Õpi surfama! Windsurfi algkoolitused! +3725228018

Neljapäev, 2. juuni 2011

Õnne nimeks on gliss 30.05.2011

Ei suutnudki uskuda, et ebaõnnestunud korrale Topus võiks järgneda nii kiirelt nii meeldiv õhtu.
Õhtu sellepärast, et kontorirott peab oma töö enne ära tegema, kui mere äärde saab. Terve päev sai WG- st oletatavat tuult vaadatud ja närviliselt oodatud.
Nüüd ma töötan Männikul ja siit ikka annab Püünsisse uhada. Vaatamata kõikidele kesklinnast töölt lahkuvatele autode hordidele, jõudsin sinna enne, kui Margit Lasnamäelt. Kõigest 40 minutit kulus. Teel sinna vaatasin kõikuvaid puudelatvu ja tekkis tunne, et see tuul ei olegi nii tugev, kui algselt arvasin. Mere ääres autost väljudes oli sama tunne ja nii ei tekkinud ka küsimust, millega mere peale minna. No eks ma küll küsisin lähedal olevalt noormehelt, et millega tema läheb, kuid vastus 6,5( oli vist?), andis selgelt märku, et minu 5,0 peaks olema ideaalne. Jutt käib siis purje suurusest, kui keegi aru ei saanud.
Tirisin aga asjad muru peale ja hakkasin rigama. Minu ülimaks rõõmuks oli mu kokkukuivanud puri taas oma eelmise aasta mõõtudes ja väikese harjavarrega, just nimelt, loete õigesti, sain kerge vaevaga purje lõpuni ise, jah täitsa ise, peale tõmmatud. Tegelikult ajab mind siiani närvi see, et mu rigamiskaigas on kaduma läinud, sest see oli asendamatu riistapuu. Tuleb ilmselt minna Surfhouse Intsu juurde head nägu tegema, ehk õnnestub siis uus hankida.
Nüüd siis selle kõige tähtsama juurde - ma arvan, et nii mõnedki pidid kuulma kiljatust, kui ma vette läksin, sest no ausõna, see ei olnud nüüd küll ühele rasvatule tütarlapsele paslik paik. Vesi oli jube külm, aga võtsin vaevaks ära kannatada!
Nabani veest lauale ja sõit võis alata. Esmalt siis kenasti uimega madalasse kinni, et tuleks ikka meelde, et vahel on mõistlik jälgida, kui sügav vesi parasjagu on. Siis uuesti kaldalt start ja Aegna poole. Oi jah, tänan Sind, kes Sa leiutasid windsurfi ja glisseerimise!!!
Selle aasta esimene gliss võttis jalust nõrgaks ja nii ma siis seal merel laua peal kõikusin, püüdes teha oma lapsekingades pauti. Need pöörded ei hakka mul ilmselt kunagi tulema, sest ebameeldiv tunne vette kukkumisest ei lase eriti midagi hulljulgelt õppida. Samas
pean mainima, et kohe järgmist triipu tehes olin nii tubli, et ajasin mõlemad jalad aasa. No välja tuli ja nii hästi, et rõõmuhõige läks tuulega teele. Siiski ei olnud ma mitte üldse rahul oma paremal halsil sõiduga, aga, et olin tegelikult oma esimesel korralikul sõiduõhtul, siis ei hakanud pead vaevama ei trapetsiotste ega millegi muuga. Lihtsalt nautisin ja kõik. Kuigi jah, järgmise päeva jõutreeningu mõtte matsin maha.
Ma kaeban ka- lohesurfarid kiusasid :). Ja mu jalaaasad, need kurjamid andsid taas teada, et nad ei kuulu just kõige paremate klassi ja et ilmselgelt tuleb mul need välja vahetada. Oli siis vaja neil kohe seda esimesel korral meelde tuletada.
Enda kiituseks võin öelda, et h ja 15 minutit läksid lennates, kuniks ma tundsin, et näpud võib shampuse jahutamiseks klaasi panna. Oli ilmselgelt aeg veest välja minna.
Rääkides mu sõbrannast Margitist, siis tema jaoks oli see samuti üks väga hea päev. Nimelt sai ta esimest korda trapetsisse. Oh seda õnne!
Ja kui juba kiitmiseks ja tänamiseks läks, siis täname noormees Indrekut, kes oli ennast meie kõrvale parkinud ja kelle teeneid me kohe kasutama hakkasime ning otse loomulikult meie Urmast, ilma kelleta me enam surfi ette ei kujuta. Seekord siis saatis ta meid oma kullipilguga merele, valvas ja pakkus pärast oma bussi garderoobiks.

.... ja Virgo on tagasi!

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Muideks, Indrek on vana skaut, kes on alati valmis nii nõu kui jõuga :)
Btw, väga kihvt blogi sul, lugesin huviga. Peaksid raamatu kirjutamisele mõtlema...

Terv,
noormees Indrek

Surfipiiga ütles ...

Aitähhid Indrek! Kui surfamine välja ei tule, siis tuleb kirjutamisega tegeleda :)