Õpi surfama! Windsurfi algkoolitused! +3725228018

Laupäev, 24. juuli 2010

"Lohusalu ristsed" 24.07.10

Hommikul Nõval ärgates selgus tõde, et mida pole, see on tuul. Seega ei viitsinud me sinna enam prognoosi ootama jääda, sest nii võib ise prognoosituks osutuda. Sai vähe keeruline lause, aga ega ma selleks kirjutagi, et keegi miskit aru saaks.
Igal juhul olime vässud ja otsustasime ära koju tulla. No juhtus see miski 1 ajal päeval, ära tulemine siis.
Nagu ikka toimivad Murphy seadused endises headuses ja ega seegi kord seaduse märklaud ennast kaua oodata lasknud. Keilas saime kõne Taitsilt, et Nõval puhub ja nemad lähevad vette. No nägime isegi oma vidukil silmadega, et tuult lahmab puhuda, nii mis kole. Kõigele vaatamata otsustasime minna koju ja veidi puhata. Meie õnneks jagus meil piisavalt oidu, etkõik surfiasjad autosse jätta, sest kui ikka natukegi surfar olla, siis ei saa tuult kasutamata jätta. Hakkasin kodus kogu väsimusele vaatamata kiunu ajama, et puhub ja läheme ikka kuskile proovima. Et tuulesuund oli haigelt imelik ja koha valik seetõttu raskendatud, siis otsustasin oma surfiiidolile helistada, lootes, et ta annab suunavaid juhiseid, et kuhu ja mida.
No iidoli( Kristjan Kiisk) peale võib alati kindel olla, kui tal just telefon väljas pole! Seekord ei olnud telefon väljas ja ta oli lahkelt nõus jagama infot, et läheb ise ka kohta otsima, kus sõita saaks. Rääkis Lohusalust, et seal võiks ja lubas kenasti sinna jõudes jagada infot tuule ja muude olude kohta. Tore on see, et ta ei unusta kunagi teha seda, mida lubab ja nii saime varsti kõne, et tuul puhub 10-12m/ sek ja nad lähevad sadama juurest peale. Tagasihoidlikult küsisin, et kuidas seal lainega lood, sest teatavasti pole ma siiani väga suur lainesõidu ekspert ja liiga hästi on meeles mu kogemused, kui mängisin vetika Merineitsit Roosta kaldaäärses pesumasinas.
Kristjan ütles, et pole miskit väga hullu, selline natukene.
Otse loomulikult ei saanud selle kõne peale enam koju jääda ja nii leidsime ennast tohutult vihmasajusest Lohusalust. Varem mulle ei meeldinud vihmaga surfama minna, sest märjaks saab ju. Nüüd, kus ma tean, et tegelikult saab nagu nii märjaks, siis pole vahet, kas sajab ülevalt või kastab altpoolt.
Õnneks polnud vajadust ka purje suuruse üle mõtiskleda, sest kui ikka puhub üle 10m, siis tuleb võtta neljane ja sellega miskit korda saata. Siin kohal pean jälle Kristjanist rääkima, sest ta oli nii suurepärane, et rigas ise mu neljase purje ja taris selle ka vajalikku kohta, kus sai laua ja purje kenasti kokku ühendada.
Nii, mis te arvate, mis vees toimus?
Ma sain väga kiirelt aru, kui erinevad on inimeste hinnangud laine suurusele. Need Kristjani jaoks natukesed lained tähendasid minu jaoks selliseid vallimägesid, et korraks käis läbi pea mõte kohe kaldale tagasi minna. Seda ma siiski ei teinud, sest no kuidas sa oma surfiõpetajale silma vaatad pärast, kui kohe hirmuga plehku paned. Nii ma siis võtsin julguse kokku ja püüdsin nende natikese lainete seast leida vähe siledama koha, et lauale saada. Kujutate ette, ma saingi ja viibisin selles õndsas olekus isegi paar meetrit, kuniks murdlaine must selliselt üle käis, et olin jalad aasas, ise trapetsis, lauaga küliti poomi peal, arvates, et mu õlg on murdunud. No ei olnud, läks hästi ja poomiraibe jäi ka terveks!
Läkastades ja merevett välja öökides sain ennast kuidagi trapetsikonksu otsast lahti, jalad aasadest välja ja püsti. Rõõmu jätkus kuni järgmise laineni, mis viis jalad alt ja kamad mõned meetrid eemale. Ma mõtlesin vaid sellest, et mis valemiga ma peaksin siit uuesti lauale saama, kui ma ei suuda seal isegi omi asju käes hoida ja püsti seista. Lisaks käis endiselt hinges võitlus sooviga kohe kõik sinna paika jätta ja lihtsalt lahkuda. Peas kummitas ka mõte, et siin ma oma asjad ära lõhungi ja kui kõik hästi läheb, siis upun ise ka ära.
Ma ei tea, kus käis see klõks minus, aga ma ei andnud alla ja muudkui proovisin ja proovisin teha veestarti. Iga laine korral kasutasin kavalust ja hüppasin sellega samal ajal õhku, no siis vähemalt ei jäänud ma üleni selle alla ja ikka proovisin. See oli kohutavalt väsitav, see enda ja asjade hoidmine, aga eks eesmärk kannab vilja, kui seda piisavalt soovida. Sain lõpuks lauale ja ka mõned triibud tehtud. Iga triibu lõpus aga hakkas jälle sama jama peale, lisaks olid jalaasad jälle väikeseks kokku läinud ja krdi raske on neid jalaga sellises tasakaaluta olekus parajaks venitada. Mõned korrad ninali käimist võib selle süüks ajada. Peale 2 tunnist rahmimist, kus enamus aega kulus enda vees püsti hoidmiseks, otsustasin siiski asja lõppenuks lugeda, sest keegi peab ju kama veest välja ka vedama. Oi, ma olin väsinud sellest kõigest, aga milliselt hea õppetund! Rõõmustasin ja olin enda üle uhke, et ei loobunud ja et edaspidi mind ilmselt nii väga need lained ei kohuta. Ma fännan täiega, kuidas surfarid laineid kasutada oskavad ja mida neis teha suudavad ja miks mitte selle kõige poole ka ise püüelda? Ja ma ei saa mitte ütlemata jätta, et mul on Kristjan... :)
Info:
Koht: Lohusalu
Tuul: 10-12m/sek
Puri/laud: GM 4,0, SBKT 122L
Aeg: 2h

Kommentaare ei ole: