"Neljas kord vette" 04.08.07

Tunnen, kuidas jutt sellest, et kui oled andnud surfile sõrme, siis võtab kõik, hakkab tõeks muutuma. Päevad on möödunud ja hinges on imelik rahutus ja ootus. Tean, et täna saan jälle minna.
Autosse istudes valdavad mind külmavärinad ja meeletu ootus.
Kohale jõudes ärevus kasvab, sest ei tea, mis ees on ootamas - kas on lainetus, kas on parajat tuult ja kas ikka julgen? Haige jalg annab endast ikka märku.
Endiselt valitseb lauale ronides jalgade värin...
Aga ma tean, mis tuleb pärast...
Õppisin allatuult pööret tegema.
Info:
Koht: Roosta
Aeg: 2,5 h
Laud:210 Starboard Rio M
Puri: oranz õppepuri 3m2

"Minna või mitte minna" 27.07.07

Jäin ööseks Roostale.
Pidin magama oma telgis, kuid Tarmo oli nii vastutulelik, et lubas mul visata end küliti tema bussi.
Ma ei saanud magada, sest päeva katsumus vees ja valutav jalg andsid endast märku. Ma kuulasin, kuidas meri tuleb kohinaga kaldale ja kartsin. Mõtlesin, et minu surfarikarjäär on läbi, sest mul ei ole julgust sellise loodusjõuga koostööd teha. Mul oli kahju, et minu rõõmust oli saanud hirm.
Lubasin endale, et kui hommikul on samasugune lainetus, siis lõpetan surfamise ja enam vette ei lähe.
Sain siiski veidike sõba silmale ja hommikul silmi avades kuulatasin, kas kohiseb? Kohises ja kurbus sai minust võitu. Otsustasin siiski minna ise vaatama, kui suur on laine ja mida merel on mulle öelda? Minu õnneks oli meri rahunenud ja väike lainetus ei heidutanud mind. Naeratus hiilis näole ja teadsin, et täna lähen siiski uuesti.
Peale hommikusööki arutasime Tarmoga eelmise päeva sõitu ja ma küsisin talt, et miks ta üldse lubas mul minna? Ta ütles, et selliseid nagu mina, kes kohe kartma ei löö, on vähe ja ta tahtis näha mis saab? See oli tema viis selgitada, kas olen asja juures tõsiselt või mitte. See katsetus oleks maksnud mulle mu surfamise, aga ju ta teadis, kui mind sinna sellise lainega lubas. Igal juhul nüüd tagant järele mõeldes tean, et selle korra minek tegi mind väga tugevaks.. Aga mu jalg oli paistes ja marraskil ja sinine ja ma lonkasin....
Kolmandal korral sain kasutamiseks jälle oma lemmik laua ja 3m2 õppepurje. See on kergem, kui juba tavaline õige puri. Otsustasin, et hetkel on kõige tähtsam asjadega vette minek ja sealt välja tulek. See tähendas, et pean selle selgeks saama, et mitte olla jälle samas olukorras nagu päev varem. Ja nii ma harjutasin seal. Vahepeal tegin ka pisut sõitu, sest see tahab samuti harjutamist. Ma olin uhke, sest kukkusin nii vähe vette. Tarmo ütles, et mul on väga hea koordinatsioon. Lisaks kõigele avastasin, et kui surfata, siis kaovad ära kõik mured, mõtted ja ainuke asi ,mis on meelel, on see, kuidas seista, kuidas hoida...Parim teraapia! Minu silmad särasid jälle ja naeratus oli suul....
Info: 3tundi

"Kui armastusest tormise mere vastu saab suur hirm" 26.07.07

Lubasin Tarmole, et olen nüüd alati kohal, kui on paras ilm algajale.
Et olin ikka veel puhkusel, siis otsustasin minna kaheks päevaks. Tahan ju palju harjutada!
Pakkisin kodus kaasa telgi ja magamisasjad ja asusin Roosta poole teele. Tee oli juba tuttav ja eksimise kartust ei olnud.
Ilm oli sombune ja ei rõõmustanud. Kohale jõudes nägin jälle naeratavat Tarmot ja hulgaliselt surfata soovijaid. Meri ei tundunud sõbralik. Tugeva tuule tõttu oli tekkinud suhteliselt suur laine, mis rulludes kaldale tuli. Jänesed ajasid rõõmsalt üksteist taga.
Algajad surfarid otsustasid selliste oludega vette mitte minna. Et mul oli esimesel korral väga hästi läinud, siis ei tekkinud minus suurt kõhklust. Küsisin vaid Tarmolt, et mis sa arvad, kas peaksin minema? Ja kui ta vastas, et mine kui sa soovid, siis oli minu otsus kindel. Panin kalipso selga ja astusin juba omale tuttava laua ja purje juurde. Seekord mulle neid siiski ei antud, veeolud pidid olema karmid. Nii sain omale 210L Starboard Rio M-i ja 3,0 m2 Pride purje.
Kaldal olijad teadsid rääkida, et selleks, et täna siin surfama saada, tuleb ujuda kaldast kaugemale, et laine kohe uuesti tagasi ei tooks. Mis asja? Ujuda? Mu üllatus oli suur ja see tähendas ju väga sügavale vette minekut.
Ma tean oma kangust ja ettevõttlikust ja see ei vedanud mind ka see kord alt. Hirm oli küll! Aga vette ma läksin.
Kui ujuda ei oska, aga ujuma peab, lisaks ühes käes kogu surfivarustus, siis tekib küll tunne, et milleks ma proovin? Sain suure pingutuse peale kaldast kaugemale ja hakkasin proovima. Ronisin lauale ja oh imet...laud kõikus laines nii hullusti, et mul oli raskusi püsti püsimisega,rääkimata purje venitamisest. Lasin laual ennast kõigutada, et saaks kätte ikka selle õige tunde. Tuletasin meelde õpitut ja hakkasin tegutsema.

Kui on lainetus , siis enamasti on puri laine sees ja selle sealt kätte saamine on kohutav pingutus. Proovisin, mis ma proovisin, paaril korral õnnestus isegi poomist haarata, kuid kõikuv jalgealune tegi oma töö ja puri langes vette tagasi. Eks ma pelgasin ka vette kukkuda ja olin see tõttu ettevaatlik. Korraks õnnestus puri tuulde saada, kuid meri soovis mind väntsutada ja selle asemel et sõita, kukkusin hoopis sügavasse vette.

Lisaks sain päris haiget ja jalg mingil põhjusel kipitas. Peale 40 minutit rassimist mõtlesin veest välja minna, sest jõuvarud olid otsa korral ja tõdemus, et täna ei tule midagi välja, sai võitu soovist edasi jääda.
Kui ma oleksin vaid osanud aimata, mis mind veest välja minnes ees ootab, siis ei oleks ma sinna ehk läinudki...
Kõndisin põlvist saadik vette, kus oli rulliv laine ja lahtised vetikad. Ma ei osanud asjadega õigesti veest välja tulla ja ma ei jaksanud enam käe otsas hoida ei lauda ega purje. Ma lihtsalt seisin seal ja laine käis must üle. Mu poom oli nagu pesunöör, sest vetikad rippusid seal küljes, mu juuksed olid saanud juuksepikendused vetikate näol ja mu kalipso meenutas Neptuni rohelist ülikonda. Ja ma ei suutnud ennast liigutada, sest mulle oli öeldud, et enamus varustust lõhutakse ära vette minnes ja sealt väljudes. Mul oli käe otsas 30 000.- varustust ja ma kartsin neid lõhkuda. Taipasin minna sügavamale, kus murdlaine ei ole nii tugev, kuid veest oli vaja ju välja saada.
See oli kohutav, sest tundsin ennast täiesti jõuetuna vee jõu ees. Karjusin Tarmole, et ma ei saa ise nende asjadega veest välja, et lõhun need ära ja et ma ei tule siit välja. Palusin omale kedagi appi, sest minu jaoks oli asi katastroofiliseks muutumas. Tarmo ei saatnud kedagi, sest arvas, et pean sealt ise välja saama.... Ma ei saanud ja lõpuks saatis ta mulle abilise, kes aitas purje ja laua veest välja saada.
Ilmselt ei mõisteta seda, et kuidas ei saa merest välja, aga nii see on ja sellest saavad aru ainult need, kes ise sellises situatsioonis olnud...
Seda, mille sees ma kaldal olin, nimetatakse surfi keeles pesumasinaks.
Jäin liivale istuma, sest jõud oli otsas ja jalg tegi hirmsasti valu. Avastasin, et nahk on maas varvastest kuni põlveni. Olin jäänud kukkudes jalaga masti ja laua vahele. Lisaks olid mu põlved marraskil ja sinised, olin murdnud 3 küünt ja nahk peopesades oli hell.
...minu armastusest tormise mere ja lainete kohina vastu oli saanud minutitega paaniline kartus ja hirm.
Mõttes oli vaid arusaam, et see jääb minu viimaseks korraks, kui lähen surfama...

Info:
Koht:Roosta

Tuul: ca 6m/sek

Puri:3,0m2 Neilpryde

Laud:Starboard Rio M 200 L

Aeg:40 minutit

"Päris esimene kord" 25.07.07

Siin ma nüüd olen- Roostal!
Panen auto parklasse ja sean sammud surfitelgi poole. Vastu jalutab meesterahvas, keda nüüd tean Tarmo Käosaarena. Suur ja lai naeratus võtab mind vastu. Kahtlused hakkavad kaduma, sest ei ole ju võimalik, et keegi nii sõbralik midagi ebameeldivat pakuks.
Räägin kiirelt enda olematutest kogemustest ja teatan, et olin tema koolitustel surfilaagris. Tulin meelde küll. See oli meeldiv!
Et ilm ei luba kunagi venitada, siis alustasime ilma pikema jututa trenazööril harjutamist.
Mul vedas, sest teised ei olnud veel kohale jõudnud ja nii sain täiesti ainuisikulise koolituse osaliseks.
Tuule tugevuse kohta ei oska ma midagi öelda, igal juhul sain nii harjutada, et puri trenazööril ikka püsti püsis. 1,5 tundi möödusid purje sikutades, hoides, samal ajal harjutades jalgade õiget asendit, astumist õigel momendil õigesse kohta. Proovisime allatuult pööret ja purjega nn laua juhtimist. Tundsin, kuidas selg hakkab väsima ja käed ei kuula sõna, pilgud hallile taevale ja veidi lainetes merele ei teinud rõõmsamaks. Mõtetes olin arvamusel, et surf pole minu jaoks. Olen liiga väike ja jõudu napib, et merel rahmeldada.
Seda mõtet ei lastud mul kaua mõelda. Tarmolt tuli teade, et nüüd õpitut vette proovima.
Vaatasin teda, siis merd, halli taevast ja tundsin, et ma ei taha minna. Tean ju, et vesi on alati külm ja märg ja sügav ja ma ei oska ujuda. Ajasin siiski omale kalipso selga ja alustuseks katsusin varbaga vett, kiljatasin, sest see oligi külm... Ma kartsin minna. Seda, et ma ujuda ei oska, ei julenud ma öelda. Sain oma käe otsa 150L Starboard Rio S- i ja 3m2 oranzi õppepurje. Veel oli võimalik põgeneda ja mitte minna...
Uhkus ja liigne soov proovida said võitu. Leidsin ennast paar sammu kaldast kaugemalt taljeni veest. Ja nii see algas!
Ronisin lauale, mis kõikus. Proovisin esmalt tunnetada, mida laud vees teeb, sest trenazöör küll nii ei käitunud. Tunne oli täiesti erinev. Nüüd oli aeg tegeleda purje veest välja saamisega. Tuletasin meelde, mida Tarmo kaldal rääkis ja hakkasin tegutsema. Päris raske oli!
Esimene katse lõppes meeletu paanikaga ülepea vees. Kukkusin seliti sisse ja et põhja ei olnud, olin kindel, et upun...õnneks tuli hetkega teine mõte, et mul on vest seljas ja midagi ei juhtu. Siiski suutsin paanikahoos endale vett suhu tõmmata ja hirm oli väga suur, sellest tulenevalt olin vee peal sekunditega. Kuid vahel võib tunduda isegi sekund tunnina. Et ma jonni ei jätnud, siis ronisin uuesti lauale proovima. Teine katse lõppes samuti vees. Kolmanda katsega sain purje püsti, tehtud vajalikud sammud laua peal ja tõmmata purje tuulde... Ma liikusin...
Kuulsin Tarmo hõiget üle mere, "Krista, sinu esimesed 30 meetrit!" Selleks kõigeks kulus 10 minutit.
See mis nüüd järgnes, seda ei ole võimalik kirjeldada. Mu hing juubeldas, eufooria võttis keha üle võimust ja näol olev totakas naeratus ei lahkunud hetkekski, lisaks juhuutasin kõva häälega üle mere, vallanud emotsioon otsis väljapääsu. Peas oli kelmikas mõte - surf on parem kui seks! Tundsin meeletut rõõmu teadmisest, et mina saan ka hakkama ja et see, millega nüüd tegelema hakkan, pakub mulle ilmselt edaspidi väga väga palju naudingut. Olin leidnud selle, mida igatsesin.
Olin vees kokku 20 minutit ja rohkem ma selle aja jooksul ei kukkunud. Mõtlesin endamisi, kuidas see saab võimalik olla, sest kõik teised leidsid ennast jälle ja jälle veest. Lisaks käis peast läbi mõte, et see polegi ju nii raske kui alguses tundus...
Veest välja minnes ei suutnud ma oma rõõmu endale hoida, Tarmo kartis ümbruskonna pärast, sest kui silmadesära süütaks, siis oleks ümbruskond põlenud. Lubasin olla kohal homme ja kõikidel järgmistel sobivatel päevadel.
Kuna olen selline, kes oma rõõmuemotsioone tahab jagada, siis teel Roostalt koju tagasi kuulsid nii mu vanemad kui õed ja vennad, parimad sõbrad sellest, kuidas ma sain surfamisega hakkama ja mida kõike ma tundsin. Õelt tuli vaid kommentaariks, et sa oled hull, sa ei oska ju ujudagi ja kardad vett. Emalt mure küsimusega, et ega minuga seal vees midagi ei juhtu. Sõbrannad avaldasid soovi järgmisel korral kaasa tulla...
Teadsin, et olin andnud ennast jäädavalt tuulele....
Info:
Koht:Roosta
Tuul:3m/sek
Puri:3,0m2 õppepuri
Laud:Starboard Rio S 150L
Aeg: 20 min

NB! Täna seda kirja pannes, ütles sõbranna Janika, palju õnne, et kirja said, ei läinudki aastat!
Ja teate, viskasin pilgu kalendrisse ja oh imet, täna on 25.07.08. Ma alustasin täpselt aasta tagasi!

"Võitlus iseendaga!" 24.07.07

Laager on selleks korraks läbi.
Mul on puhkus, mille veedan Hiius vanemate juures. Mingil ajal otsustan sealt siiski ära linna tulla, sest mõned tegemata asjad vajavad tegemist.
Ja minu surfamine - ikka veel ootel ja ei midagi! Kahtlused enda suhtes on endiselt väga suured.
Ühel hommikul ärgates tunnen siiski, et nüüd kohe täna võtan selle asja ette ja panen ennast koolitusele kirja või muidu jääbki see tegemata.
Otsustatud, tehtud! Tegelikkus muidugi ei olnud nii lihtne. Otsisin netist võimalikku maili aadressi ja seda leidmata, olin oma tagasihoidlikkuses sunnitud helistama, et ennast kirja panna. Vahel olen ma ääretult arg, kui asi puudutab mind ennast, kuid kuna muud üle ei jäänud, tegin kõne ära. Vastu võttis reibas mehe hääl, kes peale minu tutvustamist küsis, et millal ma tulla saan? Kohe ei olnud enam sobilik, sest õhtu oli käes. Palus järgmisel päeval ühendust võtta, et selgitada, kas on õiged ilmaolud. Peale kõnet kergendus, hirm, eufooria teadmisest, et ma nüüd siis saangi minna, ärevus...
Öö möödus rahutult ja hommiku tunnid ootuses, mis saab? Helistasin ja mulle teatati, et hetkel sajab vihma ja ilm ei ole kõige parem. Lubati peale lõunat tagasi helistada. Igaks juhuks küsiti, kui kaugelt mul on tulla ja kui kiiresti jõuan. Olin kurb ja kahtlev, sest inimestel on tavaliselt kiire ja selles unustatakse tagasi helistada. Olin valmis oma mõtet koolitusele minna juba maha matmas. Lubatud kõne siiski tuli ja selles ka sõnum võimalikult kiiresti kohale minna. Lubasin olla kohal 1h ja 10minutiga.
Hetked ennem teele asumist olid mu elu kiireimad, päfkad, rätik, pusa kotti ja joostes autosse. 140 km tunnis sai sõidetud Roosta poole. Kus see üldse asub? Olin vaid kuulnud, et kuskil Noa - Rootsi kandis. Kõne õele, kes on seal koolis käinud...
Ma ei suuda kirjeldada seda mis toimus mu hinges selle 1h ja 10 minuti jooksul. Igal juhul oli seal kõike - õnne, rõõmu, tahtmist minna, ärevus, hirm, soov tagasi pöörata ja loobuda, jälle rõõm...
...kuid nii ma sinna lõpuks siiki pärale jõudsin...