Ma ei hakka jälle kirjutama sellest, kuidas ma kontorirotina pidin terve päeva Andruselt ja Urmaselt kuulma, kuidas nad Püünsis st küll Aegna all mõnna mõnnatavad. Ja mina lihtsalt olen sunnitud lootma, et äkki ikka jagub mulle ka tuult, kui kella viie ajal töö juurest stardin. Mu asjad liikusid mere äärde oma soodu. Et ma neid ise hommikul kaasa ei vedinud, siis Andrus pakkis nad kenasti endaga kaasa ja kohale nad said.
Tavapäraselt ma ikka olen uhke, kui oma kama ise randa vean ja kokku panen, see nagu selline mingit laadi prestiizi küsimus, aga täna lubasin ma endale tõelist mugavust, kohe selliselt, et minu ainsaks ülesandeks jäi enda kalipsosse ja sussidesse riietamine. No jah, pats oli vaja ka pähe teha ja trapets ümber siduda. Nimelt ma palusin , või õigem oleks öelda lihtsalt ütlesin, et olgu mu kaaslane nii kena ja rigagu mu asjad mere äärde valmis, et kui tulen, saan kiirelt vette. Seda va mugavust saavad muidugi lubada vaid need, kellel surfar kaaslaseks. Eks ma siis kasutan seda privileegi ära, mis mulle mu surfari näol antud on. Ma hoidsin kokku pea 20 minutit, aga kui oleksin teadnud, mis mind vees ootab, siis polekski ehk väga kiirustanud. Olgu öeldud, et ilm oli suurepärane ja lõpuks õnnestus ka Kirket vee ääres kohata, muidu ainult räägime, et äkki trehvame seal või seal. Mis seal ikka, peale väikeseid lobaminekuid läksin vette. No ilm rokkis täiega ja ma olin siiralt arvamusel, et tänane õhtu tuleb absoluutselt täis rõõmu. Tutkit Sulle, ei tulnud! Sain rikkamaks teadmise võrra, et mul pole koju muruniidukit vaja osta, sest see on mul juba olemas. Ma ei ole kindel, kas ma olin sellel õhtul ainuke, aga mulle tundus, et ma suutsin absoluutselt tervest Püünsi sopist kõik selle heina omale hunnikusse kokku riisuda. Korra käis läbi pea, et on ju olemas mingid multsimisagregaadid nendel va niidukitel, et äkki peaks omale soetama, saab vähe lihtsamalt hakkama. Aga jah, mida Sa kurjam ära teed, kui oled just hoo sisse saanud, ennast kenasti igasugustesse aasadesse sättinud ja siis lihtsalt selgub, et seda oodatud hoogu ei tule kuskilt. Puri veab küll, aga laud järgi ei tule. Justkui veaks atra oma järel. Ausõna täitsa närvi ajas! Lisaks muidugi käitub laud ka heinapalli sees teisiti ja seda va kiskumist ja sikutamist jätkus. Lisaks siis nauding sellest, et pidevalt oli vaja puri vette lasta, et heinast lahti saada. Ah, mis ma seda siin ikka pikalt kirun. Teame me kõik, mida heinategu tähendab.
Mõned seigad vees võiks veel lisaks tuua, no näiteks selle, et enne vette kukkumist on mõistlik kopsud õhku täis tõmmata ja suu kinni panna, mitte seda vees purje ja laua all tegema hakata. Igal juhul sain ma ühe korraliku soolavanni oma hingamisteedele, vast läheb nüüd see va köha ka üle. Ja surfi sõidukultuur jätab ka muidugist ikka vahel soovida, eriti, kui rahvast hiiglama palju korraga ühes kohas vees on. Mitte, et ma ise oleksin hullult eeskujulik, aga ma vähemalt püüan mitte iga hinna eest kellegiga kokku sõita ja vägikaigast vedada, et kumb nüüd enne purje vette viskab. Mina viskan, sest mul on endast ja oma asjadest kahju, aga närvi ajab, et teine selle juures naudingust mõnuleb, et näe, sain ära teha. No ilmselt pole see keegi ise veel kellegi temast parema või suuremaga kokku saanud või siis jah, puudub ohutunne ja arusaamine normaalsest käitumisest vee peal. Või kas selline asi ongi üldse olemas ja edaspidi peakski iga hinnaga kõikidega kokku ja nendest üle sõitma.
Ei olnud see minu õhtu, aga vähemalt sai jälle üle pika aja vette.
Aga ma ei kasutanud mulle antud võimalusi, sellest ma muidugi mõtlen alles täna, et oleks ju võinud. Urmas nimelt tõi lagedale kogu oma laua arsenali ja mul oleks olnud sealt piisavalt valikut, et proovida, aga jah, see va niitmine ja heina riisumine oli rikkunud tuju ja hea olemise.
Igal juhul mingil teisel korral, kui puhub veidi rohkem, siis on mul kokkulepe, et saan proovida tema 115, 92 ja 81 liitriseid laudu. Tegelikult olen ma kahte esimest juba eelmisel aastal korra proovinud, aga ei mäleta enam tunnet, mis oli. Ja kui kõik hästi läheb, siis on võimalik, et ühel hetkel on mul toa nurgas seismas 81 liitrine Mistral. Ma küll ei tea veel, mida ma sellega täpsemalt peale hakkaksin, aga kindel on see, et ma väiksemat lauda omale lisaks vajan. No jah need eeldavad ju ka veestardi oskusi, mille omandamisega olen nüüd suisa vägagi kõvasti seotud. Eilne Virgo õhku visatud lause, et ta saab mu peale vihaseks, kui ma 3 aasta jooksul veestarti selgeks ei saa, paneb küll liigutama :). Piitsa ja prääniku meetod! :)
Info:
Koht: Püünsi
Tuul: 7-9m/sek
Laud/ puri: ikka omad
Aeg: 1,5h
"Waiting for the wind is ok..most people spend their lives waiting for nothing.."
Õpi surfama! Windsurfi algkoolitused! +3725228018
esmaspäev, 8. august 2011
esmaspäev, 1. august 2011
"Suurepärane Suureranna" 24.07.2011
Hommik algas voodis põnnide kuhja all ja kus Sa siis enam magad, kui lastekuhil, nii viis tükki, Sul korraga voodisse teki alla tahavad kaissu pugeda. Mitte, et need kõik meie jagu oleksid, küll aga mu õdede omad. Pilk aknast välja ja kaisus olemisel oli lõpp. Tuul puhus!
Tegelikult oli prognoos lubanud, et puhub kuskil 12-ni ja sellise moega tegime kiirelt hommikukohvi ja võikud ning teel me juba olimegi. Suunaks Suureranna. Kohale jõudes leidsime eest paraja koguse lohesurfareid, kelledest kohe tundsime ära Stina kaaslase Sassi. Tervitused, kallid ja siis asjade kallale. Ma korra küll mõtlesin, et millega minna, et äkki ikka on viiene üle, aga ei tahtnud ka oma ilusat päeva neljasega jändamisele kulutada ja nii sai siis kõikidele vastuväidetele vaatamata pandud kokku viiene. No tõmbasin ta parasjagu planguks, et juhul kui tõesti on hirmus raju, et siis ehk saan ikka hakkama.
Sättisin ennast kohe veidi kaugemale, et mitte jalgu jääda lohetajatele, kes nagu ikka tahtsid manöövreid ja hüppeid teha kas siis just Sinu juures või üle Sinu. Võimalik, et see on naljakas, aga mul ei olnud sellekohast naljasoont igal juhul kaasas.
Tegin ühe otsa, tegin teise otsa, jalad aasas, kenasti trapetsis, kõik absoluutselt viimase peal ja siis ta tuli, kohe selliselt, et hakkas hirmus. Noh raju muidugi ja puri, olgu ta nii plank, kui tahes, oli täiega üle. Vahepeal nägin vees Stinat ka, kes oli peal neljasega ja oli parasjagu imestunud, et miks ma viiesega üldse olen, et tuul ju nii tugev. Aga ega ma jonni jätnud, ei lähe ma kaldale kallist aega raiskama väiksema purje kokku panemise peale. Ja nii ma siis seal püüdsin kogu väest seda kaadervärki vees hoida. Põhi probleem oligi selles, et va krdi paat, tegelikult küll siis mu imearmas surfilaud, tahtis vägisi tuule alla võtta ja mind kõrgustesse kanda. Tekkinud väikesed lainepoolikud olid piisavalt suured, et sealt tagasi vette kukkudes jalad ära põrutada. Täitsa vedru või siis amordi tunne oli juba endal vahepeal. Et polegi nagu surfar, vaid vahelüli laua ja purje vahel. No nagu arvata võib, väsitas see üsna parajalt, aga et päev oli nii suurepärane, siis ei osutanud ma sellele mingit tähelepanu. Ja ega seda raju siis kauaks ei jätkunud, edasi puhus juba täitsa mõnus , minu viiese jaoks paras tuuleke.
Et Stina läks kaldale oma tibu söötma, siis tekkis mul ketserlik mõte proovida tema just äsja soetatud täitsa tutikat 95l Fanatic freewavekat. Ja ega Stina kade pole ka, lubaski proovida, sest kuidas ma muidu tean, mida ma endale soetada soovin väiksemaks lauaks.
Uhh, ma ju tegelikult juba tean, et iga väiksem laud, mis jääb alla 100l , ei kanna mind selliselt, et oleks võimalus ülesotsaga purje vedida ja, et iga selline eksemplar tahab koheselt sellele peale astudes saada kõva kätt ja jalgadega tööd. Ja ikka ma imestasin, et kuidas on võimalik, et see kohe nina, vabandust vööri, otse tuulde keerab ja mul tunne tekib, et olen esmakordselt surfilauale saanud.
No mõned korrad katapulteerumist ja ukerdumist ning jah, ma juba kihutasingi. Mille üle ma eriti uhke olin, siis ikka selle, et sain kohe ka jala aasa. Vastasel korral ma ei kujutaks ette, kuidas seda lauda üldse stabiilsena saaks hoida või ise turvaliselt sellel olla. Tagumine aas, just nimelt aas, sest sellel laual oligi ainult üks, jäi minu jaoks kuidagi kaugele. Võimalik, et ma pean laual rohkem jalgu hargitama, mis tundub küll veidi ebamugav tegevus, või siis taha poole liikuma, mis jällegi ei tundunud ka päris mõnus olevat. No igal juhul mulle see laud täitsa meeldis, sest see ei võtnud tuult alla nagu minu oma ja püsis kenasti paralleelselt veepinnaga. Ja lisaks ei pidanud ma olema nagu vedru, pidevalt jalad veidi põlvest kõverad, et pärast lainelt alla sadamist püsti jääda. Et Stinal oli neljane puri, siis tundus vahepeal, et see jääb väheseks ja et minu viiene selle lauaga oleks just täpselt see kirss tordile. Vahetama ma siiski purje ei hakanud, sest kui olin jälle katapuldiga hakkama saanud, siis ei olnud kuidagi võimalik lauale saada, sest laine käis just siis ülepea, kui olin purje veest kätte saanud ja nagu öeldud, mu veestart on endiselt lapsekingades. Jah, ma oleksin võinud seda seal harjutada, aga vot, ma ei teinud seda, sest kellele krdile seda veestarti vaja on, kui surfates mõlemas lahe servas saab jalad põhja panna ja nn kaldaltstarti teha rinnust saadik veest. Ja üldsegi, neid va surfipäevasid on olnud nii vähe, et ma siis pigem naudin. Järgmisel tulevasel korral ma siis hakkan taas proovima, siis saab jälle ennast maapõhja sajatada ja olla enesekriitiline :).
Aga seekord olin ma nii rahulolev, kohe nii väga, et kuidagi ei raatsinud ära minna. Päike paistis, tuul oli täpselt nii väga mõnus ja kõik tuli nii väga hästi välja. Eks väsimus andis küll juba endast märku ja Andrus arvas, et ehk tänaseks aitab, aga no kuidas Sa jätad tuule puhuma ja lähed ära. Ja nii ma siis tegin seal neid "teeme veel ühe otsa" sõite. Lõpuks, kui enam kaldaltstardid välja ei tulnud, st ei jaksanud tuulega purje hoida ja see muudkui üle lendas, siis sai kaine mõistus emotsioonidest võitu ja asutasin ennast kaldale. Selle kõndimise käigus suutsin ma astuda nii kenasti kahe terava kivi vahele, et jalg oli marraskil, suss veidi katki ja no eks see va lilla toon ei jäänud ka tulemata. Aga jah, mis see kõik ikka loeb, kui päike paistab ja keha kannatab tohutu rahulolu koorma all.
Ahjaa, Suureranna uime surnuaed sai ka omale lisa, nimelt suutis Andrus oma parima uime sinna matta. Käis küll kaldalt otsimas, et ehk meri annab selle talle tagasi, aga ei miskit.
Hiiumaa ja Suureranna ruulivad!
Info:
Koht: Suureranna, Hiiumaa
Tuul: ca 9-12m/sek, puhangud14m
Laud/ puri: SBKT 122l, Gaastra Pilot 5,0, Fanatic 95l, Gaastra Manic 4,0
Aeg: 4h
Tegelikult oli prognoos lubanud, et puhub kuskil 12-ni ja sellise moega tegime kiirelt hommikukohvi ja võikud ning teel me juba olimegi. Suunaks Suureranna. Kohale jõudes leidsime eest paraja koguse lohesurfareid, kelledest kohe tundsime ära Stina kaaslase Sassi. Tervitused, kallid ja siis asjade kallale. Ma korra küll mõtlesin, et millega minna, et äkki ikka on viiene üle, aga ei tahtnud ka oma ilusat päeva neljasega jändamisele kulutada ja nii sai siis kõikidele vastuväidetele vaatamata pandud kokku viiene. No tõmbasin ta parasjagu planguks, et juhul kui tõesti on hirmus raju, et siis ehk saan ikka hakkama.
Sättisin ennast kohe veidi kaugemale, et mitte jalgu jääda lohetajatele, kes nagu ikka tahtsid manöövreid ja hüppeid teha kas siis just Sinu juures või üle Sinu. Võimalik, et see on naljakas, aga mul ei olnud sellekohast naljasoont igal juhul kaasas.
Tegin ühe otsa, tegin teise otsa, jalad aasas, kenasti trapetsis, kõik absoluutselt viimase peal ja siis ta tuli, kohe selliselt, et hakkas hirmus. Noh raju muidugi ja puri, olgu ta nii plank, kui tahes, oli täiega üle. Vahepeal nägin vees Stinat ka, kes oli peal neljasega ja oli parasjagu imestunud, et miks ma viiesega üldse olen, et tuul ju nii tugev. Aga ega ma jonni jätnud, ei lähe ma kaldale kallist aega raiskama väiksema purje kokku panemise peale. Ja nii ma siis seal püüdsin kogu väest seda kaadervärki vees hoida. Põhi probleem oligi selles, et va krdi paat, tegelikult küll siis mu imearmas surfilaud, tahtis vägisi tuule alla võtta ja mind kõrgustesse kanda. Tekkinud väikesed lainepoolikud olid piisavalt suured, et sealt tagasi vette kukkudes jalad ära põrutada. Täitsa vedru või siis amordi tunne oli juba endal vahepeal. Et polegi nagu surfar, vaid vahelüli laua ja purje vahel. No nagu arvata võib, väsitas see üsna parajalt, aga et päev oli nii suurepärane, siis ei osutanud ma sellele mingit tähelepanu. Ja ega seda raju siis kauaks ei jätkunud, edasi puhus juba täitsa mõnus , minu viiese jaoks paras tuuleke.
Et Stina läks kaldale oma tibu söötma, siis tekkis mul ketserlik mõte proovida tema just äsja soetatud täitsa tutikat 95l Fanatic freewavekat. Ja ega Stina kade pole ka, lubaski proovida, sest kuidas ma muidu tean, mida ma endale soetada soovin väiksemaks lauaks.
Uhh, ma ju tegelikult juba tean, et iga väiksem laud, mis jääb alla 100l , ei kanna mind selliselt, et oleks võimalus ülesotsaga purje vedida ja, et iga selline eksemplar tahab koheselt sellele peale astudes saada kõva kätt ja jalgadega tööd. Ja ikka ma imestasin, et kuidas on võimalik, et see kohe nina, vabandust vööri, otse tuulde keerab ja mul tunne tekib, et olen esmakordselt surfilauale saanud.
No mõned korrad katapulteerumist ja ukerdumist ning jah, ma juba kihutasingi. Mille üle ma eriti uhke olin, siis ikka selle, et sain kohe ka jala aasa. Vastasel korral ma ei kujutaks ette, kuidas seda lauda üldse stabiilsena saaks hoida või ise turvaliselt sellel olla. Tagumine aas, just nimelt aas, sest sellel laual oligi ainult üks, jäi minu jaoks kuidagi kaugele. Võimalik, et ma pean laual rohkem jalgu hargitama, mis tundub küll veidi ebamugav tegevus, või siis taha poole liikuma, mis jällegi ei tundunud ka päris mõnus olevat. No igal juhul mulle see laud täitsa meeldis, sest see ei võtnud tuult alla nagu minu oma ja püsis kenasti paralleelselt veepinnaga. Ja lisaks ei pidanud ma olema nagu vedru, pidevalt jalad veidi põlvest kõverad, et pärast lainelt alla sadamist püsti jääda. Et Stinal oli neljane puri, siis tundus vahepeal, et see jääb väheseks ja et minu viiene selle lauaga oleks just täpselt see kirss tordile. Vahetama ma siiski purje ei hakanud, sest kui olin jälle katapuldiga hakkama saanud, siis ei olnud kuidagi võimalik lauale saada, sest laine käis just siis ülepea, kui olin purje veest kätte saanud ja nagu öeldud, mu veestart on endiselt lapsekingades. Jah, ma oleksin võinud seda seal harjutada, aga vot, ma ei teinud seda, sest kellele krdile seda veestarti vaja on, kui surfates mõlemas lahe servas saab jalad põhja panna ja nn kaldaltstarti teha rinnust saadik veest. Ja üldsegi, neid va surfipäevasid on olnud nii vähe, et ma siis pigem naudin. Järgmisel tulevasel korral ma siis hakkan taas proovima, siis saab jälle ennast maapõhja sajatada ja olla enesekriitiline :).
Aga seekord olin ma nii rahulolev, kohe nii väga, et kuidagi ei raatsinud ära minna. Päike paistis, tuul oli täpselt nii väga mõnus ja kõik tuli nii väga hästi välja. Eks väsimus andis küll juba endast märku ja Andrus arvas, et ehk tänaseks aitab, aga no kuidas Sa jätad tuule puhuma ja lähed ära. Ja nii ma siis tegin seal neid "teeme veel ühe otsa" sõite. Lõpuks, kui enam kaldaltstardid välja ei tulnud, st ei jaksanud tuulega purje hoida ja see muudkui üle lendas, siis sai kaine mõistus emotsioonidest võitu ja asutasin ennast kaldale. Selle kõndimise käigus suutsin ma astuda nii kenasti kahe terava kivi vahele, et jalg oli marraskil, suss veidi katki ja no eks see va lilla toon ei jäänud ka tulemata. Aga jah, mis see kõik ikka loeb, kui päike paistab ja keha kannatab tohutu rahulolu koorma all.
Ahjaa, Suureranna uime surnuaed sai ka omale lisa, nimelt suutis Andrus oma parima uime sinna matta. Käis küll kaldalt otsimas, et ehk meri annab selle talle tagasi, aga ei miskit.
Hiiumaa ja Suureranna ruulivad!
Info:
Koht: Suureranna, Hiiumaa
Tuul: ca 9-12m/sek, puhangud14m
Laud/ puri: SBKT 122l, Gaastra Pilot 5,0, Fanatic 95l, Gaastra Manic 4,0
Aeg: 4h
Tellimine:
Postitused (Atom)