii märjaks, siis pole vahet, kas sajab ülevalt või kastab altpoolt.
Õnneks polnud vajadust ka purje suuruse üle mõtiskleda, sest kui ikka puhub üle 10m, siis tuleb võtta neljane ja sellega miskit korda saata. Siin kohal pean jälle Kristjanist rääkima, sest ta oli nii suurepärane, et rigas ise mu neljase purje ja taris selle ka vajalikku kohta, kus sai laua ja purje kenasti kokku ühendada.
Nii, mis te arvate, mis vees toimus?
Ma sain väga kiirelt aru, kui erinevad on inimeste hinnangud laine suurusele. Need Kristjani jaoks natukesed lained tähendasid minu jaoks selliseid vallimägesid, et korraks käis läbi pea mõte kohe kaldale tagasi minna. Seda ma siiski ei teinud, sest no kuidas sa oma surfiõpetajale silma vaatad pärast, kui kohe hirmuga plehku paned. Nii ma siis võtsin julguse kokku ja püüdsin nende natikese lainete seast leida vähe siledama koha, et lauale saada. Kujutate ette, ma saingi ja viibisin selles õndsas olekus isegi paar meetrit, kuniks murdlaine must selliselt üle käis, et olin jalad aasas, ise trapetsis, lauaga küliti poomi peal, arvates, et mu õlg on murdunud. No ei olnud, läks hästi ja poomiraibe jäi ka terveks!
Läkastades ja merevett välja öökides sain ennast kuidagi trapetsikonksu otsast lahti, jalad aasadest välja ja püsti. Rõõmu jätkus kuni järgmise laineni, mis viis jalad alt ja kamad mõned meetrid eemale. Ma mõtlesin vaid sellest, et mis valemiga ma peaksin siit uuesti lauale saama, kui ma ei suuda seal isegi omi asju käes hoida ja püsti seista. Lisaks käis endiselt hinges võitlus sooviga kohe kõik sinna paika jätta ja lihtsalt lahkuda. Peas kummitas ka mõte, et siin ma oma asjad ära lõhungi ja kui kõik hästi läheb, siis upun ise ka ära.
Ma ei tea, kus käis see klõks minus, aga ma ei andnud alla ja muudkui proovisin ja proovisin teha veestarti. Iga laine korral kasutasin kavalust ja hüppasin sellega samal ajal õhku, no siis vähemalt ei jäänud ma üleni selle alla ja ikka proovisin. See oli kohutavalt väsitav, see enda ja asjade hoidmine, aga eks eesmärk kannab vilja, kui seda piisavalt soovida. Sain lõpuks lauale ja ka mõned triibud tehtud. Iga triibu lõpus aga hakkas jälle sama jama peale, lisaks olid jalaasad jälle väikeseks kokku läinud ja krdi raske on neid jalaga sellises tasakaaluta olekus parajaks venitada. Mõned korrad ninali käimist võib selle süüks ajada. Peale 2 tunnist rahmimist, kus enamus aega kulus enda vees püsti hoidmiseks, otsustasin siiski asja lõppenuks lugeda, sest keegi peab ju kama veest välja ka vedama. Oi, ma olin väsinud sellest kõigest, aga milliselt hea õppetund! Rõõmustasin ja olin enda üle uhke, et ei loobunud ja et edaspidi mind ilmselt nii väga need lained ei kohuta. Ma fännan täiega, kuidas surfarid laineid kasutada oskavad ja mida neis teha suudavad ja miks mitte selle kõige poole ka ise püüelda? Ja ma ei saa mitte ütlemata jätta, et mul on Kristjan... :)
Info:
Koht: Lohusalu
Tuul: 10-12m/sek
Puri/laud: GM 4,0, SBKT 122L
Aeg: 2h

"Tuule otsingud" Nõva, 23.07.10



Pildil - Taits, Airi, Andrus, Romet

Alustan sellest, et mul on hetkel, kui ma siia asju kirja panen, puhkus!
Puhkused on teatavasti ühed toredad olemised, sest siis saad teha seda, mida soovid, olenemata kellaajast ja peas trampivast mõttest, et järgmine päev ootab töö. Mitte, et mulle mu töö ei meeldiks, meeldib küll, aga vahel on hea ka omi asju teha. Tegelikult ma ei tahtnud tööst kirjutada, vaid sellest, kuidas ma nüüd olen ka jõudnud nende surfarite hulka, kes käivad tuult otsimas ja ootamas. Poleks arvanud, et ma seda kunagi teen, sest hea on ju kindla peale välja minna. Aga nagu öeldud, mul on puhkus ja mu ainuke kohustus on mulle endale headmeelt valmistada!
Seega siis hakkas juba hommikul Taits peale jutuga, et kõik kogunevad Nõval, kuna sinna ju lubatakse tuult. Et Andrus pidi tööl olema, siis ei olnud võimalik nendega kohe ühte heita ja otsustasime minna peale lõunat. Selleks ajaks olid teised juba kõik Nõvale kohale jõudnud ja saanud kohaliku tünni osaliseks, sest lubatud tuul mitte ei puhunud.
Asjad kokku pakitud, hakkasime Nõva poole liikuma. Hüürus tegime igaks juhuks Taitsile kõne, et mis olud on. Selgus, et ei puhu üldse ja keegi pole siiani vette saanud. Vaatasime siis üksteisele mõistmatute nägudega otsa ja mõtlesime, et mida teha? Kas sõita lihtsalt Nõvale ja oodata, et äkki tuul tuleb või minna koju tagasi?
Kõikide arusaamade vastaselt otsustasime minna Nõvale ja veeta seal mõnus õhtu, tehku siis see tuul, mis tahab.
Jõudsime kohale kella 18. ajal. Surfareid oli, vees mõni üksik. Selgus, et sõbrad - Taits, Airi, Martin ja Romet jäävad Nõvale ööseks ja ka meid ärgitati sinna jääma. Prognoos olevat hommikuks tuult lubanud. No meil polnud ju miskit kaasas, ei magamisasju, ei süüa, ei külmarohtu, ainult meie kaks koos surfikamaga. Mis sõbrad meil oleks, kui nad poleks meile kohe kiirelt leidnud neil üleliigsed olevad magasmiskotid ja matid, sööki oli piisavalt varutud ja külmarohtu samuti. Selle peale ei saanudki muud öelda, kui , et ok, veedame oma öö seal ja magame autos purjelaudade kotis ja ootame homset tuult! Tõelised surfihinged, eksole? :)
Siiski otsustasime käia poes, et omale veidi söögikraami õhtuks võtta ja piinlik on ju teiste jooke ka pintslisse panna. Kohalik pood oli kahjuks juba suletud ja nii otsustasime minna Dirhamisse.
No,kes see krt teab, kus kohas see asub? Meil õnnestus igal juhul Haapsaluni välja sõita, ilma, et oleksime Dirhami üles leidnud. No läks see kord sedasi, aga saime kasutada kaupluse veeklosetti ja Konsumi riiulite valikut. Tagasi jõudsime Nõvale enne 9-t. Kõik olid päris kindlad, et läksime ära koju, sest pole ju võimalik nii kaua poes käia. Nõval üllatas meid tuul, mis oli kõikidele prognoosidele vaatamata puhuma hakanud. Aga õues oli kohutavalt külm ja laine murdis randa sellise hooga, et keeldusin oma õhukese kalipsoga vette ronimast. Teised läksid surfama, aga tundus, et mitte keegi ei olnud päriselt rahul. Minul polnud kaamera taga miskit viga. Mitu jopet üksteise peal andsid sooja ja päris põnev oli vaadata, kuidas surfarid oma kamasid vette viivad, nendega murdlaines müttavad, nende alla jäävad ja lauale püüavad saada.
Eks ma andsin kergelt alla, aga ausõna, ei soovinud külmetada.
Peale väga ilusat päikeseloojangut hakkas sadama nagu oavarrest, ma pole küll kunagi näinud, mis moodi see oavars sajab, aga nii öeldakse. Kõhu saime küll sooja suppi täis, aga kraevahe oli vastikult vihmaselt märg. Oli aeg ennast kerra keerata ja paremat homset oodata.
Ja otse loomulikult seda paremat homset kella 1-ks ei saabunud. Mõtlesime, et on tünn ja tulime ära koju! Kes sinna jäid, need teavad, msi tegelikult edasi toimus! :)
Minu tuule otsingud olid siis sellised, aga põnevust kui palju!

"Jalaaasata surf" Laulasmaa 22.07.10

..tuule suund on nord, nüüd on minu kord...no ei olnud nord, mingi teine teema oli selle suunaga ja üldse mitte väga mõnus leiutada , et kuhu minna? Tegelikult ei olnudki plaanis minna, sest lubas vähe, aga Kristjaniga sai päeval vähe chatitud ja no kui ikka üks mees on rannas ja ütleb, et puhub, siis tuleb ju minna. Jutt käib nüüd tuulest, kui keegi aru ei saanud, et mida ma siin jahun. Ma nüüd ei teagi, kas peab teda tänama või mitte, aga leidsime ennast jälle peale tööd Laulasmaalt. Et tal kenasti telefon väljas oli, Kristjanil siis, siis me ei saanud ka kindlaks teha, et kuidas tegelikult kohapealsed olud on, aga ehk oli see isegi tore, sest õhtu kujunes meeldivaks.
Kui meie Andrusega kohale jõudsime, olid teised juba lõpetanud. Tiina pakkis oma seitsmest purje kokku ja kõik teised tegid ka imestunud nägusid, et mis te nüüd siis lähete, et kus varem olite? No kurjam, mõnel ju vaja tööl ka käia!
Taas kord kehtib reegel, et kui on kohale tuldud, siis tuleb kas või jonni pärast vette minna. Läksimegi! Suht tuuletu oli, aga sai siiski liikuma ja taha poole välja sõites sai ka glissitada. Minu gliss jäi muidugi lühikeseks, sest merelt tagasi sõites käis üks kõrva kriipiv klõps ja silmanurgast nägin vaid, kuidas jalaaasa kinnitus taas kord oma teed läks. Kurat ja põrgu olid vist suht kaugele kosta, sest mis saab olla normaalsemat, kui see, et üks jalaaas otsustab kõige paremal momendil üles öelda. Naljakas oli ilma selleta sõita ja kuidagi ei saanud aru, kuidas ma üldse kunagi suutsin ilma selleta osata. Inimesed kipuvad kiirelt unustama. Otsustasin kaldale ära minna ja tirisin asjad liivale ära. Jõllitasin, kuidas Andrus taga pool kihutas ja mõtlesin, et no ei saa nii olla, et mina ei saa. Ma ei mäleta, kuidas see aita ja laita vanasõna käis, aga võtsin ennast kokku ja tegin oma meelest hea diili, no vahetasin oma esimese ja tagumise jalaaasa kinnitused ära ja läksin vette tagasi. Hea oli! :)
Spa all nägin ka Lofti purjesid, mis tähendas, et Kristjan oli kohal, kuid vahetanud asukohta.
Mingil hetkel kukkus tuul täitsa ära ja jäi vaid imeilus päikeseloojang. Selliselt algas minu puhkus! Mida sa hing veel võiksid ihata?
Siiski pean mainima, et katki läks sama aas, mis eelmisel aastal. Vot sulle siis head kraami!

Info:
Koht: Laulasmaa
Tuul: ca 6m/sek
Puri/ laud: 5,0/122
Aeg: 2h

"Püünsi võlud" 20.07

Täna toimus minu jaoks oodatud veiniõhtu Pirita surfiklubis. Kirjutaksin meeleldi sellest, kuidas ma seal koos imetoredate inimestega veini mekkisin ja juustu nosisin, aga näed, mitte kui üht rida ei tule selle kohta. Siin kohal minu ülisuured vabandused korraldajate ees, sest kui minu suguseid petiseid st kohale mineku lubajaid palju on, kes tegelikult ei lähe, siis võib juhtuda, et üritus põrub läbi.
Mida tarka ma siis tegin selle asemel? Tegelikult ma kuni Piritani sõites olin kindel, et ma pargin oma auto ja lähen teen väikese snapsi, aga teel olles helistasin oma tütrele, kes Pirital Surfiklubis töötab ja küsisin, et palju puhub? Tema vastus oli kahjuks selline, et piduri pedaali asemel vajutasin kõvemini gaasi oma ja avastasin ennast Püünsist.
No Margit, va suur üritusele mineja oli ka ennast hoopis Püünsisse sättinud ja selliselt me siis seal toimetama hakkasime. Tema muidugi oli juba vees, sest tema viljeleb oma puhkust. Ka täna oli päris palju rahvast ja seega pidin parkima teise nn paadisilla juurde. Mis mulle seal väga sümpaatse mulje jättis, oli niidetud muruplats, kus oli ääretult mugav rigada ja kui ma olin eelnevalt arvanud, et seal kivide vahel on kehva vette minna, siis tegelikkuses selgus, et seal polegi kive ja on mõnus liivane põhi. Vot sulle siis eelarvamusi!
Tänane tuul jäi küll alla eelmisele päevale, aga pakkus siiski naudingut ja glissi triibud tulid kenasti. Igatsesin küll Urmase laua järele, aga et ta oli oma asjad juba kokku pakkinud, siis pidin enda omaga sõitma. Ja no pole tal häda miskit, ajab asja ära küll.
Täna sai siis jälle kuni lootsijaamani kimatud, aga vaat sealt edasi ei taha kohe kuidagi minna. Soov on, aga julgus jätab vist maha. Oleks siis, et kellegagi koos, kes turvaks ja annaks kindla tunde, et isegi seal kaldast kaugel on julge olla. Aegna vajaks ju üle vaatamist! :) Aga küllap ma jõuan ja veestart ka vaja enne selgeks saada. Seda ma seal harjutasin ka, aga kui ikka jalad põhja ei ulatu, siis ei tule välja ka miskit. Ei tea, kas teadmine, et vesi üle pea on, võtab kõik oskused ja tekitab hirmukrambi? Igal juhul ma loodan, et Kristjan mulle veestarti õpetades ka kuidagi veehirmu ära võtab. Raske saab see olema, aga eks ta on omamoodi surfiõpetajast võlur, kes oma oskuste ja kogemustega teised ka oskama paneb. Nii, et oleks nüüd vaid sõiduilmasid ja kaua ma endale antud lubadusi edasi lükkan?
Info:
Koht: Püünsi
Tuul: ca 6-7m/sek
Laud/ puri: enda omad 5,0 ja 122
Aeg:2h

"Kas väike on parem, kui suur?" 19.07.10

Tööpäev, lõuna ajal piinavad kõned Margitilt, kes teatab, et kle, Püünsis pole parkimiskohta ja et ta pole veel elu sees seal nii palju rahvast näinud. :) Ja , et tulgu ma ruttu, sest ta istub juba tund aega kaldal ja pusib oma taglase rigamise kallal.
No tore on, ja mida teen mina? Istun kontoris ja mõtlen, et nii lahe, et ma oma asjad koju jätsin, sest nüüd saan ma kenasti peale tööd Peterburi teelt Tabasallu sõita ja siis sealt Püünsisse. Aga no mida sa teed, kui wg uskumine jäi minevikuna eelmisel nädalal maha.
Igal juhul jõudsin ma koos kiirbiga kella 18.30 ks Püünsisse. Miski lohesurfar olla ennast vigastanud. Ja oli aga palju pealtvaatajaid. Kas inimesed on nii actionite näljas, et peavad sedasi passima? Ei jäänud mina seda seal pealt vaatama, asjad kiirelt kokku ja vette. Leidsin sealt Margiti, Urmase ja Margiti poja. Selgus, et Margit oli lõpuks suure vihaga ja minu väikeste näpunäidete abil purje rigatud saanud ja harjutas nüüd vees Urmase abil kaldaltstarti.
Mis seal ikka, et kunagi pole teada kauaks tuult jätkub, siis astusin lauale ja panin ajama.
Huvitav ajamine oli, sest olin Kristjani soovitusel oma jalaaasad kaugemale tõstnud ja mu trapetsiotsad olid lõpuks õiges kohas. Peab mainima, et laud, mis mulle varem hirmsasti meeldis, ei tundunud enam üldse nii mugav ja hea. Põrutas teine mu jalgu ja tahtis vägisi lendu minna. Aga sõita oli oi kui mugav, polnud vaja sikutada ega sakutada. :)
Teiste juurde tagasi minnes kurtsin, et laud laperdab ja pole mugav sõita. Selle peale oli Urmas nii lahke, et andis mulle proovimiseks oma 116l Mistral Syncro.
Võite isegi arvata, et ülejäänud õhtu lubasin endale ülbust seda lahket pakkumist ära kasutada ja nautisin täiel rinnal sõitmist.
Selle mõnna käigus sain esimest korda tunda, mida tähendab spinn. Naljakas oli, ausõna!
Ja lisaks õnnestus hakkama saada mingit laadi freestyle trikiga, st et mu kama koostöös tuulega arvasid , et nad võiksid minuga seda proovida. Nimelt olin järsku laine pealt selliselt õhus, et uim veest väljas, laud küliti õhus ja mina kogu selle kupatusega koos purje peale viskumas. Ei olnud hea tunne, küll aga tegi ka see nalja. Ju ma ei saanud siis piisavalt haiget, et see mul naljatuju oleks ära viinud.
Küll aga raputas mind õnneuimast üles see, et laud, millega ma sõitsin, oli nagu liivapaber pealt ja mina õhukeses lühikeste varrukatega kalipsos. Kui keegi on proovinud oma käe sisekülgi liivapaberiga nühkida, siis ta teab täpselt, mis tunne see olla võiks. Igal juhul oli see kuramuse valus tunne. Aga surf on ju lahe, mis sest, et käid ringi nagu santlaager.
Seda ma peale paari tunnist sõitu ka olin, sest korrralik katapult pani eelmisel aastal välja väänatud jala uuesti valutama ja nii oli mõistlik selleks korraks asjadega ühele poole saada.
Suurimad tänud Urmasele laua laenutuse eest! Sain isegi mõlemad jalad aasa ja kaasa kindla teadmise, et Kristjanil oli jälle õigus nii jalaaasade paigutuse osas , kui ka selles, et nüüd on mul kindlasti parem sõita. Kahju, et teda ennast polnud seda nägemas, aga küllap ta veel jõuab.
Kas väike on parem , kui suur? Vastus on, et oleneb tingimustest, aga jah, ma tahan endale ka väiksemat lauda, see on nüüd kindel :). Mida ma veel ei tea, on see, et kui väike ta just olema peab. Seega siis jääb lootus, et mul õnnestub selle suve jooksul ära proovida võimalikult paljud erineva suurusega lauad :)

Info:
Koht: Püünsi
Tuul: ca8-9m/sek
Laud/ puri: GP 5,0, 116L Mistral Syncro
Aeg: 2,5h

Kolmapäev, 21. juuli 2010

"Tuulevaikuse kirjavahetus"

Vahel sisustab mu päevi Margit oma merele kippumise juttudega. Et need mind suuresti lõbustavad, siis otsustasin mõned head katkendid ka siia üles märkida.


Margit Saarna Sent: Thursday, July 08, 2010 2:49 PM
kukuuu , homme tõuseb tuul ?? Ma nagu kuulsin raadiost kuni 12 m/Sek vaata palun

Krista Karik Sent: Võimalik, aga sõidan homme peale tööd ära ida virusse L

Margit Saarna Sent: hea küll onjuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuL(((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((

Krista Karik Sent: No mina vaatasin wg-st et seal pole tuule haisugi

Margit Saarna Sent: Uhhhhhhh palju kergem hakkas ;)

Krista Karik Sent: Eksole

Margit Saarna Sent: No muidugi ,kui Sind ei ole ka , mis ma siis teen kui tuul tõuseb ??? AHHHHH??? ;) kaua sa seal Idas oled?

Krista Karik Sent: Liigun trajektooril – Väike Maarja –Jõhvi – Aa rand – Jõhvi – Käsmu – Tallinn

Margit SaarnaSent: Ja Tallinnas tagsi mis kuupäeval siis ? ;)

Krista Karik Sent: Pühap õhtuks

Margit Saarna Sent: Ok, vaatame siis mis esmaspäev meile kaasa toob ;)

Krista Karik Sent: JustKuigi prognoosi kohaselt on 0

Margit Saarna Sent: Ma olen Sinu sõber ka !!!!!!!!

Krista Karik Sent: Hahahaaaa, arva ära , kellel närvid nii läbi on, et ta varsti lihtsalt asjadega randa läheb, isegi kui tuult pole

Margit Saarna Sent: Hahahahhhhhaaaaaa ja arva kes selle närvitsejaga kaasa läheb ;)

Krista KarikSent: Hea mutt , siis ma teen risti seina peale

Margit Saarna Sent: Friday, July 09, 2010 8:14
Hea mutt oled ise , ise läheb ära kui tuul tõuseb ... head matka teile ;)

Krista Karik Sent: Ja veel kord lisan, tuult ei ole ega tule irwww…

Margit Saarna Sent: Jaa tuleb rannikul täna õhtul 12 m/sek

Krista Karik Sent: Ma ei tea mis kohti sa vaatad, aga wg ei näita midagi

Margit Saarna Sent: ma ei vaatagi vaid kuulan raadiot ;)

Margit Saarna Sent: vaata kuidas puhub, meil siin lipud SIRGED ;))

Krista Karik Sent: Kle nii nad räägivad aga kahjuks pean täna ära minema, endal ka hirmus kahju

Margit Saarna Sent: Jaaa jaahhh , teen Sulle ka Suure risti nüüd VÕI!!!!

Krista Karik Sent: Sa saad siis risti teha, kui ilma minuta nüüd mere äärde lähed

Margit Saarna Sent: Kuule ära LAIIIIIAAAA

Krista Karik Sent: Ausalt öeldes on mul närvid läbi, sest ma tahaks vette ja krt tuul on jah, püünsi näitab 8,5 ja pirta 7. Rasik raisk raisk….täitsa pael kuidas ma ei taha mitte kuskile mujale minna Sama siiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiin

Margit Saarna Sent: Tuesday, July 13, 2010 8:02 AMTo:
Sauki , Kas tuult ei ole homme näha? ;)

Krista Karik Sent: Hetkeseis reede ja esmasp, aga see muutub tundidega mu meelest

Margit Saarna Sent: Ok, siis vaatame reedel, neljapäeval olen Õllekal klientidega ;) reedel olen valmis vees möllama ;) . Millal te Hiiumaale lähete? ;)

Krista Karik Sent: Sau, me plaanime minna reedel hiidu, aga kui puhub normaalselt, siis läheme laup hommikul. Et hetkel sõltub minek tuulest

Margit Saarna Sent: Ok, hoia mind siis kursis. Kui reedel puhub , kuhu te sõitma tahate minna?

Krista Karik Sent: Püünsisse, kui tuulesuund samaks jääb

Margit Saarna Sent: Kui te kutsute mind ikka

Krista Karik Sent: Ei, me ei kutsu sind enam, irw, sa pead nüüd ise aktiivsust üles näitama ja kaasa tulema ihiiiiii

Margit Saarna Sent: Kuuulleeeeee , kas ma olen viimased 2 nädalat vähe veel KIUNUNUD, et tahaks vee peale ja et miks Sa ei suuda normaalset tuult meile vaadata !!!!!!

Krista Karik Sent:HAHAHAAAAAA……… oki, kui sa rivis oled, siis saad andeks

Margit Saarna Sent: Ma olen juba praegu.... igal hommikul vahin välja nagu segane , et äkkkkkiiiii nüüd .. ma nii tahaks. Praegu ei pea ju isegi mitte kalipsot selga panema. Mul see surfisärk , mäletad mille Dahabist ostime ja surfipüksid ... mölla ainult, vesi on ju mega soe ;)

Kolmapäev, 7. juuli 2010

" Tõde ja tegelikkus" Laulasmaa 01.07.10

Selle noormehega olen ma alates maist väga pikki ja sisutihedaid surfijutte puhunud. Suisa selliselt, et olen kursis tema plaanide ja tegemistega ning mis tekitavad minus tunde, et ma pole siiani kohanud mitte üht nii pühendunud inimest, kui tema. Ma olen ära tüüdanud oma surfisõbrad, sest alati, kui tuleb juttu surfist, kipun ma rääkima, et Kristjan ütles seda ja Kristjan ütles teist. Pean tunnistama, et minust on saanud tema andunud fänn ja ma hindan tema oskusi, teadmisi ja suurt lahkust neid jagada, väga kõrgelt. Ja otse loomulikult käin ma ringi ja kiidan teda taevani. Tegu on fantastiliselt toreda inimese ja õpetajaga. Kuidas ma tean, et ta on hea õpetaja, tark ja osav? Eks ikka selle tõttu, et ma olen käinud tema koolitusel ja mul on taskus veel üks koolituse vautcher ja ma kuulan suu ammuli kõike, mida tal surfi kohta öelda on. :)

Oleme juba päris pikalt oodanud õiget ilma, et koolitusega algust teha, kuid siiani pole see õnnestunud. Et ma olen Kristjanile kurtnud oma muret neljase purje rigamise üle, siis ta pakkus, et tuleksin Laulasmaale, kus ta koolitust teeb ja vaatame koos asjad üle. Sellisest pakkumisest ei saa ometi keelduda ja nii läksime Andrusega koos õhtul peale tööd Laulasmaale.
Temal muideks on samuti koolituse vautcher, sest mis võiks olla ühele surfarile parem kingitus, kui uued teadmised ja oskused? Küll ma olen ikka tore kaaslane, eksole? :)
Ma ei ole kunagi Laulasmaal surfil käinud ja seega oli põnevust palju. Keset metsa oleva parkla leidsime kenasti ja kõiki märke eirates jätsime auto sinna ja lippasime mere äärde otsima oma koolitaja kontorit. Kontor oli koos töötajaga merel oma õpilasi juhendamas, kuid meid märgates tuli kenasti trikke tehes kaldale.
Kuna Kristjan oli arvamusel, et hetkel puhub päris kenasti, siis otsustasime neljase rigamise jätta pärastiseks ja panin kokku oma viiese, et minna vette näitama, mida ma oskan. Esmalt ta muidugi kontrollis, kuidas ma oma viiese rigatud saan. Sain kiita, sest see oli väga hästi kokku pandud, kõik täpselt selliselt nagu ühele purjele vajalik.
Edasi oli ta suisa nii lahke, et tassis mu laua vee äärde, näitas koha, kust vette võib minna, kus on kivine, kus madal ning koolitus võis alata.
Pean ütlema, et päev oli nii soe, et ajasin esimest korda sellel aastal omale selga õhukese kalipso. Issand, kui hea ja mõnus oli! :). Vette minnes olin üllatunud selle liivasest põhjast ja vee soojusest! Ma ei mäletanudki enam, mis tunne on nii pehmes põhjas kõndida, ilma kivide ja vetikateta.
Nüüd siis aga selle nn minu oskuste näitamise juurde. Mul on hästi meeles kord, kui hakkasin Püünsis Hardcoreile ka "näitama", kuidas ma sõita oskan. Loomulikult tähendas see kohest katapulti ja häbi. Ja ega see kord siis eelmisest ei erinenud. Mul ei tulnud välja ei kaldaltstart ega üldse mitte miski. Ja selle aasta parima katapuldi osaliseks sain ka. No võite arvata, kui pahasti ma ennast tundsin ja kui väga lollina.
Kristjan ei lasknud mul kaua seda nn näitamist teha ja ma sain kuulda kogu tõde oma seniste oskuste kohta. Ma muidugi olin arvamusel, et ma juba ikka ühtteist oskan, aga teda kuulates tekkis mul tunne, et ma olen ikka täitsa algaja ja selleks, et midagi õigesti, ma lisan siin veel kord sõna õigesti selgeks saada, selleks on vaja konkreetset õpetamist ja mitte seda, et mõni sõber lihtsalt mööda minnes mõne tarkusekillu viskab.
Niisiis selgus, et ma teen kaldaltstarti veidi valesti, st hoian lauda tuulega vale nurga all, minu kehahoiak sõites pidavat meenutama freestylerite asendit enne hüppesse minekut jne. Oma meelest olen saanud kenasti sellises asendis sõidetud, aga kui öeldakse, et see on ikka vale, siis tuleb järelikult mingi teine ja õigem leida. Et mul õppimine endiselt ei õnnestunud, siis arvas Kristjan heaks võtta mult minu kama ja seda ise proovida. Seniks sain ise tema koolitusevarustust proovida. Pean mainima, et päris vahva on vahel 200 liitrise praamiga sõita, see mingi valemiga glissi saada ja sellega nn lainetes pöördeid teha selliselt, et sisse ei kuku. Ja ei saa jätta kiitmata ka Lofti 5,2m2 purje, mis oli käes vägagi mõnus ja kerge. Enamus ajast kulus muidugi sellele, et vaatasin lihtsalt suu lahti seda, mida Kristjan mu asjadega tegi. No oskaks vaid ise ka selliselt! Ja siit tuli siis järgmine tõeterade rahe sadu. Tema meelest ei olnudki mul võimalik õiget asendit saavutada, sest mu trapetsi otsad olid endiselt liiga ees, mu jalaaasad liiga ees ja poom liiga kõrgel. Seega siis hingasin veidi kergendunult ja lootsin sügaval südames, et ega ma väga sõiduoskamatu polegi, et kogu lollus seisneb selles, et mu kamad on valesti koos.. Ehh ja huvitav küll, kes see need kokku paneb? Vee peegeldus andis ka sellele küsimusele vastuse. Hea, et peeglit polnud kohe võtta, siis oleks pilt veel selgem olnud. Igal juhul proovisin ma peale seda, kui Kristjan oli trapetsiotsad teise kohta pannud, uuesti sõita. Ja usu või ära usu, aga tunne oli endal hoopis parem ja kergem oli ning Kristjan polnud ka kiitusega kitsi, vaid ültes, et noh kohe hoopis parem. Natukenegi rõõmu selle suure segaduse juures.
Kahjuks arvas tuul, et aitab küll ja nii läksime kaldale ära, kus ootas ees jalaaasade teise kohta paigutamine ja neljase purje rigamine. Kristjan juhtis veel tähelepanu sellele, et mu jalaasad on liiga kitsad ja kas ma ikka saan jala normaalselt aasa panna. No oma meelest sain küll, aga ka siin selgus tõsiasi, et mul on sellised aasad, mis arvavad heaks ise vees kitsamaks minna. No tere hommikust! Kas polnud juba piisavalt jama üheks õhtuks?
Võin öelda, et jamad alles algasid. Ja seda seoses mu neljase purje rigamisega. Olen oma blogis korduvalt kurtnud, et ma ei saa enam oma neljast rigatud ja suurema tuulega rapsib see nii, mis hirmus ja kogu sõidu aja tuleb ainult võidelda tuule ja kogu kupatusega. Mul on selle aasta maist alates sellega seoses omad kahtlused, sest sain ma ju rigamisekursused, kuid kui professionaalid on varustuse müünud, siis ei tule pähegi selle õigsuses kahelda. Kõige kiuste said minu kahtlused kinnitust kõikse hullemal moel - nimelt ei sobi olemas olev mast üldse mitte mu purjele. Küll on see aga laialdaselt kasutusel olev variant, kuid toimib siis, kui olla ise piisavalt raskes kaalus. Tegu on siis nimelt 400 mastiga, mis tegelikkuses antud purjele ei sobi. Et Kristjanil oli endal olemas 370 mast, siis sai see koheselt järgi proovitud ja ülla ülla, puri oli nagu valatult õiges trimmis. Ma olin vihane, kurb ja õnnetu, sest olen arvamusel, et kui purjele oleks õige mast koheselt kaasa pakutud, siis oleks mul tunduvalt rohkem kordaläinud surfipäevasid olnud ja usun, et ka mu oskused oleksid paremad, kui nad hetkel on. Nüüd siis on mul nii palju mõtteainet, et ei teagi, kas suudan selle kõik selgeks mõelda. Lisaks veel Kristjani jutt sellest, et peaksin mõtlema, mida edasi tahan teha ja mitut purje oma purjepargis näen. No ma tean, et mind hirmsasti endiselt kisub Formula poole ja see tähendaks hoopis teistsugust varustust, kui mul seni on olnud. Oleks vaid keegi hea hing, kes lubaks korraks proovida, et saaksin teada, kas unistus ja fantaasia võiksid tõelisuses ka toimida. Seniks pean ilmselt oma ajusid kärsatama teemal, et mitu purje ja mis suurused? Kui arvate, et see on lihtne otsus, siis ega ikka ei ole küll!
Aga õnneks on mul nüüd Kristjani näol tohutu kogemuste pagasiga oskaja omast käest võtta ja ma siiralt usun, et ma saan selle suvega rohkem teadjaks, kui oma varasemate aastatega kokku.
Ja kõikidele algajatele on öelda ainult seda, et kui õpite ise, siis arvestage topelt aja kuluga. Konkreetse koolitaja puhul säästate aega ja närvikulu ja kindlasti jäävad paljud vead tegemata, mis muidu kindlasti kummitama tulevad.
Nüüd ma ootan tuult, et minna oma uude konditsiooni viidud varustusega proovisõidule ja kui ma ikka hakkama ei saa, siis kannan ma ennast surfarina maha!
Info:
Koht: Laulasmaa
Tuul: ca 7-8m/sek
Puri/ laud: GP 5,0, Loft 5,2/ SBKT 122l
Aeg: ca 2 h

Kui keegi veel ei tunne noormeest, kellest jutt käib, siis tema on Kristjan Kiisk ja toimetab ta Surfikoolis, http://surfikool.wordpress.com/
Tabada saab teda telefonilt 56325751!

Reede, 2. juuli 2010

Topu laager 25-26.06.10

Esmalt suured tänud laagri korraldajatele! Et on koht, kuhu kokku tulla ja võimalus mõnusalt ühiselt aega veeta!
Ma küll parema meelega laagris olemisest ei kirjutakski, aga pean seda tegema, sest sain kõigele vaatamata laagri käigus oma selle aasta parima surfipäeva.
Hakkan kohe kaugemalt peale ja kirjutan algselt sellest,kuidas Andrusega jaanideks Hiidu läksime minu vanemate koju, hinges suured ootused, et saame ka seal surfida. No saime me jee!
Mingil põhjusel on alati nii, et kui mul seal olles kamad kaasas, siis pole tuult! No see selleks, vähemalt sai mu surfilaud jälle uue kuue, sest pesin selle seal korralikult puhtaks. Kohe silmale ilus vaadata! :) Ja ise võtsin korralikult päikesevanne, ilma kreemita ja kahel päeval 8 tundi järjest, et ikka pruuniks saaks, sest mine tea, millal see suvi jälle otsa saab.
Ega läinudki kaua aega, kuniks selgus, et olin päikest üle tõmmanud ja reedel saabusin Topu laagrisse 38 kraadise palaviku ja nägu kaunistavate ohatistega. Tere tulemast Päikese üleküllusesse!
Ilm sakkis ja sääsed sõid, seda siis reedel ja me kõik teame seda, seega sellel pole põhjust rohkem peatuda. Küll aga sellel, et seekord olin seltskonnas, mis koosnes Andrusest, Taitsist, Merkast, Martinist, Fredist ja Airist. Mõnusalt sõbralik seltskond !
Laagrit läbiv teema oli söömine ja minul lisaks autos peidus lebotamine.
Laupäev algas parema enesetundega, kuid pidasin seda mitte piisavaks, et võistlustel osaleda. Kõikidele keeldudele vastu hakates otsustasin siiski minna vette ja tuuletus olekus oma lõbuks surfata. Vee peal olles laidude vahel silgates tõdesin, et polegi nii tuuletu ja minu viiene veab mind edasi just selliselt, et surfi täiel rinnal nautida. Sedasi seal oma ette surfates tuli nii mõndagi otsa tehes suust kõva rõõmuhõise ja kindel teadmine, et ma ei saa oma kama maha müüa, sest sellega on NII hea sõita! :)
Linnupiilujatel oli lõbu laialt, sest ilmselt jäi neile minu juhuutamine arusaamatuks:). No igal juhul olin ma ise absoluutselt õnnelik! Sellist päeva ei olnud mul veel olnud, kus kogu varustus oli nagu mulle valatud ja ma ei pidanud võitlema ega kaklema ei purje ega lauaga.
Peale paari tunnist mõnna mõnnat hakkas janu piinama ja otsustasin kaldale minna, teha väikese pausi ja siis edasi lasta. Peab mainima, et see jäigi vaid mõtteks, sest külmavärin hakkas selliselt külge, et olin sunnitud kähku märjad riided seljast võtma ja talvekasuka selga ajama. Õnneks jäi ka tuul vaiksemaks ja nii jäin kaldale suhteliselt rahuliku südamega. Seda ei saa muidugi öelda õhtu kohta, kui tuul tõusis ja kõik vees olid. Õnnetuks tegi see palavik, peavalu ja hirmus nõrk olemine. Ei tulnud kõne allagi uuesti vette minek.
Ja nii ma siis passisin autos jumala üksipäini!
Ei saanud ma seekord laagrit nautida, aga no mis teha! Olin rõõmus selle üle, et teised vees said olla ja ma ise oma surfiõpetaja Tarmoga pikad surfijutud ära peetud! Ja mis muud, kui jääb lootus, et suvi pakub rohkelt ilmasid, millega vee peale minna.

Photos by Indrek Ahun

"Püünsi fenomen"

No lubas, kohe kuni 7m/sek-s ja see peaks ju ometigi sobima.
Seega siis peale tööd Püünsi. Andruse meelitasin ka kaasa, kuigi ta oli arvamusel, et seal pole miskit teha. Ma siiski julgesin vastu väita ja kinnitada, et mina tahan igal juhul surfata, olgu siis tuult või mitte. Mingi jonn oli vist sisse pugenud.
Kohale jõudes loodad ikka alati näha seda, kuidas juba suur hulk värvilisi purjeid merel tuulega mõõtu võtavad. Oma imestuseks ei näinud ma vees mitte üht ainsamat purje. Läbi pea käis mõte, et ei saa ju nii olla, et Andrusel on õigus ja tuult polegi. Aga kõik kohaletulnud olid kaldal ja lihtsalt ootasid. Ma küll ei tea täpselt, kes mida ootas, aga nagu ma armastan öelda, et kui kohale tuldud, siis peab ka vette minema ja nii hakkasin omi asju rigama. Teiste tegemistest ma ennast häirida ei lasknud, sest tean juba varasemast, et saan ikka liikuma, isegi kui tuult vähe võitu.
Asjad koos, läksin vette. Mõned otsad ära sõitnud, sain aru, et tuul nagu puhub, aga midagi on kogu aeg valesti. Muudkui kisub ja kisub kuskile ära ja välja tulevad ainult paremal halsil otsad.
Sättisin trapetsiotsi, aga ka see ei aidanud. Seega pidin jälle tõdema, et pole minu päev vist. Aga no tahtmine oli ju nii suur :).
Tunnike vesivõimlemist ja mõtlesin, et aitab ja lõpetan. Kaldale minnes avastasin, et kõik on hakanud asju rigama, kaasaarvatud Andrus ja kõigil on kihk vette minna, sest tuul olevat tõusnud. No mina ei viitsinud seda enam kaasa teha ja passisin kaldal.
Pean mainima, et sellist vaatepilti nagu mulle nüüd avanes, ei ole ma varem näinud. Vees olevad surfarid kõik glissasid suure hooga, aga iga jumala kui üks eri suunas. Vot oli see alles vaatepilt! Täielik fenomen, sest ma ei saanud aru, kuidas see võimalik on.
Igal juhul ajas see asjaolu mind uuesti vette ja katsetama, et mis täpselt toimub?
Peab ütlema, et tuul oli tõepoolest nii totra kandi pealt, et ega ei saanudki aru, kust ta täpselt puhub. Sellest ilmselt ka asjaolu, et erisuundades sõideti. Algajaid oli ka päris palju peal ja pidin taas tõdema, et küll oleks hea, kui nad paremakäe reeglist midagi teaksid ja ka sellest, et pole just kõige targem otsus kellegi glissava ees oma asjad vette visata ja puhkepausi teha. Nii võib nendest halvimal juhul üle sõita ja kes siis kahju kannatab?
Ja ühe naljaka vahejuhtumi pean ka siin ära rääkima- nimelt juhtus selliselt, et kõik madalas vees järge mööda kaldalt starti tegid , mille peale üks väga algaja küsis, et kas ta peaks oma järjekorda ootama, et siis edasi sõita? Vot siis sellised arusaamad tekivad Püünsis! :)
Selle päeva kõige tähtsam asi oli muidugi see, et kõike seda mitte hästi minemist tasakaalustas teadmine, et mul on kodus Kristjani Surfikooli koolituse vautscher ootamas ja ma loodan saada piisavalt oskusi, et igasuguse tuule ja ilmaga toime tulla. Vot nii!
Info:
Koht: Püünsi
Tuul: ca 7m/sek, puhangud ca 9m
Laud/ puri: SBKT122L/ GP5,0
Aeg:2h

"Kalda kaunistaja" 12.06.10

Seekord tuleb häbiväärt lugu sellest, kuidas ennast surfariks pidaja lihtsalt kallast kaunistab.
Aga võimalik, et ma polegi veel surfar ja kõigest üks endast hullult hästi arvaja. No seda ma kindlasti olen ka. :)
Juba hommikul ärgates teadsin, et mul pole tegelikult mõtet oma nina õue pista, sest eelmisel päeval oli Kristjan mulle andnud soovituse ennast kaikaga maakülge aheldada. Aga kõikide mõistlike mõtete kiuste kippusin surfaritega Toppu kaasa. Ma ei kahetsenud seda, et kodus jäi kõik ripakile ja tegelikult oleks võinud seal asju korraldada. Ja ,et olin võtnud omale päeva, mis tähendas korralikku enesepiinamist.
Kuigi ma kogu hingest lootsin, et ehk saan vette, siis Toppu jõudes oli päris selge, et päikese paistele vaatamata on väljas mürgeldamas marutuul ja mina osalen surfil seda auto aknast vaadates.
Algselt läksime Topu Puhkemaja juurde, kus siis mõned hullud olid ennast juba vette parkinud ja püüdsid kõigele vaatamata lauale saada ja vee peal midagi ära teha. Vaatasime, mis me vaatasime, aga tundus, et sadama juurest on parem vette minna. Nii siis sai sinna ringi kolitud.
Seal oli kohal juba Karmo koos Hanglooseritega ja üsna pea saabus ka Enely oma kamraadidega.
Rigati viieseid ja väiksemaid. Andsin oma panuse sellega, et laenasin Enelyle oma poomi. Tema läks veele 3,3-ga. Olevat esimene kord seda suurust kasutada.
Kõik arvasid,et peaksin ikka ka minema, aga kuhu sa kurjam lähed, kui isegi ilma purjeta tahab tuul ära viia. Ja eks see oli ka õige mõte, sest peale seda, kui Enely oli ühe otsa ära kihutanud ja tagasi tulnud, siis oli tal öelda vaid seda, et see pole enam fun, vaid hirmus töö ja lisaks on laupäev ja peab puhkama. No ma nõustusin , sest vees peab tõesti olema mõnus ja mitte hirmus rügamine ellu jäämise nimel. Nii ma siis olin edasi kaldal kaunis ja kasutan Karmo väljendit, et lasin ka teistel näidata, mida nad oskavad :).
Sõbrad lõpetasid surfi õhtul kuue ajal ja selleks ajaks olin juba päris väsinud lihtsalt kaunis olemisest. Surf on kindlasti kergem, kui lihtsalt ilus olemine!
Selline päikeseline päev siis!

"Lihtsalt Püünsi", sest rohkem ei meenu...

Ja nii see aeg läheb, et kui kohe kirja ei pane, siis ununeb nii kuupäev, kui surfilt saadud emotsioon.
Seega siis käisin, tegin, olin! Mäletan vaid, et väga mõnus ei olnud. Tuult oli viiese jaoks liiga palju ja mingil põhjusel ei olnud minu päev. Laua laenasin välja oma sõbra pojale, kes proovis 116 l lauaga surfi algtõdesid tundma õppida. Võtsin tema oma ja tegin proovi, kuidas on. Päris hea oli ja liikus kenasti. Taas oli mõte, et võiks väiksema aluse endale juurde osta. Paari tunnine surf sakkis! Aga ega saagi kõik alati minna nii nagu soovid, et läheks.
Kaaslasteks Andrus, Taits ja Marti.

Info:
Koht:Püünsi
Tuul: 8m/sek, puhangu üle 10
Laud/ puri: SBKT 122L, JP 116L/ GP 5,0 ja mingi 4,2m2- ne
Aeg:2 h