" Absoluutsest veepelgurist windsurfi fanniks"

Selle artikli kirjutan ma ühe oma keskmise õe, Kaie auks!
Ma olen alati olnud arvamusel, et mina olen see, kellele ei meeldi vesi, kellele ei meeldi vees olemine, kes ei oska ujuda, kes kardab paaniliselt sügavat vett ja kes ei taha, et tal pea märjaks saab.
Noh, pean mainima, et tänaseks päevaks, peale viite surfiaastat, ei meeldi mulle endiselt vesi ja vees olemine, aga see on muutunud talutavaks. Sama võib öelda paanika taandumise ja kevadel võetud ujumiskursuse kohta, aga märg pea pole endiselt miski lõbus asi.
Tegelikult võib öelda, et ma ei ole oma perekonnas ainuke, kellel need tunnused avalduvad, ise veel Hiiumaa lapsed, mereääres elanud ja kasvanud.
Aga ega see polegi kõige olulisem. Oluline selle kõige juures on see, et vaatamata nendele nn hirmudele, on võimalik nautida täiel rinnal tegevusi, mis on veega seotud. Ja minu arvamus on, et absoluutselt igast hirmust ja ebameeldivast tundest, on võimalik üle saada!
Ma ei saa ennast enam eriliseks pidada, sest 28.07.13 panin ma selle absoluutse veepelguri purjelauale ja õpetasin talle kõike seda, mida ma ise tohutult nauditavaks pean.
Ta on viis aastat jäginud kõrvalt mu tegevusi ja teinud selle kohta just mitte kenasid märkuseid. Ja isegi nüüd, enne koolitust, oli ta hirmus skeptiline. Ma lubasin talle märja pea kaitseks vannimütsi anda, aga loobuda juba pähe võetud mõttest ma ei lubanud.
Eks minu järjepidevus ja tõestada tahtmine viis ka lõpuks sihile ja ma sain ta oma koolitusele.
Ta ei olnud kuni lõpuni väga entusiastlik, aga kuulas hoolega, mis mul öelda ja näidata on. Ta oli viimase hetkeni daam ning tegi kuivamaa trenni kleidis.
Siis enam ei olnud valikut ja kätte jõudis aeg omale kalipso selga ajada.
Ega selles midagi keerulist ei olnud ja põhi mureks jäi ikka see, et pea saab märjaks.
Vette minnes ta ikka natuke tõrkus, aga eks temas on kah see miski jonn, mis minus, et alustatu tuleb viia lõpuni.
Ma ei hakka pikalt seletama, vaid ütlen, et tal kulus, liialdamata, viis minutit selleks, et puri veest kätte saada, võtta sisse sõiduasend ja sõita.
Jah, ta sõitis ja mitte s... rebase asendis, vaid puusad ees, lukus, hoides nr 7 asendit.
Kas tegu oli sündinud talendiga? Ma arvan küll, sest ma olen siiani täiesti üllatunud, et nii kiiresti on võimalik oma esimesed triibud ära teha, pöörded takka pihta.
Ta sai oma pea märjaks, sest sadas poolteise tunni jooksul ühe korra laua pealt vette, aga mis on põhiline, tema silmad särasid ja tema nägu kaunistas sama totakas naeratus nagu igat surfarit, kes on vee peal õnnelik.

Koolituse lõppakordiks võib nimetada Kaie lauset-
" Krista, miks Sa mulle varem ei öelnud, et see on NII LAHE!"