Õpi surfama! Windsurfi algkoolitused! +3725228018

Reede, 13. märts 2015

"Sündinud valel maal" 21.01-28.01.2015

Hea on paar korda aastas nendest palju kirutud ilmastikutingimustest eemale saada. Kuskile, kus on päike ja soe ja võib olla isegi puhub.
Ma käisin oma sünnipäeva reisil, mille sihtkohaks oli see kord Grand Canaria, eesmärgiks laadida akusid päikesega ja lihtsalt puhata. Ükski normaalne surfar ei jäta siiski jälgimata windguru tegevust ja oli üsnagi ilmselge, et tuleb välja otsida sobivad surfilaenutused ja haarata kaasa surfiriietus. Nii sai minu kohver kleitide ja kõpskingade asemel täidetud kalipso ja sussidega. Vest raip ei mahtunud enam kuidagi käsipagasisse ära, seega tuli see koju jätta.
Rohkem ma ettevalmistustest ei kirjuta, vaid suundun otse selle juurde, mis meid kohapeal ootamas oli. Tavaline jaanuar, täiesti ebatavaliste tuultega, nii nad seal väitsid!
Pean kohe ütlema, et ma olen arg ja täidetud suures koguses enese alalhoiu instinktiga. Mis see siis tähendab? Eks ikka seda, et selle asemel, et kaldal passida võiks vees lustida.
Meie surf sai alguse juba reisi teisel päeval, kus otsustasime minna vaatama, mis toimub Pozos. Suuresti sai mindud sinna ka seetõttu, et valisime seal oleva surfiklubi, kust asju laenutada. Ma olen Pozost ainult kuulnud, sest toimub seal ju PWA ja mõni meie Eesti mees elab ja surfab seal. See ei olnud midagi sellist, mida ma arvasin seal olevat ehk siis see, mida ma nägin, ei lähe mul enam kunagi meelest ja minu arvamus on, et kuni Sa pole seal surfanud, ei ole Sa üldse surfanud!( Jätan välja need, kes käivad Ristnas ja meie tublid maailma tasemel võistlejad) Lööge mind nüüd risti, kui tahate, aga see on minu isklik arvamus sellest kohast!
Väljas ei kannatanud olla, sest tuul tahtis pikali lükata, aga vaade merele korvas tuulest tuleva külma ja muud tunded!
Aga kaua Sa ikka vaatad, tahaks ju ise ka. Oli täitsa selge, et mina ei käi kindlasti selle kategooria alla, kes on varem surfanud ja nii oli meil vaja leida koht, kus saaks natuke ehk tõestada, et me oleme siiski varem vee peal käinud.
Pozowinds surfiklubi pakub flati armastajate tarbeks, 3 km eemal, oma mobiilse surfibussiga just seda, mida vajasime. Käisime klubis koha peal asja uurimas, kuid kuna polnud selge, millised need tingimused täpselt on, siis otsustasime esmalt asjadega tutvuda. Sõitsime Formera beachile ja tutvusime olukorraga. Pool tundi hiljem saabus ka surfibuss, kust siis kogu vajalik varustus välja kangutati ja kokku pandi.
Seltskonnas peab ikka üks julge olema ja seekord siis hoidis meie lippu kõrgel Andrus, kes otsustas, et läheb ja proovib ikka ära.
Rääkides tingimustest, siis sellel esimesel päeval, ei olnud need just kõige paremad. Jah, tuul puhus, õigemini oli raju ca 18 m/sek, puhangud 20-25 m/sek, enam vähem Püünsi esine kartulipõld, vette minek väga kivisest kaldast alla, suht suure languse juures. Mina loobusin, tundus jube see tuul. Kodus ma istun ka sellise tuulega kaldal. Andrus sai 125 l laua ja 4,7 purje. Lõhkus seal kivide otsas oma varbad. Poolteist tundi müramist ja aitas selleks korraks. Ülejäänud järgmised päevad lubasime tagasi tulla! Järgmisel päeval olime sipsti kohal, puhus, jälle ca 20 m/sek, laine kalda all oli võtnud vähe suuremad mõõtmed, kui eile. Täna ma tahtsin proovida. Täiesti hull, 125 l laud ja 3,7 m2 puri. Üks lühike triip, ülim üle ja uks lahti ja kaldale enam ise ei saanud. Minuga ei juhtunud midagi, küll aga ei suutnud ma püsti seista ja jalge all liikuvatest kividest üles ronida, sest laine, mis kaldalt tagasi rullis, tõmbas mind pikali. Õnneks tiriti mind selle jama seest kiirelt välja ja ega ma muu pärast kartnudki, kui, et asjad äkki lõhub ära.
Küll oli ikka pikk surfipäev! No ülejäänud päeva ma vaatasin, kuidas Andrus sõidab seal 80 aastastega koos, ikka edasi ja tagasi.
Järgmisel päeval me olime jälle tagasi ja oh üllatust, tuul oli suunda muutnud ja sellega koos ka kogu rand. Kivid, millest ma eile ei olnud üles suutnud ronida, olid täielikult veest väljas ja selle ees oli imekena liivarand. No vot Sulle! Ma veel küsisin Tato käest, et, mis Te teinud olete, kus vesi on?
Tuule kohta küsisin ka, et palju puhub? Ta ei osanud seda mulle kunagi täpselt öelda, noh nagu meil, et vaatan merele, vaatan puid ja siis umbes ütlen. Kuna nemad seal alla 10 m puhuvat tuult tuuleks ei pea, siis ta arvas, et noh 15 vast. Tõepoolest, jälle või? Otsustasin siiski minna proovima, sest kaua ma ikka kaldal olen, seda enam, et samal päeval pandi sellise tuulega 5 algajat laua peale esimest korda. Ma ei saanud ju ometigi kehvem olla! Müts maha nende ees igal juhul, sest meil Eestis ikka üle 6 m enam koolitust väga ei tehta, et ikka kõik hakkama saaksid.
Ja nii me seal käisime ja juba hakkas tunduma, et kogu reisiplaan läheb tuksi, sest kogu aeg puhub ja ei raatsi minemata jätta. Andrese, Margiti ja Valmari juurde, naabersaarele, jäigi seetõttu minemata. Aga küll järgmine kord jõuab!
Mis ma seal veel tegin? Peale selle, et ma ei suutnud imestamata olla, kuidas kellegile ei antud üle 5m2 purje ja Andrust lihtsalt greizi meniks kutsuti, kuna ta keeldus väikeste purjedega seal sõitmast. Kuidas nad seal ainult freewave laudu kasutavad, kuidas algajad saavad kolme päevaga selgeks selle, milleks meil kulub heal juhul viis aastat, halvemal juhul veel kauem. Kuidas õpilased, suured mehed, alustavad 1,5 m2 purje ja 250 l lauaga ja on kuu aja pärast 90 l laua peal ja ma imestan seda, et ma sain seal 10 minutiga veestardi selgeks, sest Tato andis paar võlusõnalist nippi, mida ma siiani kuulnud polnud. Ühesõnaga oli see surf seal niivõrd erinev sellest, mida ma siin meil näen, et see vajab süvenemist.
Ma isegi ei raatsinud ülejäänud päevadel sõita, vaid harjutasin veestarti. Ja päris esimest korda suutsin ma oma käed katki saada selliselt, et poomist sai pisar silmis kinni hoitud.
Oh, kuidas mulle seal meeldis! Ei saa jätta kiitmata instruktor Tatot, sest ta on lihtsalt täiesti super äge tegelane ja nii sooja suhtumisega! Meil see jutt ja olemine kohe sujus väga kenasti, mis sest, et vahepeal kasutasime käsi, et üksteisest aru saada :)
Kus juures, rääkides usaldusest, siis me maksime oma rendi eest alles viimasel päeval, kui oli selge, et järgmisel me enam ei tule. Ei mingit kindlustust, ei mingit garantiid ega dokumente, tule ja sõida ja ole lihtsalt aumees! Vot!
Ma olen nii sillas sellest suhtumisest, kogu sellest surfamisest seal ja ma olen nüüdsest ka palju, palju julgem suurema tuulega vees käies. Ja ma olen täiesti kindel, et ma lähen sinna järgmisel talvel tagasi!
Kui Te sinna satute, siis POZOWINDS surfiklubi on see, kuhu minna!





Kommentaare ei ole: