Lähen jälle veidi ajas tagasi ja räägin ühest tähtsamast asjast, seoses minu uue hooaja algusega. Siin kohal minu suured tänud sõbrannale, Jane Aluvele, kes kutsus mind liituma Fansurfi klubiga. Mõte tundus mõistlik ja kuna keegi pole rohkem soovi avaldanud minuga koostöö tegemisel, siis sai vastu võetud otsus liituda. Seega olen ma sellest hooajast alates ametlikult Fansurfi klubis tööl windsurfi algkoolituse instruktorina.
Minu põhikohaks on Kakumäel olev klubi.
Skeptikutele ja muidu halvasti arvajatele teadmiseks, et olen omapäi õppinud palju teooriat intruktorina töötamiseks ja kasutan koolituste tegemisel juba teist hooaega RYA poolt väljaantud materjale.
Aga rääkides koolitustest, siis 29-ndal oli minu selle aasta esmane koolitus, mille käigus sai vee peal seilama pandud lätlane, nimega Jurgis.
Koolituse lõpuks suutis ta seilata soovitud suunas, oskas teha pööret ja kõike muud, mida koolituse käigus õppisime.Väga andekas õpilane!
esmaspäev, 8. juuli 2013
" Uue kama proovipäev" 28.06.13
Polegi midagi väga kirjutada. Panin asjad kokku ja läksin proovima, mida uus laud endast kujutab.
Tuult oli imevähe, aga sellest piisas, et aru saada, et see laud õnneks kannab. Ma ei tea, miks ma üldse teisel arvamusel olin? Siiski on ta nii palju väiksem, et mugavustsoonist tuleb väljuda.
Ega ma ei viitsinudki väga tuuletus olus niisama seista, sest teatavasti on purjele toeks olemine tunduvalt raskem, kui puri sulle toeks on. Ja kohe päris esimesel korral ei hakanud enese edasiarenemist kah tegema. Siiski proovisin ära, kuidas on tacki teha. Jah, tuleb ennast kiiremini liigutada ja seista vähe rohkem masti lähedal, kui ma harjunud olin, aga kõik muu tundub suht sama olevat. Jah, jalgade tööd nõuab, aga seda ma juba teadsin! Ei ole hullu midagi!
Info:
Koht: Kakumäe
Tuul: kuni 3m/ sek
Varustus: Gaastra Pilot 5,0m2, RRD 110 Firemove
Aeg: 30minutit
Tuult oli imevähe, aga sellest piisas, et aru saada, et see laud õnneks kannab. Ma ei tea, miks ma üldse teisel arvamusel olin? Siiski on ta nii palju väiksem, et mugavustsoonist tuleb väljuda.
Ega ma ei viitsinudki väga tuuletus olus niisama seista, sest teatavasti on purjele toeks olemine tunduvalt raskem, kui puri sulle toeks on. Ja kohe päris esimesel korral ei hakanud enese edasiarenemist kah tegema. Siiski proovisin ära, kuidas on tacki teha. Jah, tuleb ennast kiiremini liigutada ja seista vähe rohkem masti lähedal, kui ma harjunud olin, aga kõik muu tundub suht sama olevat. Jah, jalgade tööd nõuab, aga seda ma juba teadsin! Ei ole hullu midagi!
Info:
Koht: Kakumäe
Tuul: kuni 3m/ sek
Varustus: Gaastra Pilot 5,0m2, RRD 110 Firemove
Aeg: 30minutit
kolmapäev, 3. juuli 2013
"Rigamise kunst" 19.06.13
Veidi ajas tagasi minnes, siis peab ütlema, et võtsin oma pisukese teadmiste hoolealla need samad tüdrukud, kellest minu blogis juba eelnevalt juttu on olnud.
Hoole all olemine on tähendanud nende ja minu jaoks seda, et juba enne, kui tekkis plaan nendele isiklik sõiduvarustus organiseerida, sai testitud nende teadmisi kõige selle kohta, mida merele minnes ja olles võiks teada. Ei hakka siin kohal sellest rääkima, kui teadlikud nad asjadest olid, kuid ütlen seda, et selle kontrolli käigus sai selgeks ka see, millist varustust nad võiksid vajada.
Seega, peale testimist, on nende varustus kohal, ristsed tehtud ja nüüd juba on järg jõudnud selleni, et mitte keegi teine enam, ei pane neile asju kaldale valmis, vaid nad peavad sellega täiesti iseseisvalt hakkama saama.
Mäletan, kuidas ma ise, oma uue purjega mässasin ikka päris mitmeid kordi, enne, kui sain pihta, mis moodi peavad otsad mastijala ja purje vahel käima. Mitte ei tahtnud see manööver mulle meelde jääda.
Nüüdseks olen valmis pea igat purje üles rigama v.a udupeened kammidega, aga õnneks on väga erinevate süsteemidega asju käest läbi käinud. Ja teadmine, mis mulle pähe raiuti, seisneb lihtsas lauses" Ükski ots ei tohi olla risti!". See teadmine teeb asja hulga lihtsamaks.
Rigamise koolituse tegime Tiina juures koduõuel, kus on mõnus muruplats. Harutasime kõik asjad pakendist lahti ja usin õppimine võis alata.
Midagi pean ikka veel ütlema, no on krdima ilusad purjed ja poomid, kohe kadedus tuli peale, mõeldes oma päevinäinud Piloti peale. Aga see selleks, küllap ma sõidan ühel heal päeval oma asjad ka sellisesse seisukorda, et vajan uusi. Aga seniks imetlen teiste omasid.
Kunsti harrastamisele kulus paar tundi, mille käigus tütarlapsed möllasid harutada lahti, kinnitada, harutada lahti, kinnitada, kuniks jäi enam vähem meelde, mis järjekorras, kuhu, kuidas ja mil viisil panna.
Ma imetlen nende tragidust ja mul on nende üle väga hea meel! Nad on tublid ja asjalikud!
Mere ääres näeme, kuidas kunsti tegemine korda on läinud ja kui palju üks mälu suudab talletada! :)
Hoole all olemine on tähendanud nende ja minu jaoks seda, et juba enne, kui tekkis plaan nendele isiklik sõiduvarustus organiseerida, sai testitud nende teadmisi kõige selle kohta, mida merele minnes ja olles võiks teada. Ei hakka siin kohal sellest rääkima, kui teadlikud nad asjadest olid, kuid ütlen seda, et selle kontrolli käigus sai selgeks ka see, millist varustust nad võiksid vajada.
Seega, peale testimist, on nende varustus kohal, ristsed tehtud ja nüüd juba on järg jõudnud selleni, et mitte keegi teine enam, ei pane neile asju kaldale valmis, vaid nad peavad sellega täiesti iseseisvalt hakkama saama.
Mäletan, kuidas ma ise, oma uue purjega mässasin ikka päris mitmeid kordi, enne, kui sain pihta, mis moodi peavad otsad mastijala ja purje vahel käima. Mitte ei tahtnud see manööver mulle meelde jääda.
Nüüdseks olen valmis pea igat purje üles rigama v.a udupeened kammidega, aga õnneks on väga erinevate süsteemidega asju käest läbi käinud. Ja teadmine, mis mulle pähe raiuti, seisneb lihtsas lauses" Ükski ots ei tohi olla risti!". See teadmine teeb asja hulga lihtsamaks.
Rigamise koolituse tegime Tiina juures koduõuel, kus on mõnus muruplats. Harutasime kõik asjad pakendist lahti ja usin õppimine võis alata.
Midagi pean ikka veel ütlema, no on krdima ilusad purjed ja poomid, kohe kadedus tuli peale, mõeldes oma päevinäinud Piloti peale. Aga see selleks, küllap ma sõidan ühel heal päeval oma asjad ka sellisesse seisukorda, et vajan uusi. Aga seniks imetlen teiste omasid.
Kunsti harrastamisele kulus paar tundi, mille käigus tütarlapsed möllasid harutada lahti, kinnitada, harutada lahti, kinnitada, kuniks jäi enam vähem meelde, mis järjekorras, kuhu, kuidas ja mil viisil panna.
Ma imetlen nende tragidust ja mul on nende üle väga hea meel! Nad on tublid ja asjalikud!
Mere ääres näeme, kuidas kunsti tegemine korda on läinud ja kui palju üks mälu suudab talletada! :)
" Surfilaudade ristsed" 18.06.13
Meie suur ootamine tasus ennast ära ja ühel ilusal suveõhtul, enne jaane, saime oma tutika varustuse kätte. Võib vist isegi öelda, et väikest viisi RRD purjelaudade tiim on ellukutsutud!
Tegelikult olid meil juba eelnevalt väikesed ettevalmistused tehtud ja nii tegime juba varustuse saabumise päeval, oma laudadele ristsed.
Mulle meenus hetk, täpselt 5 aastat tagasi, kui ostsin omale oma esimese laua ja toimus sama tseremoonia Ei saanud ju oma uue lauaga kehvemini ringi käia!
Minu laua ristiisaks sai mu elukaaslane Andrus, keda ma väga kõrgelt hindan ning keda arvasin sellesse rolli hästi sobivat. Laud kannab nüüdsest nime FREYA.
Õhtu oli tore ja eriline ja kindlasti meeldejääv!
Tegelikult teevad selle eriliseks need, kellega koos ollakse, seega, minu kõige suuremad tänud minu sõpradele!
Pildid ristsetest leiad siit
esmaspäev, 1. juuli 2013
"Kõige õnnelikuma lõpuga piinarikas ootamine"
Ei, ei, ma ei kirjuta üldsegi mitte sellest, kuidas ma tuult ootasin. Küll aga sellest, kuidas ma pea kaks nädalat otsustasin, mida võtta ja üks nädal kulus siis võtmisest kättesaamiseni.
Juba kindlasti taipasite, et jutt võib käia minu uuest surfilauast, mille ma endale ise välja valisin.
Nii uskumatu, kui see ka ei tundu mulle endale, meenutades mu eelmise laua ostu, aga nüüd, viis aastat surfanuna, suudan ma ise enda jaoks õige laua soetada. Ei ole vaja kellegi nõu, ega käia pakkumisi küsimas, ega midagi taolist. Lihtsalt tahtsin seda, mis on hea ja nii see kõik läks.
Ma muidugi tegin eelnevalt nädal aega katseid sellega sügisel, aga see määratult suur rahulolu ei olnud läinud meelest. Jah, siiski otsustasin 110 l asemel võtta 100 l-se.
Ootamine oli lõputult pikk ja igapäevane dhl-i jälgimine ei teinud seda kergemaks.
Pole vaja isegi mainida, milline erutus mind valdas, kui oma laua isiklikult pakendist välja võtsin. Mnjaa, kirjeldamatult fantastiline. Ja kui hea oli seda käega silitada, nii uus, nii sile, samas kare ja isegi tehase lõhn oli küljes. Selliste hetkede nimel tasub elada! Nüüd juba valdab mind vaid soov teada saada, mis tunne on sellega vee peal olla!
Jah, ta on nüüd lõpuks kohal, minu uus laud- RRD Firemove 100 l!
Ma olen nii väga õnnelik!
Juba kindlasti taipasite, et jutt võib käia minu uuest surfilauast, mille ma endale ise välja valisin.
Nii uskumatu, kui see ka ei tundu mulle endale, meenutades mu eelmise laua ostu, aga nüüd, viis aastat surfanuna, suudan ma ise enda jaoks õige laua soetada. Ei ole vaja kellegi nõu, ega käia pakkumisi küsimas, ega midagi taolist. Lihtsalt tahtsin seda, mis on hea ja nii see kõik läks.
Ma muidugi tegin eelnevalt nädal aega katseid sellega sügisel, aga see määratult suur rahulolu ei olnud läinud meelest. Jah, siiski otsustasin 110 l asemel võtta 100 l-se.
Ootamine oli lõputult pikk ja igapäevane dhl-i jälgimine ei teinud seda kergemaks.
Pole vaja isegi mainida, milline erutus mind valdas, kui oma laua isiklikult pakendist välja võtsin. Mnjaa, kirjeldamatult fantastiline. Ja kui hea oli seda käega silitada, nii uus, nii sile, samas kare ja isegi tehase lõhn oli küljes. Selliste hetkede nimel tasub elada! Nüüd juba valdab mind vaid soov teada saada, mis tunne on sellega vee peal olla!
Jah, ta on nüüd lõpuks kohal, minu uus laud- RRD Firemove 100 l!
Ma olen nii väga õnnelik!
Tellimine:
Postitused (Atom)