Õpi surfama! Windsurfi algkoolitused! +3725228018

reede, 31. juuli 2009

Vol 4/2009 "Nivea Surfilaager"


Photo by Jaanus Ree
Viimse päeva kirjeldus algab nüüd ja kohe - ilus päev, päike, talumatu põlve valu ja väike väss...
Vedasime ennast randa ja mõtlesime lihtsalt ilusad olla. Hardcore taipas esimesena, et mul asjad kaldal nii sama kuivavad ja palus taglast laenuks. Talle ma seda ometigi keelama ei hakka, seega oli EST 779 lõunani lõbusalt vee peal teiste käsutuses. Mingi hetk vaatasin küll, et Hardcore kaldal, aga puri ikka vee peal, et mida asja, et kes siis veel kasutab? Selgus, et sellega õpetati algajaid. Ega ma väga rõõmus ei olnud, aga kuna õpetajateks siiski tuntud headuses tegelinskid, siis ei hakanud kisendama ka, et las siis olla teistele rõõmuks. Mingil peale lõunasel ajal avastasin, et tahan ise vette minna. Otsisin oma purje kenasti üles ja sain selle taas oma käsutusse. Hardcore teatas rõõmsalt, et pean osalema Minu esimesel võistlusel. No mõtlesin, et kurjam jalg ikka vähe vigane, aga mis seal siis ikka, et proovin, kuidas õnnestub. Korra käis läbi pea mõte, et tegelikult see pole päris esimene võistlus minu jaoks ja, et kas see mitte teiste võistlejate suhtes ebaaus pole, kuid, kui selgus, et Bacardi Funil ja Topu võistluslaagris osalemist võistlemiseks ei peeta, siis muudkui vette. Ja kuna maadejagamine ei käinud nafta leiukohtade peale, siis jääb iga ühe oma südametunnistusele, mitmendat võistlust ta tegelikult pidas! Minu jaoks oli oluline, et läbin raja, võtan märgid ja teen kõik, et tulla finishisse seal, kus selleks ettenähtud koht. Nii ka õnnestus ja olin ääretult rõõmus oma finishi üle. Hardcore muidugi nullis mu rõõmu ära, sest pidas mulle loengu teemal, kuidas teha õige start. Sest see ei tulnud mul absull välja :). No lubasin, et võtan edaspidi talt mõned kiirkursused selles vallas ja edaspidi olen siis stardis ka tegijam :). Vahepeal olid Helis ja Kristel ennast laagrisse smuugeldanud ja see tähendas seda, et pidin tegema uue debüüdi õpetamises. Et mul endal suurt lauda polnud, siis marssisin teadja näoga Hardcore juurde ja küsisin, et kas laenab mulle vastutasuks taglasele oma lauda. Ütleme nii, et ega tema ka kade poiss polnud, luges mulle vaid sõnad peale, et kas ma ikka tean, et on maa tuul? Noogutasin peaga ja laua ma sain. Nüüd veel oma taglas selle külge ja õpetamine võis alata. Helis on juba nii oskaja, et seilas eemale ära. No mulle meenusid Hardcore sõnad, et kas ma tean.... Hetkeks oli küll väike paanika ja juba otsisin, millega Helist päästma minna, aga minu õnneks suutis ta lõpuks ikka kaldale maanduda, kuigi nii poole kilomeetri kaugusele. Sealt ta siis reipal sammul astus ise tagasi. Sai oma vette kukkumise vitsad ja esimese tõelise sõidumõnu. Igaks juhuks ma teda enam kaugemale kaldast väga ei lubanud ja harjutasime seal pöördeid. Tundus, et sai ka sellele väga ruttu pihta ja merele ta enam sellel õhtul ei kandunud. Nüüd oli siis Kristeli kord õpetust saada. Mulle on kohe sattunud sellised talendid, kes suudavad kiirelt lauale saada ja oma esimesed triibud ära teha. Igal juhul tundsin ma nende saavutuste üle rõõmu. Peale paari tunnist õpetamist otsustasime otsad kokku võtta ja hakata taas rummi usku. Õhtu ja öö möödusid nagu ikka ääretult mõnusalt ja nüüd pole enam muud kirjutada, kui seda, et suurimad tänud korraldajatele ja jõudu jaksu edasiseks!
Eraldi teen veel ääremärkuse - minu lugudest käib seekord tihedalt läbi nimi Hardcore. Suured tänud Sulle väga sõbraliku suhtumise eest!

Helist õpetamas!

teisipäev, 28. juuli 2009

Vol 3/2009 "Nivea Surfilaager"

Peab mainima, et kirjanik olla polegi nii lihtne või siis lihtsalt keegi, kes peaks miskit kirja panema.
Kõige pealt kiidan ennast taevani, et ma ei hakanud eelmisel päeval rummi usku ja nagu selgus hommikul, oli eilne tuuleprognoos pidanud paika. Oi mul oli hea meel! Kahjutundega vaatasin neid, kes ilmselgelt koordinatsiooniga isekeskis võitlust pidasid :). Tahtsin jope nalja ka siia maha pillata, aga, et mulle öeldi, et ma ei oska seda teha, siis jääb see hetkel ära :).
Aga mida siis päevast?
Peale hommikusööki läksin mere äärde olukorda hindama, et kui palju tuult ja kui palju lainet, sest teada ju on, et Roostal tekib laine ennem kui tuul. Siin kohal võib kindlasti pidada vaidlust selle üle, et mida laineks nimetada ja mida mitte. No minu jaoks oli see ikka päris arvestatav ja teadsin, et täna ei saa merel kerge olema. Korra käis isegi läbi pea mõte, et ma pole valmis sinna minema. Liiga hästi oli meeles see, mis toimus mingil korral Topus 15m-se tuulega. No need polnud küll võrreldavad olud, aga laine, kui selline... Kuna ma olen palju mõelnud sellest, et vingu vähem ja tee rohkem ja et iga vees oldud hetk annab kogemusi, siis võtsin ennast kokku, ajasin hilbud selga ja läksin vette. Hardcore proovis mind võistlema meelitada, aga seekord see tal ei õnnestunud, sest ausõna ma pidasin oluliseks eelnevalt kindlaks teha, mil viisil ma sellistes tingimustes hakkama saan.. Mõnel teisel järgmisel korral, ausõna luban, et osalen :)! Vees selgus suht kiiresti tõde, et uju kaugemale ja saa võimalikult kiirelt lauale ja sõitma , sest vastasel korral oled kohe kaldas kummuli. No ma ujumist ei hakanud õppima, seega hulpisin kaelast saati vette ja kribinal krabinal lauale. Sõitma saamisega oli paras tegu, sest laine kõigutas kurjamite moodi. Siiski sain sõidetud kuniks esimese vaja mineva paudini, siis selgus, et laud ei kuuletu ka pika palumise peale ja ma lihtsalt olen sunnitud külglainega triivima sinna, kuhu see minna tahab. Pika pingutuse peale sain siiski purje uuesti tuulde ja kaldale lähemale. Peale sellist jõukatsumist mere jumalaga läksin kaldale ja pidasin endaga maha pika arutelu. Et tark ei torma, vaid mõtleb ja seejärel tormab, siis nüüd tuleb taas ajalooline hetk minu surfikarjääris. Nimelt olin võtnud laagrisse kaasa oma laua originaaluime ja mingil sisemisel ajendil otsustasin, et nüüd on õige aeg see alla kruvida ja proovida, et mis ja kuidas. Olin siiani kasutanud nn õppeuime, sest õiget oli kahju kivide otsas kriipida või ei pidanud ma ennast piisavalt osavaks, et see igalt sõidult tervena koju tagasi tuua. Igal juhul algas nüüd minu jaoks uus ajastu! Puri tuules glissasin mööda vett minema, ei kangutanud ei purje ega teinud muid imetegusid, millega ma vahepeal olin olnud õnnistatud. See sai tähendada vaid seda, et mu trapetsiotsad on õiges kohas ja ma ise normaalselt trapetsis. Nüüd siis tuli jälle paudi koht ja ausõna ma kirusin ennast keset merd maa põhja, et ei olnud juba varem õiget uime kasutusele võtnud. Mu laud ründas eri lihtsusega laineid ja paudid olid poole kiiremad, kui need, mida ma varem harrastasin. Lisaks ei triivinud laud lainega kaasa, vaid seda oli võimalik kiirelt uuesti sõiduasendisse saada. Juhuuu...ma pole küll eriline oskaja surfar veel, aga erinevusest oli absoluutselt kohe aru saada. Selline imeline muutus innustas mind edasi sõitma. Läksin isegi nii julgeks, et harjutasin Roosta ookeanis veestarti. No see lõppes küll selliselt, et ma veest välja ei saanud, aga vähemalt mõte oli hea ja tõdesin, et videot vaadates siiski seda selgeks ei saa, et vajan oskaja nõuandeid. Lisaks tegin katsetusi kaldaäärses pesumasinas, et kas õnnestub kaldaltstart või pean siiski kogu aeg kaelast saadik vette kõndima. Minu ponnistused olid viljakad ja ma tõdesin uhkusega, et jess, ma saan ka sellega hakkama.
Lõunale minnes sattusin Erno ja tema abikaasaga koos kõndima. Nad küsisid, et noh, kuidas on ja vastasid siis ise, et näost on näha, et hirmus õnnelik. No olin küll jah! Selline superpäev ,palju uusi kogemusi ja oskusi.
Peale lõunat läksin taas vette mürgeldama. Tundsin küll veidi väsimust, aga tuult ei saa ometigi raisku lasta. Öeldakse, et väsimus maksab kätte sõidu tehnikas. Eks läks minugagi nii. Ühel hetkel hakkasin kaldaltstarti tehes ukerdama ja maandusin vette selliselt, et väänasin oma vasaku jala põlvest täiesti välja. See oli nii krdima valus, et isegi väike pisar arvas heaks külla tulla. Kuna ma ennem ei saanud aru, et mõttekas on ka endale vahelduseks puhkust lubada, siis nüüd olin sunnitud lihtsalt tõdema, et sõitjat tänaseks minust enam pole. Ausalt öeldes sain ma alles kaldal aru, et ega minust ka enam kõndijat pole, sest valu oli ikka julm. Õpetaja Tarmo otsis kohe abivalmilt välja külmapakid ja see tõi veidike leevendust. Uhh, oli seda nüüd siis vaja? Päev ei olnud ju veel õhtus ja hing tahtis ikka uuesti vette. Ja õhtune rokkimine, et mis sellest veel saab?
No õhtuks olin ma veidi taastunud ja elastikside ümber põlve ajas asja selliselt ära, et suutsin poole ööni vastu pidada.
Kokkuvõtvalt võib seda siiski ütlemata väga heaks päevaks pidada ja ega sellel ööl kah viga old, veidi rummine normikas tants ja trall :). Homseks lubas ju tuuletust! :)
Info:
Koht: Roosta
Tuul: ca 7m/sek
Laud, puri: SBKT 122L, GP 5,0m2
Aeg: ca 5 h

neljapäev, 23. juuli 2009

Vol 2/2009 "Nivea Surfilaager"

Tere tulemast neljapäevast sissekannet lugema! :)
Eelnevalt sai juba öeldud, et oli mõnus, sellega võikski selle päeva kokku võtta, aga kuna mulle meeldib hullult kirjanikku mängida, siis panen pikemalt.
Kl 12.15 lugesime laagri avatuks, siga st lipp läks vardasse ja tähtsad mehed said oma sõnad vähem tähtsatele ära öelda. Edasi kulges laager oma soodu. Tuli rahvast ja lisandus autosid.
Mõtlesin ,mis ma selles tuuletuses mõtlesin, aga nägin rannas olles Intsu ringi seilamas ja lõpuks randumas. Seirasin teda ära ootava pilguga, kuniks ta arvas heaks küsida, et noh, kas lähed proovid? Mul oli vaid üks küsimus, et mis selle eriti väikese mõõdulise purje suurus ka on, mida ma proovima lähen. Selgus, et kenake 7m2. No mis seal ikka, kui all on 220L laud ja selle all eriti siledakoeline mere pind. Mõeldud tehtud! Isegi päästevesti ei pannud selga ja pean mainima, et ma ronisin üle mitme aasta bikiinide väel vette, surf on karastanud ja hullust külmavaresest on saanud külmavarblane. Oma turvalisust silmas pidades ma kaldast palju ei eemaldunud, sest seda seitsmest oli krdi raske kangutada, aga ma siiski sain hakkama ja oijah, ennast kiitmast ma ei väsi. Ilmselt tähendab see seda, et võin kunagi tulevikus mõelda suurema purje, kui 5m2 peale, millega kihutada. Nii ma seal siis tiirutasin, kuniks mõtlesin, et aitab küll kangutamisest ja andsin vahtkorra üle Hardcore'ile, kes siis sellega oma lõbuks merele mängima läks :).
Peale lõunat panin isikliku kama kokku ja nautisin sellega seilamist, oma on ikka oma ja viib mind kenasti edasi ja kuuletub kergemini, kui suur laud. Hardcore näitas erinevaid välismaa keelseid manöövreid ja õpetas krüssamise põhitõdesid. Loodan, et must saab lõpuks asja ka, sest kui ikka kõik need minu jaoks suured ja kõvad tegijad vaevuvad mind õpetama, siis ei ole võimalik, et mulle midagi külge ei jää :). Igal juhul ma siin tänan veel kord kõiki, kes on mulle õpetust jaganud ja luban Teie õpetusi järgida ja olla nende vääriline!
Lõpetasin seilamise peale seitset ja olin ülirahul, et taas vee peal olin. Pidu võis alata!
Peo kohta nii palju, et kuna meil oli ääretult lahe seltskond oma telgi juurde kogunenud, siis jäi suisa isegi kontserto vaatamata, aga mis seal ikka, lobada oli ka mõnus. Ja muuseas, lisaks kõigele pidasin ma omale antud lubadust! Kuna lubas tuult järgmiseks päevaks, siis ma rummiusku ei hakanud :)!Pai pai mulle!
Info:
Koht: Roosta
Tuul: ca 3m/sek
Laud/puri: Fanatic 220L/7,0m2 Gaastra
Aeg: ca 1 tund
Laud/puri: SBKT 122L/ 5,0m2 GP
Aeg: ca 4 tundi

"Järjejutt Roostal toimunud Nivea Surfilaagrist" vol 1/2009

Minu satelliina Aveliin naerab mind siiani, et alustasin surfilaagrisse mineku jutuga juba jaanuaris ja nüüd, kus seal käidud, võib lugeda suve oluliseima sündmuse lõppenuks ja hakata pikisilmi ootama järgmist.
Nagu ikka, tegutsesime ütlusele - kes ees see naine ja see , kes aias, leiab autole parkimiskoha ja nii läksime juba kolmapäeva õhtul kohale. Selgus, et väga paljud olid samat meelt olnud või siis teadlikud sellest ütlusest. Igal juhul kantisime oma auto kenasti Valmari surfiauto kõrvale ja sinna me ürituse lõpuni jäime. Telgi panime kohe auto taga olevale kaunile mändidest täis tipitud mingit eriliiki sipelgate kaitsealale ja laager võis alata.
Kolmapäeva õhtul laekus päris palju tuttavat surfirahvast. Sõber Punamütsike, Surfhousi tiimikad, Hardcore, Kaupo ja Orm oli muidugi ka juba enne kõiki teisi kohal :).
Õhtul läksid meie väikesed valged näpud koos siidriga appi üles panema Surfhousi kola ja ülejäänud kehaosad olid lihtsalt mõnusas tsillis vaatamas päikeseloojangut ja nautimas merd ja sõprade seltsi.
Mingit laadi kella 1 ajal otsustasime põhku minna ja lootsime siiralt mõnusale unele ennem ilmselt väga rängaks kujunevat laagri algust. Kes kohal olid need teavad, kui fantastiliseks festivaliks see öö kujunes ja need, kes ei tea, need pangu fantaasia tööle ja kujutagu ette endale, milline vaikus on laagris, kui üks mees "kogemata" ennast 20-ks minutiks käiva auto gaasipedaali peale unustab. Lisada võib veel muidugi vahejuhtumi, kus mõnest mehest koosnev seltskond ainult hommikul seitsmeni arutas teemal surfilaager, surfarid, nende sõbralikkus ja kõik muu ning selle käigus ise kaklust pidama tahtsid hakata. Nii mõnedki korrad käis telgis olles läbi pea mõte, et lähen ja ostan endale tsirkuse pileti ja vaatan seda pealt, sest me ei tulnud ju laagrisse ometigi mitte magama. Seega siis oli selline kaunis öö meil :)!
Algab päev, algab päev, algab päev, päiksetõusust sünnib see..........
Hommik algas Valmari tehtud caffe lattega ja mida sa hing veel oskad rohkemat tahta?
Päike paistis ja rand oli vaid paarikümne meetri kaugusel. Otse loomulikult leidsime me ennast sealt ninad taeva poole. Rahvast muudkui tuli ja tuttavaid nägusid lisandus ja lisandus.
Eriliselt mõnus!
Rannapiigast Satelliina ja Surfipiiga läbi Ormi kaamera!

"Nakata sõbrad surfipisikuga!" 14.07.09

Mida sa särad? - see on päris sagedane küsimus, kui mind kohatakse. Usun, et võin sellest sära põhjusest pool kirjutada surfi arvele, mis annab vabaduse ja õnne tunde. Sära on vahel nii palju, et suudan sellega ka teisi nakatada. Nüüd siis saan kirjutada jälle kellegist, keda olen nakatanud.
Tütarlaps Helisega tutvusin eelmisel aastal ja nüüdseks on meist saanud väga head sõbrad! Ja sõbrad ikka teevad asju koos, sest nii on huvitavam. Minu õnneks soovis Helis surfi õppida ja ega ma pole kade ka, seega sai alguse minu selle aasta surfi õpetamine. Mõned päevad varem tegin talle kodus muruplatsil teooria koolituse, rääkisin põhitõdedest ja näitasin , kuidas mis ja miks on asjad nii ja mitte teisiti. Sellele järgnes mõnus päev Püünsis Surfhousist laenatud 220L Fanatiku ja 5m2 purjega. Minu laud ju pisut pisike algaja jaoks ja ega väga ei raatsi vist oma asju lasta päris algajatel trööbata. Oi näe kus tuli kadekopsik välja, aga eks teate isegi, et vahel on asjad nii eluliselt tähtsad, et kui miskit peaks juhtuma, siis on hirmus tragöödia lahti :).
Igal juhul olen ma juba nii palju oskaja, et suutsin selle kaasasoleva kupatuse kokku pannia ise oma väikeste käekestega ja Helis sai vette minna. Näitasin, kuidas purje sikutada, et selg valusaks ei jääks, kuidas seista, astuda, tõmmata puri tuulde ja teha allatuule pööret. Tuul oli nii olematu, et väga liikumist ei saanud harrastada, aga mõned tuulepuhangud viisid siiski liikvele. Olime Püünsis 3 tundi ja tereve selle aja rahmeldas Helis tublilt laua peal. Vahepeal harrastas ujumist ja pikamaa kõndi, aga eks see kõik kuulub alguse juurde. Ise tegin ka mõned meetrid suurel laual ja ohh, kohe hea tunne oli meenutada oma alustamist ja hirmus turvaline oli seilata.
Aga Helis on tubli õppija ja ma usun, et üks kaunis blondiin on kohe varsti surfiseltskonda lisandumas :).

kolmapäev, 22. juuli 2009

RockStar Kuul Surf Camp 2009, Topu 26.-28.juuni III päev

Mitte pole seda va kirjanduslikku vaimu peale tulnud, aga et Orm isiklikult mainis, et ootab Topu laagri kolmanda päeva ettekannet, siis otsustasin ennast kokku keerata st võtta ja panna mõned triibud paberile...Paberist on muidugi asi kaugel, aga mine sa tea, millal ma romaani täie teksti valmis saan... ja Kati ja Karmo Omaraamatus kogu blogi täie mula trükki annan. Sellise tempo juures võib see muidugi sajandi kaugusel olla.
Aga nüüd siis asja juurde või pigem selle ära neetud kolmanda päeva, mille kohta tegelikult polegi mitte midagi kirjutada :).
Nagu eelmine ettekanne ütles, siis olin teise päeva õhtul hirmsasti rummi usku, mis järgmisel hommikul kuidagi üle ei tahtnud minna. Aga ilm oli ju super, palju päikest ja TUUL, mida olin oodanud. No targad inimesed on öelnud uskumatud sõnad, et alkonool ja sport ei käi kokku, aga ega siis teiste sõnu ju ei usu, ikka peab ise järgi proovima. Seega siis koosnes mu päev sellest, et olin tagandanud ennast pealtvaatajate tagumistesse ridadesse ja üritasin kõigest hingest taas surfiusku tagasi pöörduda. Oma suures usinuses läksin isegi korraks merele proovima, et kuidas siis on ja kas on? Ütleme nii, et Topus olev sile laht tundus mulle igal juhul Vaikse ookeanina, kus mind ründasid ootamatult 10 meetrised lained või oli see siis minu olematu koordinatsiooni tulem. Igal juhul otsustasin ma, et ma ei ole võimeline selle ookeaniga toime tulema ja minu päev möödus ennast ääretult tigeda pilguga vaadates ja sõimates. Seisin isegi nurgas ja tõin metsast vitsa, et karistus ikka korralik oleks. Ma pole muidugi ka läbinud aftersurfi koolitust, et kes teab ehk ma siis oleksin mehem tegija olnud :). Võtan selle päeva nüüd kokku sellega, et otsustasin õppust võtta ja mitte olla sporti tehes alkonoolik ja rummiusku. Vaatame, mis sellest välja tuleb ja kas õnnestub! :)
Mõned pildilingid ka -
http://picasaweb.google.com/raivo229/Topulaager2009Raivo?feat=email#
http://www.surfoto.eu/index.php?album=surf%2Fteam-jahe-topu-laager-2009&image=IMG_0861.JPG
http://album.ee/album/495771/50182023

kolmapäev, 1. juuli 2009

RockStar Kuul Surf Camp 2009, Topu 26.-28.juuni II päev

II PÄEV!!
Hull kirjanik ikka olen. Kui keegi nüüd seda jama lugeda viitsib, siis tuleb talle vist pudel rummi anda :).
Äratus äratus, sest kohe kohe on algamas võistlused! Ikka maatuul ja selline imelik veidi vihmane ilm. Käin ringi ja olen ärevil. Kõik lähevad võistlema ja kogu selles melus otsustan, et vot, ma ei taha minna ja võistlused pole minu rida. Teate, et Team Jahe koosneb inimestest, kes on lihtsalt fantastilised. Abivalmid ja õiges kohas õigete ütlemistega. Seekord võttis mind Andres isiklikult ette ja keeldus kuulamast, et ma ei osale ja oli valmis mind sunniviisiliselt kirja panema. Tal oli kannatust mind kaua moosida, kuniks ma ütlesin, et ok, ma lähen panen ennast kirja ja teen need võistlemised kaasa. Aga pean ka ütlema, et oi, kuidas ma ei tahtnud minna. Tõrge tekkis vist sellest, et pidin seda koos ässadega tegema, kes iga hinna eest pidasid vajalikuks esimeseks tulla. Minu mõte oli, et kui algajad ja selline õppevõistlus, et siis ikka kõik tolad koos, et ei tekiks ebavõrdset olukorda, kus esimesed sõidavad raja läbi 5 minutiga ja teised 3 tunniga ja keda siis on kena pärast kaldalt irvitada.
Võistlus algas jooksuga vees olevate kamade juurde ja sealt siis edasi. Ootasin kenasti, kuniks kõik on eest veidike ära seilanud ja hakkasin siis ka oma oskusi juurutama, et kuidas sõita ühel kindlal trajektooril niisama seilamata. Alguses tabanud kramp läks üle ja nii ma siis seal sõitsin. Jälgisin taga olles seda, kuidas paljud koos märgis sisse käisid ja üritasin ise minna piisavalt suure kaarega, et mitte jääda ette ja sinna hunnikusse veel lisa tekitada. Minu jaoks olid need minu esimesed märgi võtmised ja halsid ümber poi ja kuna ma suutsin need teha kõik vette kukkumata ja püsisin kenasti kursil, siis peale esimese sõidu lõpetamist valdas mind tohutu rõõm ja uhkus iseenda üle. Minu võit oli mul juba käes, vette minek ja osalemine olid kõigele vaatamata ääretult õigeks osutunud. Siin kohal käisin spetsiaalselt Andresele aitäh ütlemas, sest kui ta poleks mind keelitanud, siis oleksin seda toredust pealt vaadanud. Teise sõidu jätsin vahele, sest tundsin, et pole võimeline kohe 20 minutit hiljem uuesti startima. Olin vässu ja pidin vajalikuks veidi kosuda. Kolmandat sõitu alustasin samuti siis, kui suur sagimine oli lõppenud. Tuul oli veidi pööranud ja ühte märki tuli päris kõvasti krüssata, et see kätte saada. Nägin sellega vaeva ja olin sunnitud selleks, et märk õigesti võtta, sõitma uuesti veidi eemale ja siis tagasi tulema, aga kui juba võistelda, siis teha seda täpselt reeglite kohaselt ja õigesti. Kuna endiselt oli maatuul, siis oli ka viimast märki suhteliselt keeruline võtta ja kuna finishisse pidi jõudma, siis jäeti kamad kaugemale vette ja ujuti kaldale, kus harrastati veel omakorda veidi jooksmist. Sattusin Team Chica Reginaga suhteliselt korraga sellisesse sügavamasse vette, kust pidi ujuma hakkama ja talle tänusõnad selle eest, et andis mulle infot, kas jalad ulatuvad juba põhja või mitte. No ma ullike ei mõista endiselt väga ujuda ja kardan, kui jalad põhja ei ulatu. Seetõttu talle igati väga suured tänud mind aitamast. Neljandat sõitu võib nimetada pumpamise tehnoloogia täiuslikuks omandamise õppetunniks. Ikka ootasin kuniks suur mäsu on veidi eemaldunud, no see võttis aega, sest kui tuult pole, siis on päris raske liikuda ja purje üleval hoida. Igal juhul oli see ka naljakas vaatepilt. Kahe võistluse vahepeal olin rääkinud oma surfiõpetaja Tarmoga ja pidanud aru krüssamise teemal. Mu sisetunne on mind päris paljudes asjades pannud õigesti tegutsema, aga alati on hea, kui keegi proff täpselt üle räägib, kuidas parem teha on. Nüüd siis neljandas sõidus, kui oli praktiliselt tuuletus ja liikuda sai vaid pumpamise abil, tulid õpetussõnad suuresti kasuks. Raske oli märke võtta, just neid mis üles tuules ja selleks, et neist mitte valelt poolt mööduda, pidin sõitma teistest võistlejatest suhteliselt kaugemale eemale. Eks ma üritasin ka vältida võimalikke kokkupõrkeid märgis. Igal juhul tundus mulle, et olen teistest liiga kaugel eemal ja et see sõit jään kohe päris päris viimaseks. Selliselt ei läinud, sest suutsin pumpamise ja väikeste tuulepuhangutega saavutada isegi väikese edumaa ja sõita finishisse selliselt, et ei pidanud ujuma. Ma olin kohe väga rahul ja uhke enda üle. Käed muidugi arvasid asjast hoopis midagi muud, aga lohutasin neid sellega, et teen nädala sees nendega vähem trenni :). Päeva kokkuvõttes selgus, et 52-st võistlejast olin saavutanud kena 37-nda koha, naiste järjestuses olin 10-s. Kuigi ma sinna kohti võtma ei läinud, oli siiski tore tunne, et ei jäänud viimaseks ja tulin toime. Ja kõige suuremateks võitudeks on minu uued kogemused, oskused ja teadmised. Olin ülimalt õnnelik ja avastasin, et tegelikult on päris huvitav sõita kindlat kurssi silmas pidades. Pidu võis alata!
Pidu algas suisa kl 19 juba, kui sai lahti korgitud kaasa võetud Bacardi Razz, no üks minu lemmikutest. Kuigi , kui rääkida sellest, kui kirve hinnaga oli koha pealne jook, siis oleks võinud Razz koju jääda. Ma pole veel näinud, et 10.- eegu eest on võimalik topsi täis rummkoolat hankida :). Jäin siiski oma Razzi juurde ja loobusin seguseitsme manustamisest. Homme ju ka päev. Ja bänd? Super jälle ja eks ma rokkisin väheke ka, sest tants on teine armastus :). Mingil põhjusel tundub alati, et bänd lõpetab liiga vara ja pidu saab otsa. Seekord sai peale bändile kaasaelamist poetatud ennast grilli kõrval toimetavate Team Jahe liikmete seltsi (Papa, Andres, Kent ja veel mõned, keda ma nimepidi ei tea), kus siis käis ringi vesipiip ja räägiti hulgaliselt surfijuttu. Tundsin ennast tõeliselt suurepäraselt, sest mul oli palju küsimusi surfi, kui sellise kohta ja mitte keegi ei pannud pahaks, et suurte meeste jutule sõna sekka poetasin. Lugulaul kestis hommikul neljani, kuniks otsustasin ära sliipi minna, sest hommikul oli vaja ju jälle olla"Tõuse ja sära" olemises. Kokkuvõtvalt nimetan seda absoluutselt heaks päevaks!
Info:
Koht:Topu
Tuul: ca 5m/sek
Puri/laud: GP 5,0, SBKT 122L
Aeg: ca 3h

RockStar Kuul Surf Camp 2009, Topu 26.-28.juuni I päev


I PÄEV!
Jõudsin nüüd ka nii kaugele, et alustada kirjandit Topu laagri teemal. Mul on oma isiklik Satelliina, tütarlaps nimega Aveliin, kes on piisavalt hea sõbranna, et nautida minuga ringi kooserdamist ja olla mulle seltsiks, kui surfivabal ajal peaks igav hakkama. Mingil imekombel on ta suutnud ise surfist eemale hoida või siis pole ma lihtsalt piisavalt pingutanud, et teda sellesse usku meelitada. No igal juhul oli ta minuga laagris kaasas. Kuna meil mõlemil oli reede vaba, siis sai päikese võtmist silmas pidades varakult teele asutud ja kohal olime kl 13.00. Regisime Ave samuti laagrisse, maksime maksud ja edasi juhatati meid kenasti meie telklasse. Sattusin samasse kohta , kus eelminegi aasta - imetore!
Panime telgi püsti ja tegime oma elu mugavaks. Päikese võtust ei tulnud midagi välja, sest läks pilviseks ja surfarite õnneks tekkis ka tuul. Kuna Tuul on tegelane, kes mind külmaks ei suuda jätta, siis otsustasin minna surfile. Toppisin oma vormiriided selga ja läksin vette õiendama. Lahe lugu oli see, et oli absoluutselt maatuul ja algajatel soovitatakse sellega mitte vette ronida. Ma ei teagi, kas ma ei pidanud ennast piisavalt algajaks või oli vajadus surfata nii suur, aga vette ma selle maatuulega läksin. No kujutasin ette, et ega mind sinna hulpima ikka ei jäeta.
Kuna ma olen ääretult fantaasiarikas persoon, siis teatavasti olin ma avastanud, et ehk on mul laual esimesed jalaaasad liiga ees ja nii otsustasin need igaks mingiks juhuks taha poole kruvida. Pean mainima, et mu kujutlusvõimevili ei olnudki küps ja ma kangutasin purje endiselt st siis üritasin tegeleda juhtimisega, aga ei õnnestunud. Mingid õnnetud glissinatukesed tulid, aga see ei pannud silma särama. Ronisin peale kolmveerandtunnist endaga vägikaika vedamist veest välja ja otsustasin hiljem kellegi oma nutulauluga üle kallata. Vahepeal avasime laagri, suhtlesime kohale tulnutega ja kuulasime Karmo poolt tehtud võistluskoolitust. Arvasin algselt, et ega ma miskit aru ei saa, aga selgus, et ma ikka ei ole nii piisavalt blond, et mitte mõista, või oli Karmo lihtsalt hea jutuga õppemeister :)! Peale koolitust nägin Papat laagris ringi silkamas ja kuna tean, et ta mind siiani oma nõuannetega on avitanud, siis kallasin kogu oma pajatäie muret talle kaela. Ausõna mul ei olnud temast kahju :). Ja mis tal ikka muud üle jäi, kui taas kord mu mure ära kuulata. Igal juhul lõppes see sellega, et ta vaatas üle kogu mu varustuse ja selle , kuidas puri oli rigatud ja kus kardaan jne. Ja teate, siis selgus tõde, miks ma ei saanud kuidagi moodi trapetsis sõidetud, kuigi trapetsiotsad olid mul täitsa parajad. Nimelt siis olid mul trapetsiotsad absoluutselt vales kohas. Miks ma neid seni polnud liigutanud poomil? Sest ma olin saanud kuskilt kindla teadmise, et nende õige koht poomil on vastavalt kasutaja peopesalaiustele. Et kui on neljane puri, siis peab olema mastist 4 peopesa laiust jne. Ja kuna ma olin nii kindel, et see pean nii olema, siis võite ise arvata, kas nad ikka olid õigesti. Papa sai mu üle parasjagu naerda ja mul oli ausalt piinlik. Igal juhul jõudsime me tõeni, et oluline on siiski, et puri oleks tasakaalus, kui trapetsiotsast kinni hoida. Peale sellist suurt avastusretke oli vajadus minna seda kohe merele proovima. Õnneks oli Tuuletaat ärkvele tõusnud ja puhus selliselt mõnusalt. Sain kiirelt glissi ja tundsin, et nüüd ongi õige. No hea tunne oli. Millega ma muidugi ei arvestanud, oli see, et mu jalaaasad olid taga pool ja krt katapulti kiskus, sest selgus, et need peaks olema ikkagi oma endises kohas. Päris jube on glissata, kui jalg esimeses aasas pole, aga ise oled trapetsis :). No ma olen ikka eriline naljanumber. Selle teadmisega põrutasin kiirelt kaldale ja jooksin kruvika järele, et aasad tagasi kruvida. Lõpuks, kui need paigas, siis muidugi kukkus tuul ära, aga jõudsin siiski veidike seilata. Kuidas ma kaldale sain? Kuskilt maalt selgus, et ega ma õigesse kohta oma sikksakkidega siiski ei saa ja nii otsustasin lihtsalt kuskile kalda lähedale seilata ja teha üks mõnus walk of shame. Selle käigus tutvusin ühe surfariga, kes siis koos minuga jalutas. Esmalt küsis, et kas see laud ongi Philomena ja, et kas mina olen Surfipiiga. Kuulnud minu jaatavat vastust, ütles, et meeldiv lõpuks tutvuda minuga ja näha, kes ma selline olen. Pidin tõdema, et on tore, kui minu kirjutisi loetakse. Seega siis polnduki jalutuskäik kõikse hullemate killast ja tegelikkuses olin ma rahul, sest lõpuks ometi olin aru saanud, miks mu sõit välja ei tulnud. Papa sai ülevoolavad tänusõnad ja ma olen tõesti rõõmus, et ta mind kuulata viitsis ja aitas!! Õhtu möödus lõkke ääres trummi põristamist kuulates ja hiljem kitarrivirtuooside seltsis ja kuidagi imelikult varakult so kl pool 1 olin ma unne suikunud. Mõnus päev oli!
Info:
Koht: Topu
Tuul: ca 5m/sek
Puri/laud: GP 5,0, SBKT 122L
Aeg: ca 2h