Mitte pole seda va kirjanduslikku vaimu peale tulnud, aga et Orm isiklikult mainis, et ootab Topu laagri kolmanda päeva ettekannet, siis otsustasin ennast kokku keerata st võtta ja panna mõned triibud paberile...Paberist on muidugi asi kaugel, aga mine sa tea, millal ma romaani täie teksti valmis saan... ja Kati ja Karmo Omaraamatus kogu blogi täie mula trükki annan. Sellise tempo juures võib see muidugi sajandi kaugusel olla.
Aga nüüd siis asja juurde või pigem selle ära neetud kolmanda päeva, mille kohta tegelikult polegi mitte midagi kirjutada :).
Nagu eelmine ettekanne ütles, siis olin teise päeva õhtul hirmsasti rummi usku, mis järgmisel hommikul kuidagi üle ei tahtnud minna. Aga ilm oli ju super, palju päikest ja TUUL, mida olin oodanud. No targad inimesed on öelnud uskumatud sõnad, et alkonool ja sport ei käi kokku, aga ega siis teiste sõnu ju ei usu, ikka peab ise järgi proovima. Seega siis koosnes mu päev sellest, et olin tagandanud ennast pealtvaatajate tagumistesse ridadesse ja üritasin kõigest hingest taas surfiusku tagasi pöörduda. Oma suures usinuses läksin isegi korraks merele proovima, et kuidas siis on ja kas on? Ütleme nii, et Topus olev sile laht tundus mulle igal juhul Vaikse ookeanina, kus mind ründasid ootamatult 10 meetrised lained või oli see siis minu olematu koordinatsiooni tulem. Igal juhul otsustasin ma, et ma ei ole võimeline selle ookeaniga toime tulema ja minu päev möödus ennast ääretult tigeda pilguga vaadates ja sõimates. Seisin isegi nurgas ja tõin metsast vitsa, et karistus ikka korralik oleks. Ma pole muidugi ka läbinud aftersurfi koolitust, et kes teab ehk ma siis oleksin mehem tegija olnud :). Võtan selle päeva nüüd kokku sellega, et otsustasin õppust võtta ja mitte olla sporti tehes alkonoolik ja rummiusku. Vaatame, mis sellest välja tuleb ja kas õnnestub! :)
Mõned pildilingid ka -
http://picasaweb.google.com/raivo229/Topulaager2009Raivo?feat=email#
http://www.surfoto.eu/index.php?album=surf%2Fteam-jahe-topu-laager-2009&image=IMG_0861.JPG
http://album.ee/album/495771/50182023
kolmapäev, 22. juuli 2009
kolmapäev, 1. juuli 2009
RockStar Kuul Surf Camp 2009, Topu 26.-28.juuni II päev
II PÄEV!!
Hull kirjanik ikka olen. Kui keegi nüüd seda jama lugeda viitsib, siis tuleb talle vist pudel rummi anda :).
Äratus äratus, sest kohe kohe on algamas võistlused! Ikka maatuul ja selline imelik veidi vihmane ilm. Käin ringi ja olen ärevil. Kõik lähevad võistlema ja kogu selles melus otsustan, et vot, ma ei taha minna ja võistlused pole minu rida. Teate, et Team Jahe koosneb inimestest, kes on lihtsalt fantastilised. Abivalmid ja õiges kohas õigete ütlemistega. Seekord võttis mind Andres isiklikult ette ja keeldus kuulamast, et ma ei osale ja oli valmis mind sunniviisiliselt kirja panema. Tal oli kannatust mind kaua moosida, kuniks ma ütlesin, et ok, ma lähen panen ennast kirja ja teen need võistlemised kaasa. Aga pean ka ütlema, et oi, kuidas ma ei tahtnud minna. Tõrge tekkis vist sellest, et pidin seda koos ässadega tegema, kes iga hinna eest pidasid vajalikuks esimeseks tulla. Minu mõte oli, et kui algajad ja selline õppevõistlus, et siis ikka kõik tolad koos, et ei tekiks ebavõrdset olukorda, kus esimesed sõidavad raja läbi 5 minutiga ja teised 3 tunniga ja keda siis on kena pärast kaldalt irvitada.
Võistlus algas jooksuga vees olevate kamade juurde ja sealt siis edasi. Ootasin kenasti, kuniks kõik on eest veidike ära seilanud ja hakkasin siis ka oma oskusi juurutama, et kuidas sõita ühel kindlal trajektooril niisama seilamata. Alguses tabanud kramp läks üle ja nii ma siis seal sõitsin. Jälgisin taga olles seda, kuidas paljud koos märgis sisse käisid ja üritasin ise minna piisavalt suure kaarega, et mitte jääda ette ja sinna hunnikusse veel lisa tekitada. Minu jaoks olid need minu esimesed märgi võtmised ja halsid ümber poi ja kuna ma suutsin need teha kõik vette kukkumata ja püsisin kenasti kursil, siis peale esimese sõidu lõpetamist valdas mind tohutu rõõm ja uhkus iseenda üle. Minu võit oli mul juba käes, vette minek ja osalemine olid kõigele vaatamata ääretult õigeks osutunud. Siin kohal käisin spetsiaalselt Andresele aitäh ütlemas, sest kui ta poleks mind keelitanud, siis oleksin seda toredust pealt vaadanud. Teise sõidu jätsin vahele, sest tundsin, et pole võimeline kohe 20 minutit hiljem uuesti startima. Olin vässu ja pidin vajalikuks veidi kosuda. Kolmandat sõitu alustasin samuti siis, kui suur sagimine oli lõppenud. Tuul oli veidi pööranud ja ühte märki tuli päris kõvasti krüssata, et see kätte saada. Nägin sellega vaeva ja olin sunnitud selleks, et märk õigesti võtta, sõitma uuesti veidi eemale ja siis tagasi tulema, aga kui juba võistelda, siis teha seda täpselt reeglite kohaselt ja õigesti. Kuna endiselt oli maatuul, siis oli ka viimast märki suhteliselt keeruline võtta ja kuna finishisse pidi jõudma, siis jäeti kamad kaugemale vette ja ujuti kaldale, kus harrastati veel omakorda veidi jooksmist. Sattusin Team Chica Reginaga suhteliselt korraga sellisesse sügavamasse vette, kust pidi ujuma hakkama ja talle tänusõnad selle eest, et andis mulle infot, kas jalad ulatuvad juba põhja või mitte. No ma ullike ei mõista endiselt väga ujuda ja kardan, kui jalad põhja ei ulatu. Seetõttu talle igati väga suured tänud mind aitamast. Neljandat sõitu võib nimetada pumpamise tehnoloogia täiuslikuks omandamise õppetunniks. Ikka ootasin kuniks suur mäsu on veidi eemaldunud, no see võttis aega, sest kui tuult pole, siis on päris raske liikuda ja purje üleval hoida. Igal juhul oli see ka naljakas vaatepilt. Kahe võistluse vahepeal olin rääkinud oma surfiõpetaja Tarmoga ja pidanud aru krüssamise teemal. Mu sisetunne on mind päris paljudes asjades pannud õigesti tegutsema, aga alati on hea, kui keegi proff täpselt üle räägib, kuidas parem teha on. Nüüd siis neljandas sõidus, kui oli praktiliselt tuuletus ja liikuda sai vaid pumpamise abil, tulid õpetussõnad suuresti kasuks. Raske oli märke võtta, just neid mis üles tuules ja selleks, et neist mitte valelt poolt mööduda, pidin sõitma teistest võistlejatest suhteliselt kaugemale eemale. Eks ma üritasin ka vältida võimalikke kokkupõrkeid märgis. Igal juhul tundus mulle, et olen teistest liiga kaugel eemal ja et see sõit jään kohe päris päris viimaseks. Selliselt ei läinud, sest suutsin pumpamise ja väikeste tuulepuhangutega saavutada isegi väikese edumaa ja sõita finishisse selliselt, et ei pidanud ujuma. Ma olin kohe väga rahul ja uhke enda üle. Käed muidugi arvasid asjast hoopis midagi muud, aga lohutasin neid sellega, et teen nädala sees nendega vähem trenni :). Päeva kokkuvõttes selgus, et 52-st võistlejast olin saavutanud kena 37-nda koha, naiste järjestuses olin 10-s. Kuigi ma sinna kohti võtma ei läinud, oli siiski tore tunne, et ei jäänud viimaseks ja tulin toime. Ja kõige suuremateks võitudeks on minu uued kogemused, oskused ja teadmised. Olin ülimalt õnnelik ja avastasin, et tegelikult on päris huvitav sõita kindlat kurssi silmas pidades. Pidu võis alata!
Pidu algas suisa kl 19 juba, kui sai lahti korgitud kaasa võetud Bacardi Razz, no üks minu lemmikutest. Kuigi , kui rääkida sellest, kui kirve hinnaga oli koha pealne jook, siis oleks võinud Razz koju jääda. Ma pole veel näinud, et 10.- eegu eest on võimalik topsi täis rummkoolat hankida :). Jäin siiski oma Razzi juurde ja loobusin seguseitsme manustamisest. Homme ju ka päev. Ja bänd? Super jälle ja eks ma rokkisin väheke ka, sest tants on teine armastus :). Mingil põhjusel tundub alati, et bänd lõpetab liiga vara ja pidu saab otsa. Seekord sai peale bändile kaasaelamist poetatud ennast grilli kõrval toimetavate Team Jahe liikmete seltsi (Papa, Andres, Kent ja veel mõned, keda ma nimepidi ei tea), kus siis käis ringi vesipiip ja räägiti hulgaliselt surfijuttu. Tundsin ennast tõeliselt suurepäraselt, sest mul oli palju küsimusi surfi, kui sellise kohta ja mitte keegi ei pannud pahaks, et suurte meeste jutule sõna sekka poetasin. Lugulaul kestis hommikul neljani, kuniks otsustasin ära sliipi minna, sest hommikul oli vaja ju jälle olla"Tõuse ja sära" olemises. Kokkuvõtvalt nimetan seda absoluutselt heaks päevaks!
Info:
Koht:Topu
Tuul: ca 5m/sek
Puri/laud: GP 5,0, SBKT 122L
Aeg: ca 3h
Hull kirjanik ikka olen. Kui keegi nüüd seda jama lugeda viitsib, siis tuleb talle vist pudel rummi anda :).
Äratus äratus, sest kohe kohe on algamas võistlused! Ikka maatuul ja selline imelik veidi vihmane ilm. Käin ringi ja olen ärevil. Kõik lähevad võistlema ja kogu selles melus otsustan, et vot, ma ei taha minna ja võistlused pole minu rida. Teate, et Team Jahe koosneb inimestest, kes on lihtsalt fantastilised. Abivalmid ja õiges kohas õigete ütlemistega. Seekord võttis mind Andres isiklikult ette ja keeldus kuulamast, et ma ei osale ja oli valmis mind sunniviisiliselt kirja panema. Tal oli kannatust mind kaua moosida, kuniks ma ütlesin, et ok, ma lähen panen ennast kirja ja teen need võistlemised kaasa. Aga pean ka ütlema, et oi, kuidas ma ei tahtnud minna. Tõrge tekkis vist sellest, et pidin seda koos ässadega tegema, kes iga hinna eest pidasid vajalikuks esimeseks tulla. Minu mõte oli, et kui algajad ja selline õppevõistlus, et siis ikka kõik tolad koos, et ei tekiks ebavõrdset olukorda, kus esimesed sõidavad raja läbi 5 minutiga ja teised 3 tunniga ja keda siis on kena pärast kaldalt irvitada.
Võistlus algas jooksuga vees olevate kamade juurde ja sealt siis edasi. Ootasin kenasti, kuniks kõik on eest veidike ära seilanud ja hakkasin siis ka oma oskusi juurutama, et kuidas sõita ühel kindlal trajektooril niisama seilamata. Alguses tabanud kramp läks üle ja nii ma siis seal sõitsin. Jälgisin taga olles seda, kuidas paljud koos märgis sisse käisid ja üritasin ise minna piisavalt suure kaarega, et mitte jääda ette ja sinna hunnikusse veel lisa tekitada. Minu jaoks olid need minu esimesed märgi võtmised ja halsid ümber poi ja kuna ma suutsin need teha kõik vette kukkumata ja püsisin kenasti kursil, siis peale esimese sõidu lõpetamist valdas mind tohutu rõõm ja uhkus iseenda üle. Minu võit oli mul juba käes, vette minek ja osalemine olid kõigele vaatamata ääretult õigeks osutunud. Siin kohal käisin spetsiaalselt Andresele aitäh ütlemas, sest kui ta poleks mind keelitanud, siis oleksin seda toredust pealt vaadanud. Teise sõidu jätsin vahele, sest tundsin, et pole võimeline kohe 20 minutit hiljem uuesti startima. Olin vässu ja pidin vajalikuks veidi kosuda. Kolmandat sõitu alustasin samuti siis, kui suur sagimine oli lõppenud. Tuul oli veidi pööranud ja ühte märki tuli päris kõvasti krüssata, et see kätte saada. Nägin sellega vaeva ja olin sunnitud selleks, et märk õigesti võtta, sõitma uuesti veidi eemale ja siis tagasi tulema, aga kui juba võistelda, siis teha seda täpselt reeglite kohaselt ja õigesti. Kuna endiselt oli maatuul, siis oli ka viimast märki suhteliselt keeruline võtta ja kuna finishisse pidi jõudma, siis jäeti kamad kaugemale vette ja ujuti kaldale, kus harrastati veel omakorda veidi jooksmist. Sattusin Team Chica Reginaga suhteliselt korraga sellisesse sügavamasse vette, kust pidi ujuma hakkama ja talle tänusõnad selle eest, et andis mulle infot, kas jalad ulatuvad juba põhja või mitte. No ma ullike ei mõista endiselt väga ujuda ja kardan, kui jalad põhja ei ulatu. Seetõttu talle igati väga suured tänud mind aitamast. Neljandat sõitu võib nimetada pumpamise tehnoloogia täiuslikuks omandamise õppetunniks. Ikka ootasin kuniks suur mäsu on veidi eemaldunud, no see võttis aega, sest kui tuult pole, siis on päris raske liikuda ja purje üleval hoida. Igal juhul oli see ka naljakas vaatepilt. Kahe võistluse vahepeal olin rääkinud oma surfiõpetaja Tarmoga ja pidanud aru krüssamise teemal. Mu sisetunne on mind päris paljudes asjades pannud õigesti tegutsema, aga alati on hea, kui keegi proff täpselt üle räägib, kuidas parem teha on. Nüüd siis neljandas sõidus, kui oli praktiliselt tuuletus ja liikuda sai vaid pumpamise abil, tulid õpetussõnad suuresti kasuks. Raske oli märke võtta, just neid mis üles tuules ja selleks, et neist mitte valelt poolt mööduda, pidin sõitma teistest võistlejatest suhteliselt kaugemale eemale. Eks ma üritasin ka vältida võimalikke kokkupõrkeid märgis. Igal juhul tundus mulle, et olen teistest liiga kaugel eemal ja et see sõit jään kohe päris päris viimaseks. Selliselt ei läinud, sest suutsin pumpamise ja väikeste tuulepuhangutega saavutada isegi väikese edumaa ja sõita finishisse selliselt, et ei pidanud ujuma. Ma olin kohe väga rahul ja uhke enda üle. Käed muidugi arvasid asjast hoopis midagi muud, aga lohutasin neid sellega, et teen nädala sees nendega vähem trenni :). Päeva kokkuvõttes selgus, et 52-st võistlejast olin saavutanud kena 37-nda koha, naiste järjestuses olin 10-s. Kuigi ma sinna kohti võtma ei läinud, oli siiski tore tunne, et ei jäänud viimaseks ja tulin toime. Ja kõige suuremateks võitudeks on minu uued kogemused, oskused ja teadmised. Olin ülimalt õnnelik ja avastasin, et tegelikult on päris huvitav sõita kindlat kurssi silmas pidades. Pidu võis alata!
Pidu algas suisa kl 19 juba, kui sai lahti korgitud kaasa võetud Bacardi Razz, no üks minu lemmikutest. Kuigi , kui rääkida sellest, kui kirve hinnaga oli koha pealne jook, siis oleks võinud Razz koju jääda. Ma pole veel näinud, et 10.- eegu eest on võimalik topsi täis rummkoolat hankida :). Jäin siiski oma Razzi juurde ja loobusin seguseitsme manustamisest. Homme ju ka päev. Ja bänd? Super jälle ja eks ma rokkisin väheke ka, sest tants on teine armastus :). Mingil põhjusel tundub alati, et bänd lõpetab liiga vara ja pidu saab otsa. Seekord sai peale bändile kaasaelamist poetatud ennast grilli kõrval toimetavate Team Jahe liikmete seltsi (Papa, Andres, Kent ja veel mõned, keda ma nimepidi ei tea), kus siis käis ringi vesipiip ja räägiti hulgaliselt surfijuttu. Tundsin ennast tõeliselt suurepäraselt, sest mul oli palju küsimusi surfi, kui sellise kohta ja mitte keegi ei pannud pahaks, et suurte meeste jutule sõna sekka poetasin. Lugulaul kestis hommikul neljani, kuniks otsustasin ära sliipi minna, sest hommikul oli vaja ju jälle olla"Tõuse ja sära" olemises. Kokkuvõtvalt nimetan seda absoluutselt heaks päevaks!
Info:
Koht:Topu
Tuul: ca 5m/sek
Puri/laud: GP 5,0, SBKT 122L
Aeg: ca 3h
RockStar Kuul Surf Camp 2009, Topu 26.-28.juuni I päev
I PÄEV!
Jõudsin nüüd ka nii kaugele, et alustada kirjandit Topu laagri teemal. Mul on oma isiklik Satelliina, tütarlaps nimega Aveliin, kes on piisavalt hea sõbranna, et nautida minuga ringi kooserdamist ja olla mulle seltsiks, kui surfivabal ajal peaks igav hakkama. Mingil imekombel on ta suutnud ise surfist eemale hoida või siis pole ma lihtsalt piisavalt pingutanud, et teda sellesse usku meelitada. No igal juhul oli ta minuga laagris kaasas. Kuna meil mõlemil oli reede vaba, siis sai päikese võtmist silmas pidades varakult teele asutud ja kohal olime kl 13.00. Regisime Ave samuti laagrisse, maksime maksud ja edasi juhatati meid kenasti meie telklasse. Sattusin samasse kohta , kus eelminegi aasta - imetore!
Panime telgi püsti ja tegime oma elu mugavaks. Päikese võtust ei tulnud midagi välja, sest läks pilviseks ja surfarite õnneks tekkis ka tuul. Kuna Tuul on tegelane, kes mind külmaks ei suuda jätta, siis otsustasin minna surfile. Toppisin oma vormiriided selga ja läksin vette õiendama. Lahe lugu oli see, et oli absoluutselt maatuul ja algajatel soovitatakse sellega mitte vette ronida. Ma ei teagi, kas ma ei pidanud ennast piisavalt algajaks või oli vajadus surfata nii suur, aga vette ma selle maatuulega läksin. No kujutasin ette, et ega mind sinna hulpima ikka ei jäeta.
Kuna ma olen ääretult fantaasiarikas persoon, siis teatavasti olin ma avastanud, et ehk on mul laual esimesed jalaaasad liiga ees ja nii otsustasin need igaks mingiks juhuks taha poole kruvida. Pean mainima, et mu kujutlusvõimevili ei olnudki küps ja ma kangutasin purje endiselt st siis üritasin tegeleda juhtimisega, aga ei õnnestunud. Mingid õnnetud glissinatukesed tulid, aga see ei pannud silma särama. Ronisin peale kolmveerandtunnist endaga vägikaika vedamist veest välja ja otsustasin hiljem kellegi oma nutulauluga üle kallata. Vahepeal avasime laagri, suhtlesime kohale tulnutega ja kuulasime Karmo poolt tehtud võistluskoolitust. Arvasin algselt, et ega ma miskit aru ei saa, aga selgus, et ma ikka ei ole nii piisavalt blond, et mitte mõista, või oli Karmo lihtsalt hea jutuga õppemeister :)! Peale koolitust nägin Papat laagris ringi silkamas ja kuna tean, et ta mind siiani oma nõuannetega on avitanud, siis kallasin kogu oma pajatäie muret talle kaela. Ausõna mul ei olnud temast kahju :). Ja mis tal ikka muud üle jäi, kui taas kord mu mure ära kuulata. Igal juhul lõppes see sellega, et ta vaatas üle kogu mu varustuse ja selle , kuidas puri oli rigatud ja kus kardaan jne. Ja teate, siis selgus tõde, miks ma ei saanud kuidagi moodi trapetsis sõidetud, kuigi trapetsiotsad olid mul täitsa parajad. Nimelt siis olid mul trapetsiotsad absoluutselt vales kohas. Miks ma neid seni polnud liigutanud poomil? Sest ma olin saanud kuskilt kindla teadmise, et nende õige koht poomil on vastavalt kasutaja peopesalaiustele. Et kui on neljane puri, siis peab olema mastist 4 peopesa laiust jne. Ja kuna ma olin nii kindel, et see pean nii olema, siis võite ise arvata, kas nad ikka olid õigesti. Papa sai mu üle parasjagu naerda ja mul oli ausalt piinlik. Igal juhul jõudsime me tõeni, et oluline on siiski, et puri oleks tasakaalus, kui trapetsiotsast kinni hoida. Peale sellist suurt avastusretke oli vajadus minna seda kohe merele proovima. Õnneks oli Tuuletaat ärkvele tõusnud ja puhus selliselt mõnusalt. Sain kiirelt glissi ja tundsin, et nüüd ongi õige. No hea tunne oli. Millega ma muidugi ei arvestanud, oli see, et mu jalaaasad olid taga pool ja krt katapulti kiskus, sest selgus, et need peaks olema ikkagi oma endises kohas. Päris jube on glissata, kui jalg esimeses aasas pole, aga ise oled trapetsis :). No ma olen ikka eriline naljanumber. Selle teadmisega põrutasin kiirelt kaldale ja jooksin kruvika järele, et aasad tagasi kruvida. Lõpuks, kui need paigas, siis muidugi kukkus tuul ära, aga jõudsin siiski veidike seilata. Kuidas ma kaldale sain? Kuskilt maalt selgus, et ega ma õigesse kohta oma sikksakkidega siiski ei saa ja nii otsustasin lihtsalt kuskile kalda lähedale seilata ja teha üks mõnus walk of shame. Selle käigus tutvusin ühe surfariga, kes siis koos minuga jalutas. Esmalt küsis, et kas see laud ongi Philomena ja, et kas mina olen Surfipiiga. Kuulnud minu jaatavat vastust, ütles, et meeldiv lõpuks tutvuda minuga ja näha, kes ma selline olen. Pidin tõdema, et on tore, kui minu kirjutisi loetakse. Seega siis polnduki jalutuskäik kõikse hullemate killast ja tegelikkuses olin ma rahul, sest lõpuks ometi olin aru saanud, miks mu sõit välja ei tulnud. Papa sai ülevoolavad tänusõnad ja ma olen tõesti rõõmus, et ta mind kuulata viitsis ja aitas!! Õhtu möödus lõkke ääres trummi põristamist kuulates ja hiljem kitarrivirtuooside seltsis ja kuidagi imelikult varakult so kl pool 1 olin ma unne suikunud. Mõnus päev oli!
Info:
Koht: Topu
Tuul: ca 5m/sek
Puri/laud: GP 5,0, SBKT 122L
Aeg: ca 2h
Jõudsin nüüd ka nii kaugele, et alustada kirjandit Topu laagri teemal. Mul on oma isiklik Satelliina, tütarlaps nimega Aveliin, kes on piisavalt hea sõbranna, et nautida minuga ringi kooserdamist ja olla mulle seltsiks, kui surfivabal ajal peaks igav hakkama. Mingil imekombel on ta suutnud ise surfist eemale hoida või siis pole ma lihtsalt piisavalt pingutanud, et teda sellesse usku meelitada. No igal juhul oli ta minuga laagris kaasas. Kuna meil mõlemil oli reede vaba, siis sai päikese võtmist silmas pidades varakult teele asutud ja kohal olime kl 13.00. Regisime Ave samuti laagrisse, maksime maksud ja edasi juhatati meid kenasti meie telklasse. Sattusin samasse kohta , kus eelminegi aasta - imetore!
Panime telgi püsti ja tegime oma elu mugavaks. Päikese võtust ei tulnud midagi välja, sest läks pilviseks ja surfarite õnneks tekkis ka tuul. Kuna Tuul on tegelane, kes mind külmaks ei suuda jätta, siis otsustasin minna surfile. Toppisin oma vormiriided selga ja läksin vette õiendama. Lahe lugu oli see, et oli absoluutselt maatuul ja algajatel soovitatakse sellega mitte vette ronida. Ma ei teagi, kas ma ei pidanud ennast piisavalt algajaks või oli vajadus surfata nii suur, aga vette ma selle maatuulega läksin. No kujutasin ette, et ega mind sinna hulpima ikka ei jäeta.
Kuna ma olen ääretult fantaasiarikas persoon, siis teatavasti olin ma avastanud, et ehk on mul laual esimesed jalaaasad liiga ees ja nii otsustasin need igaks mingiks juhuks taha poole kruvida. Pean mainima, et mu kujutlusvõimevili ei olnudki küps ja ma kangutasin purje endiselt st siis üritasin tegeleda juhtimisega, aga ei õnnestunud. Mingid õnnetud glissinatukesed tulid, aga see ei pannud silma särama. Ronisin peale kolmveerandtunnist endaga vägikaika vedamist veest välja ja otsustasin hiljem kellegi oma nutulauluga üle kallata. Vahepeal avasime laagri, suhtlesime kohale tulnutega ja kuulasime Karmo poolt tehtud võistluskoolitust. Arvasin algselt, et ega ma miskit aru ei saa, aga selgus, et ma ikka ei ole nii piisavalt blond, et mitte mõista, või oli Karmo lihtsalt hea jutuga õppemeister :)! Peale koolitust nägin Papat laagris ringi silkamas ja kuna tean, et ta mind siiani oma nõuannetega on avitanud, siis kallasin kogu oma pajatäie muret talle kaela. Ausõna mul ei olnud temast kahju :). Ja mis tal ikka muud üle jäi, kui taas kord mu mure ära kuulata. Igal juhul lõppes see sellega, et ta vaatas üle kogu mu varustuse ja selle , kuidas puri oli rigatud ja kus kardaan jne. Ja teate, siis selgus tõde, miks ma ei saanud kuidagi moodi trapetsis sõidetud, kuigi trapetsiotsad olid mul täitsa parajad. Nimelt siis olid mul trapetsiotsad absoluutselt vales kohas. Miks ma neid seni polnud liigutanud poomil? Sest ma olin saanud kuskilt kindla teadmise, et nende õige koht poomil on vastavalt kasutaja peopesalaiustele. Et kui on neljane puri, siis peab olema mastist 4 peopesa laiust jne. Ja kuna ma olin nii kindel, et see pean nii olema, siis võite ise arvata, kas nad ikka olid õigesti. Papa sai mu üle parasjagu naerda ja mul oli ausalt piinlik. Igal juhul jõudsime me tõeni, et oluline on siiski, et puri oleks tasakaalus, kui trapetsiotsast kinni hoida. Peale sellist suurt avastusretke oli vajadus minna seda kohe merele proovima. Õnneks oli Tuuletaat ärkvele tõusnud ja puhus selliselt mõnusalt. Sain kiirelt glissi ja tundsin, et nüüd ongi õige. No hea tunne oli. Millega ma muidugi ei arvestanud, oli see, et mu jalaaasad olid taga pool ja krt katapulti kiskus, sest selgus, et need peaks olema ikkagi oma endises kohas. Päris jube on glissata, kui jalg esimeses aasas pole, aga ise oled trapetsis :). No ma olen ikka eriline naljanumber. Selle teadmisega põrutasin kiirelt kaldale ja jooksin kruvika järele, et aasad tagasi kruvida. Lõpuks, kui need paigas, siis muidugi kukkus tuul ära, aga jõudsin siiski veidike seilata. Kuidas ma kaldale sain? Kuskilt maalt selgus, et ega ma õigesse kohta oma sikksakkidega siiski ei saa ja nii otsustasin lihtsalt kuskile kalda lähedale seilata ja teha üks mõnus walk of shame. Selle käigus tutvusin ühe surfariga, kes siis koos minuga jalutas. Esmalt küsis, et kas see laud ongi Philomena ja, et kas mina olen Surfipiiga. Kuulnud minu jaatavat vastust, ütles, et meeldiv lõpuks tutvuda minuga ja näha, kes ma selline olen. Pidin tõdema, et on tore, kui minu kirjutisi loetakse. Seega siis polnduki jalutuskäik kõikse hullemate killast ja tegelikkuses olin ma rahul, sest lõpuks ometi olin aru saanud, miks mu sõit välja ei tulnud. Papa sai ülevoolavad tänusõnad ja ma olen tõesti rõõmus, et ta mind kuulata viitsis ja aitas!! Õhtu möödus lõkke ääres trummi põristamist kuulates ja hiljem kitarrivirtuooside seltsis ja kuidagi imelikult varakult so kl pool 1 olin ma unne suikunud. Mõnus päev oli!
Info:
Koht: Topu
Tuul: ca 5m/sek
Puri/laud: GP 5,0, SBKT 122L
Aeg: ca 2h
kolmapäev, 24. juuni 2009
"Taandareng" 21.06.09
Surfijumal Surfijumal, palun abi!!! Ala sellised palved lähetasin pühapäeval taeva poole, sest see, mis viimasel ajal toimub on täiega väljaspool minu arusaamist asjadest. Ma lõpetasin oma kilode kirumise ja otsustasin jube tublilt hakata surfama. No keegi kuskil arvab, et see ei pea üldse mitte selliselt minema nagu mina soovin.
Kuna ma ikka puhkan, siis võiks ju minna vee äärde täpselt siis, kui on soovi ja puhub. Sellegi poolest pidasin mõnusamaks kutsuda Stina kaasa ja nii me peale tema tööpäeva lõppu Püünsisse läksime. Tema pani oma viiese kokku ja mina oma neljase. Oleks ju ka võinud viiese kasuks otsustada, aga tunne oli, et vot ei pane ja jonnin. See jonn muidugi maksis mulle kätte. Kuigi, kui mõtlema hakata, et ma hakkasin ennast koledal kombel vihkama, sest ei saanud ei paute tehtud ja tasakaalu probleemid olid ka ja lisaks järjekordne purje kangutamine, siis ilmselt oli seda neljasega kergem teha, kui viiesega. Ma nimetan seda absoluutseks taandarenguks ja ei taipa, kuidas on võimalik, et nii mitu surfipäeva on läinud selle nahka, et ma ei suuda ennast kokku võtta. Kuna ma ennast olen nüüd sügavale maapõhja kirunud ja võimalik on ainult üles poole tagasi tulla, siis pean mainima, et tegin iseenda jaoks ajaloolise sammu vees. Nimelt siis hakkasin veestarti harjutama. See iseenesest pole ju midagi ajaloolist, aga oluline selle juures on see, et ma läksin vabatahtlikult kaelast saadik vette ja püüdsin sellest sügavusest lauale saada. Ma kiidan ennast, sest enamus katsed õnnestusid teisel korral ja ma suutsin oma sügava vee kartusest ja hirmust veidi üle olla. No tubli mina! Igal juhul lohutas see minu kurbust teiste ebaõnnestumiste pärast ja kokkuvõttes tulin siiski rõõmsana veest välja. Mingid õrnad glissid sain ka tehtud ja kuskil keset seda seilamist tulin mõttele, et kas mitte pole kogu selle uut mõõtu trapetsiotste ja juhtimise raskustes süüdi see, et jalaaasad on liiga ees ja vajavad taha poole kruvimist? Ahaaa, sellega seoses meenutan, et proovisin ka jalga tagumisse aasa saada, aga kuidagi suur vahe on esimese ja tagumise aasa vahel ja see ei olnud üldse mugav. Igal juhul kavatsen selle ka ära proovida ja eks siis näis, kas mu sisetunne osutub õigeks.
Pean veel mainima, et mind häiris sõites päris kõvasti nägemus sellest, kuidas kaks surfarit Topus kokku panid ja ütlen ausalt, et selline loll närveldamine oli, kui keegi vastu sõitis, et kas saab mööda või paneme kokku. Seda korda siis selliselt!
Info:
Koht: Püünsi
Tuul: ca 7m/sek
Puri/ laud: GM 4,0m2, SBKT 122l
Aeg:2 h
Kuna ma ikka puhkan, siis võiks ju minna vee äärde täpselt siis, kui on soovi ja puhub. Sellegi poolest pidasin mõnusamaks kutsuda Stina kaasa ja nii me peale tema tööpäeva lõppu Püünsisse läksime. Tema pani oma viiese kokku ja mina oma neljase. Oleks ju ka võinud viiese kasuks otsustada, aga tunne oli, et vot ei pane ja jonnin. See jonn muidugi maksis mulle kätte. Kuigi, kui mõtlema hakata, et ma hakkasin ennast koledal kombel vihkama, sest ei saanud ei paute tehtud ja tasakaalu probleemid olid ka ja lisaks järjekordne purje kangutamine, siis ilmselt oli seda neljasega kergem teha, kui viiesega. Ma nimetan seda absoluutseks taandarenguks ja ei taipa, kuidas on võimalik, et nii mitu surfipäeva on läinud selle nahka, et ma ei suuda ennast kokku võtta. Kuna ma ennast olen nüüd sügavale maapõhja kirunud ja võimalik on ainult üles poole tagasi tulla, siis pean mainima, et tegin iseenda jaoks ajaloolise sammu vees. Nimelt siis hakkasin veestarti harjutama. See iseenesest pole ju midagi ajaloolist, aga oluline selle juures on see, et ma läksin vabatahtlikult kaelast saadik vette ja püüdsin sellest sügavusest lauale saada. Ma kiidan ennast, sest enamus katsed õnnestusid teisel korral ja ma suutsin oma sügava vee kartusest ja hirmust veidi üle olla. No tubli mina! Igal juhul lohutas see minu kurbust teiste ebaõnnestumiste pärast ja kokkuvõttes tulin siiski rõõmsana veest välja. Mingid õrnad glissid sain ka tehtud ja kuskil keset seda seilamist tulin mõttele, et kas mitte pole kogu selle uut mõõtu trapetsiotste ja juhtimise raskustes süüdi see, et jalaaasad on liiga ees ja vajavad taha poole kruvimist? Ahaaa, sellega seoses meenutan, et proovisin ka jalga tagumisse aasa saada, aga kuidagi suur vahe on esimese ja tagumise aasa vahel ja see ei olnud üldse mugav. Igal juhul kavatsen selle ka ära proovida ja eks siis näis, kas mu sisetunne osutub õigeks.
Pean veel mainima, et mind häiris sõites päris kõvasti nägemus sellest, kuidas kaks surfarit Topus kokku panid ja ütlen ausalt, et selline loll närveldamine oli, kui keegi vastu sõitis, et kas saab mööda või paneme kokku. Seda korda siis selliselt!
Info:
Koht: Püünsi
Tuul: ca 7m/sek
Puri/ laud: GM 4,0m2, SBKT 122l
Aeg:2 h
laupäev, 20. juuni 2009
"Satelliina!" 17.06.09
Millest siis see kord alustada? Tavaliselt soovitan alustada algusest. Eks pean ise samuti tegema.
Läksin oma uute sõprade Taitsi ja Andrusega taas Toppu, sest prognoos oli ju palju lubav. Olime kl 13 kohal ja nagu arvatagi võite, ei olnud me seal ainsad. Nägin nüüd siis ka selle õige Topu ära. Ilus oli ja ääretult mõnusa muruplatsiga kohe vee ääres. Kiire küsitlus kohalolijatelt tuule ja purjede suuruse kohta ja siis asjad kokku. Pean mainima, et mind tabas järjekordne löök, sest tuul oli taas nii tugev, et suured mehed oma korteri suurused purjed miniatuursemate vastu olid vahetanud. Otsustasin siiski minna ja vaadata, mida vees teha suudan ja kas suudan. Ütleme nii, et läbisin selle käigus oma esimesed lennundus ja kiiruskatsed, lisaks vaatasin oma laua mustrit vee alt ja tegin kõrgushüppeid. Paudid lõppesid kõik purjega vees, mille kätte saamine oli tõeline meistriteos, sest laud tegi , mis tahtis ja purje polnud võimalik taltsutada. Siiski sain oma pool tundi kihutada, kuniks ühe paudi ajal jõud maha jättis ja ma lihtsalt kaldale ennast kanda lasin. Pidasin maha võitluse mingit tüüpi nokklinnuga, kes mind ähvardava näoga ringi tiirutades jõllitas ja õppisin tundma varvastega Topu lahe veepõhja.
Et tuul oli tõusnud ca 13m/sek ja puhanguti kuni 17, siis mõtlesin, et kallan üle ennast päikesepaistega ja olen põõsastes lihtsalt ilus. Jutlesin teistega ja kurtsin oma rasket saatust, et pole väiksemat purje kui 4,0 m2. Penny arvas, et ma peaksin sööma hakkama või siis omale tinavöö külge siduma. Lisaks soovitas veel kalipso alt kinni teipida, et vesi välja ei voolaks. No head nõuanded ja eks ma hakkan neid variante ka katsetama, kui ma just väiksemat purje kuskilt leida ei suuda. Kella neljaks pärastlõunal oli Toppu kogunenud laulupeo väärilisel arvul erinevaid surfareid. Tore oli näha oma Dahabi tiimi omasid ja tõdeda, et mitte mina pole ainuke, kes istub kaldal, sest pole parajat purje.
Kahjuks olin sunnitud ka pealt nägema õnnetust, kus kaks surfarit omavahel kokku panid. Kurb on, et sellised asjad juhtuvad, aga eks tegijatel juhtubki ja teistel ei jää üle muud, kui nendest õppida. Loodan, et koljuluumurruga surfar paraneb kiirelt! Selle kõige juures oli siiski tore tõdeda, et hoitakse kokku, hoolitakse ja pakutakse abi.
Minu kohta ütlesid poisid, et olen neil nagu talisman, et iga kord kui olen kaasas on tugev tuul. Väga kena neist, aga ma tahaksin ise ka surfata ja mitte olla kellegi satelliina ja niisama rannas ilus olla, kuigi jah, päike oli mõnus ja põsk on pruun.
Mis ma veel teada sain? Nimelt seda, et kui varem arvasin, et kõige valusam on kui pole tuult ja ei ole võimalik surfata, aga tegelikkus on, et kõige hullem on see, kui sa istud tuulega kaldal ja oled sunnitud pealt vaatama, kuidas teised täiega naudivad...
Krdile minu 45 kg...
Info:
Koht: Topu
Tuul: 13-15m/sek
Puri/ laud: GM 4,0M2, SBKT 122l
Aeg: 13-18.00, sõidu aeg 0,5h
Läksin oma uute sõprade Taitsi ja Andrusega taas Toppu, sest prognoos oli ju palju lubav. Olime kl 13 kohal ja nagu arvatagi võite, ei olnud me seal ainsad. Nägin nüüd siis ka selle õige Topu ära. Ilus oli ja ääretult mõnusa muruplatsiga kohe vee ääres. Kiire küsitlus kohalolijatelt tuule ja purjede suuruse kohta ja siis asjad kokku. Pean mainima, et mind tabas järjekordne löök, sest tuul oli taas nii tugev, et suured mehed oma korteri suurused purjed miniatuursemate vastu olid vahetanud. Otsustasin siiski minna ja vaadata, mida vees teha suudan ja kas suudan. Ütleme nii, et läbisin selle käigus oma esimesed lennundus ja kiiruskatsed, lisaks vaatasin oma laua mustrit vee alt ja tegin kõrgushüppeid. Paudid lõppesid kõik purjega vees, mille kätte saamine oli tõeline meistriteos, sest laud tegi , mis tahtis ja purje polnud võimalik taltsutada. Siiski sain oma pool tundi kihutada, kuniks ühe paudi ajal jõud maha jättis ja ma lihtsalt kaldale ennast kanda lasin. Pidasin maha võitluse mingit tüüpi nokklinnuga, kes mind ähvardava näoga ringi tiirutades jõllitas ja õppisin tundma varvastega Topu lahe veepõhja.
Et tuul oli tõusnud ca 13m/sek ja puhanguti kuni 17, siis mõtlesin, et kallan üle ennast päikesepaistega ja olen põõsastes lihtsalt ilus. Jutlesin teistega ja kurtsin oma rasket saatust, et pole väiksemat purje kui 4,0 m2. Penny arvas, et ma peaksin sööma hakkama või siis omale tinavöö külge siduma. Lisaks soovitas veel kalipso alt kinni teipida, et vesi välja ei voolaks. No head nõuanded ja eks ma hakkan neid variante ka katsetama, kui ma just väiksemat purje kuskilt leida ei suuda. Kella neljaks pärastlõunal oli Toppu kogunenud laulupeo väärilisel arvul erinevaid surfareid. Tore oli näha oma Dahabi tiimi omasid ja tõdeda, et mitte mina pole ainuke, kes istub kaldal, sest pole parajat purje.
Kahjuks olin sunnitud ka pealt nägema õnnetust, kus kaks surfarit omavahel kokku panid. Kurb on, et sellised asjad juhtuvad, aga eks tegijatel juhtubki ja teistel ei jää üle muud, kui nendest õppida. Loodan, et koljuluumurruga surfar paraneb kiirelt! Selle kõige juures oli siiski tore tõdeda, et hoitakse kokku, hoolitakse ja pakutakse abi.
Minu kohta ütlesid poisid, et olen neil nagu talisman, et iga kord kui olen kaasas on tugev tuul. Väga kena neist, aga ma tahaksin ise ka surfata ja mitte olla kellegi satelliina ja niisama rannas ilus olla, kuigi jah, päike oli mõnus ja põsk on pruun.
Mis ma veel teada sain? Nimelt seda, et kui varem arvasin, et kõige valusam on kui pole tuult ja ei ole võimalik surfata, aga tegelikkus on, et kõige hullem on see, kui sa istud tuulega kaldal ja oled sunnitud pealt vaatama, kuidas teised täiega naudivad...
Krdile minu 45 kg...
Info:
Koht: Topu
Tuul: 13-15m/sek
Puri/ laud: GM 4,0M2, SBKT 122l
Aeg: 13-18.00, sõidu aeg 0,5h
Tellimine:
Postitused (Atom)