"Tagant järele tarkus" ehk kõiki asju ei ole vaja isiklikult järele proovida! 16.06.12

Tegelikult istun ma hetkel laua taga, valutan oma pead ja mõtlen sügavalt selle üle, mis see õige pealkiri üldse oleks. Jään siiski hetkel selle juurde, mis olemas on, kuigi selle teema võiks ka panna nimetuse alla" Hüper super fantastiline päev täis päikest, koolitust, ära kõrbemist jne."
Alustan sellest, et olin nädalavahetust pikisilmi oodanud, sest lubas võrratut ilma ning minu 2 sõpra, Reelika ja Egle, tuli windsurfiusku pöörata. Selleks sobis ideaalselt Kristjani Surfikool. Seega siis võtsime Kristjani peale ja vurasime varakult Laulasmaale, kus siis aitasime tal kogu varustuse kokku monteerida ja rannale valmis panna. Kl 12 tulid tublid õpilased ja koolitus võis alata. Ilm oli teinud meile tõelise kingituse ning selleks ajaks, kui Kristjan oli teooria ja tehnika näitamisega ühele poole saanud, oli tuul täpselt paras, et algajad vette võiksid minna. Ja muidugi päike, see meie suurim sõber peale tuult!
Rääkisin ise ka veidi oma alguse kogemustest ning mingil põhjusel oli vaja rõhutada, et vahel on võimalik asjaolude kokku langemisel saada mastiga vastu pead. Et olgu nad ettevaatlikud, kui kukuvad.
Et ilm oli ka mulle harjutamiseks hea, siis panin endale kalipso selga ja läksin koos tüdrukutega vette.

Peale seda, kui Kristjan oli tõeterad ette näidanud ja tüdrukud laudadele saanud, jäin neid sinna vaatama ja veidi juhendama, kuidas kergem või parem oleks. Sain muidugi selle eest ka vääriliselt tasutud, sest hetkel kaunistab mu kätt ja pead kaks kena vorpi, mille sain just nimelt sellest, et ei osanud ennast piisavalt kaugele hoida ja see kuramuse mast mulle täpselt näkku lajatas. Mitte, et ma peaksin teisipäeval väga ilus välja nägema oma tütre gümnaasiumi lõpetamisel, aga jah, nagu ma ütlesin, kõiki asju ei ole vaja isiklikult ette näidata. Ma ei teagi mis ime läbi mul normaalselt läks ja pilti taskusse ei visanud. Ehk aitas see, et käe koba peale ette sain või siis see, et veidi tagasi jõudsin astuda, aga kahjuks ei olnud sellest piisavalt abi.
Ja seda ma nüüd siis oma pead siin valutan, päris terve ikka pole. Ei teagi, kas peaks minema arstile näitama või siis ootama, kuniks ise valu lõpuks üle läheb. Loodetavasti ei hakka mõistusele!

Jah, ole aga ise elav näide sellest, mis võib juhtuda!
Kange olen ma küll! Selle asemel, et veest välja minna ja end veidi turgutada, oli mul vaja seal edasi tuterdada. Ja nii ma siis seal toimetasin- vahepeal aitasin tidrikuid järje peale ja vahepeal õppisin oma lauaga manööverdama. Fast tack tuleb juba täitsa hästi, kuigi peale mingit 20 ndat korda tegemist oli kopp ees ja jalad ja käed ei töödanud nii nagu vaja, aga selle vea parandas clew first positsioonis aerutamise harjutamine. Väike vaheldus asjade käigule.
Ja, et kohe päris igav ei hakkaks, lasin Kristjanil endale planing carve gybi sammud ette näidata, sest helicopter bla bla bla tundub hetkel ikka liialt ulme asi õppimiseks.
Mnjah, pean kohe ütlema, et ükskõik mida õppides on kasulik see kohe õigesti õppida, sest hilisemad ümber õppimised on tunduvalt raskemad. Nüüd ma siis olingi täpselt selle juures, et kuna olin oma arunatukesega oma meelest mingit laadi gybi samme varemalt teinud või mis iganes sammud need ka ei olnud, aga igal juhul need takistasid nüüd nende päris õigete tegemist. Kristjan andis õppimiseks taas suure laua ja peale mõnda lisa korda ette näitamist läksin vette neid veel proovima. Mõttega asju läbi tehes, tunnetades ja proovides, on võimalik asjadele ikka pihta saada. Ma sain aru küll, kuidas teha neid spetsiaalseid samme, aga see praam oli nii kuramuse suur, et keerama ta küll ei hakanud siis, kui mul seda vaja oli. Noh õnneks mind lohutati, et see ongi selle suure laua viga, et pöörab hirmus aeglaselt ja tuleb jalgade ja purjega kõvasti kaasa aidata, et asi töötaks. Jah, ma sain mõned kenad korrad selle täitsa tehtud, ilma, et ma oleksin täie auruga vette lajatanud.
Ma ei tea, kas Teile on Teie õpetajad kaldalt karjunud, et ära karda vette kukkuda? Noh, ma just ei karda, aga ma endiselt tahan vee sees viibida võimalikult vähe, sest mulle lihtsalt ei meeldi vesi ja vees olemine ja ma eelistan iga kell mingi variandiga vältida vette kukkumist.
Kõva surfar ja jumala õige spordiala ikka minusuguse veekartja jaoks!
Aga no selline ma juba olen ja mis teha, kui laua peal olla on siiski ülimõnus ja põnev ja adrenaliini rohke! Nüüd mõtlesin küll paar sekundit, kuidas seda sõna õigesti kirjutatakse. Kolm korda ajasin tähed sassi :).
Selliselt siis vee peal ja vee sees olles möödusid tunnid ja peab mainima, et kui mul poleks seda va häda peale tulnud, mida ei saa kalipso sisse peita, siis ma oleksin seal edasi rühmanud. Aga välja see mind veest ajas ja ausalt öeldes oli märkamatult möödunud 4 tundi, mis olid teinud mind lisaks näljaseks ja ma otsustasin lõpetada.
Jah, kahju oli, aga vahel on mõistlik mitte enam teha seda viimast otsa või viimast harjutust, sest iga kord pole võtta rannast kas Andrust või Kristjanit, kes aitaks asju tassida ja vedada.
Mul on küll siiani mu viimased 3 aastat selles osas vedanud, aga eks see teeb ka mõnes mõttes mugavaks ja nii võib asjade kandmise oskuse üldse unustada. Seda ei saa ju ometigi lubada!
Kiire riiete vahetus, kerge eine ja siis võis lihtsalt kaldal pealt vaadata, kuidas algajad kenasti edasi tagasi oma triipe teevad. Mõnus kommuun on meil sinna tekkinud!
Õhtu lõppes nagu ikka Kristjanit kamade kokkupanemisel aidates ja päeva tegemiste üle arupidades.
Jah, oli väga super mõnus päev, kui jätta välja asjaolu, et ära targuta ja ära ole ise kõikide asjade isiklikult läbi tegija, ära unusta päikesekreemi koju, kui Sa lähed randa 8 tunniks , sest põlevad käed ja tulipunane nina ja huuled, lisaks räsitud näole, ei ole kindlasti mitte ühe tütarlapse kaunistamiseks vajalikud.
Info:
Koht: Laulasmaa
Tuul: 4-6m/sek
Varustus: isiklik 122 l+ 4,0 Gaastra Manic/ 225 l RRD+ 4,0m2 Rebel
Aeg: 4h
Pilte koolitusest