Varemalt olen ma olnud valikute ees, et kuhu küll selle kirdesuunalise hooga ennast sättida ja eks ta ole, et päris ausalt öeldes, siis ma enamasti polegi ennast kuhugile sättinud, sest peale tööd enam Valkla või Nõva või mõnda muud otsa ette võtma ei hakka. Ja seekord ma siis otsustasin, et lähen... No jah, kuhu mujale ikka, kui Laulasmaale? Seda nüüdseks küll juba absoluutselt iga suunaga.
Teame teame, et see suund tähendab maatuult ja , et ega ma selle suunaga just väga happy merel olles pole, aga kui pole paremat võtta, siis käib see koht ka.
Mõned õhtud on sellised siirupiselt magusad, et ei teki korrakski kõhklust, millist purje rigada või millega merele minna. Lihtsalt viskad asjad kokku ja lähed.
Selle siirupise tiheda massi teeb vähe vedelamaks asjaolu, et tuule püüdmiseks tuleb vähe nagu merele kõndida. No nagu Jeesuke üle vee, ainult, et jalad põhjas, kuniks tunned, kuidas üle männiku tuuleiilid Paldiskisse lükkama hakkavad. Siis on õige aeg lauale astuda ja minema kihutada.
Oeh, seda õnne ja rõõmu, mis hinge poeb, kui saad ennast trapetsisse sättida ja selles olla. Olemise all mõtlengi selles olemist, mitte seda, et see lihtsalt iluasjana ümber on keeratud ja ühendatud nagu aasadega, aga ikka käte jõul sõidad.
Ja kiirus, mis tekib täiesti sileda vee peal, no lihtsalt nämma...
Siirup sessioni hulka vist pipar ei käi, aga minu omasse kukkus igal juhul päris mitu tera seda va teravat kraami sellegi poolest.
Seda nimelt siis väga ja väga puhangulise tuule pärast. Puri tegi ikka selliseid tantsusamme, et oli päris keeruline seda temaga kaasa teha. Rääkimata sellest, et see oli vahepeal nii üle, et ainuke võimalik manööver merel oli nii üles tuulde sõit, kui võimalik. Siis õnnestus teda taltsutada ja panna tegema seda, mida mina tahan.
Ega ta väga hästi allunud ja tuli ette ka kordi, kus ma ei jõudnud ennast veel aasadesse panna, aga juba me lendasime ja see ei olnud mitte sujuv vaibaga lendamine, vaid ikka mässleva lohe seljas.
Aga tackid, need tulid kenasti välja. No polnud seda hullu lainelooma ka, kes mind pidevalt teistes oludes alla tahab neelata.
Kui mulle selle kõige juures üldse midagi vastukarva oli, siis ainult see, et krdima kaua aega võtab kaldale saabumine, aga nagu öeldud, siis ka see on oskuse omandamine ja mine tea, millal seda oskust vaja on. Noh jah, kirde tuulega Laulasmaal siis tegelikult iga jumala kord. Aga tegelikult on hea tunne, kui suudad selliselt manööverdada, et tuled veest välja siiski seal, kust sõitu alustasid ja mitte ei kõnni üle vee jalad põhjas. :).
Info:
Koht: Laulasmaa
Tuul: 7-10m, puhangud 12
Varustus: 122l/ 5,0m2
Aeg: 1,5h
neljapäev, 16. august 2012
reede, 10. august 2012
"Kaos kuubis" 08.08.12
Vältimaks olukorda, kus mina tahan vinguda, aga lugeja ei taha vingumist lugeda, siis soovitan jätta lugemise siin kohal kohe pooleli, sest edasine võib osutuda vastasel korral ikka tõsiseks katsumuseks.
Mina, kes ma suure rõõmuga lõpuks oma autost kogu sinna jäetud surfivaranatukese kätte sain, vedasin need peale tööd Laulasmaale, rigasin oma viiese kokku ja läksin vee peale tuult püüdma.
Ausõna, ma ei astunud ämbrisse purje ega laua valikuga, sest ilm oli super ja sobis ideaalselt kihutamiseks.
Ja oojaa, seda ma tegin ka, kohe peaaegu teisele poole lahte välja. Ei kõigutanud mind need suured lainekollid ega see, et vahepeal puri üle oli ja hirmsasti mind veest välja tõstis ja, et vahepeal selline tuuleauk tuli, et täitsa seisma jäin.
Ja, et siis mida veel üliolulist juhtus? Ma sõitsin sellel aastal esimest korda oma lauaga mõlemad jalad aasas, ilma, et mu laud oleks sellest oma nina taeva poole tõstnud. Nii krdima hea tunne oli, et no kohe oli. Ja oi kui ilus oli vaadata oma sõitu, kui laud nii kenasti stabiilselt, paralleelselt üle vee libiseb.Ja ei saa jätta mainimata paari hüpet, mis ma kenasti püsti jäädes suutsin sooritada, no küll mitte päris vabatahtlikult, aga siiski. Ja mõni põnev seik oli samuti seotud lainetest alla ja üles sõiduga. Uudne ja põnev!
Sellest kõigest parajas eufoorias olles ei saanud ma aru, miks mul ühtäkki tekkis mõlemasse jalga vaheldumisi kramp, mis ei tahtnud liigutades kuidagi ära minna ning miks ma oma tacke tehes lihtsalt sisse kukkusin.
Esimese korra lugesin ebaõnneks, sest polnud ma päris mitu aega enam vees käinud harjutamas. Tirisin aga purje veest välja ja tegin seda selliselt, et saaksin ikkagi tacki ka tehtud. Jah, saingi tehtud, kõik vajalikud sammud samuti ja ka purje õigesse asendisse ja siis jälle karrmauhti sisse. Uus katse, puri veest käes, tack tehtud, sõidusuund käes ja uuesti vette. Selliselt neli korda järjest.
No lõpuks sain ma ikka purje lainte seest kätte ja kihutasin tagasi. Siis madalas sättisin veidi trapetsiaasu, sest esimene käsi kippus väsima ja siis uuesti pikk sirge tagasi. Nii ma siis seal kihutasin päris mitmed otsad ja mitte krdima ühte korda ei saanud ma tacke seal lainte sees tehtud.
Ja siis tuli see kõige imelikum asi kallale, nimelt tundsin ma täiesti lambist, kuidas mu kõht on mega tühi ja kuidas janu piinab ja kuidas ma olen nii väsinud, et ma lihtsalt ei jaksa enam purje veest välja tõmmata.
Ja ma ei jaksanudki, lihtsalt iga tõmbamise järel kukkusin vette nagu oleksin esimest korda elus laua peal. Tasakaalu polnud, jalad värisesid ja käed olid nii mega väsinud, et jube.
Istusin siis laua peale ja mõtlesin, et las see meri triivib mind siis Kloogale ja , et kõmbin sealt jala tagasi, sest ma lihtsalt ei suutnud purje veest välja tõmmata.
Ma ei tea mis kangus see vahel kallale tuleb, aga suutsin ennast kokku võtta ja purje veest kätte saada ja nüüd ma olin ülipüüdlik tagasi kaldale sõitja, sest muidu ma oleksin andnud loobumisvõidu.
Sõitsin madalasse ja lihtsalt tõstsin jalga jala ette, sest kogu jõud oli mind maha jätnud. Ma oleksin aru saanud, kui ma oleksin seal tunde olnud, aga ma ei olnud. Jah, ma olin ühel kukkumisel korralikult ennast ära löönud õlast, aga see ei pidanud küll kuidagi mõjutama mu üldist ensetunnet.
Igal juhul oli mul tunne, et sinna vette ma sellel korral koolen.
Mida ma siis õppisin sellest?
Seda, et mul oli mega sõidupäev, sest nii super oli olla mõlemad jalad aasas ning samuti oli see kaos kuubis, sest kuidas muidu nimetada tekkinud olukorda ja absoluutset tegevusvõimetust.
Aga ma õppisin ka seda, et täiskõhuga merele minna on tunduvalt kindlam valik, et janu tuleb kustutada ja kasulik on tarbida vitamiine, eriti magneesiumi, et jalad krampi ei läheks. Jah, ja magusa söömine ei tee ka paha, kui energia on kehast lahkunud! :)
Info:
Koht: Laulasmaa
Tuul: 7-8m
Varustus: 122l, 5,0m2
Aeg: 1 h
Mina, kes ma suure rõõmuga lõpuks oma autost kogu sinna jäetud surfivaranatukese kätte sain, vedasin need peale tööd Laulasmaale, rigasin oma viiese kokku ja läksin vee peale tuult püüdma.
Ausõna, ma ei astunud ämbrisse purje ega laua valikuga, sest ilm oli super ja sobis ideaalselt kihutamiseks.
Ja oojaa, seda ma tegin ka, kohe peaaegu teisele poole lahte välja. Ei kõigutanud mind need suured lainekollid ega see, et vahepeal puri üle oli ja hirmsasti mind veest välja tõstis ja, et vahepeal selline tuuleauk tuli, et täitsa seisma jäin.
Ja, et siis mida veel üliolulist juhtus? Ma sõitsin sellel aastal esimest korda oma lauaga mõlemad jalad aasas, ilma, et mu laud oleks sellest oma nina taeva poole tõstnud. Nii krdima hea tunne oli, et no kohe oli. Ja oi kui ilus oli vaadata oma sõitu, kui laud nii kenasti stabiilselt, paralleelselt üle vee libiseb.Ja ei saa jätta mainimata paari hüpet, mis ma kenasti püsti jäädes suutsin sooritada, no küll mitte päris vabatahtlikult, aga siiski. Ja mõni põnev seik oli samuti seotud lainetest alla ja üles sõiduga. Uudne ja põnev!
Sellest kõigest parajas eufoorias olles ei saanud ma aru, miks mul ühtäkki tekkis mõlemasse jalga vaheldumisi kramp, mis ei tahtnud liigutades kuidagi ära minna ning miks ma oma tacke tehes lihtsalt sisse kukkusin.
Esimese korra lugesin ebaõnneks, sest polnud ma päris mitu aega enam vees käinud harjutamas. Tirisin aga purje veest välja ja tegin seda selliselt, et saaksin ikkagi tacki ka tehtud. Jah, saingi tehtud, kõik vajalikud sammud samuti ja ka purje õigesse asendisse ja siis jälle karrmauhti sisse. Uus katse, puri veest käes, tack tehtud, sõidusuund käes ja uuesti vette. Selliselt neli korda järjest.
No lõpuks sain ma ikka purje lainte seest kätte ja kihutasin tagasi. Siis madalas sättisin veidi trapetsiaasu, sest esimene käsi kippus väsima ja siis uuesti pikk sirge tagasi. Nii ma siis seal kihutasin päris mitmed otsad ja mitte krdima ühte korda ei saanud ma tacke seal lainte sees tehtud.
Ja siis tuli see kõige imelikum asi kallale, nimelt tundsin ma täiesti lambist, kuidas mu kõht on mega tühi ja kuidas janu piinab ja kuidas ma olen nii väsinud, et ma lihtsalt ei jaksa enam purje veest välja tõmmata.
Ja ma ei jaksanudki, lihtsalt iga tõmbamise järel kukkusin vette nagu oleksin esimest korda elus laua peal. Tasakaalu polnud, jalad värisesid ja käed olid nii mega väsinud, et jube.
Istusin siis laua peale ja mõtlesin, et las see meri triivib mind siis Kloogale ja , et kõmbin sealt jala tagasi, sest ma lihtsalt ei suutnud purje veest välja tõmmata.
Ma ei tea mis kangus see vahel kallale tuleb, aga suutsin ennast kokku võtta ja purje veest kätte saada ja nüüd ma olin ülipüüdlik tagasi kaldale sõitja, sest muidu ma oleksin andnud loobumisvõidu.
Sõitsin madalasse ja lihtsalt tõstsin jalga jala ette, sest kogu jõud oli mind maha jätnud. Ma oleksin aru saanud, kui ma oleksin seal tunde olnud, aga ma ei olnud. Jah, ma olin ühel kukkumisel korralikult ennast ära löönud õlast, aga see ei pidanud küll kuidagi mõjutama mu üldist ensetunnet.
Igal juhul oli mul tunne, et sinna vette ma sellel korral koolen.
Mida ma siis õppisin sellest?
Seda, et mul oli mega sõidupäev, sest nii super oli olla mõlemad jalad aasas ning samuti oli see kaos kuubis, sest kuidas muidu nimetada tekkinud olukorda ja absoluutset tegevusvõimetust.
Aga ma õppisin ka seda, et täiskõhuga merele minna on tunduvalt kindlam valik, et janu tuleb kustutada ja kasulik on tarbida vitamiine, eriti magneesiumi, et jalad krampi ei läheks. Jah, ja magusa söömine ei tee ka paha, kui energia on kehast lahkunud! :)
Info:
Koht: Laulasmaa
Tuul: 7-8m
Varustus: 122l, 5,0m2
Aeg: 1 h
kolmapäev, 8. august 2012
" 5"
Päris maagiline number, eriti minu jaoks, kes ma sellel suvel, just täpselt 25. juulil tähistasin oma 5 aasta täitumist ajast, kui püüdsin ellu viia oma unistusi millestki, mida ma ei pidanud ealeski võimalikuks.
Ma tänan kõiki, kes on mind nende aastate jooksul oma teadmistega hellitanud, kes on abistanud ja aidanud oma mõtete ja tegudega, kes on julgustanud ja südamest kaasaelanud minu tegemistele ja kordaminekutele!
Tänan ka kriitikuid, sest ka see on tagasiside!
Kõikidele uutele alustajatele teadmiseks, et vesi on külm ja märg. Lisaks on see sügav ja võib olla väga ohtlik. See teeb pea märjaks ja selle sees on väga vastik olla. Ja kõige hullem on see, kui ei oska ujuda! :)
Kuid siiski, jättes kõrvale kogu selle eelneva kirjelduse, on see kõik liiga põnev, sest mitte kuidagi muul moel ei saa kirjeldada windsurfi, oma värvikirevuses, detailide rohkuses ja eripäras!
Ja nüüd, juba 5 aastat hiljem, kui ma ei oska endiselt ujuda ja ei tunne ennast vees hästi, olen ma minetanud kõige suuremad hirmud ja saanud peaaegu võitu sellest, et mulle ei meeldi vesi.
Paljudele on jäänud see arusaamatuks, kuidas saab sellega üldse tegeleda, kui vesi ei meeldi. Ütlen siis nii, et saab ja selle kõige juures on kõige toredam see, kui ületad iseennast ja oma hirme.
Nii, et kõik, kes Te oma sügaval südames olete soovinud proovida, aga mõtlete ja tunnete samu mõtteid nagu mina, siis lihtsalt saage selleks esimeseks korraks oma ebameeldivast tundest üle ja proovige!
Jah, tunne on kirjeldamatu, on seda siiani! :)
Ma tänan kõiki, kes on mind nende aastate jooksul oma teadmistega hellitanud, kes on abistanud ja aidanud oma mõtete ja tegudega, kes on julgustanud ja südamest kaasaelanud minu tegemistele ja kordaminekutele!
Tänan ka kriitikuid, sest ka see on tagasiside!
Kõikidele uutele alustajatele teadmiseks, et vesi on külm ja märg. Lisaks on see sügav ja võib olla väga ohtlik. See teeb pea märjaks ja selle sees on väga vastik olla. Ja kõige hullem on see, kui ei oska ujuda! :)
Kuid siiski, jättes kõrvale kogu selle eelneva kirjelduse, on see kõik liiga põnev, sest mitte kuidagi muul moel ei saa kirjeldada windsurfi, oma värvikirevuses, detailide rohkuses ja eripäras!
Ja nüüd, juba 5 aastat hiljem, kui ma ei oska endiselt ujuda ja ei tunne ennast vees hästi, olen ma minetanud kõige suuremad hirmud ja saanud peaaegu võitu sellest, et mulle ei meeldi vesi.
Paljudele on jäänud see arusaamatuks, kuidas saab sellega üldse tegeleda, kui vesi ei meeldi. Ütlen siis nii, et saab ja selle kõige juures on kõige toredam see, kui ületad iseennast ja oma hirme.
Nii, et kõik, kes Te oma sügaval südames olete soovinud proovida, aga mõtlete ja tunnete samu mõtteid nagu mina, siis lihtsalt saage selleks esimeseks korraks oma ebameeldivast tundest üle ja proovige!
Jah, tunne on kirjeldamatu, on seda siiani! :)
neljapäev, 2. august 2012
"...lapse esimesed sammud.." 01.08.12
Hetkel olen ma jalamees ja peab tõdema, et jalamehest surfari elu on ikka üks ütlemata keeruline tegevus ja olemine. Eriti, kui surfar ei mõtle selle peale, et autot remonti viies ei pruugi see kohe järgmisel päeval terve olla, vaid selle tegemine võib võtta kohe päris mitu nädalat. Naiivitar, täiega! See selleks, aga ometigi võiks ju taibata, et surfiasjad tuleb ikka koju jätta ja mitte autosse, mis viiakse remondi jaoks päris kaugele ja kuhu jala on raske järele minna. Täitsa blond!
Ühesõnaga üks keeruline lugu ajudeta jalutust surfarist.
Selle surfari õnneks peab ütlema, et tal on väga häid sõpru siginenud, kes on valmis teda viima tooma ja talle ka sõitmiseks vajalikke asju laenama, eriti kui elukaaslane samal ajal ära on ja tema surfikama parandamist ootab.
Seega siis ma sain Laulasmaale, kus minu õnneks on Kristjani juures hoiul mu laud ja minu õnneks oli tal mulle ka anda taglas, millega sõita.
Et ma ei teadnud, mida ma üldse teha tahan, kas harjutada või sõita, siis võtsin valikust väiksema ja panustasin harjutamisele.
No ei olnud see päev vist mulle väga mõeldud, sest nähes, kuidas üks tütarlaps kaldaltstardiga pusib, läksin talle appi natuke nippe näitama ja ka seda, kuidas purje tuule käes hoida ja ringi pöörata, ilma, et ise väga vaeva peaks nägema. Siis mõned isiklikud tackid ja clew first beachstart'id ja gybe pöördesse minekud, mis välja ei tulnud ja ega ei viitsinudki rohkem jännata.
Tegelikkuses oleks olnud päris hea sõiduilm, kui mul viiene puri oleks olnud. Aga oleksid on oleksid!
Midagi helget selles päevas siiski oli. Meil on pundis üks suurest Kristjanist väiksem Kristjan, kellele ma oma trapetsit pakkusin ja kes nüüdseks juba oma sõiduoskuste poolest võis seda täitsa proovida. Näitasin talle ette, kuidas ennast trapetsisse toppida ja ära võtta ning muidugi ka selle, kuidas vette kukkuda. Rääkisin kiirelt lahti ohud ja juba ta ennast trapetsiaasadesse toppiski.
Ma ei tea, kas ta on mingit laadi geenius, aga ta sai ennast juba teisel proovimisel aasadesse ja kihutas glissates minema. Ma ei ole küll ta ema, aga minu tunne seda nähes oli võrdne sellega, kui... laps oma esimesed sammud teeb... See oli nii uhke olemine, uhke selle üle, et tal see nii väga hästi õnnestus!
Tõeliselt tore on algajaid arenemas näha!
Seega loeme selle õhtu siiski korda läinuks ja rõõmustame Kristjani edusammude üle!
Info:
Koht: Laulasmaa
Tuul: 6-7m
Aeg: isiklik sõiduaeg 0,30 minutit
Kõige suuremad tänud sõbrale, Tiina Adamsonile ja Kristjani surfikoolile, sest muidu oleks see õhtu möödunud korteri seinte vahel ja seda ma ju ometigi ei taha!
Ühesõnaga üks keeruline lugu ajudeta jalutust surfarist.
Selle surfari õnneks peab ütlema, et tal on väga häid sõpru siginenud, kes on valmis teda viima tooma ja talle ka sõitmiseks vajalikke asju laenama, eriti kui elukaaslane samal ajal ära on ja tema surfikama parandamist ootab.
Seega siis ma sain Laulasmaale, kus minu õnneks on Kristjani juures hoiul mu laud ja minu õnneks oli tal mulle ka anda taglas, millega sõita.
Et ma ei teadnud, mida ma üldse teha tahan, kas harjutada või sõita, siis võtsin valikust väiksema ja panustasin harjutamisele.
No ei olnud see päev vist mulle väga mõeldud, sest nähes, kuidas üks tütarlaps kaldaltstardiga pusib, läksin talle appi natuke nippe näitama ja ka seda, kuidas purje tuule käes hoida ja ringi pöörata, ilma, et ise väga vaeva peaks nägema. Siis mõned isiklikud tackid ja clew first beachstart'id ja gybe pöördesse minekud, mis välja ei tulnud ja ega ei viitsinudki rohkem jännata.
Tegelikkuses oleks olnud päris hea sõiduilm, kui mul viiene puri oleks olnud. Aga oleksid on oleksid!
Midagi helget selles päevas siiski oli. Meil on pundis üks suurest Kristjanist väiksem Kristjan, kellele ma oma trapetsit pakkusin ja kes nüüdseks juba oma sõiduoskuste poolest võis seda täitsa proovida. Näitasin talle ette, kuidas ennast trapetsisse toppida ja ära võtta ning muidugi ka selle, kuidas vette kukkuda. Rääkisin kiirelt lahti ohud ja juba ta ennast trapetsiaasadesse toppiski.
Ma ei tea, kas ta on mingit laadi geenius, aga ta sai ennast juba teisel proovimisel aasadesse ja kihutas glissates minema. Ma ei ole küll ta ema, aga minu tunne seda nähes oli võrdne sellega, kui... laps oma esimesed sammud teeb... See oli nii uhke olemine, uhke selle üle, et tal see nii väga hästi õnnestus!
Tõeliselt tore on algajaid arenemas näha!
Seega loeme selle õhtu siiski korda läinuks ja rõõmustame Kristjani edusammude üle!
Info:
Koht: Laulasmaa
Tuul: 6-7m
Aeg: isiklik sõiduaeg 0,30 minutit
Kõige suuremad tänud sõbrale, Tiina Adamsonile ja Kristjani surfikoolile, sest muidu oleks see õhtu möödunud korteri seinte vahel ja seda ma ju ometigi ei taha!
kolmapäev, 1. august 2012
"Lühike" 29.07.12
Lühike oli see tänane sõidupäev. Kohe nii lühike, et tuulepoissi oli näha vaid 40 minutit ja siis ta kadus teadmata suunas täielikult.
Selle aja jooksul õnnestus teha mõned rahulolevad tackid ja harjutada clew first'is sõitu. Mõnus oli ja hirmus kahju, et tuul töörahvale võimalusi napilt jagab.
Lisan ka minu jaoks tähtsa fakti, et käisin ilma surfisussideta sõitmas ja mis ei puuduta küll surfi, aga on minu puhul täiesti kordumatu, et käisin ka nn koera ujumas ja kastsin ennast vees üleni märjaks, seda siis mitte kalipsot kandes :). Vot Sulle Eesti suve!
Info:
Koht: Laulasmaa
Tuul: 6m
Varustus: isiklik 122 l/ 4,0m2
Aeg: 40 minutit
Selle aja jooksul õnnestus teha mõned rahulolevad tackid ja harjutada clew first'is sõitu. Mõnus oli ja hirmus kahju, et tuul töörahvale võimalusi napilt jagab.
Lisan ka minu jaoks tähtsa fakti, et käisin ilma surfisussideta sõitmas ja mis ei puuduta küll surfi, aga on minu puhul täiesti kordumatu, et käisin ka nn koera ujumas ja kastsin ennast vees üleni märjaks, seda siis mitte kalipsot kandes :). Vot Sulle Eesti suve!
Info:
Koht: Laulasmaa
Tuul: 6m
Varustus: isiklik 122 l/ 4,0m2
Aeg: 40 minutit
Tellimine:
Postitused (Atom)