"Tagant järele tarkus" ehk kõiki asju ei ole vaja isiklikult järele proovida! 16.06.12

Tegelikult istun ma hetkel laua taga, valutan oma pead ja mõtlen sügavalt selle üle, mis see õige pealkiri üldse oleks. Jään siiski hetkel selle juurde, mis olemas on, kuigi selle teema võiks ka panna nimetuse alla" Hüper super fantastiline päev täis päikest, koolitust, ära kõrbemist jne."
Alustan sellest, et olin nädalavahetust pikisilmi oodanud, sest lubas võrratut ilma ning minu 2 sõpra, Reelika ja Egle, tuli windsurfiusku pöörata. Selleks sobis ideaalselt Kristjani Surfikool. Seega siis võtsime Kristjani peale ja vurasime varakult Laulasmaale, kus siis aitasime tal kogu varustuse kokku monteerida ja rannale valmis panna. Kl 12 tulid tublid õpilased ja koolitus võis alata. Ilm oli teinud meile tõelise kingituse ning selleks ajaks, kui Kristjan oli teooria ja tehnika näitamisega ühele poole saanud, oli tuul täpselt paras, et algajad vette võiksid minna. Ja muidugi päike, see meie suurim sõber peale tuult!
Rääkisin ise ka veidi oma alguse kogemustest ning mingil põhjusel oli vaja rõhutada, et vahel on võimalik asjaolude kokku langemisel saada mastiga vastu pead. Et olgu nad ettevaatlikud, kui kukuvad.
Et ilm oli ka mulle harjutamiseks hea, siis panin endale kalipso selga ja läksin koos tüdrukutega vette.

Peale seda, kui Kristjan oli tõeterad ette näidanud ja tüdrukud laudadele saanud, jäin neid sinna vaatama ja veidi juhendama, kuidas kergem või parem oleks. Sain muidugi selle eest ka vääriliselt tasutud, sest hetkel kaunistab mu kätt ja pead kaks kena vorpi, mille sain just nimelt sellest, et ei osanud ennast piisavalt kaugele hoida ja see kuramuse mast mulle täpselt näkku lajatas. Mitte, et ma peaksin teisipäeval väga ilus välja nägema oma tütre gümnaasiumi lõpetamisel, aga jah, nagu ma ütlesin, kõiki asju ei ole vaja isiklikult ette näidata. Ma ei teagi mis ime läbi mul normaalselt läks ja pilti taskusse ei visanud. Ehk aitas see, et käe koba peale ette sain või siis see, et veidi tagasi jõudsin astuda, aga kahjuks ei olnud sellest piisavalt abi.
Ja seda ma nüüd siis oma pead siin valutan, päris terve ikka pole. Ei teagi, kas peaks minema arstile näitama või siis ootama, kuniks ise valu lõpuks üle läheb. Loodetavasti ei hakka mõistusele!

Jah, ole aga ise elav näide sellest, mis võib juhtuda!
Kange olen ma küll! Selle asemel, et veest välja minna ja end veidi turgutada, oli mul vaja seal edasi tuterdada. Ja nii ma siis seal toimetasin- vahepeal aitasin tidrikuid järje peale ja vahepeal õppisin oma lauaga manööverdama. Fast tack tuleb juba täitsa hästi, kuigi peale mingit 20 ndat korda tegemist oli kopp ees ja jalad ja käed ei töödanud nii nagu vaja, aga selle vea parandas clew first positsioonis aerutamise harjutamine. Väike vaheldus asjade käigule.
Ja, et kohe päris igav ei hakkaks, lasin Kristjanil endale planing carve gybi sammud ette näidata, sest helicopter bla bla bla tundub hetkel ikka liialt ulme asi õppimiseks.
Mnjah, pean kohe ütlema, et ükskõik mida õppides on kasulik see kohe õigesti õppida, sest hilisemad ümber õppimised on tunduvalt raskemad. Nüüd ma siis olingi täpselt selle juures, et kuna olin oma arunatukesega oma meelest mingit laadi gybi samme varemalt teinud või mis iganes sammud need ka ei olnud, aga igal juhul need takistasid nüüd nende päris õigete tegemist. Kristjan andis õppimiseks taas suure laua ja peale mõnda lisa korda ette näitamist läksin vette neid veel proovima. Mõttega asju läbi tehes, tunnetades ja proovides, on võimalik asjadele ikka pihta saada. Ma sain aru küll, kuidas teha neid spetsiaalseid samme, aga see praam oli nii kuramuse suur, et keerama ta küll ei hakanud siis, kui mul seda vaja oli. Noh õnneks mind lohutati, et see ongi selle suure laua viga, et pöörab hirmus aeglaselt ja tuleb jalgade ja purjega kõvasti kaasa aidata, et asi töötaks. Jah, ma sain mõned kenad korrad selle täitsa tehtud, ilma, et ma oleksin täie auruga vette lajatanud.
Ma ei tea, kas Teile on Teie õpetajad kaldalt karjunud, et ära karda vette kukkuda? Noh, ma just ei karda, aga ma endiselt tahan vee sees viibida võimalikult vähe, sest mulle lihtsalt ei meeldi vesi ja vees olemine ja ma eelistan iga kell mingi variandiga vältida vette kukkumist.
Kõva surfar ja jumala õige spordiala ikka minusuguse veekartja jaoks!
Aga no selline ma juba olen ja mis teha, kui laua peal olla on siiski ülimõnus ja põnev ja adrenaliini rohke! Nüüd mõtlesin küll paar sekundit, kuidas seda sõna õigesti kirjutatakse. Kolm korda ajasin tähed sassi :).
Selliselt siis vee peal ja vee sees olles möödusid tunnid ja peab mainima, et kui mul poleks seda va häda peale tulnud, mida ei saa kalipso sisse peita, siis ma oleksin seal edasi rühmanud. Aga välja see mind veest ajas ja ausalt öeldes oli märkamatult möödunud 4 tundi, mis olid teinud mind lisaks näljaseks ja ma otsustasin lõpetada.
Jah, kahju oli, aga vahel on mõistlik mitte enam teha seda viimast otsa või viimast harjutust, sest iga kord pole võtta rannast kas Andrust või Kristjanit, kes aitaks asju tassida ja vedada.
Mul on küll siiani mu viimased 3 aastat selles osas vedanud, aga eks see teeb ka mõnes mõttes mugavaks ja nii võib asjade kandmise oskuse üldse unustada. Seda ei saa ju ometigi lubada!
Kiire riiete vahetus, kerge eine ja siis võis lihtsalt kaldal pealt vaadata, kuidas algajad kenasti edasi tagasi oma triipe teevad. Mõnus kommuun on meil sinna tekkinud!
Õhtu lõppes nagu ikka Kristjanit kamade kokkupanemisel aidates ja päeva tegemiste üle arupidades.
Jah, oli väga super mõnus päev, kui jätta välja asjaolu, et ära targuta ja ära ole ise kõikide asjade isiklikult läbi tegija, ära unusta päikesekreemi koju, kui Sa lähed randa 8 tunniks , sest põlevad käed ja tulipunane nina ja huuled, lisaks räsitud näole, ei ole kindlasti mitte ühe tütarlapse kaunistamiseks vajalikud.
Info:
Koht: Laulasmaa
Tuul: 4-6m/sek
Varustus: isiklik 122 l+ 4,0 Gaastra Manic/ 225 l RRD+ 4,0m2 Rebel
Aeg: 4h
Pilte koolitusest

"Siil udus" 14.06.12

Raske on olla kontoris, kui tead, et teised tegutsevad juba mere ääres. Aga töö vajab tegemist ja seega pole valikut. Tuleb vaid loota, et õhtuks ilma jätkub!
Peale kuut Laulasmaale jõudes tabas meid muidugi tuuletus ja kogu firmasurfi koolitusele kogunenud "Tolm"u meeskond oli kaldal tuult ootamas.Nemad olid muidugi juba päeval surfimaitse suhu saanud ja ei olnud väga kurvad, et tuul ära kukkus. Seda ei saanud muidugi minu kohta öelda, kes ma nii väga tahtsin vette minna. Nii kehtib endiselt reegel, kui on kohale tuldud, siis tuleb vette minna. Ajasin endale kalipso selga, panin oma varustuse kokku ja läksin vette. Kristjan pakkus küll oma suurt lauda, aga nagu ma juba eelmisel korral olin mõtelnud, et suur laud on liiga mugav ja seal on võimalik pillerkaaritada, et siis hakkan ikka oma laua peal harjutama. Ma ei tea, kas Te olete proovinud tuuletus oludes rannalt starti teha üle põlve veest? Igal juhul võrdus see väga kõva rassimisega, sest kui puri Sind ikka ei toeta, siis tuleb seda lihtsalt ise kogu jõust lükata, et üldse laua peale saada. Ja no ei ole just kõige lõbusam olla ise purjele toeks, kui tegelikkuses peaks olema vastupidi. Nii ei tulnud siis hetkel ka keerutamisest midagi välja ja läksin kaldale teiste juurde piknikut pidama. Peale 10 minutit ootamist hakkas siiski õhk liikuma ja läksin vette tagasi.
Õnnestus isegi see tuule piisake purjesse püüda ja harjutamine võis alata.
Mul oli hea meel, et enda lauaga proovin, sest lisaks purje keerutamisele tuli nüüd lisaks ka tasakaalu harjutus.Tegin ikka oma tacke ja clew firsti ja olin püüdlik kehaasendi hoidmisel. Jah nüüd sain tunda ka seda, kuidas laud peale tackist väljumist jalgade ja purje abil õigesse sõidu suunda saada. Enam ei olnud aega uimerdada, sest 122 liitrine ei andesta teosammul manöövrite tegemist.
Kõige rohkem rõõmu pakkus aga see, kui ühe tacki tegemise ajal Kristjan kaldalt hõikas " Oh, väga hea!".
Kui tema juba kiitust avaldab, siis järelikult tuligi see õigesti välja. No igal juhul mulle tundub, et veetunnid aitavad kaasa väga kiirele arengule, kui ise tõsiselt asja kallal olla. Ja taas kord pean ka ütlema, et naerge, kui tahate, aga mul on raamatutest ikka väga kõvasti kasu olnud!
Minu tackitamisele tuli muidugi kiiresti kuulsusetu lõpp, sest siil udus olemine ei võimaldanud enam kaldast kaugele seilata! Tunnike harjutamist tuli siiski kokkuvõttes ära!

Info:
Koht: Laulasmaa
Tuul:1-4m/sek
Varustus: Isiklik 122l/ 4,0m2
Aeg: 1h

"Clew first.."12.06.12

Oeh, kus minul tuleb nüüd alles seda võõrkeelset sõnavara! See on see, kui eesti keeles ei tea sõna seletusi või kas neid üldse iga asja kirjeldamiseks olemaski on?
Igal juhul oli meil eile tähtis päev ja puudus vähe sellest, et ma oleksin selle kuskil söögikohas või siseruumides veetnud. Õnneks sai mere ja tarkuste tagaajamine minust võitu ja püüdsin ka Andruse mõtted kenasti looduse rajale lükata ja nii me siis läksime jälle Laulasmaale Kristjani juurde Surfikooli.
Eks minu mõte liikus muidugi suunal meri võrdub vesi, mille peal harjutada ja ei saanud ilusat õhtut niisama raisku lasta. Tarisin kõik oma nodi kaasa ja otsustasin need üldse edaspidi sinna jättagi, sest kui mu plaan vähegi vett pidav on, siis tahaks kõik õhtud edaspidi seal veeta. Jah, Arcticsport jääb ühest kliendist küll suveks ilma, aga usun, et ega see neid eriti morjenda!
Alguses kohale jõudes tundus, et polegi kedagi, aga rannale lähemale jõudes nägime päris mitut purje edasi tagasi siksakitamas.
Et aega mitte raisata, panin kiirelt riided selga ja läksin vette. Küsite, et mis mõttes ma oma varustuse kokku panekust ei räägi? No Kristjan andis mulle taas ühe praami oma laevapargist ja ka purje, nii, et pääsesin väga lihtsalt ja väikese ajakuluga.
Millest siis õhtu koosnes?
Et olin Kristjanile varemalt näidanud oma RYA raamatust asju, mida ma tahtsin selgeks saada, siis ta tegi ettepaneku, et õpiksin clew firstis sõitma, enne, kui hakkan õppima clew first beachstarti.
Ta muidugi uuris, kas ma üldse olen varemalt selliselt surfanud, aga kus ma siis olen? Muidugi pole.
Nii ta siis näitas vees ette, kuidas see asi peaks käima ja andis ülesandeks, et ühele poole sõites harjutan clew firsti, teen tacki ja siis tagasi ning siis jälle tacki ja taas clew first, et ei hakkaks igav ja ei muutuks asi väga üksluiseks.
Tegin siis selliselt paar tiiru ära, kui tundsin, et 225 l laud on kerge kui lind ja liigub absoluutselt iga õrna puudutuse peale risti. Nii palju ma ikka surfist juba jagan õnneks, et aru saada, see asi pole teps mitte õige, sest ühte praami ei ole võimalik nii lihtsalt liikuma panna. Ja no saingi selguse majja- uim oli minekut teinud!
Seda siis esimest korda minu surfi ajaloos. Küll on hea, et ma ainult põlvist saadik vees olin sellega.
Igal juhul hakkasin siis tuldud teed tagasi sammuma ja leidsin uime üles. Helkis teine kenasti vee seest mulle vastu. Korjasin selle üles ja Kristjan pani selle uuesti alla, sest see oli lihtsalt lambist ära tulnud, ei trööbanud mööda kive.
Minu manöövrid said jätkuda!
Peab mainima,et 225 l laua juhtimiseks ilma sverdita kulub päris palju energiat, sest see kurjam kipub hirmsasti külg ees lainega kaasa minema ja allatuult ära kanduma. Aga ega ma jonni ei jäta ja oli see ka hea laua juhtimise tehnika õppimiseks, sest ma võtsin seal seilates vastu otsuse, et ma põhimõtteliselt ei hakka kuskilt tagasi jalutama, vaid seilan ikka punktist a punkti b ja siis uuesti a-sse tagasi ilma kõndimata. "Walk of shame" võib jääda kellegile teisele!
Mingil hetkel ma vees olles tundsin, et mul on juhe koos ja ma ei suuda nagu enam aru saada, mis pidi ma seda purje pean üldse käes hoidma või mida tegema, et see oleks clew first asendis. Läksin siis randa tagasi ja Kristajn küsis mult lihtsalt, et kas Sa tead, et mida Sa just tegid? Ma ütlesin, et ei, ma ei saa enam üldse aru, mida ma teen seal vees. Selle peale ta naeris ja ütles, et selle tiksumise ajal olin hakkama saanud duck gybiga või midagi taolist, pean uuesti üle küsima, sest see nimetus ei jäänud mulle isegi meelde. Ma ei olnud kindlalt mõistuse juures, sest ma ei saanud isegi aru, millest ta rääkis, aga no kui ma hakkama sain mitte teadlikult, siis vist tasuks ehk teinekord panna rohkem tähele, mida ma üldse vees teen.
Et mind veel rohkem segadusse ajada, siis ta avaldas arvamust, et peaks meile, mulle ja Andrusele veel helicopter tacki kah õpetama. Mõned terminid kõlavad just täpselt nii ulmeliselt nagu see just seda ongi, aga eks põnev ju ka!
Aga minu jaoks oli seda kõike ilmselgelt liiga palju, kuigi ma vahepeal harjutades tundsin, et see suur laev mu all hakkab mul mugavustsooniks muutuma ja, et ilmselgelt oleks aeg oma laua peale üle kolida.
Selle teadmisega ronisin ma veest välja, sest kook ja kuum tee ootasid rannas sööjaid joojaid.
Kõikidega koos sai siis seal mõnusalt keha kinnitatud, aidatud Kristjanil kõik staff kokku pakkida ja seejärel ilusa päikeseloojangu saatel õhtuga hüvasti jäetud!
Jah, oli jälle mõnus olemine!
Info:
Koht: Laulasmaa
Tuul: 4-7m/ sek
Varustus: 225l RRD, 4,0 Rebel
Aeg: 1h

"Balleti tund" 10.06.12

Tunne on, nagu läheksin esimest korda kohtingule. Tegelikult läksin ju kõigest jälle Laulasmaale, et alustada tacki õpinguid. Aga nii suur soov oli RYA piiblist loetud asju ise proovida, et ärevus oli laes.
Päike paistis ja ilm soosis igati balleti tunni tegemist. Olin isegi arvamusel, et ma harjutan ainult kaldal ja ei lähegi vette.
Panin oma kama kokku ja tants liival võis alata. Kristjan näitas ette, kuidas astuda, kuhu astuda, millal ja kuidas vahetada käsi poomil. Jah, tema tehnika vastas suures osas sellele, millest olin lugenud ja pilte vaadanud.
Nüüd siis oli minu kord proovida! Peab ütlema, et sellel ajal, kui Kristjan tegi 3 sammu, sain mina tehtud ühe, sest ma tegin neid erilisi samme, mida nimetatakse shiftinguks, üli aeglaselt ja suure püüdlikkusega, et tehnika kohe ikka õige saaks, sest hiljem on musklimälu raske parandada.
Nii ma siis astusin seal masti ette ja proovisin olla selles õiges asendis. Ma ei teagi, kui palju ma seal edasi tagasi astusin või mitu kilomeetrit läbisin, aga lõpuks ma tundsin, et olen vist küllalt seda siin kaldal harrastanud ja lähen ikkagi vette ka proovima, sest teatavasti käitub laud vees ikka hoopis teisiti, kui maa peal.
Panin siis omale ürbi ümber, sest minu jaoks on Eesti vees bikiinides olemine liialt külm ja hakkasin asjadega vette minema. Kristjan hõikas mind tagasi ja ütles, et ole nüüd "hea mees" ja võta ikka suur laud. No mis mul saab olla laevnikuks olemise vastu ja nii sain enda käsutusse 122 l asemel 192 l Goya.
Appi, milline võrratu tantsuplats! Astu kuhu tahad, ei mingit kõikumist, ei ümber minekut, veel vähem ohtu vette kukkuda! Taas sain aru, kui õige on ütlemine, et alusta ja õpi õige varustusega.
Mu varustus polnud muidugi 100% õige, sest 5m2 puri pole just minu suguse tillukese inimese jaoks kõige parem keerutamise vahend, aga ma siiski harjutasin sellega, kuigi jah, peab tõdema, et käed olid lõpuks ikka päris väsinud ja minu meelest varvasteni välja veninud.
Naljakas oli sellise praamiga sõita, aga ka hea ja turvaline ja nii ma siis seal harjutasin- vaata ette, kuhu Sa minna tahad, esimene jalg masti ette, raskus esimesele jalale, shifting ja astumine teisele poole lauda samal ajal käed poomil liikumas ja purje poolt vahetades.
Jah, ma olin endaga rahul, sest mul ei läinud silme eest raamatust nähtud pilt õigest positsioonist ja mulle tundus, et ma saan ka sellega hakkama. Vaja on vaid palju palju harjutada!
Igal juhul olen ma oma teisest surfipäevast sellel hooajal, väga vaimustuses ja täis tohutut indu jätkama alustatut!
Pilte mõnusast surfipäevast näeb järgmiselt lingilt- https://www.facebook.com/media/set/?set=a.10150883430457684.411344.271677312683&type=3

Info:
Koht: Laulasmaa
Tuul: 4-6m/sek
Varustus: Gaastra Pilot 5,0, 192l Goya
Aeg: 2,5 h

"Kaua oodatud algus" 09.06.12

See on tõesti kaua oodatud algus! Sest on enne kuulmatu, et mais vette ei saa. Kuigi jah, mida siin ikka nii väga kiruda, sest eks ma varasematel aastatel olen ka alles mai lõpus vee peale saanud.
No igal juhul on see nüüdseks tehtud! ("Ei kuule aplausi!" ):)
Algas mu päev sellega, et mu kaaslane ei tahtnud kuidagi mõista, et täna me ei lähe koos surfama, vaid, et üks meist seab sammud Laulasmaale, kus tal oli Kristjaniga kõik juba kokku lepitud ja teine läheb oma teiste surfisõpradega Toppu, sest sinna oli tekkinud kuskilt tohutu tuuleprognoos.
Jah, hetkeks ma kõhklesin tõesti, et ehk on mu otsus vale ja peaksin Kristjanile helistama, et ma ei tule sinna, vaid lähen teistega kaasa, kuid siin kohal aitas muidugi mu kohusetunne ja meelekindlus.
Ja ma ei kahetse hetkegi tehtud otsust, sest Laulasmaal oli mõnus!
Meid kogunes sinna oma jagu ports tüdrukuid, kes kõik surfirõõme nautima asusid, iga üks omal moel.
Minu nautimine nägi välja küll rohkem oma väga tugevas tehnika lihvimises, aga sellegi poolest oli hea tunda glissamise kiirust ja tunnet, et käed on pehmelt poomil ja ei kisu ega kisu purje.
Tulles tagasi tehnika lihvimise juurde, siis kevad pani pähe uued mõtted ja lihtne eneseanalüüs näitas, et esimese hooaja ma õppisin, õppisin, õppisin... Lenin, teisel hooajal ma ka õppisin, aga ülejäänud kaks olen ma lihtsalt maha sõitnud edasi tagasi triibutades ilma, et ma oleksin kuidagi oma oskusi täiendanud. Ma ei tea, miks ma ajan taga sellist täisulikkust, aga ma ei taha enam ka lihtsalt niisama kihutada.Võite mind pidada eneskriitiliseks või siis mitte, aga sellise otsuseni ma jõudsin.
Sellest sai alguse minu enese harimise teekond!
Mitte oskamise tundele aitasid kõvasti kaasa RYA windsurfiraamatud, mis ma endale soetasin ja mis on olnud minu ainsaks lektüüriks viimased 3 kuud, kust ma ammutan teoreetilisi teadmisi, kuidas tegelikult surfata. Ja tegelikkuses ma juba ootasin seda aega, et panna kogu läbi töötatud teooria praktikasse.
Jah, ma arvan, et Teil on nüüd nalja nabani, et keegi õpib raamatute järgi surfama, aga nii loll, kui ma ka olen, siis ma oskan selle järgi väga hästi analüüsida, mida ma valesti teen ja ma ausõna siiralt loodan, et minust saab lõpuks paremate oskutega surfar!
Nii, et siis selle asemel, et lihtsalt edasi tagasi kihutada, tegin ma laua peal tugevat mõttetööd loetud Super Seven stance kohta  ja püüdsin teooriat praktikasse rakendada. Ütleme nii, et esimese korra kohta oli see päris raske aru saada, millal ja kuidas mida teha, kuid isegi, kui mul õnnestus lõpuks enda kehaasend õigeks saada, ilma, et ma kogu raskusega tavapäraselt tagumist jalga koormaksin, siis see oli juba suur saavutus.
Ja tegelikult oli päris põnev iseendaga aru pidada sõidu ajal, et kas nüüd on ikka õige või siis ikka ei ole.
Ja ärge arvakegi, et ma endalt selle tohutu õppimisega kogu lõbu ära võtan. Ei võta, sest niisama triibutamine jääb ikkagi, kuid saan seda edaspidi rohkem kontrollitult teha.
Nii palju siis mu esimesest surfipäevast Laulasmaal!
Ah jaa, peale kahte tundi edasi tagasi sõitmist olin nagu narts, sest tegelik tuuleprognoos oli palju parem algselt lubatust ja lõpuks, kui ma enam ei suutnud rannaltstarti tehes oma viiest purje ohjeldada, sain aru, et lisaks väsimusele on väljas ka väga kõvasti puhuma hakanud.
Kus juures samal ajal oli vees 4 algajat tütarlast, kes ilma trotsides hakkama said. Tõeliselt tublid!
Ja ma rõõmustan, et ma Toppu ei läinud, sest seal oleksin ma kurva näoga kaldal passinud ja vesistanud, sest mul endiselt ei ole varustust, millega tormis ellu jääda. :)
Lisaks sain oma asjad Kristjani hoolde jätta, sest lubasin nagu viis kopkat järgmisel päeval tagasi olla.
Tarkus tuleb ju enda peast ülejäänud kehasse saada!

Info:
Koht: Laulasmaa
Varustus: 122l SBKT,Gaastra Pilot 5,0
Tuul: 7-10m/sek
Aeg: 2h