Photo by Jaanus Ree
Viimse päeva kirjeldus algab nüüd ja kohe - ilus päev, päike, talumatu põlve valu ja väike väss...
Vedasime ennast randa ja mõtlesime lihtsalt ilusad olla. Hardcore taipas esimesena, et mul asjad kaldal nii sama kuivavad ja palus taglast laenuks. Talle ma seda ometigi keelama ei hakka, seega oli EST 779 lõunani lõbusalt vee peal teiste käsutuses. Mingi hetk vaatasin küll, et Hardcore kaldal, aga puri ikka vee peal, et mida asja, et kes siis veel kasutab? Selgus, et sellega õpetati algajaid. Ega ma väga rõõmus ei olnud, aga kuna õpetajateks siiski tuntud headuses tegelinskid, siis ei hakanud kisendama ka, et las siis olla teistele rõõmuks. Mingil peale lõunasel ajal avastasin, et tahan ise vette minna. Otsisin oma purje kenasti üles ja sain selle taas oma käsutusse. Hardcore teatas rõõmsalt, et pean osalema Minu esimesel võistlusel. No mõtlesin, et kurjam jalg ikka vähe vigane, aga mis seal siis ikka, et proovin, kuidas õnnestub. Korra käis läbi pea mõte, et tegelikult see pole päris esimene võistlus minu jaoks ja, et kas see mitte teiste võistlejate suhtes ebaaus pole, kuid, kui selgus, et Bacardi Funil ja Topu võistluslaagris osalemist võistlemiseks ei peeta, siis muudkui vette. Ja kuna maadejagamine ei käinud nafta leiukohtade peale, siis jääb iga ühe oma südametunnistusele, mitmendat võistlust ta tegelikult pidas! Minu jaoks oli oluline, et läbin raja, võtan märgid ja teen kõik, et tulla finishisse seal, kus selleks ettenähtud koht. Nii ka õnnestus ja olin ääretult rõõmus oma finishi üle. Hardcore muidugi nullis mu rõõmu ära, sest pidas mulle loengu teemal, kuidas teha õige start. Sest see ei tulnud mul absull välja :). No lubasin, et võtan edaspidi talt mõned kiirkursused selles vallas ja edaspidi olen siis stardis ka tegijam :). Vahepeal olid Helis ja Kristel ennast laagrisse smuugeldanud ja see tähendas seda, et pidin tegema uue debüüdi õpetamises. Et mul endal suurt lauda polnud, siis marssisin teadja näoga Hardcore juurde ja küsisin, et kas laenab mulle vastutasuks taglasele oma lauda. Ütleme nii, et ega tema ka kade poiss polnud, luges mulle vaid sõnad peale, et kas ma ikka tean, et on maa tuul? Noogutasin peaga ja laua ma sain. Nüüd veel oma taglas selle külge ja õpetamine võis alata. Helis on juba nii oskaja, et seilas eemale ära. No mulle meenusid Hardcore sõnad, et kas ma tean.... Hetkeks oli küll väike paanika ja juba otsisin, millega Helist päästma minna, aga minu õnneks suutis ta lõpuks ikka kaldale maanduda, kuigi nii poole kilomeetri kaugusele. Sealt ta siis reipal sammul astus ise tagasi. Sai oma vette kukkumise vitsad ja esimese tõelise sõidumõnu. Igaks juhuks ma teda enam kaugemale kaldast väga ei lubanud ja harjutasime seal pöördeid. Tundus, et sai ka sellele väga ruttu pihta ja merele ta enam sellel õhtul ei kandunud. Nüüd oli siis Kristeli kord õpetust saada. Mulle on kohe sattunud sellised talendid, kes suudavad kiirelt lauale saada ja oma esimesed triibud ära teha. Igal juhul tundsin ma nende saavutuste üle rõõmu. Peale paari tunnist õpetamist otsustasime otsad kokku võtta ja hakata taas rummi usku. Õhtu ja öö möödusid nagu ikka ääretult mõnusalt ja nüüd pole enam muud kirjutada, kui seda, et suurimad tänud korraldajatele ja jõudu jaksu edasiseks!
Eraldi teen veel ääremärkuse - minu lugudest käib seekord tihedalt läbi nimi Hardcore. Suured tänud Sulle väga sõbraliku suhtumise eest!
Helist õpetamas!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar