"Clew first.."12.06.12

Oeh, kus minul tuleb nüüd alles seda võõrkeelset sõnavara! See on see, kui eesti keeles ei tea sõna seletusi või kas neid üldse iga asja kirjeldamiseks olemaski on?
Igal juhul oli meil eile tähtis päev ja puudus vähe sellest, et ma oleksin selle kuskil söögikohas või siseruumides veetnud. Õnneks sai mere ja tarkuste tagaajamine minust võitu ja püüdsin ka Andruse mõtted kenasti looduse rajale lükata ja nii me siis läksime jälle Laulasmaale Kristjani juurde Surfikooli.
Eks minu mõte liikus muidugi suunal meri võrdub vesi, mille peal harjutada ja ei saanud ilusat õhtut niisama raisku lasta. Tarisin kõik oma nodi kaasa ja otsustasin need üldse edaspidi sinna jättagi, sest kui mu plaan vähegi vett pidav on, siis tahaks kõik õhtud edaspidi seal veeta. Jah, Arcticsport jääb ühest kliendist küll suveks ilma, aga usun, et ega see neid eriti morjenda!
Alguses kohale jõudes tundus, et polegi kedagi, aga rannale lähemale jõudes nägime päris mitut purje edasi tagasi siksakitamas.
Et aega mitte raisata, panin kiirelt riided selga ja läksin vette. Küsite, et mis mõttes ma oma varustuse kokku panekust ei räägi? No Kristjan andis mulle taas ühe praami oma laevapargist ja ka purje, nii, et pääsesin väga lihtsalt ja väikese ajakuluga.
Millest siis õhtu koosnes?
Et olin Kristjanile varemalt näidanud oma RYA raamatust asju, mida ma tahtsin selgeks saada, siis ta tegi ettepaneku, et õpiksin clew firstis sõitma, enne, kui hakkan õppima clew first beachstarti.
Ta muidugi uuris, kas ma üldse olen varemalt selliselt surfanud, aga kus ma siis olen? Muidugi pole.
Nii ta siis näitas vees ette, kuidas see asi peaks käima ja andis ülesandeks, et ühele poole sõites harjutan clew firsti, teen tacki ja siis tagasi ning siis jälle tacki ja taas clew first, et ei hakkaks igav ja ei muutuks asi väga üksluiseks.
Tegin siis selliselt paar tiiru ära, kui tundsin, et 225 l laud on kerge kui lind ja liigub absoluutselt iga õrna puudutuse peale risti. Nii palju ma ikka surfist juba jagan õnneks, et aru saada, see asi pole teps mitte õige, sest ühte praami ei ole võimalik nii lihtsalt liikuma panna. Ja no saingi selguse majja- uim oli minekut teinud!
Seda siis esimest korda minu surfi ajaloos. Küll on hea, et ma ainult põlvist saadik vees olin sellega.
Igal juhul hakkasin siis tuldud teed tagasi sammuma ja leidsin uime üles. Helkis teine kenasti vee seest mulle vastu. Korjasin selle üles ja Kristjan pani selle uuesti alla, sest see oli lihtsalt lambist ära tulnud, ei trööbanud mööda kive.
Minu manöövrid said jätkuda!
Peab mainima,et 225 l laua juhtimiseks ilma sverdita kulub päris palju energiat, sest see kurjam kipub hirmsasti külg ees lainega kaasa minema ja allatuult ära kanduma. Aga ega ma jonni ei jäta ja oli see ka hea laua juhtimise tehnika õppimiseks, sest ma võtsin seal seilates vastu otsuse, et ma põhimõtteliselt ei hakka kuskilt tagasi jalutama, vaid seilan ikka punktist a punkti b ja siis uuesti a-sse tagasi ilma kõndimata. "Walk of shame" võib jääda kellegile teisele!
Mingil hetkel ma vees olles tundsin, et mul on juhe koos ja ma ei suuda nagu enam aru saada, mis pidi ma seda purje pean üldse käes hoidma või mida tegema, et see oleks clew first asendis. Läksin siis randa tagasi ja Kristajn küsis mult lihtsalt, et kas Sa tead, et mida Sa just tegid? Ma ütlesin, et ei, ma ei saa enam üldse aru, mida ma teen seal vees. Selle peale ta naeris ja ütles, et selle tiksumise ajal olin hakkama saanud duck gybiga või midagi taolist, pean uuesti üle küsima, sest see nimetus ei jäänud mulle isegi meelde. Ma ei olnud kindlalt mõistuse juures, sest ma ei saanud isegi aru, millest ta rääkis, aga no kui ma hakkama sain mitte teadlikult, siis vist tasuks ehk teinekord panna rohkem tähele, mida ma üldse vees teen.
Et mind veel rohkem segadusse ajada, siis ta avaldas arvamust, et peaks meile, mulle ja Andrusele veel helicopter tacki kah õpetama. Mõned terminid kõlavad just täpselt nii ulmeliselt nagu see just seda ongi, aga eks põnev ju ka!
Aga minu jaoks oli seda kõike ilmselgelt liiga palju, kuigi ma vahepeal harjutades tundsin, et see suur laev mu all hakkab mul mugavustsooniks muutuma ja, et ilmselgelt oleks aeg oma laua peale üle kolida.
Selle teadmisega ronisin ma veest välja, sest kook ja kuum tee ootasid rannas sööjaid joojaid.
Kõikidega koos sai siis seal mõnusalt keha kinnitatud, aidatud Kristjanil kõik staff kokku pakkida ja seejärel ilusa päikeseloojangu saatel õhtuga hüvasti jäetud!
Jah, oli jälle mõnus olemine!
Info:
Koht: Laulasmaa
Tuul: 4-7m/ sek
Varustus: 225l RRD, 4,0 Rebel
Aeg: 1h

"Balleti tund" 10.06.12

Tunne on, nagu läheksin esimest korda kohtingule. Tegelikult läksin ju kõigest jälle Laulasmaale, et alustada tacki õpinguid. Aga nii suur soov oli RYA piiblist loetud asju ise proovida, et ärevus oli laes.
Päike paistis ja ilm soosis igati balleti tunni tegemist. Olin isegi arvamusel, et ma harjutan ainult kaldal ja ei lähegi vette.
Panin oma kama kokku ja tants liival võis alata. Kristjan näitas ette, kuidas astuda, kuhu astuda, millal ja kuidas vahetada käsi poomil. Jah, tema tehnika vastas suures osas sellele, millest olin lugenud ja pilte vaadanud.
Nüüd siis oli minu kord proovida! Peab ütlema, et sellel ajal, kui Kristjan tegi 3 sammu, sain mina tehtud ühe, sest ma tegin neid erilisi samme, mida nimetatakse shiftinguks, üli aeglaselt ja suure püüdlikkusega, et tehnika kohe ikka õige saaks, sest hiljem on musklimälu raske parandada.
Nii ma siis astusin seal masti ette ja proovisin olla selles õiges asendis. Ma ei teagi, kui palju ma seal edasi tagasi astusin või mitu kilomeetrit läbisin, aga lõpuks ma tundsin, et olen vist küllalt seda siin kaldal harrastanud ja lähen ikkagi vette ka proovima, sest teatavasti käitub laud vees ikka hoopis teisiti, kui maa peal.
Panin siis omale ürbi ümber, sest minu jaoks on Eesti vees bikiinides olemine liialt külm ja hakkasin asjadega vette minema. Kristjan hõikas mind tagasi ja ütles, et ole nüüd "hea mees" ja võta ikka suur laud. No mis mul saab olla laevnikuks olemise vastu ja nii sain enda käsutusse 122 l asemel 192 l Goya.
Appi, milline võrratu tantsuplats! Astu kuhu tahad, ei mingit kõikumist, ei ümber minekut, veel vähem ohtu vette kukkuda! Taas sain aru, kui õige on ütlemine, et alusta ja õpi õige varustusega.
Mu varustus polnud muidugi 100% õige, sest 5m2 puri pole just minu suguse tillukese inimese jaoks kõige parem keerutamise vahend, aga ma siiski harjutasin sellega, kuigi jah, peab tõdema, et käed olid lõpuks ikka päris väsinud ja minu meelest varvasteni välja veninud.
Naljakas oli sellise praamiga sõita, aga ka hea ja turvaline ja nii ma siis seal harjutasin- vaata ette, kuhu Sa minna tahad, esimene jalg masti ette, raskus esimesele jalale, shifting ja astumine teisele poole lauda samal ajal käed poomil liikumas ja purje poolt vahetades.
Jah, ma olin endaga rahul, sest mul ei läinud silme eest raamatust nähtud pilt õigest positsioonist ja mulle tundus, et ma saan ka sellega hakkama. Vaja on vaid palju palju harjutada!
Igal juhul olen ma oma teisest surfipäevast sellel hooajal, väga vaimustuses ja täis tohutut indu jätkama alustatut!
Pilte mõnusast surfipäevast näeb järgmiselt lingilt- https://www.facebook.com/media/set/?set=a.10150883430457684.411344.271677312683&type=3

Info:
Koht: Laulasmaa
Tuul: 4-6m/sek
Varustus: Gaastra Pilot 5,0, 192l Goya
Aeg: 2,5 h

"Kaua oodatud algus" 09.06.12

See on tõesti kaua oodatud algus! Sest on enne kuulmatu, et mais vette ei saa. Kuigi jah, mida siin ikka nii väga kiruda, sest eks ma varasematel aastatel olen ka alles mai lõpus vee peale saanud.
No igal juhul on see nüüdseks tehtud! ("Ei kuule aplausi!" ):)
Algas mu päev sellega, et mu kaaslane ei tahtnud kuidagi mõista, et täna me ei lähe koos surfama, vaid, et üks meist seab sammud Laulasmaale, kus tal oli Kristjaniga kõik juba kokku lepitud ja teine läheb oma teiste surfisõpradega Toppu, sest sinna oli tekkinud kuskilt tohutu tuuleprognoos.
Jah, hetkeks ma kõhklesin tõesti, et ehk on mu otsus vale ja peaksin Kristjanile helistama, et ma ei tule sinna, vaid lähen teistega kaasa, kuid siin kohal aitas muidugi mu kohusetunne ja meelekindlus.
Ja ma ei kahetse hetkegi tehtud otsust, sest Laulasmaal oli mõnus!
Meid kogunes sinna oma jagu ports tüdrukuid, kes kõik surfirõõme nautima asusid, iga üks omal moel.
Minu nautimine nägi välja küll rohkem oma väga tugevas tehnika lihvimises, aga sellegi poolest oli hea tunda glissamise kiirust ja tunnet, et käed on pehmelt poomil ja ei kisu ega kisu purje.
Tulles tagasi tehnika lihvimise juurde, siis kevad pani pähe uued mõtted ja lihtne eneseanalüüs näitas, et esimese hooaja ma õppisin, õppisin, õppisin... Lenin, teisel hooajal ma ka õppisin, aga ülejäänud kaks olen ma lihtsalt maha sõitnud edasi tagasi triibutades ilma, et ma oleksin kuidagi oma oskusi täiendanud. Ma ei tea, miks ma ajan taga sellist täisulikkust, aga ma ei taha enam ka lihtsalt niisama kihutada.Võite mind pidada eneskriitiliseks või siis mitte, aga sellise otsuseni ma jõudsin.
Sellest sai alguse minu enese harimise teekond!
Mitte oskamise tundele aitasid kõvasti kaasa RYA windsurfiraamatud, mis ma endale soetasin ja mis on olnud minu ainsaks lektüüriks viimased 3 kuud, kust ma ammutan teoreetilisi teadmisi, kuidas tegelikult surfata. Ja tegelikkuses ma juba ootasin seda aega, et panna kogu läbi töötatud teooria praktikasse.
Jah, ma arvan, et Teil on nüüd nalja nabani, et keegi õpib raamatute järgi surfama, aga nii loll, kui ma ka olen, siis ma oskan selle järgi väga hästi analüüsida, mida ma valesti teen ja ma ausõna siiralt loodan, et minust saab lõpuks paremate oskutega surfar!
Nii, et siis selle asemel, et lihtsalt edasi tagasi kihutada, tegin ma laua peal tugevat mõttetööd loetud Super Seven stance kohta  ja püüdsin teooriat praktikasse rakendada. Ütleme nii, et esimese korra kohta oli see päris raske aru saada, millal ja kuidas mida teha, kuid isegi, kui mul õnnestus lõpuks enda kehaasend õigeks saada, ilma, et ma kogu raskusega tavapäraselt tagumist jalga koormaksin, siis see oli juba suur saavutus.
Ja tegelikult oli päris põnev iseendaga aru pidada sõidu ajal, et kas nüüd on ikka õige või siis ikka ei ole.
Ja ärge arvakegi, et ma endalt selle tohutu õppimisega kogu lõbu ära võtan. Ei võta, sest niisama triibutamine jääb ikkagi, kuid saan seda edaspidi rohkem kontrollitult teha.
Nii palju siis mu esimesest surfipäevast Laulasmaal!
Ah jaa, peale kahte tundi edasi tagasi sõitmist olin nagu narts, sest tegelik tuuleprognoos oli palju parem algselt lubatust ja lõpuks, kui ma enam ei suutnud rannaltstarti tehes oma viiest purje ohjeldada, sain aru, et lisaks väsimusele on väljas ka väga kõvasti puhuma hakanud.
Kus juures samal ajal oli vees 4 algajat tütarlast, kes ilma trotsides hakkama said. Tõeliselt tublid!
Ja ma rõõmustan, et ma Toppu ei läinud, sest seal oleksin ma kurva näoga kaldal passinud ja vesistanud, sest mul endiselt ei ole varustust, millega tormis ellu jääda. :)
Lisaks sain oma asjad Kristjani hoolde jätta, sest lubasin nagu viis kopkat järgmisel päeval tagasi olla.
Tarkus tuleb ju enda peast ülejäänud kehasse saada!

Info:
Koht: Laulasmaa
Varustus: 122l SBKT,Gaastra Pilot 5,0
Tuul: 7-10m/sek
Aeg: 2h

Talvesurfi eufooria 03.03.2012

Kaks talve on möödunud lubaduste tähe all ja kolmandat ei julenud enam samal viisil mööda saata. Eks igatsus ja suur puudus surfi järele pani ka tegutsema. Kaua Sa ikka kodus surfiasju üles lae alla pakituna vaatad ja suvest unistad?

Keerutasin käes Kalevi visiitkaarti ja kirjutasin talle väikese kirja sooviga teda Harku ääres külastada. Jäin vastuse ootele!

Vastust oodates möödus töönädal ja reede õhtul hakkasin juba vaikselt lootust kaotama, et soov üldse õnnestuda võiks. Nii siis juba mõtlesin, et kas tõesti möödub nädalavahetus kodu orjamise tähe all, kuid võta näpust, helises telefon ning sealt kostis meeldiva häälega küsimus, et noh, kas oled homseks surfamiseks valmis? See lause meenutas väga seda, kuidas mu õpetaja Tarmo mulle ikka armastas tööpäeva keskel helistada ja teatada, et Roostal on miljoni dollari ilm! No kuidas ma siis ei olnud valmis, muidugi olin!

Oi, kuidas ma seda ootasin! Kohe nii väga, et mina, kes ma armastan hommikuti kaua põõnata, olin kell pool 8 üleval ja valmis minema. Erutuse ja ootuse tunne olid mind üleni endasse haaranud!

Ma ei mäletanud enam, kui piinarikas on asjade vedamine ühes korterelamu trepikojas, eriti, kui elada kolmandal korrusel ja terve trepikoda on täis erivat laadi laste sõidutamisevahendeid. Õnneks võib öelda, et lauda ei olnud vajadust vedada ja samuti kõike muud kola. Ja ausalt öeldes oli isegi asjade vedamine seotud mingit laadi eufooriaga, sest meeles mõlkus ainult see, et kohe kohe varsti saab ja eks Andrus tegi selle põhilise veoteenuse ära ka.

Kell pool 11 päeval Harku äärde jõudes võttis meid vastu ilus päikeseline kevadilm ja rõõmus Kalev, kes kohe tuule ja jää oludega kurssi viis. Ilm oli perfektne harrastamaks talisurfi suusakelguga.

Ma ei tea, millele me mõtlesime, aga turvalisus see küll ei olnud, või oli meil siis mõte, et küll paar tunnikest niisama ka hakkama saab! Igal juhul ei tahtnud Kalev kuuldagi, et me ilma kiivriteta jääle läheme ja nii jagas ta meile oma varudest kiivrid. Mina sain kohe erilise hoolitsuse osaliseks, sest sain lisaks veel põlvekaitsmed ja trapetsi, mille olin heas usus ise koju jätnud.

Purje rigades valdas jätkuvalt õnnetunne nagu läheks esimest korda merele oma uute asjadega.

See on see, kui pole tükk aega saanud! Eks igaüks mõtleb nüüd ise oma rikutuse astmelt, et mida pole saanud :). Igal juhul oli nii nii mõnus oma 5 ruudune armastus kokku saada. Kus juures oli teine küll väheke kokku kuivanud, aga jõu ja ilu numbreid tehes saime selle kenasti rigatud. Ja eks jää andestab rohkem, kui vesi.

Lisaks Kalevile oli juba jää peal ka sõber Skaut, tegelikult küll siis Indrek, kes ka kiirelt teada andis, kus ja kuidas sõita on.

Seejärel mõned õpetussõnad Kalevilt, kuidas kelguga toime tulla ning surf võis alata.

Ma mõtlen, et mulle, kui väikesele inimesele meeldib vist karjuda, et ennast nähtavaks teha või on see tegelikult seotud hoopis sellega, et tekib adrekas ja emotsioonid enda sisse ära ei mahu. Igal juhul peale esimest triipu teisel pool järve, ehmatasin ma kaluritel kõik kalad õnge otsast ära, sest ma ei saanud jätta kuidagi kõvahäälselt hõiskamata, et krt, küll on mõnus ja issand, kui hea tunne! No nagu pooletoobine seal keset järve karjumas! Ega jah, need kalurid mind just kõige helgema pilguga ei vaadanud, aga ma olin õnneks ka nende löögi ulatusest eemal.

Peab veel mainima, et tee talvel nii palju trenni, kui tahes, ikka on esimene surfitriip selline, mis võtab keele ripakile ja lõõtsutama. Aga ma ajan selle ka adrenaliini kaela, nii, et pole põhjust mind nõrgukeseks pidada.

Oma kunagisele talisurfi kogemusele tuginedes olin arvamusel, et trapetsiga pole miskit peale hakata, aga, et see mul juba ümber keha oli mässitud, siis teine triip tagasi läks trapetsi seltsis. Küll vaevaliselt purje sikutades ja rebides, aga siiski trapetsis.

Ja no nüüdseks ma juba tean ka, et tuleb trapetsi otsi liigutada, kui käed väsima kipuvad või tunne justkui vale on. Aitas see teooria mind ka sellel korral ja oeh, midagi pole parata, meeletu heaolutunne valdas varvastest juusteotsteni.

Kelguga manööverdamine sai ka kiirelt selgeks ja ei mingit veestarti, ei purje kangutamist, elu nagu lill!

Ja nii me seal siis hulgakesi koos järvel kilomeetreid mõõtsime, ikka edasi ja tagasi.

Tulles mõeldud poolteisest tunnikesest olemisest sai kolm, sest lihtsalt ei raatsinud ära minna. Viimane tunnike sai küll veidi tuulega jõudu katsutud, sest oli teine võtnud heaks ilmutada ka veidi mehisemat olemust. Nii siis laperdas puri mu käes päris kõvasti ja sõit toimus ainult uks lahti olekus. Korra käisin ninali ka, sest ei saanud jalgu piisavalt kiiresti aasadest välja. Kukkumine ei olnud õnneks valus ja ei pidurdanud minu entusiasmi.

Siiski tuleb tõdeda, et kui ise ei oska õigel ajal ära minna, siis ilmutavad ennast väsimusest tekkida võivad vead ja ega see sõit siis ka enam sama meeldivalt suju.

Oli ilmselgelt aeg õhtule ära minna ja jätta omale veidi jõudu, et asjad kokku pakkida.

Minu sõit lõppes muidugi ääretult huvitava fiaskoga. Sest kuidas Sa ikka nii lahkud, et teistele pole showd teinud. Et siis millest jutt käib?

Just enne, kui hakkasin hoogu maha pidurdama, avastasin, et otse mu ees on vägagi kena jäine põlve kõrgune küngas, millele otsa sõitu ei oleks ma suutnud kuidagi vältida ja nii ma siis otsustasin, et lihtsam on kelk hüljata ja lasta sel oma soodu toimetada. Ma ei tea, mis valemiga ma kelgult maha sain, aga üks kena käed pikalt ees, kõhuli ja põlvedele maandumine see oli. Kelk muidugi kimas suure hooga edasi, puri püsti. Kuniks see siis üle künka hüppas ja maha prantsatas. Heli, mis tekkis, oli kõrvadele valus kuulata.

Selgitanud välja selle, et mu enda luud on terved ja ma saan kõndida, kimasin oma asjade juurde, et teha kindlaks, kas need ikka peale sellist mõnusat mäehüpet ka terveks jäid. Jah, olid õnneks terved, kuigi ega ma luubiga masti üle ei vaadanud.

No nüüd oli kohe päris selge, et ei ole enam mõtet kauemaks jääda.

Pakkisime oma lõbusõiduvarustuse kokku ja läksime ära!

Kaleviga jäi kokkulepe, et ta helistab, kui jälle Harkul toimetamas on, sest ma tahan kindlasti veel minna!

Ja kõikidele teistele, kes Te tahate proovida, võtke ühendust Kaleviga, sest see on suurepärane võimalus tutvuda purjesurfiga ilma, et raiskaksite oma jõuvarud purje veest välja tirimise ja veest lauale ronimise peale.

Kalev tegutseb Harku järve ääres, sõudebaasi territooriumil.

Tema kontaktid järgmised- tel. 58230082.

Hinnad järgmised- kelgu laenutus 5.- / h

Taglas + kelk 10.-/h

Lisaks pakub ta koolitust!

Täna on mul kõik kohad haiged, aga ma olen väga väga rõõmus ja nüüd ei olegi nii raske oodata esimest vette saamist!

Fuerteventura 18.01- 27.01.12

Et tegu pole reisiblogiga, siis ei hakka kirjeldama oma reisi. Siiski pean mainima, et see õnnestus absoluutselt hästi, kui välja jätta tõsiasi, et tuulega ei vedanud ja surfata ei saanud!
Küll aga võib seda nimetada tutvumiseks surfamise võimalustega.
Surfikohtade poolest on see saar lausa imeline, sest annab võimaluse harrastada kõiki erinevaid surfistiile. Ole Sa lohetaja, purjelauasurfar või lihtsalt lainesurfar, kõikide jaoks on kohti, lainet ja tuult. Ja kamade rendivõimalustest ei tule puudu. Võiks öelda, et Fuerteventura on üleni üks suur surfimeka.

Tohutu mulje jättis Rene Egli Center( http://www.rene-egli.com/), kus kamadeks olid 2012 a. purjed ja lauad. Ja neid ei olnud seal mitte vähe - 400 lauda ja 1000 purje. Kohe väga kahju oli, et tuult polnud piisavalt.
Endamisi ma igal juhul imestasin, et ma pole kuulnud, et eestlased seal surfamas käiksid. Ometi pole sinna saamine ei keeruline ega hinnalt kallis.
Meie kasutasime Ryanairi, mis viis Tallinnast Weeze 10.- euri ots ja Weezest Fuertele 31.- eur ots. Jah, mõlemal otsal oli vaja veeta öö kas lennujaamas või hostelis, kuid see ei teinud seda reisi oluliselt kallimaks ega ebamugavamaks. Reisisime me küll vaid käsipagasiga, aga isegi sinna suutsime oma kalipso sisse suruda.
Et sellel korral jäi surfamata, siis lubasime, et läheme sinna tagasi, kuid siis juba veidi tuulisemal ajal!:).
Kui keegi huvitub, milline see saar välja näeb, siis klik lingil viib Sind saarele!