Ma olen alati mõtelnud, et ükskord tuleb see päev, kus ma saan päris oma kodurannas surfata. No olen selline friiki ja see tundub oluline. No eks mul on teise kohaga seoses ka veel oma unistus, aga seda on veel väga vara välja karjuda.
Ema ja isa elavad mul Hiius ja ma ise olen alates 4-ndast eluaastast sealne poolekohaga kohalik ja nii sai siis nädalavahetusel sinna mindud. Nüüd, kus me teame, et seal on mega häid surfikohti ja, et seal peaaaegu kogu aeg puhub, siis on surfikamad kindlateks kaaslasteks.
Et hoovi peal tundus puhuvat, siis sai kaaslased sisse pakitud ja mindud Sõrule vaatama, et kas siis tegelikult ka puhub või mitte. Et me ei viitsinud kohe kaugemale kütta, siis sobis merevaatluseks 2 km eemal olev mereäär väga hästi. No ma ei arvanud, et see on nüüd hea koht vette minekuks. Siiski ajas uudishimu asju lahti pakkima ja nii leidsin ennast kalipsost asjadega vee poole kõndimas. Enne seda tegin veel emale kõne, et kui ta nüüd tahab vaadata, kuidas ta tütar surfab, siis nad võivad ennast kodust välja ajada ja Sõrule tulla.
Vette läksime Sõru sadamast paremalt, otse jaanitule platsi juurest. Veidike, no nii 50-100m kõndimist, suurtest kividest mööda, siis lauale ja sõit võis alata. Ei puhunud see tuul midagi ja nii ma siis seal tiksusin ja õppisin krüssamist. Kuidagi väga tahtis mind sinna Rootsi ära viia. Vahepeal käis korra läbi pea mõte, et kui prooviks meremärkide ümber pöördeid teha, et no saaks aimu, kuidas Sugari tüdrukud neid teevad. Jätsin siiski mõtte katki, sest mine tea, kuidas laevnikud või märkide omanikud sellest arvata võiksid.
Vahepeal jõudis Andrus ka järele mulle merel ja ütles, et ema isa koos lastega käisid vaatamas, et kuidas me surfame. Aga, et nad midagi ei näinud, ma nimelt olin suutnud iseendalegi üllatuseks ennast täiesti täpiks sõita, siis läksid koju tagasi. Ema olla esitanud vaid ühe küsimuse, et kas ma ei karda nii kaugele minna? No endale ei tundunud see kallas nii väga kaugel olevat, aga eks see vahemaa oli tegelikkuses ikka kilomeeter või rohkem. Kõige huvitavam oli muidugi, et seal kaugel leidsime koha keset merd, kus ulatusid jalad vette ja oli rinnuni vesi. See oli muidugi üllatuseks. Ühesõnaga oli see üks paras ettevalmistus Aegna Maratoniks, millest ma ilmselt osa ei võta, aga vähemalt tunde sain kätte, kuidas vaikse ilmaga on merel kilomeetreid tiksuda. Janu ajas lõpuks kaldale.
Ära sa märgi, 2 h olid nagu naksti möödunud!
Igal juhul võin öelda, et Sõrul on täitsa ok surfata, kui vaid tugevamalt puhuks. Meile meeldis! Ja Saaremaa ei olnud ka kättesaamatus kauguses :)!
Info:
Koht: Hiiumaa, Sõru
Tuul: ca 5-6m
Laud/ puri: ikka enda omad 122L ja 5,0m2
aEG: 2H
reede, 29. juuli 2011
teisipäev, 12. juuli 2011
"Ujumiskursused vol 1" ehk viha ajab veest välja 12.07.11
Päike ja megalt mõnus tuul, absoluutselt hea surfi ilm! Meeldiv kirjeldus ühele eriti heale surfiõhtule või nagu Virgo ütles, töörahva sõiduõhtule.
Mnjah, ma ise ütlen selle peale, et kellele oli ja kellele mitte.
Tuul, va tegelane saputas julgelt oma 10-13 meetri juures ja see tähendas minu jaoks neljast purje. Nagu varasemalt olen kirjutanud, siis ei sobi ma sellega väga hästi kokku. Ma pole siiani suutnud teha enese ja meie suhte analüüsi, et mis siis täpselt ei sobi? Võimalikud variandid on, et ta on solvunud tema vähese kasutamise pärast ja mina seetõttu, et need vähesed korrad, mis teda kasutada saan, ei kuku kuidagi kenasti välja. Nii me siis seal vees maid jagame, kord Vesipüks peal, kord all.
Igal juhul sai mulle esimese triibu juures selgeks, et nii ma sõidetud ei saa! Lisaks siis tundsin vist päris tõsiselt esimest korda, et laud on ka liiga suur. Ei ole kõige parem tunne, kui tuul rebib purje ja laud läheb tuule ja laine abil mitte edasi, aga lendu ja küliti. Päris mitmed korrad vajasin baleriini oskusi, et õhus kenasti tasakaal säilitada ja normaalses olekus vette tagasi prantsatada. See viimane ei olnud enam muidugi mingi baleriini liigutus, vaid tõsine vaala kukkumine.
Ühesõnaga, et ma eriti sõidukõlbulik ei olnud, siis otsustasin, et ehk on täna hea veestarti õppida. No oligi, sest neljane tiris mind kaunis kenasti laua peale ja üle. Nii ma siis harjutasin kaelast saadik vees laua juhtimist ja sellega triivimist. See tuleb mul juba väga hästi välja, ausõna, aga eks mul on juba 2 aastat praktikat ka. Seekord muidugi sain seda kohe väga hästi harjutada.
Mõtlesin siis, et oleks kena ka sügavamas vees sama asja proovida. Mul oli meeles kellegi õpetus, ma arvan, et Kristjani, et puri tuleks võimalusel poomiga laua peale toetada ja sealt siis juba edasi veest välja tõmmata. Oma meenutusi järgides ma siis muudkui proovisin ja proovisin. Enamus ajast ma muidugi õppisin selle juures ujumist, sest pole ju võimalik muul moel vees lauda ja muid asju õigesse suunda saada. Nüüd võiks tulla vist see koht, kus ma karjun Hurraaaa!!!, sest ma sain ühe, ma kordan ühe korra purje veest kätte, lauale ja kohe glissi! Vot on rekord, tehke järgi! See, mis ülejäänud aja toimus, seda ma ei hakka kirjeldama. Kõik oli kena ja korras sinna maani, kuniks mul oli vaja puri veest välja saada. Ei saanud, mitte krdima kuidagi ei saanud! Ja siis ma tundsin kohe väga sügavalt Kristjanist ja tema kohal olekust puudust, nii hea oleks olnud talt küsida, et palun näita ja anna nõu! Aga kahjuks ei olnud teda kohe varnast võtta! Selle peale ma muidugi hakkasin veest potensiaalset ohvrit otsima, keda siis tema kõige paremal sõidu ajal tüütama hakata. Õnneks või kahjuks seilas just sellel ajal üks vana tuttav meie juurde ja ega ma siis juhust kasutamata ei jätnud. Sai talt paar õpetussõna kõrva taha pandud, aga sinna need jäidki, sest rakendada ma neid ei osanud. Aitähhid talle sellegi poolest!
Ja teised siis hoidke must edaspidi eemale, kui Te ei taha teha vees teooria ja praktikatunde kellegile, kes küll kuulab, aga teha ikka ei mõista :)
Vähemalt olin ma nii tark, et aru saada vajadusest, et keegi mind õpetaks.
Peale 1h ja 45 minuti pikkust ujumiskursust vihastasin ma enda peale nii palju, et otsustasin kõik sinna paika jätta ja oodata mingit teist ja paremat korda. Olin väsinud sellest mõttetust rassimisest, mis kuhugi ei viinud. Kõik, kes minuga koos olid tulnud, ei saanud aru, mis mul juhtus, aga jah, ma olin elu vihane ja läksin kaldale jalgu trampima. Nagu üks kommenteerija mulle kirjutas, et surf on keeruline, siis jah, ma nõustun, et seda see on, aga pean ka uuesti lisama, et seda siis, kui pole kedagi, kes õpetaks. Ja mul sellel hetkel ei olnud, seega ei olnud ka rassimisel mõtet. Meil oli küll Urmas ja tema vend Rain, aga selleks ajaks, kui nad Aegnalt või Soomest tagasi jõudsid, oli mul kõik nii ära kopanud, et õpilast minust enam poleks saanud.
Seega siis asjad kokku ja koju ära!
Tegelikkuses jäin ma Margitiga koos veel vee äärde, et aidata tal kamasid kokku panna ja oodata, kuniks Urmas veest välja tuleb. Selle aja jooksul olime me 2 eriti kõva spetsialisti Margiti laua kallal, et tema jalaaasadega miskit ette võtta. No tundub, et 2 naist on 1 mees ja nii saime vist need ka normaalsesse kohta. Eks ta peab proovima, siis võime hõisata!
Selle aja peale ilmus välja jalgrattaga naitunud Virgo, kes oma küsimuse peale minu oskuste kohta, sai kogu tänase pettumuste laviini omale kaela. Virgo polnud kade poiss ja ütles, et oot, ma näitan Sulle muru peal, kuidas veestarti teha. Võtsime siis Urmase laua ja purje ja alustasime õppetundi. Esmalt Virgo muidugi uuris, et mida ma seal vees siis teen?
Peale minu ära kuulamist ja näitamist ta lohutas mind, et need on tavalised vead, mida tehakse. Ega see mind lohutanud, aga ma olin siiralt rõõmus, et ehk nüüd saan aimu, mida kuidas teha.
Igal juhul on mul nüüd kõvasti mõtlemisainet ja peab mainima, et peale Virgo õpetussõnu ei tundnudki ma ennast enam nii suure lambana ja lubasin õhtul enne magama minekut kõik peas läbi teha ja kohe järgmisel korral vees proovima hakata. Et tema sugune tark ja oskaja mul võtta oli, siis pidin ka muud elulist surfivärki küsima. Nimelt huvitas mind, kui mõttekas on õppida pauti tegema ja, et kas seda peaks üldse harjutama või võiks kohe hakata jibe õppima?
Tema vastus muidugi üllatas mind kõvasti, sest ta arvas, et sellega pole mõtet üldse vaeva näha ja, et enamus, kes käivad Püünsis oma lõbuks sõitmas, et nende kõikide jibeide peale tuleb kokku pool pauti :). Vaielge nüüd vastu, kui arvate, et see pole õige.
Nii, et nüüd siis on teada, mida ma peale veestarti või siis samal ajal õppima hakkan.
Igal juhul Virgole taas kord suured tänud ja ma loodan, et juba sügisel saan ma talle uhkusega teatada, et nüüd ma oskan! Veestarti muidugi!
Kui ma ei oska, siis ma kirjutan saatesse"Kaua võib?" ja kannan ennast surfarina maha!
Kuigi jah, Helle ja Regina arvasid, et ma võiksin formulat proovida, seda muidugi peale seda, kui ma olin neile öelnud, et kadestan, et nad saavad ka teise ilmaga sõitmas käia. Mine tea, kui mul veestart ja jibe selged, ehk siis proovingi, sest olen endiselt sellest väga lummatud!
Nüüd läks viha ka üle! Rõõmsat surfi!
NB! Kas kuskilt surfarite õppesõidumärke saaks soetada, ma paneks selle omale selja peale, siis ehk ei sõideta must veestarti harjutades üle?
Ja siis mul on endiselt õhus üks küsimus - kui paljud surfarid teavad parema käe reeglit?
Info:
Koht: Püünsi
Tuul:10-13m/sek
Laud/ puri: SBKT 122L, Gaastra Manic 4,0
Aeg: 1h 45min.
Mnjah, ma ise ütlen selle peale, et kellele oli ja kellele mitte.
Tuul, va tegelane saputas julgelt oma 10-13 meetri juures ja see tähendas minu jaoks neljast purje. Nagu varasemalt olen kirjutanud, siis ei sobi ma sellega väga hästi kokku. Ma pole siiani suutnud teha enese ja meie suhte analüüsi, et mis siis täpselt ei sobi? Võimalikud variandid on, et ta on solvunud tema vähese kasutamise pärast ja mina seetõttu, et need vähesed korrad, mis teda kasutada saan, ei kuku kuidagi kenasti välja. Nii me siis seal vees maid jagame, kord Vesipüks peal, kord all.
Igal juhul sai mulle esimese triibu juures selgeks, et nii ma sõidetud ei saa! Lisaks siis tundsin vist päris tõsiselt esimest korda, et laud on ka liiga suur. Ei ole kõige parem tunne, kui tuul rebib purje ja laud läheb tuule ja laine abil mitte edasi, aga lendu ja küliti. Päris mitmed korrad vajasin baleriini oskusi, et õhus kenasti tasakaal säilitada ja normaalses olekus vette tagasi prantsatada. See viimane ei olnud enam muidugi mingi baleriini liigutus, vaid tõsine vaala kukkumine.
Ühesõnaga, et ma eriti sõidukõlbulik ei olnud, siis otsustasin, et ehk on täna hea veestarti õppida. No oligi, sest neljane tiris mind kaunis kenasti laua peale ja üle. Nii ma siis harjutasin kaelast saadik vees laua juhtimist ja sellega triivimist. See tuleb mul juba väga hästi välja, ausõna, aga eks mul on juba 2 aastat praktikat ka. Seekord muidugi sain seda kohe väga hästi harjutada.
Mõtlesin siis, et oleks kena ka sügavamas vees sama asja proovida. Mul oli meeles kellegi õpetus, ma arvan, et Kristjani, et puri tuleks võimalusel poomiga laua peale toetada ja sealt siis juba edasi veest välja tõmmata. Oma meenutusi järgides ma siis muudkui proovisin ja proovisin. Enamus ajast ma muidugi õppisin selle juures ujumist, sest pole ju võimalik muul moel vees lauda ja muid asju õigesse suunda saada. Nüüd võiks tulla vist see koht, kus ma karjun Hurraaaa!!!, sest ma sain ühe, ma kordan ühe korra purje veest kätte, lauale ja kohe glissi! Vot on rekord, tehke järgi! See, mis ülejäänud aja toimus, seda ma ei hakka kirjeldama. Kõik oli kena ja korras sinna maani, kuniks mul oli vaja puri veest välja saada. Ei saanud, mitte krdima kuidagi ei saanud! Ja siis ma tundsin kohe väga sügavalt Kristjanist ja tema kohal olekust puudust, nii hea oleks olnud talt küsida, et palun näita ja anna nõu! Aga kahjuks ei olnud teda kohe varnast võtta! Selle peale ma muidugi hakkasin veest potensiaalset ohvrit otsima, keda siis tema kõige paremal sõidu ajal tüütama hakata. Õnneks või kahjuks seilas just sellel ajal üks vana tuttav meie juurde ja ega ma siis juhust kasutamata ei jätnud. Sai talt paar õpetussõna kõrva taha pandud, aga sinna need jäidki, sest rakendada ma neid ei osanud. Aitähhid talle sellegi poolest!
Ja teised siis hoidke must edaspidi eemale, kui Te ei taha teha vees teooria ja praktikatunde kellegile, kes küll kuulab, aga teha ikka ei mõista :)
Vähemalt olin ma nii tark, et aru saada vajadusest, et keegi mind õpetaks.
Peale 1h ja 45 minuti pikkust ujumiskursust vihastasin ma enda peale nii palju, et otsustasin kõik sinna paika jätta ja oodata mingit teist ja paremat korda. Olin väsinud sellest mõttetust rassimisest, mis kuhugi ei viinud. Kõik, kes minuga koos olid tulnud, ei saanud aru, mis mul juhtus, aga jah, ma olin elu vihane ja läksin kaldale jalgu trampima. Nagu üks kommenteerija mulle kirjutas, et surf on keeruline, siis jah, ma nõustun, et seda see on, aga pean ka uuesti lisama, et seda siis, kui pole kedagi, kes õpetaks. Ja mul sellel hetkel ei olnud, seega ei olnud ka rassimisel mõtet. Meil oli küll Urmas ja tema vend Rain, aga selleks ajaks, kui nad Aegnalt või Soomest tagasi jõudsid, oli mul kõik nii ära kopanud, et õpilast minust enam poleks saanud.
Seega siis asjad kokku ja koju ära!
Tegelikkuses jäin ma Margitiga koos veel vee äärde, et aidata tal kamasid kokku panna ja oodata, kuniks Urmas veest välja tuleb. Selle aja jooksul olime me 2 eriti kõva spetsialisti Margiti laua kallal, et tema jalaaasadega miskit ette võtta. No tundub, et 2 naist on 1 mees ja nii saime vist need ka normaalsesse kohta. Eks ta peab proovima, siis võime hõisata!
Selle aja peale ilmus välja jalgrattaga naitunud Virgo, kes oma küsimuse peale minu oskuste kohta, sai kogu tänase pettumuste laviini omale kaela. Virgo polnud kade poiss ja ütles, et oot, ma näitan Sulle muru peal, kuidas veestarti teha. Võtsime siis Urmase laua ja purje ja alustasime õppetundi. Esmalt Virgo muidugi uuris, et mida ma seal vees siis teen?
Peale minu ära kuulamist ja näitamist ta lohutas mind, et need on tavalised vead, mida tehakse. Ega see mind lohutanud, aga ma olin siiralt rõõmus, et ehk nüüd saan aimu, mida kuidas teha.
Igal juhul on mul nüüd kõvasti mõtlemisainet ja peab mainima, et peale Virgo õpetussõnu ei tundnudki ma ennast enam nii suure lambana ja lubasin õhtul enne magama minekut kõik peas läbi teha ja kohe järgmisel korral vees proovima hakata. Et tema sugune tark ja oskaja mul võtta oli, siis pidin ka muud elulist surfivärki küsima. Nimelt huvitas mind, kui mõttekas on õppida pauti tegema ja, et kas seda peaks üldse harjutama või võiks kohe hakata jibe õppima?
Tema vastus muidugi üllatas mind kõvasti, sest ta arvas, et sellega pole mõtet üldse vaeva näha ja, et enamus, kes käivad Püünsis oma lõbuks sõitmas, et nende kõikide jibeide peale tuleb kokku pool pauti :). Vaielge nüüd vastu, kui arvate, et see pole õige.
Nii, et nüüd siis on teada, mida ma peale veestarti või siis samal ajal õppima hakkan.
Igal juhul Virgole taas kord suured tänud ja ma loodan, et juba sügisel saan ma talle uhkusega teatada, et nüüd ma oskan! Veestarti muidugi!
Kui ma ei oska, siis ma kirjutan saatesse"Kaua võib?" ja kannan ennast surfarina maha!
Kuigi jah, Helle ja Regina arvasid, et ma võiksin formulat proovida, seda muidugi peale seda, kui ma olin neile öelnud, et kadestan, et nad saavad ka teise ilmaga sõitmas käia. Mine tea, kui mul veestart ja jibe selged, ehk siis proovingi, sest olen endiselt sellest väga lummatud!
Nüüd läks viha ka üle! Rõõmsat surfi!
NB! Kas kuskilt surfarite õppesõidumärke saaks soetada, ma paneks selle omale selja peale, siis ehk ei sõideta must veestarti harjutades üle?
Ja siis mul on endiselt õhus üks küsimus - kui paljud surfarid teavad parema käe reeglit?
Info:
Koht: Püünsi
Tuul:10-13m/sek
Laud/ puri: SBKT 122L, Gaastra Manic 4,0
Aeg: 1h 45min.
teisipäev, 28. juuni 2011
"Kadestamist väärt " 22.06.2011
Ma alustan jälle kohe kaugemalt, muidu võib juhtuda, et jutt tuleb jumala lühike ja Te arvate, et mu kirjaoskusega on miskit juhtunud.
Hiiumaa ootas ja ääretult segane tuuleprognoos. Teisipäeva õhtul enne praamile minekut sai veel kord seda va WG-d ja Hirlamit ja muid imelikke asju vaadatud ja tõdetud, et ei tule sellest va surfist vist välja midagi. Peaaegu oleksime otsustanud, et ei võta oma nodi sinna kaasa. No mida neist niisama vedida. Õnneks võitis kuskil kaine mõistus ja Andrus pakkis asjad autosse.
Ütleme nii, et kolmapäeva hommikul oli esimene asi külastada ema maasikapeenart ja järgmiseks tsekitud Hiiusurfi tsatti. Üks ütlemata hea koht, kust saab onlines kenasti jälgida, kuhu keegi minemas on. Selliselt on isegi võõral kerge orjenteeruda. No mina, kui hiidlane muidugi ei teadnud, kus see koht, kuhu minema peab, asub. Küll aga on taas hea tõdeda, et ka see info on hiiusurfi lehel olemas. Tähhid hiidlastele, et nad on võhikutele asja nii lihtsaks teinud. Stina oli ka Hiiumaal ja eks tema pakkus ka omalt poolt, kuhu võiks minna. Olevat üks hea koht - Suureranna!
Seega siis kiirelt hommikukohvi keresse, asjad autosse ja teekond Suureranna poole võis alata. Ja mis peamine, tuul puhus! Tnx kainele mõistusele!
Et mu ema ja isa elavad suhteliselt Sõru külje all, siis ei jäänud Suureranna kaugele ja olgem ausad, seal Hiiumaal pole ükski koht liiga kaugel, et sinna sellepärast minemata jätta. 30 km pole mingi maa, mille pärast põdeda. Tabsist Püünsisse on sama palju, ainult, et ajaliselt palju rohkem.
Ma ei teadnud, mis meid seal ootab, aga see, mis ootas, ületas igal juhul kõik ootused. Sõna oota sai nüüd küll palju erinevates vormides, aga kuidas seda ikka teisiti kirja panna?
Ma poleks uskunud, et kusikl veel on võimalik praktiliselt autoga vette sõita, seal samas murul, ma kordan murul rigada ja siis vette minna. Okei, kalda ees on kivid ja ka lahe külgede peal, aga paar triipu edasi tagasi sõites sai suht kiirelt selgeks, kuhu võib ja kuhu mitte. Ja teate, mitte ainsamat veestarti, sest mõlemat otsa sõites sai põlvist saadik veest kaldaltstarti teha. Lihtsalt jumalik, astu lauale ja kihuta. Ja seda sai seal ikka korralikult harrastada. Ei mingit kartulipõldu, ei midagi. Vaid mõned ühtlaste vahedega lainepoolikud. Kihutasime umbes tunnikese Andrusega kahekesi, terve laht meie päralt, kuniks tuli ka teisi.
Seal oli nii hea sõita, nii turvaline ja tõeliselt mõnus. Eks päike andis ka oma panuse. Uhke olen ka, või kas see ongi õige sõna? Igaljuhul olid mu asjad nii õigesti rigatud, asend selline, et sain kenasti käed poomilt tõsta. Minu jaoks näitab see minu arengut, sest muidu ma ikka kangutan ja teen kätega muid jõu- ja ilunumbreid. Tegelikult pean seda va käetõstmist harjutama, sest kaua ma ikka merel Hardcoreile lihtsalt "sau" vastu karjun. Oleks ju palju sehvim, kui saan ka tervituseks käe tõsta :).
Kõikidele arusaamistele sellest, et ma peaksin veestarti sellistes tingimustes harjutama, sai võitu soov lihtsalt nautida edasi tagasi seilamist, jalad aasas, laud kenasti paralleelselt veega. Kündmine, ma loodan, jääb varsti ajalukku.
Peale 1,5 tunnist pidevat edasitagasi saalimist hakkas janu tekkima ja nii sai siis mindud kaldale keha turgutama. Tuul muidugi oli ka vahepeal veidi nõrgemaks jäänud ja nii ehk oligi õige aeg teha väike paus. Aga ega ei raatsi ju eriti aega sellele raisata ja peale 20 minutilist pausi sai vette tagasi mindud. Ma ei tea, see pausi tegemine võtab vahel rohkem jõuetuks, kui lihtsalt edasi sõitmine. Igal juhul tekkis tunne, et ma enam ei jaksa ja tuul ka tembutas. Siiski otsustasin jätkata ja kaldalt kaugemale minna, kus tuult natukegi rohkem oli. Peale poolt tundi tundus, et tuul ilmselt pakkiski asjad kokku ja tuleb ära minna. Mida me ei teadnud, oli see, et tegelikult alles hakkab korralikult puhuma. Noh selleks ajaks olin ma ennast sussiks rahmeldanud ja katapuldi kuninganna nimetus õigustas ennast täiega. Ma polegi see hooaeg veel nii erinevaid laualt eemaldumise võtteid harrastanud. Küll jäin ma trapetsiotsa kinni, küll jalaaasadesse. Igal juhul sain korralikud vigastused ja ausõna, väsimusega pole mõtet surfi harrastada, see lihtsalt ei tule välja. Küll aga kroonib tohutu edu endale vigastuste tekitamise näol. Oli aeg välja minna, või mis minna, laine loksutas kaldale, sest jalad ei kandnud enam.
2 ja pool tundi oli siis selleks korraks lagi. Ma tahaksin seal sügisel olla, siis kui jõuab ka 5h järjest sõita. Igal juhul on see koht minu südame võitnud ja hetkel pean seda parimaks üldse, kus ma siiani surfanud olen. Jah, ma kadestan Teid hiidlased, kes Te saate seal surfil käia. Ristnasse surfile satun ma ehk mõnel teisel korral ja tegelikult on seal kindlasti neid väga väga mõnusaid kohti veel. Küllap tuleb aeg, kui saan need ka järele proovida.
Aga hetkel olen ma täielikult lummatud Suurerannast!
Info:
Koht: Suureranna, Hiiumaa
Tuul: 7-9m/sek
Laud/puri: SBKT 122L, Gaastra Pilot 5,0m2
Aeg: 2,5h
Hiiumaa ootas ja ääretult segane tuuleprognoos. Teisipäeva õhtul enne praamile minekut sai veel kord seda va WG-d ja Hirlamit ja muid imelikke asju vaadatud ja tõdetud, et ei tule sellest va surfist vist välja midagi. Peaaegu oleksime otsustanud, et ei võta oma nodi sinna kaasa. No mida neist niisama vedida. Õnneks võitis kuskil kaine mõistus ja Andrus pakkis asjad autosse.
Ütleme nii, et kolmapäeva hommikul oli esimene asi külastada ema maasikapeenart ja järgmiseks tsekitud Hiiusurfi tsatti. Üks ütlemata hea koht, kust saab onlines kenasti jälgida, kuhu keegi minemas on. Selliselt on isegi võõral kerge orjenteeruda. No mina, kui hiidlane muidugi ei teadnud, kus see koht, kuhu minema peab, asub. Küll aga on taas hea tõdeda, et ka see info on hiiusurfi lehel olemas. Tähhid hiidlastele, et nad on võhikutele asja nii lihtsaks teinud. Stina oli ka Hiiumaal ja eks tema pakkus ka omalt poolt, kuhu võiks minna. Olevat üks hea koht - Suureranna!
Seega siis kiirelt hommikukohvi keresse, asjad autosse ja teekond Suureranna poole võis alata. Ja mis peamine, tuul puhus! Tnx kainele mõistusele!
Et mu ema ja isa elavad suhteliselt Sõru külje all, siis ei jäänud Suureranna kaugele ja olgem ausad, seal Hiiumaal pole ükski koht liiga kaugel, et sinna sellepärast minemata jätta. 30 km pole mingi maa, mille pärast põdeda. Tabsist Püünsisse on sama palju, ainult, et ajaliselt palju rohkem.
Ma ei teadnud, mis meid seal ootab, aga see, mis ootas, ületas igal juhul kõik ootused. Sõna oota sai nüüd küll palju erinevates vormides, aga kuidas seda ikka teisiti kirja panna?
Ma poleks uskunud, et kusikl veel on võimalik praktiliselt autoga vette sõita, seal samas murul, ma kordan murul rigada ja siis vette minna. Okei, kalda ees on kivid ja ka lahe külgede peal, aga paar triipu edasi tagasi sõites sai suht kiirelt selgeks, kuhu võib ja kuhu mitte. Ja teate, mitte ainsamat veestarti, sest mõlemat otsa sõites sai põlvist saadik veest kaldaltstarti teha. Lihtsalt jumalik, astu lauale ja kihuta. Ja seda sai seal ikka korralikult harrastada. Ei mingit kartulipõldu, ei midagi. Vaid mõned ühtlaste vahedega lainepoolikud. Kihutasime umbes tunnikese Andrusega kahekesi, terve laht meie päralt, kuniks tuli ka teisi.
Seal oli nii hea sõita, nii turvaline ja tõeliselt mõnus. Eks päike andis ka oma panuse. Uhke olen ka, või kas see ongi õige sõna? Igaljuhul olid mu asjad nii õigesti rigatud, asend selline, et sain kenasti käed poomilt tõsta. Minu jaoks näitab see minu arengut, sest muidu ma ikka kangutan ja teen kätega muid jõu- ja ilunumbreid. Tegelikult pean seda va käetõstmist harjutama, sest kaua ma ikka merel Hardcoreile lihtsalt "sau" vastu karjun. Oleks ju palju sehvim, kui saan ka tervituseks käe tõsta :).
Kõikidele arusaamistele sellest, et ma peaksin veestarti sellistes tingimustes harjutama, sai võitu soov lihtsalt nautida edasi tagasi seilamist, jalad aasas, laud kenasti paralleelselt veega. Kündmine, ma loodan, jääb varsti ajalukku.
Peale 1,5 tunnist pidevat edasitagasi saalimist hakkas janu tekkima ja nii sai siis mindud kaldale keha turgutama. Tuul muidugi oli ka vahepeal veidi nõrgemaks jäänud ja nii ehk oligi õige aeg teha väike paus. Aga ega ei raatsi ju eriti aega sellele raisata ja peale 20 minutilist pausi sai vette tagasi mindud. Ma ei tea, see pausi tegemine võtab vahel rohkem jõuetuks, kui lihtsalt edasi sõitmine. Igal juhul tekkis tunne, et ma enam ei jaksa ja tuul ka tembutas. Siiski otsustasin jätkata ja kaldalt kaugemale minna, kus tuult natukegi rohkem oli. Peale poolt tundi tundus, et tuul ilmselt pakkiski asjad kokku ja tuleb ära minna. Mida me ei teadnud, oli see, et tegelikult alles hakkab korralikult puhuma. Noh selleks ajaks olin ma ennast sussiks rahmeldanud ja katapuldi kuninganna nimetus õigustas ennast täiega. Ma polegi see hooaeg veel nii erinevaid laualt eemaldumise võtteid harrastanud. Küll jäin ma trapetsiotsa kinni, küll jalaaasadesse. Igal juhul sain korralikud vigastused ja ausõna, väsimusega pole mõtet surfi harrastada, see lihtsalt ei tule välja. Küll aga kroonib tohutu edu endale vigastuste tekitamise näol. Oli aeg välja minna, või mis minna, laine loksutas kaldale, sest jalad ei kandnud enam.
2 ja pool tundi oli siis selleks korraks lagi. Ma tahaksin seal sügisel olla, siis kui jõuab ka 5h järjest sõita. Igal juhul on see koht minu südame võitnud ja hetkel pean seda parimaks üldse, kus ma siiani surfanud olen. Jah, ma kadestan Teid hiidlased, kes Te saate seal surfil käia. Ristnasse surfile satun ma ehk mõnel teisel korral ja tegelikult on seal kindlasti neid väga väga mõnusaid kohti veel. Küllap tuleb aeg, kui saan need ka järele proovida.
Aga hetkel olen ma täielikult lummatud Suurerannast!
Info:
Koht: Suureranna, Hiiumaa
Tuul: 7-9m/sek
Laud/puri: SBKT 122L, Gaastra Pilot 5,0m2
Aeg: 2,5h
esmaspäev, 20. juuni 2011
Olla või mitte olla 18.06.11
Juuni saab kohe läbi ja valus on tõdeda, et see aasta on käidud vees ainult 3 korda. See kolmas oli siis nüüd laupäeval 18-ndal, kui üle Eesti otsustas puhuda normaalse suunaga tuul.
Õnneks pole selle suuna puhul väga vaja koha üle mõtiskleda, vaid, kui puhub, siis Püünsisse, sest Topu jääb veidi kaugemale ja tihtipeale ei viitsi aega sinna sõiduks kuritarvitada.
Pakkisime Andrusega asjad autosse, mnjah, peab tõdema, et tegelikult pakkis kõik asjad Andrus, sest ma luban endale vahel daamiks olemist ja tema laseb mul daam olla. Siis kõne Margitile ja nii me siis pool 12 päeval kohale jõudsime. Õnneks ei olnud sellel ajal seal veel väga hull laulupidu ja parkimiseprobleem jäi hilisematele tulijatele. Margitit oodates vaagisin ikka päris kõvasti selle üle, millega üldse peale minna? Vahepeal nagu tormas, siis jälle mitte. Meeste purjesid vaadates mõtlesin siiski oma 4-se Manicu kokku panna. Ära olen unustanud kõik pikkused, mõõdud ja muu vajaliku. Aga õnneks on ju info purjel kirjas eks, et mis pikkuses poom ja mastijalg jne. Lugemist ma pole õnneks ära unustanud, iseasi, kuidas sellest infost sellel purjel aru saadakse. No ütleme nii, et paar aastat praktikat on siiski positiivset mõju avaldanud.
Aga nüüd siis asja juurde, ma ei saa aru, miks mul alati see sissejuhatus nii pikk tuleb?
Proovisin kohe rinnust saadik veest lauale saada, ma seda veestardiks ei nimeta, sest jalad on ju põhjas ja tundus, et olen absoluutselt puuse pannud oma purje suurusega, kuid sain ikka lõpuks lauale ja siis sõitma. Otseloomulikult olid mu trapetsiaasad ja poom täiesti vales kohas ja puri elas selliselt oma elu, et sain ainult käte jõul kuidagi toimetatud.
Madalasse ära seilates võtsin siis oma teadmiste pagasist vajaliku materjali ja paigutasin omast arust jube õigesse kohta aasad. Nagu arvata võite, sain neid suisa paar korda sättida, et hea saaks. Kokkuvõtvalt muidugi võib öelda, et päris hea ei saanudki. Ei tea mina, miks ma selle purjega enam kokku ei sobi. Siiski vedas ta mind korduvalt ja korduvalt minu jaoks uutesse kiirustesse. Ilma jalgadevärinata ja hirmuta hakkama ei saanud. Mõtlen vahel, et mis saab, kui ma sõidaksin nii öeldes uks täiesti kinni ja puri peale tõmmatud, et kuhu siis ja millisel kiirusel ja kas üldse?
Igal juhul sain ma vasakul halsil sõites mõlemad jalad aasa ja kätte ilmselt selle päris õige glissamise tunde, sest lauanina ei vaadanud enam unistavalt taevasse, vaid hoidis ennast kenasti paralleelselt ja kiirus, jah, sellest me juba rääkisime. Ühesõnaga hõiskama panev tunne oli. Purjevaliku üle olin vahepeal rahul ja vahepeal mitte, sest minu meelest ei puhunud see tuul küll mitte ühtlaselt. Pöördeid tehes, no mis pööre see mul ikka on, rohkem oskamatud tantsusammud laual selliselt, et sisse ei käiks. Hoog maas, tasa ja targu. Kardan, et olengi oma sellise pöörde tegemisega pannud aluse uut tüüpi pautile ja selle õige õppimine võib tänu sellele väga raskeks osutuda.
Rääkides paremal halsil sõitmisest, siis ma olen varsti kangutamise maailmameister, sest pole võimalik ennast selliselt sõites mugavalt tunda. Poolteise tunnise seansi lõpuks muidugi terendas kuskil kaugel valguskiireke, et ehk ikka hakkab tulema. Ei saa jalga aasa, ilma, et tekiks oht sisse käia, ei saa trapetsisse ja siis ka seal olles kangutad purje nagu mingit eriti rasket ollust. Pean muidugi ütlema, et minu meelest on see va Manic üldse isevärki puri, selline jõuline ja pisut närviline ning ääretult tundlik. Eks Penny oskab siin kohal rohkem kaasa rääkida, tema neid minu teada kasutab ohtralt :). Muidugi on lihtne kõike kamade süüks ajada, sest mina kui äärmiselt suur professionaal peaksin ometigi kõikide asjadega toime tulema, aga vot, võta näpust, ei miskit. Mingil põhjusel oli ka tunne, et täna pole minu päev ja mitte üldse see sõitmine ei istu. Margitil muuseas oli sama tunne kallal. Ei teagi, kas on mingit uut tüüpi viirus?
Vahelduseks proovisin ka Margiti 150l RRD-d ja 4,2 st purje. Ja nii imelik, kui see ka pole, aga igal juhul glissi ma selle lauaga sain, täitsa huvitav tunne oli.
Rääkides surfarite vahelisest suhtlemisest, siis avaldas mulle väga suurt ja väga sügavat mõju see, et minu jaoks professionaalne surfar Hardcore võttis vaevaks mööda kihutades käe poomilt tõsta ja tervitada. Ega ma kohe aru ei saanud, et temaga tegu, sest ta on oma blondi laka maha ajanud, aga purjenumber 69 ütles kõik. Ma muidugi ei tea, kas see oli mulle mõeldud, aga hea tunne sellest jäi siiski hinge.
Ja siis ma palun veidi vabandust ka! Ikka nende ees, kes on tulnud oma kaasasid surfama õpetama. Ma kohe ei saa pealt vaadata, kui mõni algaja püüab ja püüab ja näha on, et ta püüab täitsa valesti ja tema kaaslane, juba ise osates ei oska või ei suuda anda õigeid õpetussõnu. Mitte, et ma olen hullult hea oskaja ise, aga ma just alustasin ja mul on selgelt meeles oma õpetajate sõnad, kuidas midagi teha ja nii ma siis võtan ikka ja jälle oma julguse kokku ja sekkun. Seega siis palun vabandust sekkumise pärast!
Igal juhul sai laupäeval neiu, keda õpetati veestarti tegema ja kes ei teadnud isegi, mis asi on kaldalt start, oskama kaldalt starti. Tugevale tuulele vaatamata sai ta peale päris väga mitut korda proovimist lauale. Hea meel oli!
Ühe katapuldi suutsin ka omale organiseerida, õnneks suhtleliselt ohutu!
Kõigele vaatamata oli tore päev ja hea tunne olla merel ning boonuseks päikese pai!
Info:
Koht:Püünsi
Tuul: ca 10 m/sek, puhangud 12m
Laud/ puri: SBKT 122L, Gaastra Manic 4,0, RRD Evolution 150L, Neilpryde 4,2
Aeg:2h
Õnneks pole selle suuna puhul väga vaja koha üle mõtiskleda, vaid, kui puhub, siis Püünsisse, sest Topu jääb veidi kaugemale ja tihtipeale ei viitsi aega sinna sõiduks kuritarvitada.
Pakkisime Andrusega asjad autosse, mnjah, peab tõdema, et tegelikult pakkis kõik asjad Andrus, sest ma luban endale vahel daamiks olemist ja tema laseb mul daam olla. Siis kõne Margitile ja nii me siis pool 12 päeval kohale jõudsime. Õnneks ei olnud sellel ajal seal veel väga hull laulupidu ja parkimiseprobleem jäi hilisematele tulijatele. Margitit oodates vaagisin ikka päris kõvasti selle üle, millega üldse peale minna? Vahepeal nagu tormas, siis jälle mitte. Meeste purjesid vaadates mõtlesin siiski oma 4-se Manicu kokku panna. Ära olen unustanud kõik pikkused, mõõdud ja muu vajaliku. Aga õnneks on ju info purjel kirjas eks, et mis pikkuses poom ja mastijalg jne. Lugemist ma pole õnneks ära unustanud, iseasi, kuidas sellest infost sellel purjel aru saadakse. No ütleme nii, et paar aastat praktikat on siiski positiivset mõju avaldanud.
Aga nüüd siis asja juurde, ma ei saa aru, miks mul alati see sissejuhatus nii pikk tuleb?
Proovisin kohe rinnust saadik veest lauale saada, ma seda veestardiks ei nimeta, sest jalad on ju põhjas ja tundus, et olen absoluutselt puuse pannud oma purje suurusega, kuid sain ikka lõpuks lauale ja siis sõitma. Otseloomulikult olid mu trapetsiaasad ja poom täiesti vales kohas ja puri elas selliselt oma elu, et sain ainult käte jõul kuidagi toimetatud.
Madalasse ära seilates võtsin siis oma teadmiste pagasist vajaliku materjali ja paigutasin omast arust jube õigesse kohta aasad. Nagu arvata võite, sain neid suisa paar korda sättida, et hea saaks. Kokkuvõtvalt muidugi võib öelda, et päris hea ei saanudki. Ei tea mina, miks ma selle purjega enam kokku ei sobi. Siiski vedas ta mind korduvalt ja korduvalt minu jaoks uutesse kiirustesse. Ilma jalgadevärinata ja hirmuta hakkama ei saanud. Mõtlen vahel, et mis saab, kui ma sõidaksin nii öeldes uks täiesti kinni ja puri peale tõmmatud, et kuhu siis ja millisel kiirusel ja kas üldse?
Igal juhul sain ma vasakul halsil sõites mõlemad jalad aasa ja kätte ilmselt selle päris õige glissamise tunde, sest lauanina ei vaadanud enam unistavalt taevasse, vaid hoidis ennast kenasti paralleelselt ja kiirus, jah, sellest me juba rääkisime. Ühesõnaga hõiskama panev tunne oli. Purjevaliku üle olin vahepeal rahul ja vahepeal mitte, sest minu meelest ei puhunud see tuul küll mitte ühtlaselt. Pöördeid tehes, no mis pööre see mul ikka on, rohkem oskamatud tantsusammud laual selliselt, et sisse ei käiks. Hoog maas, tasa ja targu. Kardan, et olengi oma sellise pöörde tegemisega pannud aluse uut tüüpi pautile ja selle õige õppimine võib tänu sellele väga raskeks osutuda.
Rääkides paremal halsil sõitmisest, siis ma olen varsti kangutamise maailmameister, sest pole võimalik ennast selliselt sõites mugavalt tunda. Poolteise tunnise seansi lõpuks muidugi terendas kuskil kaugel valguskiireke, et ehk ikka hakkab tulema. Ei saa jalga aasa, ilma, et tekiks oht sisse käia, ei saa trapetsisse ja siis ka seal olles kangutad purje nagu mingit eriti rasket ollust. Pean muidugi ütlema, et minu meelest on see va Manic üldse isevärki puri, selline jõuline ja pisut närviline ning ääretult tundlik. Eks Penny oskab siin kohal rohkem kaasa rääkida, tema neid minu teada kasutab ohtralt :). Muidugi on lihtne kõike kamade süüks ajada, sest mina kui äärmiselt suur professionaal peaksin ometigi kõikide asjadega toime tulema, aga vot, võta näpust, ei miskit. Mingil põhjusel oli ka tunne, et täna pole minu päev ja mitte üldse see sõitmine ei istu. Margitil muuseas oli sama tunne kallal. Ei teagi, kas on mingit uut tüüpi viirus?
Vahelduseks proovisin ka Margiti 150l RRD-d ja 4,2 st purje. Ja nii imelik, kui see ka pole, aga igal juhul glissi ma selle lauaga sain, täitsa huvitav tunne oli.
Rääkides surfarite vahelisest suhtlemisest, siis avaldas mulle väga suurt ja väga sügavat mõju see, et minu jaoks professionaalne surfar Hardcore võttis vaevaks mööda kihutades käe poomilt tõsta ja tervitada. Ega ma kohe aru ei saanud, et temaga tegu, sest ta on oma blondi laka maha ajanud, aga purjenumber 69 ütles kõik. Ma muidugi ei tea, kas see oli mulle mõeldud, aga hea tunne sellest jäi siiski hinge.
Ja siis ma palun veidi vabandust ka! Ikka nende ees, kes on tulnud oma kaasasid surfama õpetama. Ma kohe ei saa pealt vaadata, kui mõni algaja püüab ja püüab ja näha on, et ta püüab täitsa valesti ja tema kaaslane, juba ise osates ei oska või ei suuda anda õigeid õpetussõnu. Mitte, et ma olen hullult hea oskaja ise, aga ma just alustasin ja mul on selgelt meeles oma õpetajate sõnad, kuidas midagi teha ja nii ma siis võtan ikka ja jälle oma julguse kokku ja sekkun. Seega siis palun vabandust sekkumise pärast!
Igal juhul sai laupäeval neiu, keda õpetati veestarti tegema ja kes ei teadnud isegi, mis asi on kaldalt start, oskama kaldalt starti. Tugevale tuulele vaatamata sai ta peale päris väga mitut korda proovimist lauale. Hea meel oli!
Ühe katapuldi suutsin ka omale organiseerida, õnneks suhtleliselt ohutu!
Kõigele vaatamata oli tore päev ja hea tunne olla merel ning boonuseks päikese pai!
Info:
Koht:Püünsi
Tuul: ca 10 m/sek, puhangud 12m
Laud/ puri: SBKT 122L, Gaastra Manic 4,0, RRD Evolution 150L, Neilpryde 4,2
Aeg:2h
laupäev, 4. juuni 2011
Rsk, ropendama ajab! 03.06.2011
Pane mõttes kõik kõige ropumad sõnad ritta, mis meelde tulevad! Sellega on mõnus surfiõhtu kirjeldatud!
Kas nüüd ongi üle ühe korra tüngapäevad või? Normaalne on sõita mere äärde ja seal vaadata, kuidas järjest surfarid ükshaaval loobuvad ja oma toa suuruste purjedega kaldale tulevad. Tuuletu surf ruulib täiega, nägemist!
..ok, rabarberikoogi sain küll seetõttu valmis ja maitses hästi ka!
Kas nüüd ongi üle ühe korra tüngapäevad või? Normaalne on sõita mere äärde ja seal vaadata, kuidas järjest surfarid ükshaaval loobuvad ja oma toa suuruste purjedega kaldale tulevad. Tuuletu surf ruulib täiega, nägemist!
..ok, rabarberikoogi sain küll seetõttu valmis ja maitses hästi ka!
Tellimine:
Postitused (Atom)