Läbi une oli kuulda vaid seda, kuidas puud kohisevad ja vihm peksab räigelt vastu plekist aknaäärt.
Ei ole just kõige meeldivam algus ühele surfipäevale.
Et siiski sai lubatud, et kl 11.30 kohtume Laulasmaal, siis tuli ennast soojast pesast välja ajada ja tegudele asuda.
Kraad arvuti ekraanil näitas numbrit, mida ei suutnud isegi mitte uskuda,11! Jube, kohe nii jube, et oli tahtmine teki alla tagasi minna ja kõik kogu kupatusega metsa saata.
Siiski näitas yrno, et on lootust ka vähe paremale ilmale ja nii läksin ikka kohale. Seekord vedas mind Katri, kes mind kaasa võttis, et ma ikka surfama saaksin. Autota olemine on hirmus.
Laulasmaal pidasime siis väheke mokalaata ja lõpuks otsustasime, et võiks nagu ikka merele ka sättida, mis sest, et ilm on hukas. Õnneks hakkas sadu järgi jääma ja kl 13 olime kenasti vees.
Jah, puhus jälle kirdekas ja jälle maalt ja jälle tuli eemale kõndida, et üle metsa tuult püüdma pääseks.
Aga, vot täna, täna mõtlesin ma nii, et ei hakka peale paari triipu randa tagasi rassimisega aega raiskama, vaid sõidan, sõidan nii kaua, kuni kopp saab ette, või kuniks jaksu on ja siis alles mõtlen, kuidas ma tagasi kaldale saan. Ja kui ei saa, siis tuleb "Paldiski või Klooga ekspress" mulle lihtsalt järele.
Ühesõnaga lasin asjadel lihtsalt minna ja kasutasin ilma poolt pakutud võimalusi täiel rinnal.
Jah, olid mõned tuuleaugud, aga see ei morjendanud mind kuidagi, sest Paldiski- Klooga- Paldiski otsal kihutamine oli lihtsalt kirjeldamatult kirjeldamatu ehk teisi sõnu lihtsalt hüper- super- muper mõnus.
Ojaaa, ma olin stardikaldast kaugel, nii kaugel, et vastaskallas oli kohe käega katsuda ja ausõna, ma ei piinanud ennast mõttega, et jummel, mina ja nii kaugel ja nii sügavas vees. Vot, mida kõike võib teha üks absoluutselt super surf. Aga ma ise arvan, et pool sellest julgusest võib kirjutada ka nende mitmete harjutustundide süüks, mis on andnud juurde oskusi.
Täna ma siis sõitsin kõik otsad mõlemad jalad aasas, katsetasin käte tõstmise abil poomilt, oma trapetsiotste õiget asendit ja proovisin ära, kuidas on tagumises jalaaasas jalaga töötada selliselt, et lauasaba veest välja tõstad. Üüber kogemus, sest see aitas kuidagi eriti ulmeliselt kiirelt glissi saada.
Nojah, ühe korra õnnestus ka tacki tehes tasakaal hetkeks kaotada ja sisse sadada, aga see oli ka see üks ja ainumas kord. Kurjam, ajud tahtsid muidugi ära külmuda selle peale, aga õnneks oli päike ikka kohati väljas ja paitas, et siis jäid ajud külmumata.
Lõpuks, kui mulle tundus, et ma olen täiesti ihuüksi merele jäänud ja kõht va raip tühjaks kiskus, hakkasin tagasi seilamisega tegelema. Peab ütlema, et see vastu tuult sõitmine ei olnudki kõige keerulisem, sest tuul puhus päris kenasti. Kümnekonna siksakiga olin kenasti kaldaall tagasi.
Konsiiliumi liimetest, kes mind juba kaldal ootasid, oli üks täiesti kindel, et kõik, kes me seal Paldiski all olime, jäämegi sinna ja teine oli lihtsalt väga mures, et ma üldse nii kaugel olin.
Noh, seekord üllatasin siis nii ennast, kui ka teisi. 3,5 h olid möödunud erakordselt kiiresti. Hakka või armastama seda maatuult!
Info:
Koht: Laulasmaa
Tuul: 7-8m
Varustus: 122l/ 5,0m2
Aeg:3,5h
3 kommentaari:
Ma ei saa aru, miks teised veel kaldal ootasid, ma oleks küll juba koju ära läinud.
to Anonüümne 13.09- hmm, mul on siiralt kahju, kui oled üksik hunt, kelle tagasi tulekut keegi ei oota või kui Sul pole kellegi tagasi tulekut oodata! Meil on Laulasmaal väga kõvasti arenenud üksteisest hoolimise ja kokku hoidmise tunne, mis muideks teeb merel olijatel olemise turvalisemaks ja kui tõepoolest pole midagi põletavat ees, siis oodatakse, kuniks kõik merel olijad on tagasi. See on muuseas väga hea tunne, kui ümbritsevad inimesed hoolivad nii palju, et oodata! :)
See surf on sellepärast, et muidu ei suudaks ennast unustada. Siis selgub, et teisedki on üsna mõttetud tegelased. Muidu ei surfaks ju, muidu jagaks emotsioone nendega kuival maal. Miks sinna vette peab üldse ronima? Puha kivid ja kalad ja muda.
Hell hunt
Postita kommentaar