Esmalt kirun maa põhja selle, kes mõtles välja põiepõletiku, sest just seda ma kurjam põdesin. Mille tõttu läks mitte vähe häid surfi päevi aia taha. Olin juba hirmul, et ei saagi see hooaeg enam vette. Ja kopsutuberkuloos on ka vist maad võtmas :).
No igal juhul olid mul peas mõtted, et kas läheb hullemaks või läheb üldse ära.
Teadsin, et nädalavahetuseks lubab tuult ja nii sai reede õhtul ennast korralikult üleval peetud. Laupäeva hommikul peksti mind kl 9 üles ja käsutati autosse, sest oli ju vaja minna Toppu ja mitte Püünsisse, mis oleks iseenesest lähemal. Mõtlesin, et kui vesi on külm ja ilm kehva ja padi on paha ja tekk torgib, et siis haaran kaasa kaamera ja püüan miskit või keskit pildile püüda. Tee peal raalisin jälle oma purje valiku üle, aga et olen harjunud oma viiesega ja see tundub kergemini käsitletav, kui neljane, siis otsustasin, et kui 10-t meetrit ei puhu, siis lähen sellega.
Toppu jõudes selgus, et lubatud tuult väga polegi, aga ilm on päikeseline. Seega siis kiirelt kama kokku ja vette. Teised olid küll arvamusel, et viiene jääb paljuks, sest tuul muudkui tõusis. Aga eestlase jonn lõi välja ja nii läksin ma sellega vette. Ülejäänud kaader- Andrus, Taits ja Ülo jäid kaldale ootama tugevamat tuult. Veetase oli väga palju tõusnud ja nii sai suht kalda lähedalt kohe lauale ja minema. Kahjuks puhus tuul otse sisse, mis tähendas, et sõita tuli pidevas külglaines. Esimesi triipe tehes tundus, et ma pole ikka väga ammu nii aeglast surfi harrastanud. Surf võrdus köiel kõndimisega, tasakaaluks puri. Otsustasin samuti oodata, kuniks tuul tugevamaks muutub. Minu ja kõikide teiste õnneks hakkaski mingi aja pärast rohkem puhuma. Nüüd siis taas vette ja peab mainima, et mingil hetkel oli merel selline raju, et ma ei saanud enam aru, kas ma lendan või surfan, sest kiirus oli meeletu. Pautide tegemisest ei tulnud midagi välja, sest tuul rebis purje käest ja laine loksutas selliselt, et ei saanud aru ööd ega mütsi. Minu jaoks oli see esimest korda olla nii tugeva tuulega ja viiese purjega merel. Igal juhul olin ma lõpuks väsinud, sest nii kaua kuniks puri oli käes ja sõiduasendis, nii kaua oli kõik timm, aga kui see vette kukkus, siis vajasin kraanat, et see lainest kätte saada. Ei kujutanud ettegi, et üks puri saab nii raske olla. Lisaks oli Topus heina niidetud ja vette laotatud ja see tahtis vägisi kõik minu uime järel tolkneda. Mis tähendas, et iga triibu järel pidin purje vette laskma ja heina kokku riisuma. Järgmine kord võtan reha kaasa, siis ei pea riisumise tarbeks uime kasutama. See rikkus muidugi päris kõvasti sõidu mõnu, sest eks me kõik tea, mis moodi laud glissi läheb, kui heinapall uime järab. Veestarti ma proovima ei hakanud, sest vesi tundus ikka päris jäine, kuigi oli ilmselt 12 kraadi ringis. Paremal halsil vaevas endiselt jala tagumisse aasa saamine. Püüdsin seda korvata sellega, et läksin kaldale ja tegin aasa suuremaks. Muuseas, toimis küll :). Kus juures ilma jalaaasasi kasutamata ei oleks ettegi kujutanud sealset kihutamist.
Peale 3 tunnist naudingutega vahelduvat võitlust tunnistasin enda luustiku ja lihasgrupid ebapädevaks edasi tegutsema ja otsustasin asuda surfilaualt kaamera taha.
Tulemus on siin - http://picasaweb.google.com/kristakarik/SurfTopus27092009#
Tegelikult oli väga mõnus päev ja olen jälle rikkam teadmiste poolest, et võin oma viiese purje autost välja koukida ka suurema tuulega, kui seda on 8m/sek. Olen ikka kõvasti arenenud :)!
Infoks:
Koht: Topu
Tuul: 8-10m/sek, puhangud 12m
Aeg:3h
1 kommentaar:
Very nice picture! Poetic, light and sweet.
Thank you.
Postita kommentaar