" Mis meelel, see keelel"

Jah, nii kaua on viimasest postitusest möödas, et olin jälle oma parooli unustanud. No jah, eks see vanus on ka juba selline, et pea ei pea asju kinni.
Ma suure suuga lubasin talve hakul, et see aasta olen usin järve peal käia. Olingi! Aga põhiliselt käisin ma seal harjutamas seda, kuidas taglast kokku ja lahti pakkida, sest ma olin nii usin kohal käia, et läksin isegi siis, kui tuult polnud. No mina ikka lootsin, et äkki saab. Ühel kolmandal korral saingi. Kalev pani mind oma suurele, 8m2 purjele toeks. Noh, hernekepid on vist kah sitkemad ja vastupidavamad. :). Ma ei hakka sellest pikalt vestma, sest see oli kogemus, mida ma ei unusta.
Ühel neljandal korral sain ka sõita, kui oli arvata, et tegelikult tuul ei puhu, aga teisel pool järve mühises, mis kole. See oli selline väga hea kord, kus ma nautisin täiel rinnal ja Andrus vaatas suu vett joostes pealt, sest tema jättis asjad koju.
Sellel korral turgatas mul mõttesse, et paneks ka selle udupeene endomondo tööle ja vaataks, et mis ta kiiruse kohta ütleb. Ütles küll ühteist, aga kahju oli, et mõtte tekkimise ajaks oli tuul juba vaibunud ja ma ei saanud õiget tulemust.

Mõni aeg hiljem tekkis mul mõte, et 5 aasta jooksul võiks ühel korral ära käia EPL-i üldkoosolekul ja kuulata, mis suunas meil purjelauasurf areneb. Koosolek oli päris huvitav ja edaspidistel aastatel ma ilmselt osalen nendel samuti. Eelkõige oli muidugi tore näha inimesi, keda pole ammu kohanud.
Ja eks ma hankisin sealt ka igakülgset, mulle huvitavat infot.

Laadal sai ka tuterdatud ja asju selgeks ja segaseks räägitud ja taaskord oli kena kohata neid, keda pole ammu näinud.
Peole ei saanud, sest teine pidu kippus enne peale.

Aga, et siis surf....see hooaeg on veel täitsa alustamata!
Küllap ma jõuan ja mõtteid on jälle seinast seina....

Kõige tähtsam uudis on muidugi see, et ma läksin oma elu esimesele ujumiskursusele! Ma ei tea, kuhu see kõik viib, aga siiani ei ole mul õnnestunud ära uppuda ja seega võib lugeda asja juba kordaläinuks. Vesi on muidugi endiselt vastikult märg ja külm ja ega mulle ei meeldi selle sees olla, aga õnneks peab ütlema, et 5 aastat merel käimist on minust suurema osa paanikast ja vastikustundest minema viinud. Hakkan ka vist natuke rohkem surfariks saama! :)

"Talitüngapäev" 12.01.13

Talitüngapäev on uus, 12.01.13 rahvakalendrisse kantud päev.
Rahvatarkus teab rääkida, et kui sellel päeval on järv jääkaane peale võtnud ja lumi sellele peale sadanud ja tuul keerutab selliselt, et korstnast tõusev suits on vastu maad, siis on tegu lihtsalt tavalise talvepäevaga. Kui aga korstnast tulev suits tõuseb otse taevasse, on tegu talitüngapäevaga. Talitüngapäeval on saanud tavaks see, et nii naised, kui ka mehed tulevad järve äärde mõõtu võtma. Mõõtu võetakse surfivarustusega jala läbitud kilomeetrites. Kes rohkem on jalutanud, sellel on järgmisel päeval jalad haiged.
Siiski öeldakse ka seda, et talitüngapäeval paistnud päike ja värske õhk tagavad järgnevatel aastatel parema tervise ja pika ea.

....krt võtaks, tuul lihtsalt ei puhunud...ole kohal kas enne või pärast Kalevit...

"Rõõmuliuglemine " 05.01.13 ja 06.01.13

 Head tuulist aastat kõikidele tuulepüüdjatele ja otseloomulikult ka kõikidele teistele, kes Te siin mu blogi jälgimas käite või ei käi!
Kõik ettevalmistused olid tehtud, et alustada sportlikku aastat kohe 1-sel jaanuaril.
Ei tea, kas keegi kuskil teadis, et see pole kõige õigem otsus, aga ma leidsin ennast vahtimas vee all Harku järvele, mille peale ma küll surfama minna ei soovinud.
Vees surfamine tuleb ikka vähe normaalsematesse tingimustesse jätta.
Seega siis tuli oodata nädalavahetust, et uuele katsele minna. Vahepeal alla sadanud vihm ei andnud just eriti lootust, aga ära ta tuli, see vajalik külmakraad ja jäätumiseprotsess.
No jah, reede päeval ikka esmalt kõne Kalevile, siis laupäeval veel korduskõne ja siis võis olla surmkindel, et olud on normis.
Laupäeval käisime Andrusega kahekesi, sest meie ülejäänud kamraadid tegelesid muude asjadega. Mitte, et see üldse probleem oleks, sest nagu ma armastan öelda, siis hobiga tegelemiseks on vaja ainult soovi ja vahendeid ja need olid mul olemas.
Jääolud ei olnud just kõikse paremad. Lund ei olnud üldse ja kohati oli jää ikka nii hirmus konarlik, et ei julenud isegi kiirust üles võtta. Osad kohad olid samas nii selgelt läbipaistvad, et tekkis tunne koheselt läbi jää vajumisest. Lisaks siis muidugi topelt jää, millele astudes, sellest läbi vajus. No ühesõnaga oli minu jaoks natuke rohkem hirmuallikaid, kui tavaliselt. Aga, kui ikka suured mehed lasevad mööda jääd siuh ja siuh, ilma, et keegi neist uppumise märke endast annaks, siis pole ju mul , kärbeskaallasel vajadust üldse põdeda.
Ma muidugi vältisin kaldaid ja püüdsin leida vähem konarlikke kohti. Neid õnneks jagus piisavalt!
Lisaks eelistasin suusakelku, sest uisukelgu jaoks oli liig konarlik ja topelt jää. Jah, ma proovisin ära selle lätlaste udupeene Hiberna kelgu, aga nagu öeldud, uisukelk pole veel mu lemmikute hulgas.
Laupäeval sai nähtud palju vanu surfituttavaid ja nagu üks nendest ütles, siis nüüd lõpuks olid tekkinud tingimused, mis nii talle, kui mulle, ühel ja samal ajal sobivad.
Iga aastaga lisandub Harkule järjest rohkem talvesurfi nautlejaid ja nii võib hakata juba isegi Harkul ütlema, et toimub laulupidu. Eks arenguruumi veel on ja õnneks on Harku ka ise piisavalt suur.
Pühapäevane Harku oli tunduvalt parem. Jää oli kuidagi siledamaks lihvitud ja enam ei olnud läbi jää vajumise hirmu. Seda muidugi juhul, kui Sa otse Tiskre ojja sisse ei kihuta. No mul peaaegu läks nii, kui hakkasin oma jibe harjutama, mis lõppes siis tõsise lohisemisega, et kelk pidama saada. Ei olnud kõige toredam, aga pidama ma sain ja edaspidi siis hoidusin sinna sattumast. Olin taas oma lemmik suusakelguga jääl ja tõepoolest nautisin täiel rinnal edasi tagasi vuhisemist. Mida pean küll ütlema mõlema päeva kohta, et kiirust ikka väga suureks ei julenud lasta, sest oli mega libe ja sellel ajal kukkumisest ei tahtnud isegi mõelda. Nagu ma tüdrukutele ütlesin, siis enne kelgult maha ei astu, kui see täielikult seisab, sest muidu on kindel, et on mats ja maa ühendus. Minu suureks õnneks ei kukkunud ma kordagi, kui välja jätta see teadlik enesepääste operatsioon, mis päästis mind Tiskre ojas suplemisest.
Trapetsis sõit tuleb ka iga korraga järjest paremini välja, kuigi, kui suvel eelistan ma iga kell oma 5m2-st purje, siis talvel jällegi töötab 4m2-ne paremini. Jah, manöövrite tegemisest ma seekord ei räägi, sest ma ootan ikkagi, et jääle tuleks mõnus lumekiht, millel maandumine veidi pehmem. Pühapäevases tiimis olid Andrus, Evelin ja Katri. Seltsis segasem ja mõnusam.
Kõige kummalisem on see, et kui juba jääl olla, siis ei saa sealt mitte kuidagi tulema. Muudkui teeks aga veel ühe otsa ja veel ühe otsa ja siis veel ühe! Näpud on selgelt jääs, aga ikka on vaja minna, sest tunne on hirmus hea. Järgmiseks korraks mõtlesin ka endale selle va kuulsa Endomondo külge monteerida, et siis oma tegevusele täitsa ametlik käik anda, no numbrid ja puha :).
Ja nüüd ma siis ootan jälle nädalavahetust, et minna!
Info:
Koht: Harku järv
Laupäev 05.01- tuul: 4-7m/sek
                          varustus: 4,0m2+ suusakelk
                          aeg: 2h
Pühapäev 06.01- tuul: 4-6m/sek
                           varustus: 5,0m2+ suusakelk
                           aeg: 2,5h

"Jess, winter windsurfing- jää rõõmud ja valud" 30.12.12

Mina ja Evelin! Autor: Lehar 699, tänud pildile püüdmast!

Pidevalt tuleb rääkida mingite erinevate hooaegade avamisest. Küll oleks hea, kui aastaringi oleks üks hooaeg, mida pole vaja ei alustada ega lõpetada.
Nüüd siis sain alustatud oma kolmanda talve jää- ja lumesurfi hooaja. Ja, ja, esimesel aastal käisin ühe korra, eelmisel 3 korda ja nüüd see hooaeg, on plaanis kogu varasemate aastate summa kokku lüüa ja ületada.
Seda muidugi juhul, kui on jää, lumi ja tuul.
Olin vahepeal täiesti unustanud, et tuult ja ilmaprognoosi tuleb jälgida. Oli kuidagi rahulik olla!
Nüüd kipuvad vennad windguru ja yrno vägisi mitu korda päevas uksest sisse. Ei saa nendest ei üle ega ümber.
Peale suurt jõuluõgimist tõin Laulasmaale unustuse hõlma jäetud surfikama koju ja seadsin oma sammud Harkule. Eelnevalt muidugi rääkisin spetsialistist kelgulaenutaja Kaleviga läbi, sest keegi teine ei oska paremini anda infot selle kohta, mis selle järve peal või all toimub ja muidugi kelgud, ilma milleta pole võimalik jääd ja lund nautida.
Ja nii ma siis olin seal kohal või oleks õigem öelda olime, sest minuga koos olid veel Andrus ja kaks tütarlast, Evelin ja Elena, kes olid suve alguses surfimaitse suhu saanud.
Ilm ei olnud kõige kenam, no seda va päikesepaistet jäi väheks ja hirmus niiskus oli õhus. Aga jää oli suht ok, kui jätta tähelepanuta Tiskre ojapoolne ots, kus võis pea kederkondini lumelöga sisse vajuda ja mis oli kokkuvõttes ikka peris vesine. Aga see ei seganud surfamist!
Esimesed tund aega oli minu käsutuses üks lühemat sorti kelk, millega olin ka eelmisel aastal sõitnud ja nii ei olnud ma väga vaimustuses mõttest, kellegiga kelk ära vahetada. Aga, et see sobis algajatele paremini, siis ma ikkagi võtsin teise.
Peab ütlema, et loen seda minu personaalse arengu alguseks, sest ma ei olnud siiani veel nii hea jooksuga kelku proovinud. Kohe nii hea oli ja selline kindlam ja turvalisem ja nii lihtne juhtida. Ei tea, mida ma siiani küll oodanud olin, aga ma tundsin, et see on täitsa mulle mõeldud kelk.
Ja nii ma siis seal sõitsin sinna ja tänna ja edasi ja tagasi.
Üht otsa tehes sattusin mõttele proovida ära suusakelgu jibe, mida olin ainult youtubest näinud ja kuulnud, et tehakse.
Algaja õnn vist, sest see tuli kohe esimese korraga mul välja. Ma pole küll kindel, kas ka õigesti ja sellise kaarega nagu vaja, aga püsti ma jäin, jalad said vahetatud ja puri flipatud ja seda kõike ilma, et oleks vahepeal seisma jäänud või jalga toetuseks maha pannud. Oujeee, nüüd ma ikka olin hirmus õnnelik, täitsa uus kelk ja kohe õnnestunud manööver.
Noh seda va rõõmu ei jätkunud kauaks, sest kui ikka üks kord on välja tulnud, siis on vaja ju kõikidel järgmistel pööret vajavatel kordadel seda sama teha. Ütleme nii, et ma piirdusin veel kahe lisa korraga, sest ühel ma lihtsalt suutsin hoo liiga maha võtta ja maha astuda, mis ei läinud enam õige harjutusena kirja ja teisel oli mu hoog vist vähe liiga kiire, purje flippamine jäi hiliseks ja ma leidsin ennast mõnuga koperdamas aasadesse, peale mida ma nii kenasti maandusin oma säärega vastu kelgu äärt, samas lohisemas kõhuli mööda jääd.
Oi kurjam, mitte, et mul kaitsmeid poleks olnud, aga need olid sellel momendil täiesti vales kohas. Või pigem oleks õigem öelda, et need olid küll õiges kohas, aga ma oskasin ikka kukkuda selle kohaga, millel kaitse puudus. Oeh, valus oli, krdima valus!
See tuletas meelde, et jää peal pole eriti mänguruumi ja tuleb olla ettevaatlik, kui mingeid pähe tungivaid ideid elluviima hakatakse.
Ühesõnaga olen ma nüüd valutava ja sinise jala omanik. Küllap paraneb ära, mitte pulmadeks, need on liialt kaugel, aga selleks järgmiseks korraks, kui ma taas jääle/ lumele saan. Seekord oli Harkul kenake hulk surfajaid. Polegi näinud neid seal sellisel hulgal korraga, aga eks mu enda kompanjonid andsid ka kenakese koguse juurde. Loomulikult ei saa jätta mainimata, et moodustamise päris kena hokimeeskonna.
Seda korda siis selliselt! Surfiaastale sai pandud korralik punkt!
Info:
Koht: Harku järv
Tuul: 4-7m/sek
Varustus: 4,0 m2 ja kelk :)
Aeg: 2,5h

" Hingele pai" 04.10.12

Et alustada algusest, tuleb minna kohe päris algusesse. Hetkel võiks see tähendada seda, et Surfikooli kasvandikud on piisavalt vaprad, et käia ikka veel surfamas. No mina, kes ma sain ära hellitatud soojast veest ja päikesest, olin arvamusel, et lepin siiski siseruumides trenniga ja mul enam merele asja ei ole.
Mõned mõtted võib jätta mõtlemata, eriti, kui on tugevasti arenenud koos teha tahtmise tunne ja tuul puhub!
Seega siis ma lihtsalt keset päeva, olles üle vaadanud kõik võimalikud tuuleprognoosid, otsustasin, et ma lähen ka kõigele vaatamata surfama. Seda siis peale tööd.
Teatavasti läheb nüüd juba päris vara pimedaks, mis tähendas, et kõik toimetused peale töölt lahkumist, tuli teha ahvikiirusel. Mida see kiiruseühik täpselt tähendab?
Selleks, et vähegi sõita saaks, tuli hiljemalt kl 18 vees olla. Seekord ma lihtsalt loopisin oma asjad peas oleva nimekirja järgi kotti, lootes, et midagi maha ei jää, lasin Andrusel asjad autosse pakkida ja kihutasime Laulasmaale. Teel oleva aja kulutasin kiire eine söömiseks, sest kodus ei saanud ometigi selle peale aega raisata.
Kui ma tavaliselt Laulasmaale jõudes lähen esmalt tuule- ja mereoludega tutvuma, siis seekord jätsin ma ka selle tegemata ja püüdsin võimalikult kiiresti, iseendaga võisteldes, oma kamad kokku saada.
Trikoo, lükrasärk, kalipso ja kapuutsiga vest- sellest pidi piisama, et külm ei hakkaks.
Peale bikiinisurfi harrastamist  tundsin ennast nagu kubujuss ja ma polnud päris kindel, kas ma üldse ennast liigutada suudan. 
Väga entusiastlikult vette astudes tardusin korraks kivikujuks ja ütlesin kaldal ootavale Elenale, et ma nüüd röögin natuke ja siis ma seda tegin ka. See krdi vesi oli ikka väga külm!
Aga ma ei jäänud ootama, kuniks mu ajud ära jahtuvad ja nii ma siis astusin lauale ja panin ajama.
Peab tõdema, et  see ajama panemine seal kalda all on oma ette ekstreemsus, sest kivid ei hüüa tulles ja nii võib päris kindlalt ennast mõne otsast leida. Ega ma seekordki pääsenud, õnneks oli hoog väike ja kogu kupatus vees enne, kui suurem jama juhtuda sai.
Kividest mööda saanuna alustasin oma ime meeldivat surfiõhtut.
Ot, ma polegi veel vingunud? Et mis siis nüüd lahti on? Aga ma kohe parandan selle vea ka.
Mida ma siis tundsin ennast trapetsisse riputades? Et mu poom on kuidagi hirmus peenike, mu laual on jalaaasad jumalast vales kohas ja mingil põhjusel kisub hirmsasti üles tuulde.
Probleemid said järjest lahenduse ja võin nimetada seda surfiõhtut taas kord parimaks, mis mul sellel aastal on olnud. Piirdusin edasi tagasi sõiduga ja tundsin tõeliselt rõõmu, et mu sõiduasend on nii palju paranenud, et sõita jalad mõlemas aasas ja uks kinni.
Ja ma ei raatsinud kuidagi seda rikkuda ebaõnnestunud pautide ja muu jamaga ja nii ma siis lihtsalt ukerdasin algajalikult oma purje koos lauaga teise sõidusuunda ja muudkui sõitsin ja sõitsin ja sõitsin... ja siis see tuli, see pimeduse sein, mis ajas kaldale tagasi.
Ma ei hakka rääkima, et külm polnud, sest teate nagunii isegi, et vesi pole veel külm ja kannatab täiesti ilma kinnasteta sõita. Ja nii ma siis jätsin oma varustuse taas Kristjani juurde, sest ma ei kavatse veel oma hooaega lõppenuks lugeda!
See 60 minutit tegi hingele suure pai, hea oli tagasi olla!
Info:
Koht: Laulasmaa
Tuul: ca 7m
Varustus: 122 l, 5,0m2
Aeg: 1h