Õpi surfama! Windsurfi algkoolitused! +3725228018

Kolmapäev, 25. juuli 2012

" Su laud ootab Sind kaldal..." 24.07.12

Üllatus üllatus, täna ma ei käinudki Laulasmaal. Tegin hoopis oma selle aasta esimese Püünsi otsa.
See tähendas hommikul kogu varustuse kaasa pakkimist, et saaks õhtul kohe peale tööd minna.
Päeval helistas Andrus ja ütles, et Su laud ootab Sind kaldal. No see oli küll väga tore lause, sest minu isiklik laud oli mul autos ja ei saanud mind kuidagi veel Püünsis oodata. Küll aga ootas mind seal Urmase laud, millega olen oma viimased sõidud teinud. Urmas on ikka super inimene, et sellisel kombel mulle oma lauda sõiduks laenab.
Ja lubas ju tuult, suisa sellist, et mõtlesin korra, et kas ma mitte ei peaks nelja ruudusega hoopis tükkis sõitma minema? Mõte jäi sinna paika, sest mulle meenus, et olin oma neljase koju jätnud ja seega ei olnud mul enam valikut, millega minna.
Püünsisse jõudes tabas mind väike ärevus, nähes taas seda laulupidu, mille ma olin juba sootuks unustanud. Aga puri kokku, peaaegu planguks ja siis vette.
Jumal küll, mis värvi see vesi seal ikka on ja milline shopp ja kus need kivid seal nüüd olidki?
Alustasin siis madalamasse otsa seilamist ja tõdesin suht koheselt, et olin unustanud ka selle, et Püünsis pole lohetajatel sõitmiseks oma tsooni nagu Laulasmaal.
Sorry kõikide nende ees, aga mul läheb ikka vahel kops üle maksa, kui nad sust meeter eemalt mööda sõidavad, Su pea kohal hüppeid teevad või lohe plärtsti Su sõidutrajektoorile maha plärtsatab. Tekib kohe küsimus, et miks ma pean see loll olema, kes turvalisuse huvides eemale peab hoidma. Nad on ju samuti sõidukoolituse saanud ja peaks teadma, kuidas sõita, et kõikidel mugav oleks.
Aga olgu neil siis hea olla ja ma ei viitsi ka enam turvalisusele panustada, eks kokku põrgates selgub tõde.
Püünsi oli alguses jube või vähemalt kõik see, mida ma seal tunda sain. Ma ei saanud enam üldse aru, kuidas ma seda oma üheks parimaks sõidukohaks nimetada sain. Laulasmaa on mind ilmselgelt täiesti ära rikkunud.
Võimalik, et tegelikult oli selles süüdi hoopiski mu pidev ülepurjestus ja samas tekkinud tuuleaugud või siis hoopiski laud, millega ma veel väga harjunud polnud.
Igal juhul läksid kõik mu tackid alguses selliselt, et ma olin ise koos nendega vees ja ma juba mõtlesin, et mis moodi on võimalik, et ma neid üldse tehtud ei saa? No jah, sellise tuulega polnud ma neid veel teinud ka.
Kindlasti ei olnud kõik nii halb ja paha nagu nüüd võite järeldada, aga esmaemotsioon oli küll selline, et jummel, mis koht ja mis tingimused.
Kihutada ma sain ja proovisin ära ka mõlemad jalad aasades sõidu. Vot see oli alles tase. Sellisel kiirusel ei ole ma veel oma ajaloos kihutanud. Täitsa imelik oli õhus edasi liikuda.
Laud oli nagu ulme kerge ja mul oli lausa raskusi, et seda rohkem veele lähemale suruda. Hirm nagu tuli peale, sest lennukolledzis on siiani käimata ja puuduvad oskused lennumasina juhtimiseks.
Aga milline toredus?
Toredus muutus muidugi suht kentsakaks, kui selgus, et mu jalad triibu lõpus aasadest välja ei tule. No head olemist mulle, hea, et jalad päris välja väänatuks ei osutunud ja laud ikka nii palju kerge oli, et kui ma vette kukkusin, siis laud lainega ise tagurpidi keeras. Muidu oleks olnud ilmselt väga kiire lõpp sellel lool. Õnneks oli see asi suht aegluubis ja püüdsin päästa, mis päästa annab. Rohkem ma muidugi enam tagumist aasa katsetada ei julenud. Ei viitsinud minna kaldale ka neid suuremaks tegema, sest oli vaja ju sõita. Tuli niisama läbi ajada.
Minu kangus ilmutas ennast ka ja ma hakkasin tegema kaldaltstartide asemel ka madalas tacke, et saada pihta tingimustele, milles ma olin. Ja vot, saingi hakkama. Sain hakkama ka sügavamal pool otsas ja ma nurrusin rahulolust, sest ma ei kukkunud sisse. Jeeeee....! Ja peab mainima, et sellistes oludes oli väga lihtne saada aru, millal liiga tugevalt ahtrit surud ja tagumist jalga koormad ja millal sikutad liigselt poomist, selle asemel, et trapetsis istuda. Jah, sõiduasendi parendamiseks oli väga hea ilm!
Ühesõnaga siis kokkuvõtvalt, et oli mega kihutamise ilm, mis sest, et puri oli vahepeal täiega üle, siis jälle liigväike ja siis jälle üle. Ja tegelikult tuleb käia ikka erinevates kohtades surfamas, et mitte muutuda mugavaks.
Kui ma Püünsist üldse puudust tunnen, siis pigem sellepärast, et seal kohtab teisi surfisõpru, keda Laulasmaal ei näe! Nii, et ma arvan, ma satun sinna sellel hooajal veelgi ja Topus on ka sellel hooajal vees käimata!
Info:
Koht: Püünsi
Tuul: 8-11m
Varustus: Mistral Syncro 116 l, 5,0m2 Gaastra Pilot
Aeg: 1,5h

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

vingvingving, mis surfipiiga sa küll oled??

Surfipiiga ütles ...

to anonüümne 23.48- ma ei oska otseselt vastata Sinu poolt püstitatud küsimusele. Küll aga saan öelda seda, et minu võimuses ei ole muuta ega juhtida lugeja mõtteviisi, kes leiab enda jaoks tekstist ainult negatiivse üles, nägemata kogu teksti tervikut, mis pole kindlasti ainult vingvingving, kuid põhineb veel läbielatud emotsioonidel.Tulles tagasi Sinu küsimuse põhirõhu juurde, pean mainima, et minu andmetel puudub siiani täielikult kirjeldus selle kohta, millistele nõuetele peab surfipiiga vastama. Kui see kuskil olemas peaks olema, siis viskaks isegi sellele pilgu peale! Ja küllap tuleb siis ka vastus sellele, mis surfipiiga ma küll olen. Tuult ja surf on siiski nauding oma erinevates värvides ja emotsioonides!

Anonüümne ütles ...

Sinu päevikut on alati hea lugeda, eks mingi osa lohemeestest ongi eputrillad, nad ei saaks ju mitte kuidagi näitamata jätta ühele ilusale surfipiigale, kui kõvad lohetaltsutajad nad on! Ise tegelen tugeva tuulega purjelauaga ja rahulikuma ilmaga käin vähe suurema lohega ratsutamas. Purjelauaga peab kogu sedistus hea olema!

Surfipiiga ütles ...

Aitäh positiivse tagasiside eest anonüümne 29.07.!