Juuni saab kohe läbi ja valus on tõdeda, et see aasta on käidud vees ainult 3 korda. See kolmas oli siis nüüd laupäeval 18-ndal, kui üle Eesti otsustas puhuda normaalse suunaga tuul.
Õnneks pole selle suuna puhul väga vaja koha üle mõtiskleda, vaid, kui puhub, siis Püünsisse, sest Topu jääb veidi kaugemale ja tihtipeale ei viitsi aega sinna sõiduks kuritarvitada.
Pakkisime Andrusega asjad autosse, mnjah, peab tõdema, et tegelikult pakkis kõik asjad Andrus, sest ma luban endale vahel daamiks olemist ja tema laseb mul daam olla. Siis kõne Margitile ja nii me siis pool 12 päeval kohale jõudsime. Õnneks ei olnud sellel ajal seal veel väga hull laulupidu ja parkimiseprobleem jäi hilisematele tulijatele. Margitit oodates vaagisin ikka päris kõvasti selle üle, millega üldse peale minna? Vahepeal nagu tormas, siis jälle mitte. Meeste purjesid vaadates mõtlesin siiski oma 4-se Manicu kokku panna. Ära olen unustanud kõik pikkused, mõõdud ja muu vajaliku. Aga õnneks on ju info purjel kirjas eks, et mis pikkuses poom ja mastijalg jne. Lugemist ma pole õnneks ära unustanud, iseasi, kuidas sellest infost sellel purjel aru saadakse. No ütleme nii, et paar aastat praktikat on siiski positiivset mõju avaldanud.
Aga nüüd siis asja juurde, ma ei saa aru, miks mul alati see sissejuhatus nii pikk tuleb?
Proovisin kohe rinnust saadik veest lauale saada, ma seda veestardiks ei nimeta, sest jalad on ju põhjas ja tundus, et olen absoluutselt puuse pannud oma purje suurusega, kuid sain ikka lõpuks lauale ja siis sõitma. Otseloomulikult olid mu trapetsiaasad ja poom täiesti vales kohas ja puri elas selliselt oma elu, et sain ainult käte jõul kuidagi toimetatud.
Madalasse ära seilates võtsin siis oma teadmiste pagasist vajaliku materjali ja paigutasin omast arust jube õigesse kohta aasad. Nagu arvata võite, sain neid suisa paar korda sättida, et hea saaks. Kokkuvõtvalt muidugi võib öelda, et päris hea ei saanudki. Ei tea mina, miks ma selle purjega enam kokku ei sobi. Siiski vedas ta mind korduvalt ja korduvalt minu jaoks uutesse kiirustesse. Ilma jalgadevärinata ja hirmuta hakkama ei saanud. Mõtlen vahel, et mis saab, kui ma sõidaksin nii öeldes uks täiesti kinni ja puri peale tõmmatud, et kuhu siis ja millisel kiirusel ja kas üldse?
Igal juhul sain ma vasakul halsil sõites mõlemad jalad aasa ja kätte ilmselt selle päris õige glissamise tunde, sest lauanina ei vaadanud enam unistavalt taevasse, vaid hoidis ennast kenasti paralleelselt ja kiirus, jah, sellest me juba rääkisime. Ühesõnaga hõiskama panev tunne oli. Purjevaliku üle olin vahepeal rahul ja vahepeal mitte, sest minu meelest ei puhunud see tuul küll mitte ühtlaselt. Pöördeid tehes, no mis pööre see mul ikka on, rohkem oskamatud tantsusammud laual selliselt, et sisse ei käiks. Hoog maas, tasa ja targu. Kardan, et olengi oma sellise pöörde tegemisega pannud aluse uut tüüpi pautile ja selle õige õppimine võib tänu sellele väga raskeks osutuda.
Rääkides paremal halsil sõitmisest, siis ma olen varsti kangutamise maailmameister, sest pole võimalik ennast selliselt sõites mugavalt tunda. Poolteise tunnise seansi lõpuks muidugi terendas kuskil kaugel valguskiireke, et ehk ikka hakkab tulema. Ei saa jalga aasa, ilma, et tekiks oht sisse käia, ei saa trapetsisse ja siis ka seal olles kangutad purje nagu mingit eriti rasket ollust. Pean muidugi ütlema, et minu meelest on see va Manic üldse isevärki puri, selline jõuline ja pisut närviline ning ääretult tundlik. Eks Penny oskab siin kohal rohkem kaasa rääkida, tema neid minu teada kasutab ohtralt :). Muidugi on lihtne kõike kamade süüks ajada, sest mina kui äärmiselt suur professionaal peaksin ometigi kõikide asjadega toime tulema, aga vot, võta näpust, ei miskit. Mingil põhjusel oli ka tunne, et täna pole minu päev ja mitte üldse see sõitmine ei istu. Margitil muuseas oli sama tunne kallal. Ei teagi, kas on mingit uut tüüpi viirus?
Vahelduseks proovisin ka Margiti 150l RRD-d ja 4,2 st purje. Ja nii imelik, kui see ka pole, aga igal juhul glissi ma selle lauaga sain, täitsa huvitav tunne oli.
Rääkides surfarite vahelisest suhtlemisest, siis avaldas mulle väga suurt ja väga sügavat mõju see, et minu jaoks professionaalne surfar Hardcore võttis vaevaks mööda kihutades käe poomilt tõsta ja tervitada. Ega ma kohe aru ei saanud, et temaga tegu, sest ta on oma blondi laka maha ajanud, aga purjenumber 69 ütles kõik. Ma muidugi ei tea, kas see oli mulle mõeldud, aga hea tunne sellest jäi siiski hinge.
Ja siis ma palun veidi vabandust ka! Ikka nende ees, kes on tulnud oma kaasasid surfama õpetama. Ma kohe ei saa pealt vaadata, kui mõni algaja püüab ja püüab ja näha on, et ta püüab täitsa valesti ja tema kaaslane, juba ise osates ei oska või ei suuda anda õigeid õpetussõnu. Mitte, et ma olen hullult hea oskaja ise, aga ma just alustasin ja mul on selgelt meeles oma õpetajate sõnad, kuidas midagi teha ja nii ma siis võtan ikka ja jälle oma julguse kokku ja sekkun. Seega siis palun vabandust sekkumise pärast!
Igal juhul sai laupäeval neiu, keda õpetati veestarti tegema ja kes ei teadnud isegi, mis asi on kaldalt start, oskama kaldalt starti. Tugevale tuulele vaatamata sai ta peale päris väga mitut korda proovimist lauale. Hea meel oli!
Ühe katapuldi suutsin ka omale organiseerida, õnneks suhtleliselt ohutu!
Kõigele vaatamata oli tore päev ja hea tunne olla merel ning boonuseks päikese pai!
Info:
Koht:Püünsi
Tuul: ca 10 m/sek, puhangud 12m
Laud/ puri: SBKT 122L, Gaastra Manic 4,0, RRD Evolution 150L, Neilpryde 4,2
Aeg:2h
esmaspäev, 20. juuni 2011
laupäev, 4. juuni 2011
Rsk, ropendama ajab! 03.06.2011
Pane mõttes kõik kõige ropumad sõnad ritta, mis meelde tulevad! Sellega on mõnus surfiõhtu kirjeldatud!
Kas nüüd ongi üle ühe korra tüngapäevad või? Normaalne on sõita mere äärde ja seal vaadata, kuidas järjest surfarid ükshaaval loobuvad ja oma toa suuruste purjedega kaldale tulevad. Tuuletu surf ruulib täiega, nägemist!
..ok, rabarberikoogi sain küll seetõttu valmis ja maitses hästi ka!
Kas nüüd ongi üle ühe korra tüngapäevad või? Normaalne on sõita mere äärde ja seal vaadata, kuidas järjest surfarid ükshaaval loobuvad ja oma toa suuruste purjedega kaldale tulevad. Tuuletu surf ruulib täiega, nägemist!
..ok, rabarberikoogi sain küll seetõttu valmis ja maitses hästi ka!
neljapäev, 2. juuni 2011
Õnne nimeks on gliss 30.05.2011
Ei suutnudki uskuda, et ebaõnnestunud korrale Topus võiks järgneda nii kiirelt nii meeldiv õhtu.
Õhtu sellepärast, et kontorirott peab oma töö enne ära tegema, kui mere äärde saab. Terve päev sai WG- st oletatavat tuult vaadatud ja närviliselt oodatud.
Nüüd ma töötan Männikul ja siit ikka annab Püünsisse uhada. Vaatamata kõikidele kesklinnast töölt lahkuvatele autode hordidele, jõudsin sinna enne, kui Margit Lasnamäelt. Kõigest 40 minutit kulus. Teel sinna vaatasin kõikuvaid puudelatvu ja tekkis tunne, et see tuul ei olegi nii tugev, kui algselt arvasin. Mere ääres autost väljudes oli sama tunne ja nii ei tekkinud ka küsimust, millega mere peale minna. No eks ma küll küsisin lähedal olevalt noormehelt, et millega tema läheb, kuid vastus 6,5( oli vist?), andis selgelt märku, et minu 5,0 peaks olema ideaalne. Jutt käib siis purje suurusest, kui keegi aru ei saanud.
Tirisin aga asjad muru peale ja hakkasin rigama. Minu ülimaks rõõmuks oli mu kokkukuivanud puri taas oma eelmise aasta mõõtudes ja väikese harjavarrega, just nimelt, loete õigesti, sain kerge vaevaga purje lõpuni ise, jah täitsa ise, peale tõmmatud. Tegelikult ajab mind siiani närvi see, et mu rigamiskaigas on kaduma läinud, sest see oli asendamatu riistapuu. Tuleb ilmselt minna Surfhouse Intsu juurde head nägu tegema, ehk õnnestub siis uus hankida.
Nüüd siis selle kõige tähtsama juurde - ma arvan, et nii mõnedki pidid kuulma kiljatust, kui ma vette läksin, sest no ausõna, see ei olnud nüüd küll ühele rasvatule tütarlapsele paslik paik. Vesi oli jube külm, aga võtsin vaevaks ära kannatada!
Nabani veest lauale ja sõit võis alata. Esmalt siis kenasti uimega madalasse kinni, et tuleks ikka meelde, et vahel on mõistlik jälgida, kui sügav vesi parasjagu on. Siis uuesti kaldalt start ja Aegna poole. Oi jah, tänan Sind, kes Sa leiutasid windsurfi ja glisseerimise!!!
Selle aasta esimene gliss võttis jalust nõrgaks ja nii ma siis seal merel laua peal kõikusin, püüdes teha oma lapsekingades pauti. Need pöörded ei hakka mul ilmselt kunagi tulema, sest ebameeldiv tunne vette kukkumisest ei lase eriti midagi hulljulgelt õppida. Samas
pean mainima, et kohe järgmist triipu tehes olin nii tubli, et ajasin mõlemad jalad aasa. No välja tuli ja nii hästi, et rõõmuhõige läks tuulega teele. Siiski ei olnud ma mitte üldse rahul oma paremal halsil sõiduga, aga, et olin tegelikult oma esimesel korralikul sõiduõhtul, siis ei hakanud pead vaevama ei trapetsiotste ega millegi muuga. Lihtsalt nautisin ja kõik. Kuigi jah, järgmise päeva jõutreeningu mõtte matsin maha.
Ma kaeban ka- lohesurfarid kiusasid :). Ja mu jalaaasad, need kurjamid andsid taas teada, et nad ei kuulu just kõige paremate klassi ja et ilmselgelt tuleb mul need välja vahetada. Oli siis vaja neil kohe seda esimesel korral meelde tuletada.
Enda kiituseks võin öelda, et h ja 15 minutit läksid lennates, kuniks ma tundsin, et näpud võib shampuse jahutamiseks klaasi panna. Oli ilmselgelt aeg veest välja minna.
Rääkides mu sõbrannast Margitist, siis tema jaoks oli see samuti üks väga hea päev. Nimelt sai ta esimest korda trapetsisse. Oh seda õnne!
Ja kui juba kiitmiseks ja tänamiseks läks, siis täname noormees Indrekut, kes oli ennast meie kõrvale parkinud ja kelle teeneid me kohe kasutama hakkasime ning otse loomulikult meie Urmast, ilma kelleta me enam surfi ette ei kujuta. Seekord siis saatis ta meid oma kullipilguga merele, valvas ja pakkus pärast oma bussi garderoobiks.
.... ja Virgo on tagasi!
Õhtu sellepärast, et kontorirott peab oma töö enne ära tegema, kui mere äärde saab. Terve päev sai WG- st oletatavat tuult vaadatud ja närviliselt oodatud.
Nüüd ma töötan Männikul ja siit ikka annab Püünsisse uhada. Vaatamata kõikidele kesklinnast töölt lahkuvatele autode hordidele, jõudsin sinna enne, kui Margit Lasnamäelt. Kõigest 40 minutit kulus. Teel sinna vaatasin kõikuvaid puudelatvu ja tekkis tunne, et see tuul ei olegi nii tugev, kui algselt arvasin. Mere ääres autost väljudes oli sama tunne ja nii ei tekkinud ka küsimust, millega mere peale minna. No eks ma küll küsisin lähedal olevalt noormehelt, et millega tema läheb, kuid vastus 6,5( oli vist?), andis selgelt märku, et minu 5,0 peaks olema ideaalne. Jutt käib siis purje suurusest, kui keegi aru ei saanud.
Tirisin aga asjad muru peale ja hakkasin rigama. Minu ülimaks rõõmuks oli mu kokkukuivanud puri taas oma eelmise aasta mõõtudes ja väikese harjavarrega, just nimelt, loete õigesti, sain kerge vaevaga purje lõpuni ise, jah täitsa ise, peale tõmmatud. Tegelikult ajab mind siiani närvi see, et mu rigamiskaigas on kaduma läinud, sest see oli asendamatu riistapuu. Tuleb ilmselt minna Surfhouse Intsu juurde head nägu tegema, ehk õnnestub siis uus hankida.
Nüüd siis selle kõige tähtsama juurde - ma arvan, et nii mõnedki pidid kuulma kiljatust, kui ma vette läksin, sest no ausõna, see ei olnud nüüd küll ühele rasvatule tütarlapsele paslik paik. Vesi oli jube külm, aga võtsin vaevaks ära kannatada!
Nabani veest lauale ja sõit võis alata. Esmalt siis kenasti uimega madalasse kinni, et tuleks ikka meelde, et vahel on mõistlik jälgida, kui sügav vesi parasjagu on. Siis uuesti kaldalt start ja Aegna poole. Oi jah, tänan Sind, kes Sa leiutasid windsurfi ja glisseerimise!!!
Selle aasta esimene gliss võttis jalust nõrgaks ja nii ma siis seal merel laua peal kõikusin, püüdes teha oma lapsekingades pauti. Need pöörded ei hakka mul ilmselt kunagi tulema, sest ebameeldiv tunne vette kukkumisest ei lase eriti midagi hulljulgelt õppida. Samas
pean mainima, et kohe järgmist triipu tehes olin nii tubli, et ajasin mõlemad jalad aasa. No välja tuli ja nii hästi, et rõõmuhõige läks tuulega teele. Siiski ei olnud ma mitte üldse rahul oma paremal halsil sõiduga, aga, et olin tegelikult oma esimesel korralikul sõiduõhtul, siis ei hakanud pead vaevama ei trapetsiotste ega millegi muuga. Lihtsalt nautisin ja kõik. Kuigi jah, järgmise päeva jõutreeningu mõtte matsin maha.
Ma kaeban ka- lohesurfarid kiusasid :). Ja mu jalaaasad, need kurjamid andsid taas teada, et nad ei kuulu just kõige paremate klassi ja et ilmselgelt tuleb mul need välja vahetada. Oli siis vaja neil kohe seda esimesel korral meelde tuletada.
Enda kiituseks võin öelda, et h ja 15 minutit läksid lennates, kuniks ma tundsin, et näpud võib shampuse jahutamiseks klaasi panna. Oli ilmselgelt aeg veest välja minna.
Rääkides mu sõbrannast Margitist, siis tema jaoks oli see samuti üks väga hea päev. Nimelt sai ta esimest korda trapetsisse. Oh seda õnne!
Ja kui juba kiitmiseks ja tänamiseks läks, siis täname noormees Indrekut, kes oli ennast meie kõrvale parkinud ja kelle teeneid me kohe kasutama hakkasime ning otse loomulikult meie Urmast, ilma kelleta me enam surfi ette ei kujuta. Seekord siis saatis ta meid oma kullipilguga merele, valvas ja pakkus pärast oma bussi garderoobiks.
.... ja Virgo on tagasi!
teisipäev, 31. mai 2011
Appi, appi!
Ma juba lootsin, et ehk sellel aastal on midagi teisiti, aga kus sa sellega!
Nüüd lihtsalt on lisandunud ka Margit ja nüüd me siis oleme kahekesi ja põeme haigust nimega- kalipsoallergia.
Siin kohal on paslik küsida, et kas meid on siin Eestimaa pinnal veel ja kas keegi ehk oskab nõu anda, mil viisil sellest lahti võiks saada?
Seega siis on kõik asjalikud nõanded teretulnud!
Ei ole just meeldiv üleni täpilisena ringi käia!
Nüüd lihtsalt on lisandunud ka Margit ja nüüd me siis oleme kahekesi ja põeme haigust nimega- kalipsoallergia.
Siin kohal on paslik küsida, et kas meid on siin Eestimaa pinnal veel ja kas keegi ehk oskab nõu anda, mil viisil sellest lahti võiks saada?
Seega siis on kõik asjalikud nõanded teretulnud!
Ei ole just meeldiv üleni täpilisena ringi käia!
laupäev, 28. mai 2011
Hurraaaa! 28.05.2011
Hurraaaa ja alanud ta ongi!
No küll veidi omapäraselt, aga kes ütleb, et alustama peab teistmoodi, kui mina seda sellel aastal tegin.
Ühel ilusal kevadpäeval, kui lubas tuult, vedisin oma asjad autosse ja mõtlesin, milline kaunis päev surfi alustamiseks. No jah, mida ma ei osanud arvata, oli see, et see "milline kaunis päev" keerab ennast selliseks, et tappes ka vette ei lähe. Vähemalt asjad said kolmandalt korruselt veetud veele vähe lähemale. Sellest ühest ilusast päevast järgmisel, olin ma jälle täiesti kindel, et vot, see on nüüd see kõige õigem päev. See "õigem päev" kujunes 9 kraadiseks päikeseliseks ilmaks, millega ma Püünsis olevasse 6 kraadisesse vette keeldusin minemast. Asja positiivset poolt vaadates, siis vähemalt mere ääres sai käidud ja surfiasjadele merd näidatud. Surfijutud said ka aetud, küll Urmase bussis, tuule käest peidus.
Aga täna, vot täna oli kõik teisiti. Margiti ja kõigi teistega, kes arvasid, et Topus tuleb hea päev, sai sinna kogunetud ning jah, peab tõdema, et täiesti tünga päev.
Ma siiski võin mainida, et ma panin asjad kokku, riietusin vastavalt olukorrale ning käisin ka vees. Paari haleda triibuga sain oma hooaja avatud. Hurraaaaa, hurraaaaa! Selleks, et vette saada, kulus meil umbes tund, sest, kuidas Sa paned kokku purje, mis on 10 cm kokku kuivanud ja kõik eelmisest aastast meeles olnud setingud ei pidanud paika. No heakene küll, eks järgmiseks kenaks korraks on ta ehk taas oma õiged kujud võtnud ja saab kiiremini vette ja ehk ka rohkem neid õigeid triibukesi sisse tõmmatud. Vees olime ca pool tundi, kuniks oli võimalik ise purjele toeks olla.
Jah, hooaeg on avatud ja võin ka nüüd kõva häälega karjuda, et näe, TEHTUD!
Hetk tagasi piilusin igaks juhuks oma eelmise aasta sissekandeid ja nüüd on küll põhjust rõõmustada, sain sellel aastal päev varem vette, kui eelmisel! Järelikult TEHTUD ja ei peagi piinlikkusest vee alla vajuma. Margit sai ka uue kogemuse võrra rikkamaks, nimelt siis sai ta teada, mida tähendab mere ääres tuule ootamine :)
No küll veidi omapäraselt, aga kes ütleb, et alustama peab teistmoodi, kui mina seda sellel aastal tegin.
Ühel ilusal kevadpäeval, kui lubas tuult, vedisin oma asjad autosse ja mõtlesin, milline kaunis päev surfi alustamiseks. No jah, mida ma ei osanud arvata, oli see, et see "milline kaunis päev" keerab ennast selliseks, et tappes ka vette ei lähe. Vähemalt asjad said kolmandalt korruselt veetud veele vähe lähemale. Sellest ühest ilusast päevast järgmisel, olin ma jälle täiesti kindel, et vot, see on nüüd see kõige õigem päev. See "õigem päev" kujunes 9 kraadiseks päikeseliseks ilmaks, millega ma Püünsis olevasse 6 kraadisesse vette keeldusin minemast. Asja positiivset poolt vaadates, siis vähemalt mere ääres sai käidud ja surfiasjadele merd näidatud. Surfijutud said ka aetud, küll Urmase bussis, tuule käest peidus.
Aga täna, vot täna oli kõik teisiti. Margiti ja kõigi teistega, kes arvasid, et Topus tuleb hea päev, sai sinna kogunetud ning jah, peab tõdema, et täiesti tünga päev.
Ma siiski võin mainida, et ma panin asjad kokku, riietusin vastavalt olukorrale ning käisin ka vees. Paari haleda triibuga sain oma hooaja avatud. Hurraaaaa, hurraaaaa! Selleks, et vette saada, kulus meil umbes tund, sest, kuidas Sa paned kokku purje, mis on 10 cm kokku kuivanud ja kõik eelmisest aastast meeles olnud setingud ei pidanud paika. No heakene küll, eks järgmiseks kenaks korraks on ta ehk taas oma õiged kujud võtnud ja saab kiiremini vette ja ehk ka rohkem neid õigeid triibukesi sisse tõmmatud. Vees olime ca pool tundi, kuniks oli võimalik ise purjele toeks olla.
Jah, hooaeg on avatud ja võin ka nüüd kõva häälega karjuda, et näe, TEHTUD!
Hetk tagasi piilusin igaks juhuks oma eelmise aasta sissekandeid ja nüüd on küll põhjust rõõmustada, sain sellel aastal päev varem vette, kui eelmisel! Järelikult TEHTUD ja ei peagi piinlikkusest vee alla vajuma. Margit sai ka uue kogemuse võrra rikkamaks, nimelt siis sai ta teada, mida tähendab mere ääres tuule ootamine :)
Tellimine:
Postitused (Atom)