Nivea Surfilaager Nõval 12 - 15.07.07

Alustasin oma reisi neljapäeva hommiku poole, sest teatavasti pidi laagri avamine toimuma kl12 päeval. Ma ei olnud kunagi varem Nõval käinud ja nii nautisin teel olles kaunist loodust ja ilusat ilma. Teadsin, et seal võib tekkida probleeme parkimisega, kuid ma ei tulnud selle pealegi, et pean oma auto jätma 2 km kaugusele , võtma oma asjad, istuma väikebussi peale ja sõitma sellega laagrisse. Selliselt oli korraldatud autode parkimine ja eks ma mõistan korraldajaid, sest kuhu ikka panna meeletul hulgal autosid ja tähtis on, et surfikamaga rahvas laagrisse sisse pääseks. Nii ma siis laagrisse jõudsin nagu kaamel oma asju tassides.
Väike hirm oli nahas, et üksi ja kas see oli ikka nii hea mõte. Väikebussist välja astudes komistasin kohe ühe tuttava otsa ja lõunat süües tutvusin toredate noormeestega, kes olid ääretult üllatunud, et laagris üksi olen ja nii nad mind oma tiiva alla võtsid. Aitasid üles panna telgi ja muretsesid terve laagri aja, et minuga kõik korras oleks.
Laagris oli meeletul hulgal rahvast, ilm oli mõnus ja tegevust jätkus. Hommikuti sai tehtud aeroobikat, lõunal kuulatud erinevaid surfikoolitusi ja õhtud veedetud sõprade/tuttavate seltsis.
Jalutasin palju rannal, võtsin päikest, tutvusin inimestega, jälgisin surfarite tegemisi ja sain osa kogu laagrimelust. Mõnus oli!
Kõige põnevam oli see, et nägin nüüd ära ka selle, millised lohed tegelikult välja näevad. Olin neid ju ainult kaugelt eemalt õhus näinud. Naeran siiani selle üle, kuidas ma mõtlesin, et mis asjad need liival on, et kas tuule varjuks pandud või miks...Igal juhul saabus selgus kui nägin, et neid üles tuulde lasti..siis taipasin, need ongi need lohed...
Kui rääkida minust ja surfamisest, siis tegelikult ei olnud Nõval sellel ajal algajate ilma ja hinges oli endiselt tugevamaks tundeks see, et ma pole veel valmis.
Mingil hetkel rannal seistes kõndis mööda üks meesterahvas kes küsis, no kas vette ka? Eks ma ütlesin, et veel ei tunne, et tahaks. Nii ta siis ütles, et kui tunne pole õige, siis polegi vaja minna. Samuti ütles, et ta teeb koolitusi Roostal ja võib panna mind 2 tunniga vee peal sõitma. Imestasin selle üle, kuid lubasin igal juhul ühendust võtta ja minna sinna proovima...
Minu huvi oli üles köetud!
Mu hinge on jäänud sellest laagrist meeletul hulgal võrratuid hetki, kaunid päikeseloojangud, rand täis erinevaid laudu, purjesid, lohesid, lippe, telke...inimesed, kaaslased, sõbralikud naeratused... Ja laagri lõppedes oli mul kahju, et see kõik juba läbi sai...kuskile jäi ootus järgmise laagri järele...
Ja teadmine, et järgmine aasta olen jälle kohal ja lootus, et saan täita oma ühe salaunistuse - olla laagris tõelise surfarina...

"Kuidas ma jõudsin mõtteni minna Surfilaagrisse!" 2007

2007 aasta suve algus.
Käin endiselt rannas kaasa elamas teistele surfaritele. Ja ikka veel ei tea ma täpselt, mida tahan. Sõbralt olen kuulnud palju muljeid eelmise aasta surfilaagri kohta ja nii juurdub minus mõte- minna sellel aastal samuti surfilaagrisse. Ehk ma seal õpin midagi...
Oli mul vaja sinna minekuks kaaslasi? Võite arvata, et mitte. Ikka pea ees tundmatusse ja täiesti üksi. See muideks kasvatab julgust.
Tegelikult ma teadsin, et ma ei jää seal päris üksi, sest oli teisigi minejaid. Ja nii ma omale neljaks päevaks asjad kaasa pakkisin. Sõit laagrisse võis alata!

"Kui hirmud saavad võitu" 2006

Pean minema ajas veidi tagasi, tegelikult juba 2006 aasta suvesse, sest sellest ajast alates võin öelda, et minu igatsus sai lõpuks omale raamid.
Kui sinu ümber ei ole inimesi, kes sulle huvitava hobiga tegelevad, siis on raske leida endas jõudu, et minna ja ise teha. Minu õnneks oli mul inimene, kes tegeles sellega, mida nimetatakse surfamiseks. Ja nii saabus valgus, teadmine, mis surf endast kujutab.
Vaatasin endiselt Stromkal lohesid, kuid käisin ka temaga kaasas jälgimas neid, kes merel laua ja purjega. Põnev oli ja huvitav ja suur soov ise proovida. Õhku jäi rippuma küsimus - kas laud või lohe?
Ja ega ma teadnudki vastust, sest mõlemad on veespordialad ja minul ei ole veega olnud kunagi sooja suhet. Kardan vett ja sügavust lapsest saadik ja ujuma ei ole suutnud mind keegi siiani panna. Nii ma siis lihtsalt vaatasin ja vaatasin ja nautisin teiste tegemisi...
Hirm vee ees sai sellel korral võitu...

"Teekond windsurfi imelisse maailma!"( Lugu kirjutatatud ajalehe väljaande jaoks..)

Õues on torm. Kõik istuvad kodus, kuid mitte nemad – surfarid...ning mina,
kes ma leian end ikka ja jälle vee äärest, surfarite tegemisi jälgimas, endal hinges igatsus millegi järele.
Igatsusest saab lõpuks tõde – tahan olla üks nende seast!
Kuidas, kus, millal...küsimustele ei tule lõppu...
Teen algust 2007 juuli, Nivea Surfilaagris – mõned tunnid teooriat. Praktika jaoks ei ole julgust. Imetlen endiselt kaldalt. Kas nii jääbki?
Laagrimelus õnnestub tutvuda surfikoolitaja Tarmo Käosaarega, kes lubab panna kahe tunniga vee peal sõitma.
Vanasõna: „Annad sõrme, võtab käe.“ tundub asjakohane.
10 päeva hiljem saan kõne sobiva ilma kohta, kihutan teadmatuses kohale, ärevus on võimust võtmas...kas tõesti... Roosta!..Ootamas on rõõmsameelne Tarmo oma trenazööriga.
1,5 tundi harjutamist, võõrsõnad, tundmatud terminid, info küllus, väsimus kätes ja järjest süvenev kahtlus, et see pole vist ikka minu jaoks...
Korraldus trenazööril õpitut vees proovida tekitab veel suurema kahtluse.
Kalipso seljas, laud ja puri käe otsas ei julge ma isegi iitsatada, et vesi on minu jaoks alati külm, et ma ei oska ujuda ja, et kardan paaniliselt sügavat vett.
Hirmu alla surudes, jalad värisemas leian ennast kõikuvalt laualt. Mis pidi see puri nüüd olema peab?...hetk hiljem ülepea vesi ja kohutav paanika – upun! Ei uppunud, päästevest tõi pinnale.
Mõned korrad veel vee ahmimist ja 10 minutit hiljem kandub üle vee Tarmo hõige:“Krista, sinu esimesed 20 meetrit!“
Hing tahab seest välja hüpata, juubeldan ja juhuutan kõva häälega üle mere, pulbitsev rõõm on otsatu ja totakas naeratus ei taha suult minna, kardan ümbruskonna pärast, mine tea, äkki silmade sära süütab...midagi on juhtunud...minuni jõudis teadmine – ma saan hakkama!!!
Taban end vallatult mõttelt- surf on parem kui seks!
Kas nii lihtne see ongi?
Ei ole!- Edasi on hommikul ärgates esimene pilk õue, tuule korral valus tõde – tuleb olla kella viieni kontoris. Mis saab edasi? Kas tuult jätkub? Kas ilm püsib? Päeval piinavad kõned Tarmolt, kes teatab, et väljas on miljoni dollari ilm. Töö jääb seisma ja kujutluses on vaid soov juba minna. Kella kukkudes tormamine autosse, pöörane kihutamine Roostale, tee peal kõne lapsele küsimusega, kas saab ise hakkama, kohale jõudes avastus – oih ma olen rannas kostüümi ja kõrgete kontsadega...
...Sinikad, marrastused, murtud küüned, vetikad suus, silmades, juustes, uppumise oht purje all, vigane jalg masti vahele jäämisest, võitlus lainetega, pikale veninud õhtud, väsimus, auto meenutamas prügilat ja elamine liivakasti... ja selle kõige krooniks meeletu õnnetunne igast läbitud meetrist, rõõm järjest vähem ja vähem vette kukkumisest, otsatu elevus ja rahulolu teadmisest, et minust on saamas surfar...
Kevad 2008 – kasvav ärevus tunne, ootus, mõtted , mida ja kuidas sellel hooajal, kas laenutan varustust edasi, matemaatilised tehted ja tõde – vajan enda varustust. Kui suur laud, puri? Kas piisab ühest või võtan kaks? Kas kasutatud või uued? Meeletu info, pakkumised, kõhklused, kõned Tarmole, otsingud erinevates surfipoodides. Ja siis ma leian ta, oma uue 122L surfilauast kallima.Lisaks sellele 2 purje, masti, poomi ja kõik muu, mis ühel surfajal olemas peab olema.
Nüüdseks olen sõitnud 15 tundi Eestis ja 12 tundi Dahabis, oma iskliku lauaga kokku 4 tundi, saan hakkama purje rigamisega, oskan lauda juhtida sinna kuhu soovin, teen kaldalt starti, pauti ja harjutan trapetsis sõitu, olen EPLi liige, mul on mu isiklik purjenumber ja palju fantastilisi surfaritest sõpru, olen minetanud paanika hood sügavas vees ja kartuse külma vee vastu...
Olen õnnelik, et julgesin proovida ja mul on midagi, millest rõõmu tunda...
See on olnud minu hirmude jaoks tohutu eneseületus, aga siin ma olen, julgustamaks Teid, kes Te soovite surfimaailmast osa saada..

Muuseas, ujuda ei oska ma endiselt!