Hiiusurfilaager

Käisin, nägin, olin, tegin... mida siis täpsemalt?
Peab mainima, et ilm oli absoluutselt ääretult ilus, jah, tuult ei olnud nii palju, kui hing oleks ihaldanud, aga kes see siis ikka surfilaagrisse surfama läheb? :)
Müts maha võistlejate ees, kes sellistes oludes suurepäraselt hakkama said ja minu imetlus eraldi kuulub Annelile, kes on umbes samat kasvu nagu mina, kuid rassimise poolest kõvasti tublim, kui ma ise. Minna ikka 7m2 purjega punnitama, no olen ka proovinud, aga ei pea seda punnimist nauditavaks tegevuseks. Nii, et tubli, väga tubli tidrik!
Ja eks ta innustas mind nüüd küll rohkem suuremat purje proovima, aga eks näis, kas ma ikka lähen seda raskema vastupanu teed. Kuigi, kui mõelda, et ma tahan hirmsasti formulat proovida, et siis oleks see nagu suure asja väike algus:). Nii kaua ma lihtsalt loen teiste blogisid ja tunnen rõõmu nende tegemistest minu jaoks korteri suuruste kamadega!
Vahel võib ju lubada endale ka pealtvaataja ametit!
Aga laagrist veel - käisime sellel ajal Kärdlas ja selle käigus siis avastasime sellised surfikohad nagu Otikas ja Lehtma. Ütleme nende kohta nii, et kui teisel pool saarenurka oli tuuletu ja sile vesi, siis nendes kohtades puhus kohe mõnusalt ja laine rullis ka kenasti ennast kaldasse suure mürinaga. Et meil asjad Mangus laagris olid, siis polnudki muud, kui tõdeda, et kohad on nähtud ja edaspidi me teame, kus sealkandis peale minnakse.
Laagrisse tagasi jõudes sai tuuletutest oludest võitu siiski soov minna surfama, sest no mis surfilaager see muidu oleks? Tuul puhus ma ei tea, mis suunast ja vahepeal ei puhunud üldse. Igal juhul sain ma kõigele vaatamata paaril korral väga mõnusalt glissi oma nn suure purjega ja korraks tunda ka seda, mis juhtub, kui suure hoo pealt lihtsalt lambist tuul ära kukub. Jah, ma käisin hetkega koos purjega seliti sisse, sest ma ei mäletanud enam, et sellisel momendil tuleb ikka ise purjele toeks olla, mitte vastupidi. Ma surfasin päris kaugel kaldast, tundub, et hirm väga sügava vee ees ja kaugel kaldalt olemisest hakkab veidi taanduma. Lisaks puhus tuul suhteliselt maa poolt, nii, et sain teha hunnikus paute ja grüssamist. Ma millegi pärast olen alati kindel, et ma suudan enam vähem sinna välja seilata, kuhu ma tahan, tulgu see siis läbi mis tahes oskuste. Seega siis kulus tunnike mõnnatamisele, rassimisele ja muidu olemisele.
Jah, tore oli! Ja lõppakord laagrile olid muidugi bandid! Fantast!
https://picasaweb.google.com/kristakarik/Hiiusurf121408

Info:
Koht: Mangu laht, Hiiumaa
Tuul: ca 6m?
Kamad: ikka enda 5,0m2 ja 112l
Aeg: 1h

"Sabaga surf" 08.08.2011

Ma ei hakka jälle kirjutama sellest, kuidas ma kontorirotina pidin terve päeva Andruselt ja Urmaselt kuulma, kuidas nad Püünsis st küll Aegna all mõnna mõnnatavad. Ja mina lihtsalt olen sunnitud lootma, et äkki ikka jagub mulle ka tuult, kui kella viie ajal töö juurest stardin. Mu asjad liikusid mere äärde oma soodu. Et ma neid ise hommikul kaasa ei vedinud, siis Andrus pakkis nad kenasti endaga kaasa ja kohale nad said.
Tavapäraselt ma ikka olen uhke, kui oma kama ise randa vean ja kokku panen, see nagu selline mingit laadi prestiizi küsimus, aga täna lubasin ma endale tõelist mugavust, kohe selliselt, et minu ainsaks ülesandeks jäi enda kalipsosse ja sussidesse riietamine. No jah, pats oli vaja ka pähe teha ja trapets ümber siduda. Nimelt ma palusin , või õigem oleks öelda lihtsalt ütlesin, et olgu mu kaaslane nii kena ja rigagu mu asjad mere äärde valmis, et kui tulen, saan kiirelt vette. Seda va mugavust saavad muidugi lubada vaid need, kellel surfar kaaslaseks. Eks ma siis kasutan seda privileegi ära, mis mulle mu surfari näol antud on. Ma hoidsin kokku pea 20 minutit, aga kui oleksin teadnud, mis mind vees ootab, siis polekski ehk väga kiirustanud. Olgu öeldud, et ilm oli suurepärane ja lõpuks õnnestus ka Kirket vee ääres kohata, muidu ainult räägime, et äkki trehvame seal või seal. Mis seal ikka, peale väikeseid lobaminekuid läksin vette. No ilm rokkis täiega ja ma olin siiralt arvamusel, et tänane õhtu tuleb absoluutselt täis rõõmu. Tutkit Sulle, ei tulnud! Sain rikkamaks teadmise võrra, et mul pole koju muruniidukit vaja osta, sest see on mul juba olemas. Ma ei ole kindel, kas ma olin sellel õhtul ainuke, aga mulle tundus, et ma suutsin absoluutselt tervest Püünsi sopist kõik selle heina omale hunnikusse kokku riisuda. Korra käis läbi pea, et on ju olemas mingid multsimisagregaadid nendel va niidukitel, et äkki peaks omale soetama, saab vähe lihtsamalt hakkama. Aga jah, mida Sa kurjam ära teed, kui oled just hoo sisse saanud, ennast kenasti igasugustesse aasadesse sättinud ja siis lihtsalt selgub, et seda oodatud hoogu ei tule kuskilt. Puri veab küll, aga laud järgi ei tule. Justkui veaks atra oma järel. Ausõna täitsa närvi ajas! Lisaks muidugi käitub laud ka heinapalli sees teisiti ja seda va kiskumist ja sikutamist jätkus. Lisaks siis nauding sellest, et pidevalt oli vaja puri vette lasta, et heinast lahti saada. Ah, mis ma seda siin ikka pikalt kirun. Teame me kõik, mida heinategu tähendab.
Mõned seigad vees võiks veel lisaks tuua, no näiteks selle, et enne vette kukkumist on mõistlik kopsud õhku täis tõmmata ja suu kinni panna, mitte seda vees purje ja laua all tegema hakata. Igal juhul sain ma ühe korraliku soolavanni oma hingamisteedele, vast läheb nüüd see va köha ka üle. Ja surfi sõidukultuur jätab ka muidugist ikka vahel soovida, eriti, kui rahvast hiiglama palju korraga ühes kohas vees on. Mitte, et ma ise oleksin hullult eeskujulik, aga ma vähemalt püüan mitte iga hinna eest kellegiga kokku sõita ja vägikaigast vedada, et kumb nüüd enne purje vette viskab. Mina viskan, sest mul on endast ja oma asjadest kahju, aga närvi ajab, et teine selle juures naudingust mõnuleb, et näe, sain ära teha. No ilmselt pole see keegi ise veel kellegi temast parema või suuremaga kokku saanud või siis jah, puudub ohutunne ja arusaamine normaalsest käitumisest vee peal. Või kas selline asi ongi üldse olemas ja edaspidi peakski iga hinnaga kõikidega kokku ja nendest üle sõitma.
Ei olnud see minu õhtu, aga vähemalt sai jälle üle pika aja vette.
Aga ma ei kasutanud mulle antud võimalusi, sellest ma muidugi mõtlen alles täna, et oleks ju võinud. Urmas nimelt tõi lagedale kogu oma laua arsenali ja mul oleks olnud sealt piisavalt valikut, et proovida, aga jah, see va niitmine ja heina riisumine oli rikkunud tuju ja hea olemise.
Igal juhul mingil teisel korral, kui puhub veidi rohkem, siis on mul kokkulepe, et saan proovida tema 115, 92 ja 81 liitriseid laudu. Tegelikult olen ma kahte esimest juba eelmisel aastal korra proovinud, aga ei mäleta enam tunnet, mis oli. Ja kui kõik hästi läheb, siis on võimalik, et ühel hetkel on mul toa nurgas seismas 81 liitrine Mistral. Ma küll ei tea veel, mida ma sellega täpsemalt peale hakkaksin, aga kindel on see, et ma väiksemat lauda omale lisaks vajan. No jah need eeldavad ju ka veestardi oskusi, mille omandamisega olen nüüd suisa vägagi kõvasti seotud. Eilne Virgo õhku visatud lause, et ta saab mu peale vihaseks, kui ma 3 aasta jooksul veestarti selgeks ei saa, paneb küll liigutama :). Piitsa ja prääniku meetod! :)
Info:
Koht: Püünsi
Tuul: 7-9m/sek
Laud/ puri: ikka omad
Aeg: 1,5h

"Suurepärane Suureranna" 24.07.2011

Hommik algas voodis põnnide kuhja all ja kus Sa siis enam magad, kui lastekuhil, nii viis tükki, Sul korraga voodisse teki alla tahavad kaissu pugeda. Mitte, et need kõik meie jagu oleksid, küll aga mu õdede omad. Pilk aknast välja ja kaisus olemisel oli lõpp. Tuul puhus!
Tegelikult oli prognoos lubanud, et puhub kuskil 12-ni ja sellise moega tegime kiirelt hommikukohvi ja võikud ning teel me juba olimegi. Suunaks Suureranna. Kohale jõudes leidsime eest paraja koguse lohesurfareid, kelledest kohe tundsime ära Stina kaaslase Sassi. Tervitused, kallid ja siis asjade kallale. Ma korra küll mõtlesin, et millega minna, et äkki ikka on viiene üle, aga ei tahtnud ka oma ilusat päeva neljasega jändamisele kulutada ja nii sai siis kõikidele vastuväidetele vaatamata pandud kokku viiene. No tõmbasin ta parasjagu planguks, et juhul kui tõesti on hirmus raju, et siis ehk saan ikka hakkama.
Sättisin ennast kohe veidi kaugemale, et mitte jalgu jääda lohetajatele, kes nagu ikka tahtsid manöövreid ja hüppeid teha kas siis just Sinu juures või üle Sinu. Võimalik, et see on naljakas, aga mul ei olnud sellekohast naljasoont igal juhul kaasas.
Tegin ühe otsa, tegin teise otsa, jalad aasas, kenasti trapetsis, kõik absoluutselt viimase peal ja siis ta tuli, kohe selliselt, et hakkas hirmus. Noh raju muidugi ja puri, olgu ta nii plank, kui tahes, oli täiega üle. Vahepeal nägin vees Stinat ka, kes oli peal neljasega ja oli parasjagu imestunud, et miks ma viiesega üldse olen, et tuul ju nii tugev. Aga ega ma jonni jätnud, ei lähe ma kaldale kallist aega raiskama väiksema purje kokku panemise peale. Ja nii ma siis seal püüdsin kogu väest seda kaadervärki vees hoida. Põhi probleem oligi selles, et va krdi paat, tegelikult küll siis mu imearmas surfilaud, tahtis vägisi tuule alla võtta ja mind kõrgustesse kanda. Tekkinud väikesed lainepoolikud olid piisavalt suured, et sealt tagasi vette kukkudes jalad ära põrutada. Täitsa vedru või siis amordi tunne oli juba endal vahepeal. Et polegi nagu surfar, vaid vahelüli laua ja purje vahel. No nagu arvata võib, väsitas see üsna parajalt, aga et päev oli nii suurepärane, siis ei osutanud ma sellele mingit tähelepanu. Ja ega seda raju siis kauaks ei jätkunud, edasi puhus juba täitsa mõnus , minu viiese jaoks paras tuuleke.
Et Stina läks kaldale oma tibu söötma, siis tekkis mul ketserlik mõte proovida tema just äsja soetatud täitsa tutikat 95l Fanatic freewavekat. Ja ega Stina kade pole ka, lubaski proovida, sest kuidas ma muidu tean, mida ma endale soetada soovin väiksemaks lauaks.
Uhh, ma ju tegelikult juba tean, et iga väiksem laud, mis jääb alla 100l , ei kanna mind selliselt, et oleks võimalus ülesotsaga purje vedida ja, et iga selline eksemplar tahab koheselt sellele peale astudes saada kõva kätt ja jalgadega tööd. Ja ikka ma imestasin, et kuidas on võimalik, et see kohe nina, vabandust vööri, otse tuulde keerab ja mul tunne tekib, et olen esmakordselt surfilauale saanud.
No mõned korrad katapulteerumist ja ukerdumist ning jah, ma juba kihutasingi. Mille üle ma eriti uhke olin, siis ikka selle, et sain kohe ka jala aasa. Vastasel korral ma ei kujutaks ette, kuidas seda lauda üldse stabiilsena saaks hoida või ise turvaliselt sellel olla. Tagumine aas, just nimelt aas, sest sellel laual oligi ainult üks, jäi minu jaoks kuidagi kaugele. Võimalik, et ma pean laual rohkem jalgu hargitama, mis tundub küll veidi ebamugav tegevus, või siis taha poole liikuma, mis jällegi ei tundunud ka päris mõnus olevat. No igal juhul mulle see laud täitsa meeldis, sest see ei võtnud tuult alla nagu minu oma ja püsis kenasti paralleelselt veepinnaga. Ja lisaks ei pidanud ma olema nagu vedru, pidevalt jalad veidi põlvest kõverad, et pärast lainelt alla sadamist püsti jääda. Et Stinal oli neljane puri, siis tundus vahepeal, et see jääb väheseks ja et minu viiene selle lauaga oleks just täpselt see kirss tordile. Vahetama ma siiski purje ei hakanud, sest kui olin jälle katapuldiga hakkama saanud, siis ei olnud kuidagi võimalik lauale saada, sest laine käis just siis ülepea, kui olin purje veest kätte saanud ja nagu öeldud, mu veestart on endiselt lapsekingades. Jah, ma oleksin võinud seda seal harjutada, aga vot, ma ei teinud seda, sest kellele krdile seda veestarti vaja on, kui surfates mõlemas lahe servas saab jalad põhja panna ja nn kaldaltstarti teha rinnust saadik veest. Ja üldsegi, neid va surfipäevasid on olnud nii vähe, et ma siis pigem naudin. Järgmisel tulevasel korral ma siis hakkan taas proovima, siis saab jälle ennast maapõhja sajatada ja olla enesekriitiline :).
Aga seekord olin ma nii rahulolev, kohe nii väga, et kuidagi ei raatsinud ära minna. Päike paistis, tuul oli täpselt nii väga mõnus ja kõik tuli nii väga hästi välja. Eks väsimus andis küll juba endast märku ja Andrus arvas, et ehk tänaseks aitab, aga no kuidas Sa jätad tuule puhuma ja lähed ära. Ja nii ma siis tegin seal neid "teeme veel ühe otsa" sõite. Lõpuks, kui enam kaldaltstardid välja ei tulnud, st ei jaksanud tuulega purje hoida ja see muudkui üle lendas, siis sai kaine mõistus emotsioonidest võitu ja asutasin ennast kaldale. Selle kõndimise käigus suutsin ma astuda nii kenasti kahe terava kivi vahele, et jalg oli marraskil, suss veidi katki ja no eks see va lilla toon ei jäänud ka tulemata. Aga jah, mis see kõik ikka loeb, kui päike paistab ja keha kannatab tohutu rahulolu koorma all.
Ahjaa, Suureranna uime surnuaed sai ka omale lisa, nimelt suutis Andrus oma parima uime sinna matta. Käis küll kaldalt otsimas, et ehk meri annab selle talle tagasi, aga ei miskit.
Hiiumaa ja Suureranna ruulivad!
Info:
Koht: Suureranna, Hiiumaa
Tuul: ca 9-12m/sek, puhangud14m
Laud/ puri: SBKT 122l, Gaastra Pilot 5,0, Fanatic 95l, Gaastra Manic 4,0
Aeg: 4h

"Surf lapsepõlve/ kodurannas, Sõrul" 23.07.11

Ma olen alati mõtelnud, et ükskord tuleb see päev, kus ma saan päris oma kodurannas surfata. No olen selline friiki ja see tundub oluline. No eks mul on teise kohaga seoses ka veel oma unistus, aga seda on veel väga vara välja karjuda.
Ema ja isa elavad mul Hiius ja ma ise olen alates 4-ndast eluaastast sealne poolekohaga kohalik ja nii sai siis nädalavahetusel sinna mindud. Nüüd, kus me teame, et seal on mega häid surfikohti ja, et seal peaaaegu kogu aeg puhub, siis on surfikamad kindlateks kaaslasteks.
Et hoovi peal tundus puhuvat, siis sai kaaslased sisse pakitud ja mindud Sõrule vaatama, et kas siis tegelikult ka puhub või mitte. Et me ei viitsinud kohe kaugemale kütta, siis sobis merevaatluseks 2 km eemal olev mereäär väga hästi. No ma ei arvanud, et see on nüüd hea koht vette minekuks. Siiski ajas uudishimu asju lahti pakkima ja nii leidsin ennast kalipsost asjadega vee poole kõndimas. Enne seda tegin veel emale kõne, et kui ta nüüd tahab vaadata, kuidas ta tütar surfab, siis nad võivad ennast kodust välja ajada ja Sõrule tulla.
Vette läksime Sõru sadamast paremalt, otse jaanitule platsi juurest. Veidike, no nii 50-100m kõndimist, suurtest kividest mööda, siis lauale ja sõit võis alata. Ei puhunud see tuul midagi ja nii ma siis seal tiksusin ja õppisin krüssamist. Kuidagi väga tahtis mind sinna Rootsi ära viia. Vahepeal käis korra läbi pea mõte, et kui prooviks meremärkide ümber pöördeid teha, et no saaks aimu, kuidas Sugari tüdrukud neid teevad. Jätsin siiski mõtte katki, sest mine tea, kuidas laevnikud või märkide omanikud sellest arvata võiksid.
Vahepeal jõudis Andrus ka järele mulle merel ja ütles, et ema isa koos lastega käisid vaatamas, et kuidas me surfame. Aga, et nad midagi ei näinud, ma nimelt olin suutnud iseendalegi üllatuseks ennast täiesti täpiks sõita, siis läksid koju tagasi. Ema olla esitanud vaid ühe küsimuse, et kas ma ei karda nii kaugele minna? No endale ei tundunud see kallas nii väga kaugel olevat, aga eks see vahemaa oli tegelikkuses ikka kilomeeter või rohkem. Kõige huvitavam oli muidugi, et seal kaugel leidsime koha keset merd, kus ulatusid jalad vette ja oli rinnuni vesi. See oli muidugi üllatuseks. Ühesõnaga oli see üks paras ettevalmistus Aegna Maratoniks, millest ma ilmselt osa ei võta, aga vähemalt tunde sain kätte, kuidas vaikse ilmaga on merel kilomeetreid tiksuda. Janu ajas lõpuks kaldale.
Ära sa märgi, 2 h olid nagu naksti möödunud!
Igal juhul võin öelda, et Sõrul on täitsa ok surfata, kui vaid tugevamalt puhuks. Meile meeldis! Ja Saaremaa ei olnud ka kättesaamatus kauguses :)!
Info:
Koht: Hiiumaa, Sõru
Tuul: ca 5-6m
Laud/ puri: ikka enda omad 122L ja 5,0m2
aEG: 2H

"Ujumiskursused vol 1" ehk viha ajab veest välja 12.07.11

Päike ja megalt mõnus tuul, absoluutselt hea surfi ilm! Meeldiv kirjeldus ühele eriti heale surfiõhtule või nagu Virgo ütles, töörahva sõiduõhtule.
Mnjah, ma ise ütlen selle peale, et kellele oli ja kellele mitte.
Tuul, va tegelane saputas julgelt oma 10-13 meetri juures ja see tähendas minu jaoks neljast purje. Nagu varasemalt olen kirjutanud, siis ei sobi ma sellega väga hästi kokku. Ma pole siiani suutnud teha enese ja meie suhte analüüsi, et mis siis täpselt ei sobi? Võimalikud variandid on, et ta on solvunud tema vähese kasutamise pärast ja mina seetõttu, et need vähesed korrad, mis teda kasutada saan, ei kuku kuidagi kenasti välja. Nii me siis seal vees maid jagame, kord Vesipüks peal, kord all.
Igal juhul sai mulle esimese triibu juures selgeks, et nii ma sõidetud ei saa! Lisaks siis tundsin vist päris tõsiselt esimest korda, et laud on ka liiga suur. Ei ole kõige parem tunne, kui tuul rebib purje ja laud läheb tuule ja laine abil mitte edasi, aga lendu ja küliti. Päris mitmed korrad vajasin baleriini oskusi, et õhus kenasti tasakaal säilitada ja normaalses olekus vette tagasi prantsatada. See viimane ei olnud enam muidugi mingi baleriini liigutus, vaid tõsine vaala kukkumine.
Ühesõnaga, et ma eriti sõidukõlbulik ei olnud, siis otsustasin, et ehk on täna hea veestarti õppida. No oligi, sest neljane tiris mind kaunis kenasti laua peale ja üle. Nii ma siis harjutasin kaelast saadik vees laua juhtimist ja sellega triivimist. See tuleb mul juba väga hästi välja, ausõna, aga eks mul on juba 2 aastat praktikat ka. Seekord muidugi sain seda kohe väga hästi harjutada.
Mõtlesin siis, et oleks kena ka sügavamas vees sama asja proovida. Mul oli meeles kellegi õpetus, ma arvan, et Kristjani, et puri tuleks võimalusel poomiga laua peale toetada ja sealt siis juba edasi veest välja tõmmata. Oma meenutusi järgides ma siis muudkui proovisin ja proovisin. Enamus ajast ma muidugi õppisin selle juures ujumist, sest pole ju võimalik muul moel vees lauda ja muid asju õigesse suunda saada. Nüüd võiks tulla vist see koht, kus ma karjun Hurraaaa!!!, sest ma sain ühe, ma kordan ühe korra purje veest kätte, lauale ja kohe glissi! Vot on rekord, tehke järgi! See, mis ülejäänud aja toimus, seda ma ei hakka kirjeldama. Kõik oli kena ja korras sinna maani, kuniks mul oli vaja puri veest välja saada. Ei saanud, mitte krdima kuidagi ei saanud! Ja siis ma tundsin kohe väga sügavalt Kristjanist ja tema kohal olekust puudust, nii hea oleks olnud talt küsida, et palun näita ja anna nõu! Aga kahjuks ei olnud teda kohe varnast võtta! Selle peale ma muidugi hakkasin veest potensiaalset ohvrit otsima, keda siis tema kõige paremal sõidu ajal tüütama hakata. Õnneks või kahjuks seilas just sellel ajal üks vana tuttav meie juurde ja ega ma siis juhust kasutamata ei jätnud. Sai talt paar õpetussõna kõrva taha pandud, aga sinna need jäidki, sest rakendada ma neid ei osanud. Aitähhid talle sellegi poolest!
Ja teised siis hoidke must edaspidi eemale, kui Te ei taha teha vees teooria ja praktikatunde kellegile, kes küll kuulab, aga teha ikka ei mõista :)
Vähemalt olin ma nii tark, et aru saada vajadusest, et keegi mind õpetaks.
Peale 1h ja 45 minuti pikkust ujumiskursust vihastasin ma enda peale nii palju, et otsustasin kõik sinna paika jätta ja oodata mingit teist ja paremat korda. Olin väsinud sellest mõttetust rassimisest, mis kuhugi ei viinud. Kõik, kes minuga koos olid tulnud, ei saanud aru, mis mul juhtus, aga jah, ma olin elu vihane ja läksin kaldale jalgu trampima. Nagu üks kommenteerija mulle kirjutas, et surf on keeruline, siis jah, ma nõustun, et seda see on, aga pean ka uuesti lisama, et seda siis, kui pole kedagi, kes õpetaks. Ja mul sellel hetkel ei olnud, seega ei olnud ka rassimisel mõtet. Meil oli küll Urmas ja tema vend Rain, aga selleks ajaks, kui nad Aegnalt või Soomest tagasi jõudsid, oli mul kõik nii ära kopanud, et õpilast minust enam poleks saanud.
Seega siis asjad kokku ja koju ära!
Tegelikkuses jäin ma Margitiga koos veel vee äärde, et aidata tal kamasid kokku panna ja oodata, kuniks Urmas veest välja tuleb. Selle aja jooksul olime me 2 eriti kõva spetsialisti Margiti laua kallal, et tema jalaaasadega miskit ette võtta. No tundub, et 2 naist on 1 mees ja nii saime vist need ka normaalsesse kohta. Eks ta peab proovima, siis võime hõisata!
Selle aja peale ilmus välja jalgrattaga naitunud Virgo, kes oma küsimuse peale minu oskuste kohta, sai kogu tänase pettumuste laviini omale kaela. Virgo polnud kade poiss ja ütles, et oot, ma näitan Sulle muru peal, kuidas veestarti teha. Võtsime siis Urmase laua ja purje ja alustasime õppetundi. Esmalt Virgo muidugi uuris, et mida ma seal vees siis teen?
Peale minu ära kuulamist ja näitamist ta lohutas mind, et need on tavalised vead, mida tehakse. Ega see mind lohutanud, aga ma olin siiralt rõõmus, et ehk nüüd saan aimu, mida kuidas teha.
Igal juhul on mul nüüd kõvasti mõtlemisainet ja peab mainima, et peale Virgo õpetussõnu ei tundnudki ma ennast enam nii suure lambana ja lubasin õhtul enne magama minekut kõik peas läbi teha ja kohe järgmisel korral vees proovima hakata. Et tema sugune tark ja oskaja mul võtta oli, siis pidin ka muud elulist surfivärki küsima. Nimelt huvitas mind, kui mõttekas on õppida pauti tegema ja, et kas seda peaks üldse harjutama või võiks kohe hakata jibe õppima?
Tema vastus muidugi üllatas mind kõvasti, sest ta arvas, et sellega pole mõtet üldse vaeva näha ja, et enamus, kes käivad Püünsis oma lõbuks sõitmas, et nende kõikide jibeide peale tuleb kokku pool pauti :). Vaielge nüüd vastu, kui arvate, et see pole õige.
Nii, et nüüd siis on teada, mida ma peale veestarti või siis samal ajal õppima hakkan.
Igal juhul Virgole taas kord suured tänud ja ma loodan, et juba sügisel saan ma talle uhkusega teatada, et nüüd ma oskan! Veestarti muidugi!
Kui ma ei oska, siis ma kirjutan saatesse"Kaua võib?" ja kannan ennast surfarina maha!
Kuigi jah, Helle ja Regina arvasid, et ma võiksin formulat proovida, seda muidugi peale seda, kui ma olin neile öelnud, et kadestan, et nad saavad ka teise ilmaga sõitmas käia. Mine tea, kui mul veestart ja jibe selged, ehk siis proovingi, sest olen endiselt sellest väga lummatud!
Nüüd läks viha ka üle! Rõõmsat surfi!
NB! Kas kuskilt surfarite õppesõidumärke saaks soetada, ma paneks selle omale selja peale, siis ehk ei sõideta must veestarti harjutades üle?
Ja siis mul on endiselt õhus üks küsimus - kui paljud surfarid teavad parema käe reeglit?

Info:
Koht: Püünsi
Tuul:10-13m/sek
Laud/ puri: SBKT 122L, Gaastra Manic 4,0
Aeg: 1h 45min.