"Four Dimensions" esilinastusest räägiti juba ammu aega tagasi ja kui ikka vähegi surfihuviline olla, siis igal juhul kinno kiskus. Nii minagi oma kaaslasega Sõprusesse sammud seadsin. Olin püüdlikult enne poolt 7 kohal ja kohtadel filmi algust ootamas. Mille peale ma ei osanud tulla, oli see, et Papal on varuks eeskava, mille käigus üks ääretult loomasõbralik, karmilt alkoholismi vastu võitlejast karusnahku kandev vanem provva külvab kõikidele kohalolijatele elutarkust. Tema kaaslane ilmselt oli juba elutarkustega kursis ja pidas paremaks selle aja väljas trepil mööda saata. Pea 20 minutit kestnud eeskava saab võtta kokku järgmiselt st mina siis tubli õpilasena panin kõrva taha ja kuulasin hoolega, mida ühel teadjal minust vanemal inimesel öelda on. Kõlas see järgmiselt - aeg on raha! Ja kuidas meie noored inimesed ei oska oma aega hinnata. Et tema ei ole alkohoolik ja joob ainult vett. Ütlusest - "Tark ei torma", ka õigeks ajaks kinno mitte, arvas ta, et see on ropendamine! Lisaks sain teada, et tuleb nõuda valjuhäälselt kompensatsiooni ja seista oma PÕHIMÕTETE eest, sest meie ülejäänud seda mitte ei teinud.
Ja asi ei olnudki ju mitte selles, et film algas hiljem, vaid selles, et elus on põhimõtted! Mina nüüd püüan ka neid järgida, et kui windguru ikka näitab, et kl 15 päeval hakkab puhuma ja kui krt ei hakka, siis ma kavatsen esiteks mere ääres ikka kõva loengu maha pidada ja luban artikli kirjutada, et kuidas mind on petetud ja kuidas mulle ei sobi joogiks ei kapten morgan ega energy drink. Muidugi peab siin kohal mainima, et provva kaaslane tituleeris meid kõiki alkohoolikuteks, sest eelpool toodud joogid olid kinokülastajatele kättesaadavaks tehtud.
Ma ise usun, et Papa ehk ei olnud kursis, et tädi nii hoogsa esinemise teeb ja see talle ühe surfifilmi maksma läheb, sest kes see ikka tahab tasuta esineda. Aga vähemalt me kõik nüüd teame poole tunni aja maksumust ja oleme järgmine kord targemad. Aitäh karvasele tädile esinemise eest ja Papale filmi näitamise eest!
Film ise oli hea ja terve selle aja olid mul külmavärinad ja kananahk. No alati tekivad, kui ma mõnda surfifilmi vaatan. Ei teagi, kas see tuleb kaasa elamisest või sellest, et unistan ise kunagi samasid asju osata. Igal juhul jäime me rahule ja oma 30.- eek eest sain rohkem, kui alguses loota julgesin. Ja muuseas Papa, filmil ei olnud tõlget, et kui võtaks selle teema ka üles... võimalik, et tarbijakaitset on sellest ka juba teavitatud :). Kui pole, siis teen seda ise ja tulen siis poodi filmi järele, mille te ilmselgelt peaksite mulle kompensatsiooniks andma, sest ma joon ka ainult vett :) hahaaaaaa.....
Meenutamaks seda meeldivat etteastet, panen siia Hanno filmilõigu! Tänud Hanno!
http://hlmobile.blogspot.com/2009/12/4d-esilinastuse-huumor.html
neljapäev, 10. detsember 2009
"Aitäh Hooaja lõpupeo korraldajatele" 05.12.09
Juba sai öeldud, et mulle/ meile Margitiga need ühised üritused meeldivad. Ja ausalt öeldes ei viitsi ma vingumisega tegeleda teemal, et rahvast oli vähe, et pilet oli kallis, et joogid maksid ja ööbimine. Pigem olen ma rõõmus, et organisaatorid võtsid vaevaks ürituse organiseerida, raisates selle peale oma ajaressursse ja närve ja nägid vaeva, et kõik saaks kenasti tehtud. Oleks ju võinud olla kuskil pimedas ööklubis, vaadata öökivaid mitte surfaritest külalisi ja olla naisena murjamite ihaldusobjektiks.Kuna ma alkonoolikuid ei fänna ja kiimaseid pigisid samuti mitte, siis mulle sümpatiseerib , et korraldatakse eraldi üritus spetsiaalses kohas. Seega, suured tänud tegijatele! Oli tore, mõnus ja hubane ja basseinis tantsimise vastu ei saa miski. :)Meie Margitiga oleme rahul ja peo headus sõltub ikka ka iseendast! Kõikidele rahulolematutele - pange pea tööle ja aidake kaasa edaspidiste ürituste korraldamisel.
Photo by Jaanus Ree.
neljapäev, 3. detsember 2009
"Peaaegu kohal - kaua oodatud surfihooaja lõpupidu"
Mulle meeldib see traditsioon, et hooaja algust ja lõppu tähistatakse. Mõnus on näha surfikolleegasid, keda pole tükk aega kohanud, ajada niisama surfijuttu, muljetada olnud surfihooajast, olla rummine ja pidune.
Aga mitte ainult! Mulle meeldib olla ka peo korraldamise köögi poolel!
Igal juhul on mu kostüüme mind kapis ootamas ja taasnägemiseni laupäeval Laulasmaal!
Aga mitte ainult! Mulle meeldib olla ka peo korraldamise köögi poolel!
Igal juhul on mu kostüüme mind kapis ootamas ja taasnägemiseni laupäeval Laulasmaal!
neljapäev, 19. november 2009
"Haiguslugu"
Lugeja soovil tuleb siia lühikokkuvõte surfari seljanärvipõletikust! :)
Lähen veidi ajaloos tagasi ja teatan, et ma pole üldiselt haige inimene, st pean ennast terveks purikaks, mitte kala ja jääpurikat ei pea silmas. Ot, ja haige inimese all pean silmas siis kehaliselt haige olemist, mõistuse osas on mul haigus kindlaks tegemata.
Kuupäev, mis sai saatuslikuks oli 4 okt. ja sellest surfi korrast saate lugeda teisest artiklist. Siiski pean nüüd lisama, et nii palju mul tol korral oidu polnud, et koheselt veest tulles riided seljast visata. Arvasin, et piisab paksust jopest märgade hilpude peale, selleks, et võtta kaamera ja kõvasid tegijaid vähe pildile saada. Pole vaja vist mainida, et sellest sai alguse minu haiguse võidukäik minu kehas.
Ühel kaunil hommikul tundsin voodis olles, et alaselg on täis tuima valu ja kuskil ei olnud kirjas valemit, mis moodi peaks jalad alla saama. Kuna see tunne oli pisut hirmutav, siis arvasin, et kõikse targem on minna Mustamäele traumapunkti. No sain sõbra abiga kohale. Seal kulus nii paar tunnikest, kuniks nägin tablool oma numbrit vilkumas. Komberdasin vastuvõtule. Seal sain kuulda seda, kuidas ma küll nii noorelt olen sellisesse haigusesse jäänud(ei täpsustatud, mis haigusega üldse tegu on) ja et ilmselt ei saa ma enam oma elupäevade lõpuni mitte millegagi tegeleda ja lisaks siis läheb mul edaspidi vaja kindlasti juhendajat, kes ütleb, mida ma teha tohin ja mida mitte. Seega siis võisin ennast maha kanda , kui elujõus persooni. Mingid tabletid kirjutati ka kaasa, pidid olema traditsioonilised ravimid. Enne lahkumist julgesin igaks juhuks küsida, et mis haigus mind on rünnanud? Vastati, et Teil on jalas närvipõletik. No väga tore! Lisati, et me võime Teile kohe süsti teha, kui valu on väljakannatamatu. Igaks juhuks ma sellest loobusin ja püüdsin sealt kiirelt pääseda.
Olin siis nädal aega haigete karkude peal, kuni selgus, et mu valu, mis pidi olema jalas, on kolinud hoopiski ülaselga ja traditsioonilised tabletid pole sootuks mitte aidanud. Selle teadmisega läksin perearsti juurde, kes peale minu kuulamist ja tõdemist, et ma olen surfar, mind pikema jututa neeruhaigeks tunnistas. See ei olnud enam naljakas, sest minu teada on neerud ala seljas ja mitte ülal. Lõpuks saime kokkuleppele, et mul on ikka ilmselt seljanärvipõletik ja mulle kirjutati välja järgmised tabletid ja soovitati määrida mingi salviga.
Haiguse võidukäik hakkas tasapisi taanduma, aga päris ära ei läinud. Ronis teine aga muudkui mööda keha üles poole, kuniks mu kael oli nii kange, et seda polnud võimalik keerata.
Minu õnneks on olemas Facebook ja seal mõned tuttavad surfarid, kellest siis üks samuti seljavalu kurtis ja ravimeid otsis. Tema sai abi hobusesalvist ja 5-st õllest. Ma jätsin õlled vahele ja mäkerdasin salviga. Nüüd siis olen jõudnud nii kaugele, et käin sall kaelas, olen alustanud oma tavapäraste trennidega ja püüan vabaneda kangekaelsusest. Ei saa ju olla, et mul on küljes tõbi, millest jagu ei saa. No pole eriti õpetlik lugu, aga ilmselt ma edaspidi enam märgade riietega mööda randa ei kalpsa. Ja ärge unustage hobesesalvi... :)... ja eks ma kevadel vaatan, kas ma olen krooniline või mitte :)
Lähen veidi ajaloos tagasi ja teatan, et ma pole üldiselt haige inimene, st pean ennast terveks purikaks, mitte kala ja jääpurikat ei pea silmas. Ot, ja haige inimese all pean silmas siis kehaliselt haige olemist, mõistuse osas on mul haigus kindlaks tegemata.
Kuupäev, mis sai saatuslikuks oli 4 okt. ja sellest surfi korrast saate lugeda teisest artiklist. Siiski pean nüüd lisama, et nii palju mul tol korral oidu polnud, et koheselt veest tulles riided seljast visata. Arvasin, et piisab paksust jopest märgade hilpude peale, selleks, et võtta kaamera ja kõvasid tegijaid vähe pildile saada. Pole vaja vist mainida, et sellest sai alguse minu haiguse võidukäik minu kehas.
Ühel kaunil hommikul tundsin voodis olles, et alaselg on täis tuima valu ja kuskil ei olnud kirjas valemit, mis moodi peaks jalad alla saama. Kuna see tunne oli pisut hirmutav, siis arvasin, et kõikse targem on minna Mustamäele traumapunkti. No sain sõbra abiga kohale. Seal kulus nii paar tunnikest, kuniks nägin tablool oma numbrit vilkumas. Komberdasin vastuvõtule. Seal sain kuulda seda, kuidas ma küll nii noorelt olen sellisesse haigusesse jäänud(ei täpsustatud, mis haigusega üldse tegu on) ja et ilmselt ei saa ma enam oma elupäevade lõpuni mitte millegagi tegeleda ja lisaks siis läheb mul edaspidi vaja kindlasti juhendajat, kes ütleb, mida ma teha tohin ja mida mitte. Seega siis võisin ennast maha kanda , kui elujõus persooni. Mingid tabletid kirjutati ka kaasa, pidid olema traditsioonilised ravimid. Enne lahkumist julgesin igaks juhuks küsida, et mis haigus mind on rünnanud? Vastati, et Teil on jalas närvipõletik. No väga tore! Lisati, et me võime Teile kohe süsti teha, kui valu on väljakannatamatu. Igaks juhuks ma sellest loobusin ja püüdsin sealt kiirelt pääseda.
Olin siis nädal aega haigete karkude peal, kuni selgus, et mu valu, mis pidi olema jalas, on kolinud hoopiski ülaselga ja traditsioonilised tabletid pole sootuks mitte aidanud. Selle teadmisega läksin perearsti juurde, kes peale minu kuulamist ja tõdemist, et ma olen surfar, mind pikema jututa neeruhaigeks tunnistas. See ei olnud enam naljakas, sest minu teada on neerud ala seljas ja mitte ülal. Lõpuks saime kokkuleppele, et mul on ikka ilmselt seljanärvipõletik ja mulle kirjutati välja järgmised tabletid ja soovitati määrida mingi salviga.
Haiguse võidukäik hakkas tasapisi taanduma, aga päris ära ei läinud. Ronis teine aga muudkui mööda keha üles poole, kuniks mu kael oli nii kange, et seda polnud võimalik keerata.
Minu õnneks on olemas Facebook ja seal mõned tuttavad surfarid, kellest siis üks samuti seljavalu kurtis ja ravimeid otsis. Tema sai abi hobusesalvist ja 5-st õllest. Ma jätsin õlled vahele ja mäkerdasin salviga. Nüüd siis olen jõudnud nii kaugele, et käin sall kaelas, olen alustanud oma tavapäraste trennidega ja püüan vabaneda kangekaelsusest. Ei saa ju olla, et mul on küljes tõbi, millest jagu ei saa. No pole eriti õpetlik lugu, aga ilmselt ma edaspidi enam märgade riietega mööda randa ei kalpsa. Ja ärge unustage hobesesalvi... :)... ja eks ma kevadel vaatan, kas ma olen krooniline või mitte :)
teisipäev, 17. november 2009
"Sügis või siis pigem eelmäng tulevale talvele"
"Sügis - uduilmadega, päike väsind silmadega
vaatab nukralt maha, pilvedesse peidab end.
Kinni uks ei keegi sega,
istun kambris enesega...."
Selliselt kirjeldan oma tegemisi, olemisi olnud poolteise kuu kohta. Viimane surf 4-ndal oktoobril jäi selle aasta viimaseks. Kust kurjam pidin ma teadma, et külm oli suutnud pugeda naha vahele ja hakkas seal oma päi asju korraldama. Korraldas suisa selliselt, et sain tunda taaskord, kuidas käib töö Eesti meditsiiniasutustes. Ei hakka pikalt seletama ja sellega teis stressi tekitama :).
Siiski tuvastati mul kõige selle käigus kenake seljanärvipõletik, mille käes ma siiani veidi vaevlen. Seega olin sunnitud loobuma nii vee peal toimetamistest, kui maa pealsetest trenni tegemistest. Niu niu...:). Lisaks sain teada, et olen ilmselt ainus surfar, kes pole kuulnud hobusesalvist :). Nüüd siis tean selle olemasolust samuti.
Minu õnneks pole veel lombid jääs ja surfist vaba aja saab kulutada mõtetele algavast talvesurfi hooajast. Plaanis on hankida omale isiklik kelk ja hakata sellega tegusid tegema. Tegelikult hangime me kaks kelku, sest Margit soovib seda samuti. Ja eelmise aasta kogemus näitas, et kahe peale ühte kelku laenutada pole mõtet, lihtsalt ei jõua seda va kuuma kraami kanistritega sooja saamise eesmärgil kaasa vedada. Kelgu pakkujatel on lubatud endast märku anda :)
Ja kohe kohe on ju lõpupidu tulemas....ja hooaja kokkuvõte tahab ka tegemist...
vaatab nukralt maha, pilvedesse peidab end.
Kinni uks ei keegi sega,
istun kambris enesega...."
Selliselt kirjeldan oma tegemisi, olemisi olnud poolteise kuu kohta. Viimane surf 4-ndal oktoobril jäi selle aasta viimaseks. Kust kurjam pidin ma teadma, et külm oli suutnud pugeda naha vahele ja hakkas seal oma päi asju korraldama. Korraldas suisa selliselt, et sain tunda taaskord, kuidas käib töö Eesti meditsiiniasutustes. Ei hakka pikalt seletama ja sellega teis stressi tekitama :).
Siiski tuvastati mul kõige selle käigus kenake seljanärvipõletik, mille käes ma siiani veidi vaevlen. Seega olin sunnitud loobuma nii vee peal toimetamistest, kui maa pealsetest trenni tegemistest. Niu niu...:). Lisaks sain teada, et olen ilmselt ainus surfar, kes pole kuulnud hobusesalvist :). Nüüd siis tean selle olemasolust samuti.
Minu õnneks pole veel lombid jääs ja surfist vaba aja saab kulutada mõtetele algavast talvesurfi hooajast. Plaanis on hankida omale isiklik kelk ja hakata sellega tegusid tegema. Tegelikult hangime me kaks kelku, sest Margit soovib seda samuti. Ja eelmise aasta kogemus näitas, et kahe peale ühte kelku laenutada pole mõtet, lihtsalt ei jõua seda va kuuma kraami kanistritega sooja saamise eesmärgil kaasa vedada. Kelgu pakkujatel on lubatud endast märku anda :)
Ja kohe kohe on ju lõpupidu tulemas....ja hooaja kokkuvõte tahab ka tegemist...
Tellimine:
Postitused (Atom)