Õpi surfama! Windsurfi algkoolitused! +3725228018

esmaspäev, 29. oktoober 2012

"Krdima valus, ma ütlen..." 09.09.12

Hommikul ei puhunud, aga see on ju Kefaloses tavapärane. Puhuma hakkab alles peale lõunat! Seega siis otsustasime teha vabakava ja minna saarega tutvuma. No meie igapäevane surfist vaba ajaveetmise viis.
Avastasime väikeseid kitseradu, mida mööda turiste ei liigu ja nii sai tehtud ühele poole saarele tiir peale. Jah, see meri ja see rannik on lihtsalt imeilusad. Vahel kivised, samas suurepärase valge liivaga laguunid. Tõeliselt nauditav.
Aga see pole ju see koht, kus liivast ja muust jahuda.
Peale lõunat suundusime surfiklubisse. Täna ei hakanud ma neljase purjega igaks juhuks jamama ja võtsin kohe 3,7, sest mine tea, kui hullult jälle tormama hakkab. Parem oli selleks valmis olla, kui, et jälle mitu korda kaldal asju vahetamas käia.
Krdima mõnus on, kui Sinu nähes kooritakse täiesti uus kraam pakendist välja ja antakse sõitmiseks. Aga sellest ma olen vist juba rääkinud ka. Ei saa midagi teha, pean ennast kordama, sest see tunne on kohe eriti hea ja mõnus!
Lauaks haarasin nüüdseks juba oma absoluutse lemmiku, 110 l Fire Move.
Alguses tundus, et ikkagi kõigele vaatamata olen teinud vale valiku ja, et ei puhu piisavalt, et 3,7ga mõnuleda.
Poom oli ka kuidagi imelikult peenike peos.
Aga no, kui siis laksama hakkas, no et siis tuul puhuma, siis muidugi oli 3,7 jälle puhangutes üle. No saa siis sotti. Purje ma vahetama ei läinud, sest need otsad, mida sõitsin, need muudkui venisid. Venisid ja venisid ja oli täitsa arusaamatu, kuidas on võimalik üldse nii pikalt järjest sõita. "Kui pikk on pikk?"- see küsimus kerkis nii mõnedki korrad mu meeltele.
Kõik oli taas super! No jah, mingil põhjusel meeldib mulle sõita seal rohkem vasakul halsil ja parem oleks nagu rohkem selline maa poole punnimine. Võib olla, et kuskil alateadvuse peenemates urgastes oligi mingi minu ellujäämiseks vajalik hirm või mingi muu asi, mis ei lasknud mõlemat suunda sõites alla poole vajuda, vaid ikka jõudsalt vastu tuult sundis rühkima. No igal juhul oli see parem halss jah selline veidi nagu ponnistamine. Aga ega see siis sõitu riku!
Nii ma siis seal suures õnnetundes kihutasin. Ei saa ju ometi olla, et kõik oleks perfecto, ikka peab mingi tõrvatilk selle va magusa mee ära rikkuma.
Minu tõrvaks oli seekord see, et ma paremal halsil hoogu maha võttes suutsin kukkuda selliselt, et mõlema jalaga aasadesse kinni jäin, ise kummuli purje peal. Ma ei arvanudki, et mu jalad ja keha võiksid nii hästi painduda. Pole vist vaja märkida, et sellises asendis olemine on siga valus ja mis kõige hullem, sellest ei saanud kuidagi välja, sest jalad olid nii kõveras, et jalaaasad ei andnud liikuma. Oi dziisas ausalt, see oli üks elu valusamaid kogemusi. Läks mingi 10 minutit, kuniks ma suutsin ennast nii sättida, et ühe jala kätte sain.
Oi ma vandusin, sest no kuidagi ei saanud püsti jalale toetuda. Samas oli vaja kaldale siiski saada ja tegelikult ju puhus ikka veel. Otsustasin väikese pausi kasuks, et siis uuele katsele minna. Oi jummel, vahel võib valu ikka väljakannatamatu olla, aga õnneks, ma ütlen õnneks on meid loodud nii, et kui teed midagi hingele rõõmsat, siis valu ununeb. No mul ununes ka mingiks ajaks, ehk siis täpselt nii kaua, kuniks ma vees surfasin.
Oma asju ma ise klubisse ei viinud, need jäid teiste hoolde. Sest see va jalaraip oli nüüdseks juba paistes ja valutas hullemini, kui enne.
Aga päev oli korras!
Õhtuks oli mul vist tekkinud mingit laadi merehaigus, sest kogu mu maailm kõikus ja seda mitte Mythosest! :)
Infoks:
Koht: Kefalos
Tuul: 8-15m/sek
Varustus: 110l  RRD Fire Move, 3,7 RRD Voque
Aeg:14.30- 17.00

reede, 12. oktoober 2012

" Väga hea asi enam paremaks minna ei saa, või saab..." 08.09.12

Tänast päeva alustasime me varakult, st, et sättisime ennast kohe hommiku poolikul randa, et oleks vähem tuult ja Margit ka ennast vee peal hästi tundma saaks. Ta nimelt pole sellel suvel veel vette saanud ja eilse tormiga merel olemine ei teinud ta olemist paremaks. Seda enam, et ta seal hätta jäi ja paat tal järel käis. No see, et paat järel käib, ei ole seal mingi häbiasi, sest ausalt öeldes on ikka ka headel sõitjatel kaldale saamisega tegu ja punnimist.
Lubasin Margitile koos temaga vette minna, teda õpetada ja juhendada, seniks, kuni ta ennast seal hästi tunneb ja hakkama saab. Mitte, et ma oleksin mingi eriti kõva juhendaja, aga ma arvan, et ma oskan nüüdseks piisavalt sõita, et öelda, kas puri ette või taha viia või nii hoida või kuhu suunas seilata. Ja ma olen kannatlik ja ma ei targuta ja ei rõhuta seda, mis oli eelmisel päeval halvasti.
Võtsin siis lauaks taas 120 l ja purjeks 3,7 m2, et ei tekiks momenti, kus ma hakkan kihutama ja õpetamine soiku jääks. Ja nii me siis seal seilasime, mina tagant karjumas, kuhu ja kuidas. Hääl raip jäi päris kähedaks.
Lõpuks, kui ma olin veendunud, et Margit ei põe enam ja saab kenasti hakkama, siis võtsin nõuks teha ise mõned kiiremad triibud. No kahjuks arvas tuul, et pole mõtet puhuda ja mina, et pole mõtet purje vahetama minna, sest kaldale saamine võtab aega. Nii siis otsustasime hoopiski lõpetamise kasuks ja lubasime pärast tagasi olla. Selle koha eripära on selles, et iga päev hakkab puhuma praktiliselt ühel ja samal ajal peale lõunat. Ja siis jätkub seda juba õhtupimeduseni välja. Ning kõigele lisaks, et kui juba puhub, siis puhangud on üle 10 m kindlasti.
Nii me siis käisime vahepeal ära, sõime lõunat, sõitsime oma rollerid kummuli, veristasime ennast, et oleks aga toredam soolases vees surfamist nautida.Ja siis juba klubisse tagasi, kus meid ootas korralik tuulepoiss.
Tahtsin nüüd kohe tark olla ja võtta omale väiksema laua, nii 115 liitrise. Mida ei olnud oli 115 l laud. Slava ütles, et võtku ma 110-ne, sest ma oskavat sõita küll. Uhh, ma polnud selles päris kindel, sest eilsed olud olid ikka hirmsad ja ma ei teadnud, kas suudan selle peal oma tackid ära teha. Aga hetkel valikut polnud ja 120-ga ma ka minna ei tahtnud, sest see lihtsalt oleks lendu läinud. Purje valisin 4,0m2. Muuseas, see oli musta värvi. Nii, et täitsa põnev värvide kombinatsioon.
Slava teadis, mida mulle sõitmiseks pakkus. See oli lihtsalt nii perfektne, et mul ei ole sõnu kirjeldamiseks.
Kõik kogu sett oli nii mugav ja niivõrd õige, et ma ainult huilgasin üle vee suurest naudingust. Nii suur armastuse tunne tuli peale, et endal hakkas ka valus. Võõras laud ja võõras puri olid paremad, kui mu enda isiklikud asjad. Ja nii ma lihtsalt kihutasin glissis, mõlemad jalad aasas. Kõik mu tackid tulid perfektselt välja ja kõik oli hiiglama super. Ja see tunne, mis seal tekkis, on kirjeldamatu. Päike, soojus, bikiinisurf, tugev tuul ja võimalus sõita 4 km järjest ühes suunas. Oojaa, nüüd ma mõistan, mida tähendab, kui saab sõita järjest nii pikalt. See oli parim harjutamaks oma sõiduasendit.
Mu puri oli küll puhangutes täiega üle ja ma sõitsin uks lahti, aga sellele vaatamata oli kõik hea!
Okei, paar korda ma sadasin sisse ka ja sain oma silmad ja suu ja nina soola täis. See oli küll vastik, aga ei midagi õudset. Palju hullem oli see, et mu põlved ja küünarnukid olid täiesti marraskil, sest need lauad, need olid uued ja nende pind  meenutas kasutamata suureteralist liivapaberit. Aiaiaiai! See oli küll valus!
Aga jah, milline ülivõrdes sõidupäev!
Väga hea asi saab siiski paremaks minna!
Info:
Koht: Kefalos, Kos
Tuul: 8-15m
Varustus: 120 l RRD Firemove/ 3,7 RRD Voque
Aeg: 10.20- 12.00
Varustus: 110l  RRD Firemove/ 4,0m2 RRD Voque
Aeg: 14.20- 16.00

neljapäev, 11. oktoober 2012

"Kõik, kõik on uus... septembri kuus! 07.09.12

Selline väga tuntud lause kõlks, aga sobib ime hästi iseloomustamaks olukorda, millesse ma septembris ennast suutsin sobitada.
Nagu juba eelmises jutus kirjeldatud sai, siis tähendab see seda, et sättisin ennast soojale maale surfama.
Täitsa uued kogemused, täitsa uus koht, täitsa uued kombed ja absoluutselt täiesti uus äsja avatud surfiklubi!
Esimese päeva hommik algas kiire einega, millele järgnes tormijooks rolleritele ja seejärel surfiklubi otsingule.
Kilomeetri raadiuses leidsime 3 erinevat surfiklubi, mis said kõik läbi vaadatud ning seejärel siis tegime otsuse algselt küll plaanitud surfiklubi asemel teise, just äsja, selle aasta juunis avatud klubi kasuks.
Otsuse kasuks rääkisid järgmised asjaolud- väga sõbralik vastuvõtt, täiesti tutikas( 2012) varustus ja sobilik hind. Nojah, selgus ka tõde, et trapetsid, mis me kaasa vedasime, oleks võinud koju jääda, sest ka see oli laenutuse hinna sees. Et ma olin eelnevalt uurinud teisest klubist hinda ja sain teada, et see on 5.- euri per päev, siis otseloomulikult oli meil kasulikum enda omad kaasa võtta. Noh tutkit Fedja, seekord siis läks selliselt!
Klubi, kuhu ennast sättisime oli venelaste oma, nimeks Vetratoria.
Nagu juba öeldud, siis äsja avatud. Juhiks Slava. Tegime temaga diili nädalaks, mis läks maksma 160.- + 25.- kindlustus. Ja siis oli aeg minna oma asjade järgi ning uuesti mere äärde tagasi. Hakkas diil ju koheselt kehtima. Ja nüüd siis tuleb see ämbri koht ka, nimelt puhus seal pool saart ainult maatuul. Jaa, Te loete õigesti, ainult maatuul. Oh, jummelit küll, võttis alguses ikka jahedaks, sest vesi oli 3m kaldast juba üle pea, no vähemalt mulle. Aga ma olen ju paras jupike ka!
Slava kirjeldas klubi kodukorda ja peab ütlema, et see oli neil väga ja väga hästi organiseeritud. Põhiliselt oli see hea just selleks, et selle järgi nad alati teadsid, kas Sa oled parasjagu vees või mitte. Ohutuse koha pealt ikka ülisuper!
Et mitte tegutseda uisapäisa, siis alustasin uute oludega tutvumist minu jaoks tavamöödus laua ja purjega. Ja see kõik, kõik on uus tähendas ka seda, et ma sõitsin elus esmakordselt täiesti tutika RRD varustusega. Kohe nii uuega, et poom, mille omanikuks ma sain, võeti minu silme all pakendist lahti. Oo jaa, see oli minu jaoks igal juhul väga eriline. Lisaks siis see, et nägin oma elus esimest korda pruuni värvi purje. Mitte, et värv sõidaks, aga see oli huvitav ja tekitas hulgaliselt emotsioone.
Aga, et siis 120 l laud ja 4,7 m2 puri. Et seal on maatuul, siis see teatavasti tähendab, et kaldalt pole aru saada, kui palju tegelikult puhub. No kutid pakkusid ka seal huupi, et võib olla puhub 10m. Mhhh, siis oleks ju 4,7 nagu liiast või? Mis seal ikka, kui valik oli juba tehtud, siis tuli minna vette proovima.
Krt, see uus koht oli nagu esimest korda proovimine või oli mul siis lihtsalt väike hirm, et maatuul ja et, kuidas ma ikka hakkama saan. Ei julenud kaldast kaugele minna, aga eks Sa proovi maatuulega kalda all seilata, ikka veab kuskile eemale.
Õnneks sai siis ühe sammuga lauale ja paar meetrit eemal juba glissi. Uhh ja hetk hiljem tõde, et see 4,7 on ikka nii üle, et pole mõtet rohkem punnida.
Tulin kaldale tagasi ja vahetasin purje 4,0 vastu. Selle aja peale oli nähtavasti tuul veel tõusnud, sest uue katsega selgus, et ka 4,0 oli väga ja väga üle. No teadjad ütlesid, et puhangud on üle 15m.
Tore lugu siis ju! Laud oli läbinisti suur ja mina ilmselgelt liiga väike, et seda vees hoida ja ausõna, ma kartsin, et see võtab tuule alla ja viskab hooga üle tagumise otsa.
Eks ma siis pidasin vapralt 1.5 h vastu, aga siis sai küll jõud otsa, sest tuul oli hirmus pagiline ja ainsaks rõõmuallikaks oli absoluutselt sile vesi. Fenomen!
Aga kaldale pidi ju ka kuidagi saama. Mnjaa, ütleme nii, et see oli ikka väga kõva töö tulemuseks, sest tuul puhus täpselt nii, et kui Sa just kilomeeter eemalt tulema ei hakanud, siis täpselt õigesse kohta ei saanud. Oh neid suurel hulgal paute, mida tuli eelnevalt teha. Aga mis mind rõõmustas, oli see, et ma olin tegelikult terve suve Laulasmaal päris kõvasti seda va üles tuulde sõitmist harjutanud, nii, et ma tegin korrektse maandumise.
Rohkem ma sellel päeval vette ei läinud, sest lõpuks marutas ikka väga hullusti ja ma polnud kindel, kas ma ikka tahan kohe esimesel päeval ennast vigaseks sõita. Igal juhul oli mul nüüd maitse suus, kus juures veel eriti soolane, nii, et jäin lootma järgmiste päevade peale, sest tuule prognoos oli palju lubav.
Oeh, ma olin õnnelik! Tõeliselt hea hea valik surfamiseks!
Info:
Koht: Kefalos, Kos
Tuul: 12-18m
Varustus: 120l RRD Firemove, 4,7m2 RRD Voque, 4,0m2 RRD Voque
Aeg: 20 min.+ 1,10h

kolmapäev, 10. oktoober 2012

" Tuule koduks on Kos"

Rohkem kui kuu on möödas sellest, kui teatasin, et lähen tuult otsima. Olen oma otsingutelt tagasi ja leidsin oma tuule Kefalosest, Kosi saarelt.
Eeltööd sinna jõudmiseks said alguse juba juunis, kui tekkis Andrusega plaan minna sooja surfi tegema. Lõpuks, kui ideest sai konkreetne plaan, oli meie seltskonda lisandunud veel 6 inimest, kes avaldasid soovi kaasa tulemiseks. Nüüd siis olin ma olukorras, kus lihtsalt surfireisist sai surfireisi korraldamine. Aga korraldada ja organiseerida mulle meeldib! Jah, selleks kulusid nii mõnedki õhtutunnid ja närvikulu, pigem küll siis jooks lotovõidule, aga organiseeritud see reis sai ja esmalt välja hõigatud piletite ja majutuse hind jäi täpselt soovitud raamidesse.
Kindlasti huvitab Teid, et miks just see koht ja miks mitte Tarifa, kuhu meie surfarid ennast iga sügiseselt sätivad? Ma ei hakka Tarifat maha tegema, aga see ei ole see koht, kuhu minul hetkel veel asja oleks. Mitte, et mina üksinda oleksin otsustanud, kuhu me läheme, aga see ei tundunud ka teiste jaoks hea plaan. Ja nüüd, kus ma loen erinevaid blogisid ja jutte Tarifast, siis tõde on, et surfa seal, kus Sulle meelepärasem ja jõukohane. Kaldal istumine hulludes oludes ei oleks just meeldiv tegevus.
Aga see selleks, meie valisime Kosi, sest on ju ka see saar tõeline surfiparadiis!
Kuidas ma teadsin, et seal puhub? Ausalt öeldes kasutasin selle kindlaks tegemiseks WG ajalugu ja kui päris aus olla, siis Kos ei olnud esmavalikutes ainus, kuhu oleksime soovinud minna. Aga jah, nagu öeldud, siis erinevate kohtade tuule ajalugu uurides selgub tõde. Kuigi 100% ei saa olla kunagi kindel, et tuul just siis puhub, kui Sina seal oled.
Konkreetselt Kefalose valisin seetõttu, et kõikide sealsete surfiklubide kodulehed andsid märkimisväärselt head infot olude ja varustuse kohta ning, et meil oli ka algajaid pundis, siis oli oluline, et ka nendel oleks hea ja mugav õppida. No jah, siin kohal pean ausalt ütlema, et ühte ämbrisse ma siiski astusin. See oli see, et ma ei lugenud korralikult, kus kohast tuul täpselt puhub või ma siis jätsin selle seiga kõige muu ilusa kõrval lihtsalt tähelepanuta. :).
Õnneks ei olnud see ämber väga sügav ja tegelikkuses osutus kõik suurepäraseks!
Et see peatükk on mul mõeldud meie reisi üldisemaks kirjelduseks, siis siia surfijuttu eraldi välja ei kirjuta.  Küll aga veidi pikemalt reisist endast-
Reisimiseks Kosile kasutasime Ryanairi ning lennud valisime läbi Rygge, Norras. Jah, sinna minnes tegime vägeva lennujaamas olesklemise, nii 21 h, aga ausalt öeldes möödus aeg seal väga huvitavalt üksteisele kaardimängus pähe tehes ja öö vaikselt kummimadratsitel vedeldes nii, et pole millegi üle kurta. Eks see oli ka väga rahakoti sõbralik, sest 140.- euriga ikka väga edasi tagasi muidu ära ei käi. Jah, me oleksime saanud veel 20.- euri võrra need soodsamalt, aga me otsustasime kamba peale ühe lisakoti kaasa võtta, mille vedu läks kallimaks, kui ühe inimese 4 piletit.
Seega siis alustasime oma reisi 05.09 kl 14.00 ja Kosil kohal olime 06.09 kl.18.00.
Kui Sind võtab vastu päike ja üle 30 kraadine kuumus, siis unustad isegi kõige hullemad vintsutused, mida oled läbi pidanud elama. Õnneks meil neid polnud ja seetõttu polnud ka midagi unustada. Nagu ma ütlen, reisi avatud meeltega ja võta vastu kõik, mis võtta annab.
Majutuskohaks valisime Kefalos Studios apartmendi, mille maksumus meile koos transfeeridega lennujaamast majutuskohta ja tagasi , kes me olime kolmekesi ühes apartmendis, oli 74.- euri 14 öö eest. Madal hind ei tähendanud kehvasid olusid. Toad olid küll väikesed ja lihtsad, kuid rahuldasid täiesti kõik meie vajadused.
Söögi valmistasime ise, seega ei sidunud ennast konkreetsete söögikordadega.
Liilusvahendiks valisime rollerid, milledega meil õnnestus kohe samal päeval mõnus double crash maha panna. See tähendab siis, et kui me nõelasilmakurvis kallutasime ja gaasi vajutasime, oli meil roller alt läinud. Teised, kes meil oma rolleriga järgi sõitsid, pidurdasid, et vältida meile otsa sõitu ja nendel juhtus siis sama asi. Nii me siis vedelesime seal  kaks rollerit ja neljakesi keset teed. Meie õnneks oli see väga õnnelik õnnetus. Andrus oli muidugi kõige rohkem ribadeks, aga luud ja kondid jäid seekord terveks. Jubedale olukorrale vaatamata saime me iga päev selle üle kõvasti naerda, no nii naljakas oli!
Aga peab ka ütlema, et ülejäänud 750 km, mis me sellel saarel läbisime, sõitsime me ikka maru aeglaselt, eriti siis just kurvid, sest ühel teisel korral, kui me jälle seda sama kurvi võtmas olime, läksin ma huvi pärast jala ja ohoooo, ma ei imesta, et me käbla panime. Asfalt oli ikka nii libe, et sellel sai plätudega liugu lasta.
Mida me siis tegime väljaspool surfi?
Kilomeetrite järgi võite juba ise arvata, et ega me just kuskil niisama külitanud. Põhitegevuseks oli tutvuda kõikide saare vaatamisväärsustega, leida võimalikult palju erinevaid privaatlaguune, sest ega meile ju tavalised umbrellade ja toolidega rannad ei sobi. Siis nendes paari tunni kaupa mõnnatada ja siis jälle edasi liikuda. Sai pealinnas käidud, sai ronitud plätudes kõige kõrgema mäe( Digaiose, 846m) otsa ja sai käidud ka 3 saare tripil, mis viis Kalymnosele, Psalidile ja Pserimosele. Minu jaoks tegi selle reisi muidugi väga huvitavaks see, et mul õnnestus elus esmakordselt näha delfiine päris looduses. Super imeline kogemus!
Lisaks kõigele sattusime kohalikule fish festivalile, kus oli kõik söök ja jook tasuta. Noh vaadates Kreeka majanduslikku olukorda, siis küllap me olime selle neile juba kuidagi kinni maksnud, aga ausalt öeldes oli ikka väga kummaline, et tehakse pidu ja kõik on tasuta. No võtsime siis ka sellest kõik, mis võtta andis. Tegime pärast nendega koos Kreeka rahvatantsu ka, oli lõbus!
Kas Te olete kunagi osalenud kellegi laulatusel bikiinides või ujumispükstes?
Meil õnnestus ka see ära teha! Nimelt siis olime just SUP-idega aerutanud Kastri saarele, kui avastasime, et oih, peig ootab pruuti ja külalisi muudkui tuuakse kaatriga saarele. Ega me minema ka kippunud, vaid vaatasime kenasti pealt, kuidas noorpaar laulatati. Igati põnev kogemus!
14 päeva möödus ääretult, ääretult mõnusalt. Mõned kohad jäid veel avastamata, nii, et ka tagasi minnes ei tohiks seal igav hakata! Igal juhul soovitan- armas ja mõnus saar ja pakub väga palju võimalusi vee-ja jalgrattaspordi ning matkamise harrastamiseks. Pidutsemiseks pole just kõige etem koht maailmas, aga kui seltskond on hea, siis on igal pool mõnus ka seda teha!

Veidi hiljem lisan ka pildi lingid, kus meie seiklemine eredalt olemas!