Surfipiiga surfipäevik "Tuulest viidud"

Hiiusurfi laager

2011-09-04T02:58:00.000-07:00

Käisin, nägin, olin, tegin... mida siis täpsemalt?
Peab mainima, et ilm oli absoluutselt ääretult ilus, jah, tuult ei olnud nii palju, kui hing oleks ihaldanud, aga kes see siis ikka surfilaagrisse surfama läheb? :)
Müts maha võistlejate ees, kes sellistes oludes suurepäraselt hakkama said ja minu imetlus eraldi kuulub Annelile, kes on umbes samat kasvu nagu mina, kuid rassimise poolest kõvasti tublim, kui ma ise. Minna ikka 7m2 purjega punnitama, no olen ka proovinud, aga ei pea seda punnimist nauditavaks tegevuseks. Nii, et tubli, väga tubli tidrik!
Ja eks ta innustas mind nüüd küll rohkem suuremat purje proovima, aga eks näis, kas ma ikka lähen seda raskema vastupanu teed. Kuigi, kui mõelda, et ma tahan hirmsasti formulat proovida, et siis oleks see nagu suure asja väike algus:). Nii kaua ma lihtsalt loen teiste blogisid ja tunnen rõõmu nende tegemistest minu jaoks korteri suuruste kamadega!
Vahel võib ju lubada endale ka pealtvaataja ametit!
Aga laagrist veel - käisime sellel ajal Kärdlas ja selle käigus siis avastasime sellised surfikohad nagu Otikas ja Lehtma. Ütleme nende kohta nii, et kui teisel pool saarenurka oli tuuletu ja sile vesi, siis nendes kohtades puhus kohe mõnusalt ja laine rullis ka kenasti ennast kaldasse suure mürinaga. Et meil asjad Mangus laagris olid, siis polnudki muud, kui tõdeda, et kohad on nähtud ja edaspidi me teame, kus sealkandis peale minnakse.
Laagrisse tagasi jõudes sai tuuletutest oludest võitu siiski soov minna surfama, sest no mis surfilaager see muidu oleks? Tuul puhus ma ei tea, mis suunast ja vahepeal ei puhunud üldse. Igal juhul sain ma kõigele vaatamata paaril korral väga mõnusalt glissi oma nn suure purjega ja korraks tunda ka seda, mis juhtub, kui suure hoo pealt lihtsalt lambist tuul ära kukub. Jah, ma käisin hetkega koos purjega seliti sisse, sest ma ei mäletanud enam, et sellisel momendil tuleb ikka ise purjele toeks olla, mitte vastupidi. Ma surfasin päris kaugel kaldast, tundub, et hirm väga sügava vee ees ja kaugel kaldalt olemisest hakkab veidi taanduma. Lisaks puhus tuul suhteliselt maa poolt, nii, et sain teha hunnikus paute ja grüssamist. Ma millegi pärast olen alati kindel, et ma suudan enam vähem sinna välja seilata, kuhu ma tahan, tulgu see siis läbi mis tahes oskuste. Seega siis kulus tunnike mõnnatamisele, rassimisele ja muidu olemisele.
Jah, tore oli! Ja lõppakord laagrile olid muidugi bandid! Fantast!
https://picasaweb.google.com/kristakarik/Hiiusurf121408

Info:
Koht: Mangu laht, Hiiumaa
Tuul: ca 6m?
Kamad: ikka enda 5,0m2 ja 112l
Aeg: 1h

"Sabaga surf" 08.08.2011

2011-08-08T23:22:00.000-07:00

Ma ei hakka jälle kirjutama sellest, kuidas ma kontorirotina pidin terve päeva Andruselt ja Urmaselt kuulma, kuidas nad Püünsis st küll Aegna all mõnna mõnnatavad. Ja mina lihtsalt olen sunnitud lootma, et äkki ikka jagub mulle ka tuult, kui kella viie ajal töö juurest stardin. Mu asjad liikusid mere äärde oma soodu. Et ma neid ise hommikul kaasa ei vedinud, siis Andrus pakkis nad kenasti endaga kaasa ja kohale nad said.
Tavapäraselt ma ikka olen uhke, kui oma kama ise randa vean ja kokku panen, see nagu selline mingit laadi prestiizi küsimus, aga täna lubasin ma endale tõelist mugavust, kohe selliselt, et minu ainsaks ülesandeks jäi enda kalipsosse ja sussidesse riietamine. No jah, pats oli vaja ka pähe teha ja trapets ümber siduda. Nimelt ma palusin , või õigem oleks öelda lihtsalt ütlesin, et olgu mu kaaslane nii kena ja rigagu mu asjad mere äärde valmis, et kui tulen, saan kiirelt vette. Seda va mugavust saavad muidugi lubada vaid need, kellel surfar kaaslaseks. Eks ma siis kasutan seda privileegi ära, mis mulle mu surfari näol antud on. Ma hoidsin kokku pea 20 minutit, aga kui oleksin teadnud, mis mind vees ootab, siis polekski ehk väga kiirustanud. Olgu öeldud, et ilm oli suurepärane ja lõpuks õnnestus ka Kirket vee ääres kohata, muidu ainult räägime, et äkki trehvame seal või seal. Mis seal ikka, peale väikeseid lobaminekuid läksin vette. No ilm rokkis täiega ja ma olin siiralt arvamusel, et tänane õhtu tuleb absoluutselt täis rõõmu. Tutkit Sulle, ei tulnud! Sain rikkamaks teadmise võrra, et mul pole koju muruniidukit vaja osta, sest see on mul juba olemas. Ma ei ole kindel, kas ma olin sellel õhtul ainuke, aga mulle tundus, et ma suutsin absoluutselt tervest Püünsi sopist kõik selle heina omale hunnikusse kokku riisuda. Korra käis läbi pea, et on ju olemas mingid multsimisagregaadid nendel va niidukitel, et äkki peaks omale soetama, saab vähe lihtsamalt hakkama. Aga jah, mida Sa kurjam ära teed, kui oled just hoo sisse saanud, ennast kenasti igasugustesse aasadesse sättinud ja siis lihtsalt selgub, et seda oodatud hoogu ei tule kuskilt. Puri veab küll, aga laud järgi ei tule. Justkui veaks atra oma järel. Ausõna täitsa närvi ajas! Lisaks muidugi käitub laud ka heinapalli sees teisiti ja seda va kiskumist ja sikutamist jätkus. Lisaks siis nauding sellest, et pidevalt oli vaja puri vette lasta, et heinast lahti saada. Ah, mis ma seda siin ikka pikalt kirun. Teame me kõik, mida heinategu tähendab.
Mõned seigad vees võiks veel lisaks tuua, no näiteks selle, et enne vette kukkumist on mõistlik kopsud õhku täis tõmmata ja suu kinni panna, mitte seda vees purje ja laua all tegema hakata. Igal juhul sain ma ühe korraliku soolavanni oma hingamisteedele, vast läheb nüüd see va köha ka üle. Ja surfi sõidukultuur jätab ka muidugist ikka vahel soovida, eriti, kui rahvast hiiglama palju korraga ühes kohas vees on. Mitte, et ma ise oleksin hullult eeskujulik, aga ma vähemalt püüan mitte iga hinna eest kellegiga kokku sõita ja vägikaigast vedada, et kumb nüüd enne purje vette viskab. Mina viskan, sest mul on endast ja oma asjadest kahju, aga närvi ajab, et teine selle juures naudingust mõnuleb, et näe, sain ära teha. No ilmselt pole see keegi ise veel kellegi temast parema või suuremaga kokku saanud või siis jah, puudub ohutunne ja arusaamine normaalsest käitumisest vee peal. Või kas selline asi ongi üldse olemas ja edaspidi peakski iga hinnaga kõikidega kokku ja nendest üle sõitma.
Ei olnud see minu õhtu, aga vähemalt sai jälle üle pika aja vette.
Aga ma ei kasutanud mulle antud võimalusi, sellest ma muidugi mõtlen alles täna, et oleks ju võinud. Urmas nimelt tõi lagedale kogu oma laua arsenali ja mul oleks olnud sealt piisavalt valikut, et proovida, aga jah, see va niitmine ja heina riisumine oli rikkunud tuju ja hea olemise.
Igal juhul mingil teisel korral, kui puhub veidi rohkem, siis on mul kokkulepe, et saan proovida tema 115, 92 ja 81 liitriseid laudu. Tegelikult olen ma kahte esimest juba eelmisel aastal korra proovinud, aga ei mäleta enam tunnet, mis oli. Ja kui kõik hästi läheb, siis on võimalik, et ühel hetkel on mul toa nurgas seismas 81 liitrine Mistral. Ma küll ei tea veel, mida ma sellega täpsemalt peale hakkaksin, aga kindel on see, et ma väiksemat lauda omale lisaks vajan. No jah need eeldavad ju ka veestardi oskusi, mille omandamisega olen nüüd suisa vägagi kõvasti seotud. Eilne Virgo õhku visatud lause, et ta saab mu peale vihaseks, kui ma 3 aasta jooksul veestarti selgeks ei saa, paneb küll liigutama :). Piitsa ja prääniku meetod! :)
Info:
Koht: Püünsi
Tuul: 7-9m/sek
Laud/ puri: ikka omad
Aeg: 1,5h

"Suurepärane Suureranna" 24.07.2011

2011-08-01T23:21:00.000-07:00

Hommik algas voodis põnnide kuhja all ja kus Sa siis enam magad, kui lastekuhil, nii viis tükki, Sul korraga voodisse teki alla tahavad kaissu pugeda. Mitte, et need kõik meie jagu oleksid, küll aga mu õdede omad. Pilk aknast välja ja kaisus olemisel oli lõpp. Tuul puhus!
Tegelikult oli prognoos lubanud, et puhub kuskil 12-ni ja sellise moega tegime kiirelt hommikukohvi ja võikud ning teel me juba olimegi. Suunaks Suureranna. Kohale jõudes leidsime eest paraja koguse lohesurfareid, kelledest kohe tundsime ära Stina kaaslase Sassi. Tervitused, kallid ja siis asjade kallale. Ma korra küll mõtlesin, et millega minna, et äkki ikka on viiene üle, aga ei tahtnud ka oma ilusat päeva neljasega jändamisele kulutada ja nii sai siis kõikidele vastuväidetele vaatamata pandud kokku viiene. No tõmbasin ta parasjagu planguks, et juhul kui tõesti on hirmus raju, et siis ehk saan ikka hakkama.
Sättisin ennast kohe veidi kaugemale, et mitte jalgu jääda lohetajatele, kes nagu ikka tahtsid manöövreid ja hüppeid teha kas siis just Sinu juures või üle Sinu. Võimalik, et see on naljakas, aga mul ei olnud sellekohast naljasoont igal juhul kaasas.
Tegin ühe otsa, tegin teise otsa, jalad aasas, kenasti trapetsis, kõik absoluutselt viimase peal ja siis ta tuli, kohe selliselt, et hakkas hirmus. Noh raju muidugi ja puri, olgu ta nii plank, kui tahes, oli täiega üle. Vahepeal nägin vees Stinat ka, kes oli peal neljasega ja oli parasjagu imestunud, et miks ma viiesega üldse olen, et tuul ju nii tugev. Aga ega ma jonni jätnud, ei lähe ma kaldale kallist aega raiskama väiksema purje kokku panemise peale. Ja nii ma siis seal püüdsin kogu väest seda kaadervärki vees hoida. Põhi probleem oligi selles, et va krdi paat, tegelikult küll siis mu imearmas surfilaud, tahtis vägisi tuule alla võtta ja mind kõrgustesse kanda. Tekkinud väikesed lainepoolikud olid piisavalt suured, et sealt tagasi vette kukkudes jalad ära põrutada. Täitsa vedru või siis amordi tunne oli juba endal vahepeal. Et polegi nagu surfar, vaid vahelüli laua ja purje vahel. No nagu arvata võib, väsitas see üsna parajalt, aga et päev oli nii suurepärane, siis ei osutanud ma sellele mingit tähelepanu. Ja ega seda raju siis kauaks ei jätkunud, edasi puhus juba täitsa mõnus , minu viiese jaoks paras tuuleke.
Et Stina läks kaldale oma tibu söötma, siis tekkis mul ketserlik mõte proovida tema just äsja soetatud täitsa tutikat 95l Fanatic freewavekat. Ja ega Stina kade pole ka, lubaski proovida, sest kuidas ma muidu tean, mida ma endale soetada soovin väiksemaks lauaks.
Uhh, ma ju tegelikult juba tean, et iga väiksem laud, mis jääb alla 100l , ei kanna mind selliselt, et oleks võimalus ülesotsaga purje vedida ja, et iga selline eksemplar tahab koheselt sellele peale astudes saada kõva kätt ja jalgadega tööd. Ja ikka ma imestasin, et kuidas on võimalik, et see kohe nina, vabandust vööri, otse tuulde keerab ja mul tunne tekib, et olen esmakordselt surfilauale saanud.
No mõned korrad katapulteerumist ja ukerdumist ning jah, ma juba kihutasingi. Mille üle ma eriti uhke olin, siis ikka selle, et sain kohe ka jala aasa. Vastasel korral ma ei kujutaks ette, kuidas seda lauda üldse stabiilsena saaks hoida või ise turvaliselt sellel olla. Tagumine aas, just nimelt aas, sest sellel laual oligi ainult üks, jäi minu jaoks kuidagi kaugele. Võimalik, et ma pean laual rohkem jalgu hargitama, mis tundub küll veidi ebamugav tegevus, või siis taha poole liikuma, mis jällegi ei tundunud ka päris mõnus olevat. No igal juhul mulle see laud täitsa meeldis, sest see ei võtnud tuult alla nagu minu oma ja püsis kenasti paralleelselt veepinnaga. Ja lisaks ei pidanud ma olema nagu vedru, pidevalt jalad veidi põlvest kõverad, et pärast lainelt alla sadamist püsti jääda. Et Stinal oli neljane puri, siis tundus vahepeal, et see jääb väheseks ja et minu viiene selle lauaga oleks just täpselt see kirss tordile. Vahetama ma siiski purje ei hakanud, sest kui olin jälle katapuldiga hakkama saanud, siis ei olnud kuidagi võimalik lauale saada, sest laine käis just siis ülepea, kui olin purje veest kätte saanud ja nagu öeldud, mu veestart on endiselt lapsekingades. Jah, ma oleksin võinud seda seal harjutada, aga vot, ma ei teinud seda, sest kellele krdile seda veestarti vaja on, kui surfates mõlemas lahe servas saab jalad põhja panna ja nn kaldaltstarti teha rinnust saadik veest. Ja üldsegi, neid va surfipäevasid on olnud nii vähe, et ma siis pigem naudin. Järgmisel tulevasel korral ma siis hakkan taas proovima, siis saab jälle ennast maapõhja sajatada ja olla enesekriitiline :).
Aga seekord olin ma nii rahulolev, kohe nii väga, et kuidagi ei raatsinud ära minna. Päike paistis, tuul oli täpselt nii väga mõnus ja kõik tuli nii väga hästi välja. Eks väsimus andis küll juba endast märku ja Andrus arvas, et ehk tänaseks aitab, aga no kuidas Sa jätad tuule puhuma ja lähed ära. Ja nii ma siis tegin seal neid "teeme veel ühe otsa" sõite. Lõpuks, kui enam kaldaltstardid välja ei tulnud, st ei jaksanud tuulega purje hoida ja see muudkui üle lendas, siis sai kaine mõistus emotsioonidest võitu ja asutasin ennast kaldale. Selle kõndimise käigus suutsin ma astuda nii kenasti kahe terava kivi vahele, et jalg oli marraskil, suss veidi katki ja no eks see va lilla toon ei jäänud ka tulemata. Aga jah, mis see kõik ikka loeb, kui päike paistab ja keha kannatab tohutu rahulolu koorma all.
Ahjaa, Suureranna uime surnuaed sai ka omale lisa, nimelt suutis Andrus oma parima uime sinna matta. Käis küll kaldalt otsimas, et ehk meri annab selle talle tagasi, aga ei miskit.
Hiiumaa ja Suureranna ruulivad!
Info:
Koht: Suureranna, Hiiumaa
Tuul: ca 9-12m/sek, puhangud14m
Laud/ puri: SBKT 122l, Gaastra Pilot 5,0, Fanatic 95l, Gaastra Manic 4,0
Aeg: 4h

"Surf lapsepõlve/ kodurannas, Sõrul" 23.07.11

2011-07-29T05:52:00.000-07:00

Ma olen alati mõtelnud, et ükskord tuleb see päev, kus ma saan päris oma kodurannas surfata. No olen selline friiki ja see tundub oluline. No eks mul on teise kohaga seoses ka veel oma unistus, aga seda on veel väga vara välja karjuda.
Ema ja isa elavad mul Hiius ja ma ise olen alates 4-ndast eluaastast sealne poolekohaga kohalik ja nii sai siis nädalavahetusel sinna mindud. Nüüd, kus me teame, et seal on mega häid surfikohti ja, et seal peaaaegu kogu aeg puhub, siis on surfikamad kindlateks kaaslasteks.
Et hoovi peal tundus puhuvat, siis sai kaaslased sisse pakitud ja mindud Sõrule vaatama, et kas siis tegelikult ka puhub või mitte. Et me ei viitsinud kohe kaugemale kütta, siis sobis merevaatluseks 2 km eemal olev mereäär väga hästi. No ma ei arvanud, et see on nüüd hea koht vette minekuks. Siiski ajas uudishimu asju lahti pakkima ja nii leidsin ennast kalipsost asjadega vee poole kõndimas. Enne seda tegin veel emale kõne, et kui ta nüüd tahab vaadata, kuidas ta tütar surfab, siis nad võivad ennast kodust välja ajada ja Sõrule tulla.
Vette läksime Sõru sadamast paremalt, otse jaanitule platsi juurest. Veidike, no nii 50-100m kõndimist, suurtest kividest mööda, siis lauale ja sõit võis alata. Ei puhunud see tuul midagi ja nii ma siis seal tiksusin ja õppisin krüssamist. Kuidagi väga tahtis mind sinna Rootsi ära viia. Vahepeal käis korra läbi pea mõte, et kui prooviks meremärkide ümber pöördeid teha, et no saaks aimu, kuidas Sugari tüdrukud neid teevad. Jätsin siiski mõtte katki, sest mine tea, kuidas laevnikud või märkide omanikud sellest arvata võiksid.
Vahepeal jõudis Andrus ka järele mulle merel ja ütles, et ema isa koos lastega käisid vaatamas, et kuidas me surfame. Aga, et nad midagi ei näinud, ma nimelt olin suutnud iseendalegi üllatuseks ennast täiesti täpiks sõita, siis läksid koju tagasi. Ema olla esitanud vaid ühe küsimuse, et kas ma ei karda nii kaugele minna? No endale ei tundunud see kallas nii väga kaugel olevat, aga eks see vahemaa oli tegelikkuses ikka kilomeeter või rohkem. Kõige huvitavam oli muidugi, et seal kaugel leidsime koha keset merd, kus ulatusid jalad vette ja oli rinnuni vesi. See oli muidugi üllatuseks. Ühesõnaga oli see üks paras ettevalmistus Aegna Maratoniks, millest ma ilmselt osa ei võta, aga vähemalt tunde sain kätte, kuidas vaikse ilmaga on merel kilomeetreid tiksuda. Janu ajas lõpuks kaldale.
Ära sa märgi, 2 h olid nagu naksti möödunud!
Igal juhul võin öelda, et Sõrul on täitsa ok surfata, kui vaid tugevamalt puhuks. Meile meeldis! Ja Saaremaa ei olnud ka kättesaamatus kauguses :)!
Info:
Koht: Hiiumaa, Sõru
Tuul: ca 5-6m
Laud/ puri: ikka enda omad 122L ja 5,0m2
aEG: 2H

"Ujumiskursused vol 1" ehk viha ajab veest välja 12.07.11

2011-07-12T23:33:00.000-07:00

Päike ja megalt mõnus tuul, absoluutselt hea surfi ilm! Meeldiv kirjeldus ühele eriti heale surfiõhtule või nagu Virgo ütles, töörahva sõiduõhtule.
Mnjah, ma ise ütlen selle peale, et kellele oli ja kellele mitte.
Tuul, va tegelane saputas julgelt oma 10-13 meetri juures ja see tähendas minu jaoks neljast purje. Nagu varasemalt olen kirjutanud, siis ei sobi ma sellega väga hästi kokku. Ma pole siiani suutnud teha enese ja meie suhte analüüsi, et mis siis täpselt ei sobi? Võimalikud variandid on, et ta on solvunud tema vähese kasutamise pärast ja mina seetõttu, et need vähesed korrad, mis teda kasutada saan, ei kuku kuidagi kenasti välja. Nii me siis seal vees maid jagame, kord Vesipüks peal, kord all.
Igal juhul sai mulle esimese triibu juures selgeks, et nii ma sõidetud ei saa! Lisaks siis tundsin vist päris tõsiselt esimest korda, et laud on ka liiga suur. Ei ole kõige parem tunne, kui tuul rebib purje ja laud läheb tuule ja laine abil mitte edasi, aga lendu ja küliti. Päris mitmed korrad vajasin baleriini oskusi, et õhus kenasti tasakaal säilitada ja normaalses olekus vette tagasi prantsatada. See viimane ei olnud enam muidugi mingi baleriini liigutus, vaid tõsine vaala kukkumine.
Ühesõnaga, et ma eriti sõidukõlbulik ei olnud, siis otsustasin, et ehk on täna hea veestarti õppida. No oligi, sest neljane tiris mind kaunis kenasti laua peale ja üle. Nii ma siis harjutasin kaelast saadik vees laua juhtimist ja sellega triivimist. See tuleb mul juba väga hästi välja, ausõna, aga eks mul on juba 2 aastat praktikat ka. Seekord muidugi sain seda kohe väga hästi harjutada.
Mõtlesin siis, et oleks kena ka sügavamas vees sama asja proovida. Mul oli meeles kellegi õpetus, ma arvan, et Kristjani, et puri tuleks võimalusel poomiga laua peale toetada ja sealt siis juba edasi veest välja tõmmata. Oma meenutusi järgides ma siis muudkui proovisin ja proovisin. Enamus ajast ma muidugi õppisin selle juures ujumist, sest pole ju võimalik muul moel vees lauda ja muid asju õigesse suunda saada. Nüüd võiks tulla vist see koht, kus ma karjun Hurraaaa!!!, sest ma sain ühe, ma kordan ühe korra purje veest kätte, lauale ja kohe glissi! Vot on rekord, tehke järgi! See, mis ülejäänud aja toimus, seda ma ei hakka kirjeldama. Kõik oli kena ja korras sinna maani, kuniks mul oli vaja puri veest välja saada. Ei saanud, mitte krdima kuidagi ei saanud! Ja siis ma tundsin kohe väga sügavalt Kristjanist ja tema kohal olekust puudust, nii hea oleks olnud talt küsida, et palun näita ja anna nõu! Aga kahjuks ei olnud teda kohe varnast võtta! Selle peale ma muidugi hakkasin veest potensiaalset ohvrit otsima, keda siis tema kõige paremal sõidu ajal tüütama hakata. Õnneks või kahjuks seilas just sellel ajal üks vana tuttav meie juurde ja ega ma siis juhust kasutamata ei jätnud. Sai talt paar õpetussõna kõrva taha pandud, aga sinna need jäidki, sest rakendada ma neid ei osanud. Aitähhid talle sellegi poolest!
Ja teised siis hoidke must edaspidi eemale, kui Te ei taha teha vees teooria ja praktikatunde kellegile, kes küll kuulab, aga teha ikka ei mõista :)
Vähemalt olin ma nii tark, et aru saada vajadusest, et keegi mind õpetaks.
Peale 1h ja 45 minuti pikkust ujumiskursust vihastasin ma enda peale nii palju, et otsustasin kõik sinna paika jätta ja oodata mingit teist ja paremat korda. Olin väsinud sellest mõttetust rassimisest, mis kuhugi ei viinud. Kõik, kes minuga koos olid tulnud, ei saanud aru, mis mul juhtus, aga jah, ma olin elu vihane ja läksin kaldale jalgu trampima. Nagu üks kommenteerija mulle kirjutas, et surf on keeruline, siis jah, ma nõustun, et seda see on, aga pean ka uuesti lisama, et seda siis, kui pole kedagi, kes õpetaks. Ja mul sellel hetkel ei olnud, seega ei olnud ka rassimisel mõtet. Meil oli küll Urmas ja tema vend Rain, aga selleks ajaks, kui nad Aegnalt või Soomest tagasi jõudsid, oli mul kõik nii ära kopanud, et õpilast minust enam poleks saanud.
Seega siis asjad kokku ja koju ära!
Tegelikkuses jäin ma Margitiga koos veel vee äärde, et aidata tal kamasid kokku panna ja oodata, kuniks Urmas veest välja tuleb. Selle aja jooksul olime me 2 eriti kõva spetsialisti Margiti laua kallal, et tema jalaaasadega miskit ette võtta. No tundub, et 2 naist on 1 mees ja nii saime vist need ka normaalsesse kohta. Eks ta peab proovima, siis võime hõisata!
Selle aja peale ilmus välja jalgrattaga naitunud Virgo, kes oma küsimuse peale minu oskuste kohta, sai kogu tänase pettumuste laviini omale kaela. Virgo polnud kade poiss ja ütles, et oot, ma näitan Sulle muru peal, kuidas veestarti teha. Võtsime siis Urmase laua ja purje ja alustasime õppetundi. Esmalt Virgo muidugi uuris, et mida ma seal vees siis teen?
Peale minu ära kuulamist ja näitamist ta lohutas mind, et need on tavalised vead, mida tehakse. Ega see mind lohutanud, aga ma olin siiralt rõõmus, et ehk nüüd saan aimu, mida kuidas teha.
Igal juhul on mul nüüd kõvasti mõtlemisainet ja peab mainima, et peale Virgo õpetussõnu ei tundnudki ma ennast enam nii suure lambana ja lubasin õhtul enne magama minekut kõik peas läbi teha ja kohe järgmisel korral vees proovima hakata. Et tema sugune tark ja oskaja mul võtta oli, siis pidin ka muud elulist surfivärki küsima. Nimelt huvitas mind, kui mõttekas on õppida pauti tegema ja, et kas seda peaks üldse harjutama või võiks kohe hakata jibe õppima?
Tema vastus muidugi üllatas mind kõvasti, sest ta arvas, et sellega pole mõtet üldse vaeva näha ja, et enamus, kes käivad Püünsis oma lõbuks sõitmas, et nende kõikide jibeide peale tuleb kokku pool pauti :). Vaielge nüüd vastu, kui arvate, et see pole õige.
Nii, et nüüd siis on teada, mida ma peale veestarti või siis samal ajal õppima hakkan.
Igal juhul Virgole taas kord suured tänud ja ma loodan, et juba sügisel saan ma talle uhkusega teatada, et nüüd ma oskan! Veestarti muidugi!
Kui ma ei oska, siis ma kirjutan saatesse"Kaua võib?" ja kannan ennast surfarina maha!
Kuigi jah, Helle ja Regina arvasid, et ma võiksin formulat proovida, seda muidugi peale seda, kui ma olin neile öelnud, et kadestan, et nad saavad ka teise ilmaga sõitmas käia. Mine tea, kui mul veestart ja jibe selged, ehk siis proovingi, sest olen endiselt sellest väga lummatud!
Nüüd läks viha ka üle! Rõõmsat surfi!
NB! Kas kuskilt surfarite õppesõidumärke saaks soetada, ma paneks selle omale selja peale, siis ehk ei sõideta must veestarti harjutades üle?
Ja siis mul on endiselt õhus üks küsimus - kui paljud surfarid teavad parema käe reeglit?

Info:
Koht: Püünsi
Tuul:10-13m/sek
Laud/ puri: SBKT 122L, Gaastra Manic 4,0
Aeg: 1h 45min.

"Kadestamist väärt " 22.06.2011

2011-06-28T00:32:00.000-07:00

Ma alustan jälle kohe kaugemalt, muidu võib juhtuda, et jutt tuleb jumala lühike ja Te arvate, et mu kirjaoskusega on miskit juhtunud.
Hiiumaa ootas ja ääretult segane tuuleprognoos. Teisipäeva õhtul enne praamile minekut sai veel kord seda va WG-d ja Hirlamit ja muid imelikke asju vaadatud ja tõdetud, et ei tule sellest va surfist vist välja midagi. Peaaegu oleksime otsustanud, et ei võta oma nodi sinna kaasa. No mida neist niisama vedida. Õnneks võitis kuskil kaine mõistus ja Andrus pakkis asjad autosse.
Ütleme nii, et kolmapäeva hommikul oli esimene asi külastada ema maasikapeenart ja järgmiseks tsekitud Hiiusurfi tsatti. Üks ütlemata hea koht, kust saab onlines kenasti jälgida, kuhu keegi minemas on. Selliselt on isegi võõral kerge orjenteeruda. No mina, kui hiidlane muidugi ei teadnud, kus see koht, kuhu minema peab, asub. Küll aga on taas hea tõdeda, et ka see info on hiiusurfi lehel olemas. Tähhid hiidlastele, et nad on võhikutele asja nii lihtsaks teinud. Stina oli ka Hiiumaal ja eks tema pakkus ka omalt poolt, kuhu võiks minna. Olevat üks hea koht - Suureranna!
Seega siis kiirelt hommikukohvi keresse, asjad autosse ja teekond Suureranna poole võis alata. Ja mis peamine, tuul puhus! Tnx kainele mõistusele!
Et mu ema ja isa elavad suhteliselt Sõru külje all, siis ei jäänud Suureranna kaugele ja olgem ausad, seal Hiiumaal pole ükski koht liiga kaugel, et sinna sellepärast minemata jätta. 30 km pole mingi maa, mille pärast põdeda. Tabsist Püünsisse on sama palju, ainult, et ajaliselt palju rohkem.
Ma ei teadnud, mis meid seal ootab, aga see, mis ootas, ületas igal juhul kõik ootused. Sõna oota sai nüüd küll palju erinevates vormides, aga kuidas seda ikka teisiti kirja panna?
Ma poleks uskunud, et kusikl veel on võimalik praktiliselt autoga vette sõita, seal samas murul, ma kordan murul rigada ja siis vette minna. Okei, kalda ees on kivid ja ka lahe külgede peal, aga paar triipu edasi tagasi sõites sai suht kiirelt selgeks, kuhu võib ja kuhu mitte. Ja teate, mitte ainsamat veestarti, sest mõlemat otsa sõites sai põlvist saadik veest kaldaltstarti teha. Lihtsalt jumalik, astu lauale ja kihuta. Ja seda sai seal ikka korralikult harrastada. Ei mingit kartulipõldu, ei midagi. Vaid mõned ühtlaste vahedega lainepoolikud. Kihutasime umbes tunnikese Andrusega kahekesi, terve laht meie päralt, kuniks tuli ka teisi.
Seal oli nii hea sõita, nii turvaline ja tõeliselt mõnus. Eks päike andis ka oma panuse. Uhke olen ka, või kas see ongi õige sõna? Igaljuhul olid mu asjad nii õigesti rigatud, asend selline, et sain kenasti käed poomilt tõsta. Minu jaoks näitab see minu arengut, sest muidu ma ikka kangutan ja teen kätega muid jõu- ja ilunumbreid. Tegelikult pean seda va käetõstmist harjutama, sest kaua ma ikka merel Hardcoreile lihtsalt "sau" vastu karjun. Oleks ju palju sehvim, kui saan ka tervituseks käe tõsta :).
Kõikidele arusaamistele sellest, et ma peaksin veestarti sellistes tingimustes harjutama, sai võitu soov lihtsalt nautida edasi tagasi seilamist, jalad aasas, laud kenasti paralleelselt veega. Kündmine, ma loodan, jääb varsti ajalukku.
Peale 1,5 tunnist pidevat edasitagasi saalimist hakkas janu tekkima ja nii sai siis mindud kaldale keha turgutama. Tuul muidugi oli ka vahepeal veidi nõrgemaks jäänud ja nii ehk oligi õige aeg teha väike paus. Aga ega ei raatsi ju eriti aega sellele raisata ja peale 20 minutilist pausi sai vette tagasi mindud. Ma ei tea, see pausi tegemine võtab vahel rohkem jõuetuks, kui lihtsalt edasi sõitmine. Igal juhul tekkis tunne, et ma enam ei jaksa ja tuul ka tembutas. Siiski otsustasin jätkata ja kaldalt kaugemale minna, kus tuult natukegi rohkem oli. Peale poolt tundi tundus, et tuul ilmselt pakkiski asjad kokku ja tuleb ära minna. Mida me ei teadnud, oli see, et tegelikult alles hakkab korralikult puhuma. Noh selleks ajaks olin ma ennast sussiks rahmeldanud ja katapuldi kuninganna nimetus õigustas ennast täiega. Ma polegi see hooaeg veel nii erinevaid laualt eemaldumise võtteid harrastanud. Küll jäin ma trapetsiotsa kinni, küll jalaaasadesse. Igal juhul sain korralikud vigastused ja ausõna, väsimusega pole mõtet surfi harrastada, see lihtsalt ei tule välja. Küll aga kroonib tohutu edu endale vigastuste tekitamise näol. Oli aeg välja minna, või mis minna, laine loksutas kaldale, sest jalad ei kandnud enam.
2 ja pool tundi oli siis selleks korraks lagi. Ma tahaksin seal sügisel olla, siis kui jõuab ka 5h järjest sõita. Igal juhul on see koht minu südame võitnud ja hetkel pean seda parimaks üldse, kus ma siiani surfanud olen. Jah, ma kadestan Teid hiidlased, kes Te saate seal surfil käia. Ristnasse surfile satun ma ehk mõnel teisel korral ja tegelikult on seal kindlasti neid väga väga mõnusaid kohti veel. Küllap tuleb aeg, kui saan need ka järele proovida.
Aga hetkel olen ma täielikult lummatud Suurerannast!

Info:
Koht: Suureranna, Hiiumaa
Tuul: 7-9m/sek
Laud/puri: SBKT 122L, Gaastra Pilot 5,0m2
Aeg: 2,5h

Olla või mitte olla 18.06.11

2011-06-20T00:21:00.001-07:00

Juuni saab kohe läbi ja valus on tõdeda, et see aasta on käidud vees ainult 3 korda. See kolmas oli siis nüüd laupäeval 18-ndal, kui üle Eesti otsustas puhuda normaalse suunaga tuul.
Õnneks pole selle suuna puhul väga vaja koha üle mõtiskleda, vaid, kui puhub, siis Püünsisse, sest Topu jääb veidi kaugemale ja tihtipeale ei viitsi aega sinna sõiduks kuritarvitada.
Pakkisime Andrusega asjad autosse, mnjah, peab tõdema, et tegelikult pakkis kõik asjad Andrus, sest ma luban endale vahel daamiks olemist ja tema laseb mul daam olla. Siis kõne Margitile ja nii me siis pool 12 päeval kohale jõudsime. Õnneks ei olnud sellel ajal seal veel väga hull laulupidu ja parkimiseprobleem jäi hilisematele tulijatele. Margitit oodates vaagisin ikka päris kõvasti selle üle, millega üldse peale minna? Vahepeal nagu tormas, siis jälle mitte. Meeste purjesid vaadates mõtlesin siiski oma 4-se Manicu kokku panna. Ära olen unustanud kõik pikkused, mõõdud ja muu vajaliku. Aga õnneks on ju info purjel kirjas eks, et mis pikkuses poom ja mastijalg jne. Lugemist ma pole õnneks ära unustanud, iseasi, kuidas sellest infost sellel purjel aru saadakse. No ütleme nii, et paar aastat praktikat on siiski positiivset mõju avaldanud.
Aga nüüd siis asja juurde, ma ei saa aru, miks mul alati see sissejuhatus nii pikk tuleb?
Proovisin kohe rinnust saadik veest lauale saada, ma seda veestardiks ei nimeta, sest jalad on ju põhjas ja tundus, et olen absoluutselt puuse pannud oma purje suurusega, kuid sain ikka lõpuks lauale ja siis sõitma. Otseloomulikult olid mu trapetsiaasad ja poom täiesti vales kohas ja puri elas selliselt oma elu, et sain ainult käte jõul kuidagi toimetatud.
Madalasse ära seilates võtsin siis oma teadmiste pagasist vajaliku materjali ja paigutasin omast arust jube õigesse kohta aasad. Nagu arvata võite, sain neid suisa paar korda sättida, et hea saaks. Kokkuvõtvalt muidugi võib öelda, et päris hea ei saanudki. Ei tea mina, miks ma selle purjega enam kokku ei sobi. Siiski vedas ta mind korduvalt ja korduvalt minu jaoks uutesse kiirustesse. Ilma jalgadevärinata ja hirmuta hakkama ei saanud. Mõtlen vahel, et mis saab, kui ma sõidaksin nii öeldes uks täiesti kinni ja puri peale tõmmatud, et kuhu siis ja millisel kiirusel ja kas üldse?
Igal juhul sain ma vasakul halsil sõites mõlemad jalad aasa ja kätte ilmselt selle päris õige glissamise tunde, sest lauanina ei vaadanud enam unistavalt taevasse, vaid hoidis ennast kenasti paralleelselt ja kiirus, jah, sellest me juba rääkisime. Ühesõnaga hõiskama panev tunne oli. Purjevaliku üle olin vahepeal rahul ja vahepeal mitte, sest minu meelest ei puhunud see tuul küll mitte ühtlaselt. Pöördeid tehes, no mis pööre see mul ikka on, rohkem oskamatud tantsusammud laual selliselt, et sisse ei käiks. Hoog maas, tasa ja targu. Kardan, et olengi oma sellise pöörde tegemisega pannud aluse uut tüüpi pautile ja selle õige õppimine võib tänu sellele väga raskeks osutuda.
Rääkides paremal halsil sõitmisest, siis ma olen varsti kangutamise maailmameister, sest pole võimalik ennast selliselt sõites mugavalt tunda. Poolteise tunnise seansi lõpuks muidugi terendas kuskil kaugel valguskiireke, et ehk ikka hakkab tulema. Ei saa jalga aasa, ilma, et tekiks oht sisse käia, ei saa trapetsisse ja siis ka seal olles kangutad purje nagu mingit eriti rasket ollust. Pean muidugi ütlema, et minu meelest on see va Manic üldse isevärki puri, selline jõuline ja pisut närviline ning ääretult tundlik. Eks Penny oskab siin kohal rohkem kaasa rääkida, tema neid minu teada kasutab ohtralt :). Muidugi on lihtne kõike kamade süüks ajada, sest mina kui äärmiselt suur professionaal peaksin ometigi kõikide asjadega toime tulema, aga vot, võta näpust, ei miskit. Mingil põhjusel oli ka tunne, et täna pole minu päev ja mitte üldse see sõitmine ei istu. Margitil muuseas oli sama tunne kallal. Ei teagi, kas on mingit uut tüüpi viirus?
Vahelduseks proovisin ka Margiti 150l RRD-d ja 4,2 st purje. Ja nii imelik, kui see ka pole, aga igal juhul glissi ma selle lauaga sain, täitsa huvitav tunne oli.
Rääkides surfarite vahelisest suhtlemisest, siis avaldas mulle väga suurt ja väga sügavat mõju see, et minu jaoks professionaalne surfar Hardcore võttis vaevaks mööda kihutades käe poomilt tõsta ja tervitada. Ega ma kohe aru ei saanud, et temaga tegu, sest ta on oma blondi laka maha ajanud, aga purjenumber 69 ütles kõik. Ma muidugi ei tea, kas see oli mulle mõeldud, aga hea tunne sellest jäi siiski hinge.
Ja siis ma palun veidi vabandust ka! Ikka nende ees, kes on tulnud oma kaasasid surfama õpetama. Ma kohe ei saa pealt vaadata, kui mõni algaja püüab ja püüab ja näha on, et ta püüab täitsa valesti ja tema kaaslane, juba ise osates ei oska või ei suuda anda õigeid õpetussõnu. Mitte, et ma olen hullult hea oskaja ise, aga ma just alustasin ja mul on selgelt meeles oma õpetajate sõnad, kuidas midagi teha ja nii ma siis võtan ikka ja jälle oma julguse kokku ja sekkun. Seega siis palun vabandust sekkumise pärast!
Igal juhul sai laupäeval neiu, keda õpetati veestarti tegema ja kes ei teadnud isegi, mis asi on kaldalt start, oskama kaldalt starti. Tugevale tuulele vaatamata sai ta peale päris väga mitut korda proovimist lauale. Hea meel oli!

Ühe katapuldi suutsin ka omale organiseerida, õnneks suhtleliselt ohutu!
Kõigele vaatamata oli tore päev ja hea tunne olla merel ning boonuseks päikese pai!

Info:
Koht:Püünsi
Tuul: ca 10 m/sek, puhangud 12m
Laud/ puri: SBKT 122L, Gaastra Manic 4,0, RRD Evolution 150L, Neilpryde 4,2
Aeg:2h

Rsk, ropendama ajab! 03.06.2011

2011-06-04T03:06:00.000-07:00

Pane mõttes kõik kõige ropumad sõnad ritta, mis meelde tulevad! Sellega on mõnus surfiõhtu kirjeldatud!
Kas nüüd ongi üle ühe korra tüngapäevad või? Normaalne on sõita mere äärde ja seal vaadata, kuidas järjest surfarid ükshaaval loobuvad ja oma toa suuruste purjedega kaldale tulevad. Tuuletu surf ruulib täiega, nägemist!

..ok, rabarberikoogi sain küll seetõttu valmis ja maitses hästi ka!

Õnne nimeks on gliss 30.05.2011

2011-06-02T00:47:00.000-07:00

Ei suutnudki uskuda, et ebaõnnestunud korrale Topus võiks järgneda nii kiirelt nii meeldiv õhtu.
Õhtu sellepärast, et kontorirott peab oma töö enne ära tegema, kui mere äärde saab. Terve päev sai WG- st oletatavat tuult vaadatud ja närviliselt oodatud.
Nüüd ma töötan Männikul ja siit ikka annab Püünsisse uhada. Vaatamata kõikidele kesklinnast töölt lahkuvatele autode hordidele, jõudsin sinna enne, kui Margit Lasnamäelt. Kõigest 40 minutit kulus. Teel sinna vaatasin kõikuvaid puudelatvu ja tekkis tunne, et see tuul ei olegi nii tugev, kui algselt arvasin. Mere ääres autost väljudes oli sama tunne ja nii ei tekkinud ka küsimust, millega mere peale minna. No eks ma küll küsisin lähedal olevalt noormehelt, et millega tema läheb, kuid vastus 6,5( oli vist?), andis selgelt märku, et minu 5,0 peaks olema ideaalne. Jutt käib siis purje suurusest, kui keegi aru ei saanud.
Tirisin aga asjad muru peale ja hakkasin rigama. Minu ülimaks rõõmuks oli mu kokkukuivanud puri taas oma eelmise aasta mõõtudes ja väikese harjavarrega, just nimelt, loete õigesti, sain kerge vaevaga purje lõpuni ise, jah täitsa ise, peale tõmmatud. Tegelikult ajab mind siiani närvi see, et mu rigamiskaigas on kaduma läinud, sest see oli asendamatu riistapuu. Tuleb ilmselt minna Surfhouse Intsu juurde head nägu tegema, ehk õnnestub siis uus hankida.
Nüüd siis selle kõige tähtsama juurde - ma arvan, et nii mõnedki pidid kuulma kiljatust, kui ma vette läksin, sest no ausõna, see ei olnud nüüd küll ühele rasvatule tütarlapsele paslik paik. Vesi oli jube külm, aga võtsin vaevaks ära kannatada!
Nabani veest lauale ja sõit võis alata. Esmalt siis kenasti uimega madalasse kinni, et tuleks ikka meelde, et vahel on mõistlik jälgida, kui sügav vesi parasjagu on. Siis uuesti kaldalt start ja Aegna poole. Oi jah, tänan Sind, kes Sa leiutasid windsurfi ja glisseerimise!!!
Selle aasta esimene gliss võttis jalust nõrgaks ja nii ma siis seal merel laua peal kõikusin, püüdes teha oma lapsekingades pauti. Need pöörded ei hakka mul ilmselt kunagi tulema, sest ebameeldiv tunne vette kukkumisest ei lase eriti midagi hulljulgelt õppida. Samas
pean mainima, et kohe järgmist triipu tehes olin nii tubli, et ajasin mõlemad jalad aasa. No välja tuli ja nii hästi, et rõõmuhõige läks tuulega teele. Siiski ei olnud ma mitte üldse rahul oma paremal halsil sõiduga, aga, et olin tegelikult oma esimesel korralikul sõiduõhtul, siis ei hakanud pead vaevama ei trapetsiotste ega millegi muuga. Lihtsalt nautisin ja kõik. Kuigi jah, järgmise päeva jõutreeningu mõtte matsin maha.
Ma kaeban ka- lohesurfarid kiusasid :). Ja mu jalaaasad, need kurjamid andsid taas teada, et nad ei kuulu just kõige paremate klassi ja et ilmselgelt tuleb mul need välja vahetada. Oli siis vaja neil kohe seda esimesel korral meelde tuletada.
Enda kiituseks võin öelda, et h ja 15 minutit läksid lennates, kuniks ma tundsin, et näpud võib shampuse jahutamiseks klaasi panna. Oli ilmselgelt aeg veest välja minna.
Rääkides mu sõbrannast Margitist, siis tema jaoks oli see samuti üks väga hea päev. Nimelt sai ta esimest korda trapetsisse. Oh seda õnne!
Ja kui juba kiitmiseks ja tänamiseks läks, siis täname noormees Indrekut, kes oli ennast meie kõrvale parkinud ja kelle teeneid me kohe kasutama hakkasime ning otse loomulikult meie Urmast, ilma kelleta me enam surfi ette ei kujuta. Seekord siis saatis ta meid oma kullipilguga merele, valvas ja pakkus pärast oma bussi garderoobiks.

.... ja Virgo on tagasi!

Appi, appi!

2011-05-31T23:52:00.000-07:00

Ma juba lootsin, et ehk sellel aastal on midagi teisiti, aga kus sa sellega!
Nüüd lihtsalt on lisandunud ka Margit ja nüüd me siis oleme kahekesi ja põeme haigust nimega- kalipsoallergia.
Siin kohal on paslik küsida, et kas meid on siin Eestimaa pinnal veel ja kas keegi ehk oskab nõu anda, mil viisil sellest lahti võiks saada?
Seega siis on kõik asjalikud nõanded teretulnud!
Ei ole just meeldiv üleni täpilisena ringi käia!

Hurraaaa! 28.05.2011

2011-05-28T08:14:00.000-07:00

Hurraaaa ja alanud ta ongi!
No küll veidi omapäraselt, aga kes ütleb, et alustama peab teistmoodi, kui mina seda sellel aastal tegin.
Ühel ilusal kevadpäeval, kui lubas tuult, vedisin oma asjad autosse ja mõtlesin, milline kaunis päev surfi alustamiseks. No jah, mida ma ei osanud arvata, oli see, et see "milline kaunis päev" keerab ennast selliseks, et tappes ka vette ei lähe. Vähemalt asjad said kolmandalt korruselt veetud veele vähe lähemale. Sellest ühest ilusast päevast järgmisel, olin ma jälle täiesti kindel, et vot, see on nüüd see kõige õigem päev. See "õigem päev" kujunes 9 kraadiseks päikeseliseks ilmaks, millega ma Püünsis olevasse 6 kraadisesse vette keeldusin minemast. Asja positiivset poolt vaadates, siis vähemalt mere ääres sai käidud ja surfiasjadele merd näidatud. Surfijutud said ka aetud, küll Urmase bussis, tuule käest peidus.
Aga täna, vot täna oli kõik teisiti. Margiti ja kõigi teistega, kes arvasid, et Topus tuleb hea päev, sai sinna kogunetud ning jah, peab tõdema, et täiesti tünga päev.
Ma siiski võin mainida, et ma panin asjad kokku, riietusin vastavalt olukorrale ning käisin ka vees. Paari haleda triibuga sain oma hooaja avatud. Hurraaaaa, hurraaaaa! Selleks, et vette saada, kulus meil umbes tund, sest, kuidas Sa paned kokku purje, mis on 10 cm kokku kuivanud ja kõik eelmisest aastast meeles olnud setingud ei pidanud paika. No heakene küll, eks järgmiseks kenaks korraks on ta ehk taas oma õiged kujud võtnud ja saab kiiremini vette ja ehk ka rohkem neid õigeid triibukesi sisse tõmmatud. Vees olime ca pool tundi, kuniks oli võimalik ise purjele toeks olla.
Jah, hooaeg on avatud ja võin ka nüüd kõva häälega karjuda, et näe, TEHTUD!

Hetk tagasi piilusin igaks juhuks oma eelmise aasta sissekandeid ja nüüd on küll põhjust rõõmustada, sain sellel aastal päev varem vette, kui eelmisel! Järelikult TEHTUD ja ei peagi piinlikkusest vee alla vajuma. Margit sai ka uue kogemuse võrra rikkamaks, nimelt siis sai ta teada, mida tähendab mere ääres tuule ootamine :)

Talvesurfi kokkuvõte

2011-04-11T04:24:00.000-07:00

Nägin ehitusmessil Kalevit, kes küsis kohe ilma keerutamata, et kuhu Sa tütarlaps talvel jäid ja miks Sind kordagi Harku peal näha ei olnud? Ma ei osanudki talle muud öelda, kui, et kevadel kohtume, aga siis juba vees. Sellega on mu ettekanne talvesurfi kohta kokku võetud. Häbi häbi Surfipiiga! :)

"Kokkuvõtete tegemise aeg"

2010-10-22T02:48:00.000-07:00

Kurb olen ja kahju on! Miks?
Eks ikka sellepärast, et va külm tuli liiga ruttu ja valel ajal tehtud valed otsused lõpetasid selle aastase hooaja liigkiiresti.
Võiks ju veel minna, aga mingil endalegi arusaamatul põhjusel ei suuda ma ära maksta selle aasta enesepiinajate klubi maksu ja ilma selleta paraku ei ole võimalik klubiga liituda. Nii tuleb siis lihtsalt kurva näoga oma nurgas seisvaid surfiasju vaadata ja oodata, et ehk on võimalik loosirattaga endale mõnus soojamaa puhkus või siis selleks vaja minev Paul Keres muretseda.
Ja kui ma mõtlen olnule, siis on hinges kibestumus ja pettumus iseenda tehtu ja tegemata jätmise pärast. Rahuolematus karjub vastu igast rakust.
Iga aastaga, mil olen juba veidi rohkem oskaja, võiks ju arvata, et veedad ka rohkem aega vees, kuid tõde on kahjuks täiesti vastupidine. 5m/sek tuulega jõudu katsumas ei käi ja seda minule nii armsaks saanud 8-10m jätkub ainult piiratud koguses päevadel.
Aga eks teate seda isegi!
Ja antud lubadus on ikka täitmata, olenemata sellest, millega ma ennast motiveerida püüdnud olen. Eks ma karistan ennast nüüd pahade mõtete mõtlemisega ja keelan omale paar kuud shokolaadide, mida ma nagunii ei söö, söömise. Äkki see leevendab kuidagi selle hooaja läbikukkumist või paneb mõtlema, et järgmisel hooajal tuleb ainult veestarti teha, kuniks see tuleb ka silmad kinni asendist. Keelasin endale ka surfipiltide vaatamise, et mitte tekitada hirmsat tunnet teadmisest, mis oleks võinud olla, kui...
Aga kokkuvõte ise, see, mille tegelikkuses võiks jätta tegemata, et mitte ehmuda tulemuste üle, mis ilmselgelt on mind juba oma jubeduses jahmatanud -
Vette sain sellel hooajal varem, kui eelmistel kordadel. Võiks ju õnnelik olla ja mõelda, et näe, see kord õnnestub rohkem vees olla, aga nagu öeldud võta näpust , viska üht ja viska teist, pihta ikka ei saa.
Käimisi oli siis 36h jagu. Seda on poole vähem, kui esimesel aastal. Kõik ostud, mida arvasin ennast sooritavat, jäid samuti tegemata, ka ei jõudnud ma arusaamisele, millist lauda ja purje ma endale veel ihkan. Seega siis täiesti läbikukkunud üritus!
Miskit positiivset siiski on ja selle valguses nööbin ma lahti rummipudeli korgi ja kuulatan kaelakee häält, sest olen nüüd ju tubli, tark ja ilus, sest vähemalt mõned tunnid teooriat on omandatud ja vabatahtlikult ennast lollide kategooriasse enam ei liigita. Ja julge rinnaga hunt olen ka, sest sain oma mugavusstsoonist välja ja proovisin teise galaktikasse kuuluvaid laudu, no 70l võiks ju nende hulka kuuluda? 105,115, 126 said samuti proovitud! Palju õnne mulle, tulin toime ja käpardluses ei süüdista ennast! Küll jõuan kevadel ka mõne teise suuruseni, mis mulle siis kenasti parajaks peaks osutuma.
Positiivseks võib lugeda ka seda, et sai erinevates surfikohtades tuult taga aetud, vahel kätte saades ja vahel tühja kotiga koju naastes.
Ja kokkuvõtte lõpuks tänusõnad nendele, kellel ei olnud kahju jagada õpetussõnu, mis alati marjaks ära kuluvad! Erilised tänud aga Kristjanile ja Urmasele, kes raatsisid varustust ka proovimiseks anda!

Uute kohtumisteni jääl!

"Noomitus"

2010-09-29T06:21:00.000-07:00

Olen mõtelnud, et ma blogitan enda jaoks, aga selgus, et on päris mitmeid, kes minu blogi käekäigu vastu huvi tunnevad. Nii sain ma ühel kenal sügispäeval, ma ei mäleta, kas see muidugi oli nii kena, kõne, milles mind noomiti, et olen oma surfiblogis teinud muudatusi. No eks ma ikka ka katsetasin neid uusi võluvaid disainielemente siin ja arvasin, et katsetused on viljakad. Ega ma vist päris rahul polnud, aga no las olla. Pildi võtsin kah ära ja see pidavat ka olema väga suur viga. No saa nüüd siis aru? Igal juhul ma nüüd jälle veidi pusisin ja loodan, et sellisel kujul on blogi rohkem vastuvõetavam. Pildi luban ka tagasi panna! :)

"Aa rand" 29.08.10

2010-09-04T03:56:00.000-07:00

Ida- Virus, Aas hulkusime, Andruse vanaema juures. Tuult just kui oli, aga kaldal. Merele millegipärast ei jagunud. Et mitte kogu kama vedamist tühja ei tahtnud toimetada, siis otsustasime ka vees ära käia. Ei olnud hea, ausõna! Laine abil sai väheke liikuda, tuule jõul polnud võimalik. Seega siis pooltunnikest proovimist ja asjad kokku. Nadi värk ja selle suunaga (ida), sellise kiirusega täitsa mõttetu koht!

"Liiga hea, et olla tõsi!" 23.08.10

2010-08-26T05:30:00.000-07:00

Margit ei imesta enam ammu, kui ma talle poole öö ajal smsi saadan, et pakkigu hommikul asjad autosse, et peale tööd on minek. No kontorirottidel ei jää ju muud üle, kui loota, et parima korral jätkub tuult!
Ise ma omi asju suurt pakkida ei saanud, olid teised alles eilsest surfist märjad. Viskasin põhiasjad siiski vettinuna autosse ja palusin Andrust, et ta ülejäänud kraami mulle pärast järgi tooks. Lootsin siiralt, et vähemalt saan kuiva kalipso selga panna. On üks jubedamaid asju, kui pead märja asjanduse endale peale panema :).
Kella viieks õhtul ilmus Margit mulle kontorisse, kus me siis endale kalipsod, õnneks kuivad, selga tõmbasime ja suuna Püünsisse võtsime. Kõned Püünsist olid julgustavad, võimalik, et isegi liiast, sest tänu sellele pidin mõtlema, mis puri kokku panna? Püünsisse jõudes leidsime eest taas kord laulupeo, aga selle üle ei maksa enam imestust avaldada, tuleb vaid endale kuskil parkimiskoht leida ja asjad kokku rigada. Viimased korrad olen kõik oma rigamised teise paadisilla juures teinud. Sinna on aga tekkinud mingit laadi vanapapi, kes arvab, et kohe paadi kõrval oleval murul pole õigust asju kokku panna. Juhmide nägudega sai teda ka sellel korral vaadatud ja asjad siis veidi mööda muru edasi lohistatud. Tema lahkumisel muidugi taas rohkem mugavamasse paika ennast sätitud. Ei mõista mina, mis selle muruga juhtub, kui me seal asju kokku paneme. Aga võimalik, et tal on sinna eriti looduskaitse all olev muruseeme külvatud ja me selle seal lihtsalt ära tallame. No see selleks! Põhi probleemiks jäi siiski see, milline puri kokku panna? Taits oli juba ennast kokku sättinud ja, et temal oli kokku pandud miski 5,8 m2 ja üks tuttav kutt laekus veest viiesega, mis olevat üle olnud, siis olin sunnitud panema kokku oma neljase. Sest ma olen ju nendega võrreldes poole väiksem. Kahtlus küll oli, sest tuul ei tundunud nii tugev olevat, aga ei soovinud olla ka olukorras, kus vees selgub tõde, et puri on liiga üle. Panin siis asjad kokku ja ootasin, et Margit ka omadega valmis saaks.Urmas tõi talle lühikese masti neljase purje jaoks ja aitas ka asjad kokku panna. Mõtlesin küll, et Margit, tubli trennitajana selle neljasega seal merel miskit ära ei tee, jääb väheseks. Aga see selleks!
Vette jõudes alustasin taas oma veestardi katsetustega ja lauale saades vihastasin seal ennast kringliks. Selle kuju vist küll päris ei võtnud, aga tunne oli küll selline. Miks ma siis vihastasin?
Kaldal olev kahtlus sai tõeks ja neljasega ei olnud mitte kui midagi vees peale hakata, tuul rsk oli täpselt selline, et viiesega oleks mega hea olnud. Et oma õhtut mitte täitsa tuksi keerata, siis otsustasin minna kaldale ja oma viiene üles rigada. Tere tulemast tarkade otsuste klubisse enne surfi! Kahju oli kaotatud ajast, aga no mis sa teed, kui ise nii lolle otsuseid vastu võtad.
Viiene koos kiirustasin tagasi vette! Selleks ajaks oli sinna jõudnud ka Kristjan, keda ma siis piinama suundusin, sest veestardi algteadmised vajasid õpetajat! Et tal seal juba punt tütarlapsi õpetada oli, siis ma kauaks teda kiusama ei jäänud. Kristjan näitas, kuidas on lihtsam puri veest kätte saada, kui see laua sabale, vabandust ahtrile tirida ja siis omakorda laud tuulega õigesse asendisse ujuda ning siuhti tuulde tõmmata. Krdima lihtne tundus see tema käes ja nii asusin siis innustunult ka ise proovima. Ausõna, see asi käis mul üle jõu või polnud mul sellel päeval õiget tahtmist ennast sellega koormata, aga ma otsustasin peale mõningasi mitte õnnestunud katsetusi edasi tagasi glissama hakata. See tuli välja küll ja peab mainima, et suisa selliselt hästi, et ise hirmus rahul olin. Rahulolu tekitas ka muidugi see, et Kristjan mulle peale minu mõningasi etteasteid kiitvad sõnad ütles, et mu kehaasend on palju rohkem paranenud võrreldes eelmiste kordadega. Seda oli ülimalt hea kuulda, sest kui ikka selline proff sellised sõnad lausub, siis võib juba suisa uhkust tunda.
Nüüd siis aga õhtu kõige tähtsama asja juurde - ma teadsin, et Kristjanil on 70 L laud ja nii ma siis julgesin seda talt laenuks paluda, et lihtsalt proovida, mis sellises suuruses asi endast üldse kujutab ja kuidas sellega sõita oleks. Kristjan pole kade poiss ja õnneks oli tal ka laud kaasas ja nii läksime kohe kaldale laudu vahetama. Oh sa poiss, mis nüüd juhtuma hakkas?
See va laud, Starboard Evo, oli nii kerge, et ma ei saanud arugi, et midagi käe otsas oleks olnud. No minu 9,6 kg ei saa ikka 5 kg vastu. Igal juhul kõmpisin ma rõõmsalt sellega vette tagasi ja hakkasin rinnust saadik veest lauale saamist proovima. Oi kurjam! Ma ei oska seda isegi kirjeldada, aga usun, et te teate, mis vahe on 122l ja 70l ja mida üks väike laud teeb, kui sellega sõita ei osata ja kui tuult pole nii palju, et kohe liikuma saaksid. Ütleme nii, et ma vajusin selle ahtriga pea põlvist saadik vee sisse ja laua esiots oli koheselt vastu tuult nii, et mul ei õnnestunud ei liikuma hakata ega laua peal püsida. Tundus täiesti ebareaalne, et sellega oleks üldse võimalik sõita! Paar katsetust lõppesid totaalse läbikukkumisega, aga ega ma jonni jätnud. Neljanda korraga suutsin nii palju laual püsida, et see kuidagi ka õigesse sõidu suunda saada ja kui tuul juba purjesse puhus, liikuma. See kõik võis tunduda, kui esimene surfitund, aga eks ta omal moel seda ka oli. Aga kui sain ka mõned otsad jalad aasas glissata, siis tundsin ennast kõva tegijana. Igal juhul oli minu sees sama tunne, kui olin oma esimesed 30 meetrit sõitnud. Hing juubeldas ja nii hea oli olla, et ma ei mäletanudki enam sellist rahulolu! Margit arvas, et me olime selle päeva Püünsi kaks kõige õnnelikumat surfarit ja ma arvan, et ta ei eksinud, sest mina olin seda kohe kindlasti! Jumal, kui vähe on inimesele õnneks vaja, anna talle vaid 70 l laud proovimiseks!Et ma üli väga rahul olin, siis ei raatsinud ma lauda kohe tagasi anda ja tunnike sai sellega muudkui proovitud ja proovitud! Laua pealt purje üles tirimisest ei saanud juttugi olla, sest laud nii palju ei kandnud, aga seda oli päris hea teada, sest siiani olin arvamusel, et kuna ma olen nii kerge, siis peaksid kõik lauad mind vee peal hoidma. No see igal juhul ei hoidnud :)
Aga see polnud ka probleem, sest tähtis oli ju veest lauale saada ja siis sõita.
Lõpuks ma olin muidugi suht väsinud, sest ega iga katsetus lauale saada tulemust ei andnud, aga purjega laua juhtimise sain küll selgemaks ja samuti selle, et väikese laua puhul on ikka krdima oluline jalgadega sellel tööd teha.
Et pärast jaksata oma asjad veest ise välja tassida, siis otsustasin lauad ümber vahetada ja veel enda omaga mõned otsad teha. Mingil põhjusel oli tunne, et muudkui kihutaks ja kihutaks ja kuidagi ei tahtnud veest välja minna. Margitil ja Andrusel olid asjad juba poolenisti pakitud, kui lõpuks välja läksin suur kahetsus hinges. Päike ju paistis ja ilm oli nii hea. No jõudu jah tõesti polnud enam :).
Igal juhul olin ma siiralt õnnelik sellise toreda õhtu eest ja maailma suured tänud Kristjanile, kes on tõeliselt lahke ja abivalmis!
Info:
Koht: Püünsi
Tuul: ca 7-9m/sek
Puri/ laud: GP 5,0M2/ SBKT 122L, SB Evo 70L
Aeg: 2,5h

Margit kirjutas mulle järgmisel päeval selliselt-
Tead , kokkuvõtteks nüüd eilsele, et lõpuks ometi sain ma norm tuule ja vastava purjega sõita eile , ma jäin väga rahule ja julgen end ka nüüd trapetsisse panna ;) .. Mida ma küll Urmaseta teen .. . See , et Sa mind vette ajasid suure tuule ja üle purjestatult ei olekski mitte kuhugi viinud ja ma poleks eladeski seda asja endale selgeks saanud, pigem oleks juba käega löönud . Urmas ütles ka et ta arvaski , et see 5 m2 on mulle hetkel veidi palju nende tuultega millega meie käime ja sellepärast ta mulle need enda väiksemad ja kergemad asjad andiski, et vaadata mis ma siis veepeal teen ja näed , asi edeneb väga ladusalt.. eile veel rääkisin Urmasega ja ütlesin, et olen väga happy ja et Sina sõitsid 70 L lauaga ja et me olime eile vees nagu 2 kooliplikat, mõlemal naeratus näol.. Urmas lubas mulle veel 1 kergema laua ka anda , lootes , et siis saan asja veel paremini selgeks ;))) Mis ma küll temata teeks ;)

Tundub, et meil mõlemil on oma ingel, kes meid vee peal aitab ja ilma kelleta jääksid pooled asjad tegemata :)

"Ajaloo varasalvest"

2010-08-25T05:10:00.000-07:00

"Veestart" 22.08.10

2010-08-23T00:11:00.001-07:00

Üks päev nägin ma Virgot! No ma näen teda ikka, kui merel käin, aga siis pole mahti juttu vesta. Seekord siis kohtusime mitte merel ja oli aega. Mõtlete, et mis see Virgo nüüd siia puutub ja kuhu see jutt üldse suunatud on? Olgu siis öeldud, et jutu peategelaseks juhtus olema veestart, mille käigus Virgo tundis huvi, kas ma ikka valdan seda? Pidin häbist maa alla vajuma, hea, et seisin asfaldi peal. Sest vastuseks oli, et ei , ma ei oska veel. Selle peale oli Virgo väga üllatunud ja arvas, et tuleb teha mulle kaldal väike õppetund. No olin ise sellega ka päri ja eks see veestart kummitab mul juba teist aastat.

Tegelik jutu point on aga selles, et peale seda vestlust andsin omale lubaduse, et selle hooaja lõpuks valdan ma seda selliselt, et ma enam ei pea purje venitama, kui peaksin sügavas sisse käima. See aga tähendas, et pean lõpmatuseni harjutama.

Leian aga mina selleks alati õige aja, ikka siis, kui ilmad külmad ja vesi kah maha jahtunud. Nii siis seadsin sammud Püünsi poole ja mõtlesin, et mitte ainsamat triipu, vaid ainult veestardi harjutused. Nii ma seal kaelast saadik vees siis punnitasin oma starte. Peab ütlema, et tahtejõud on üks suur jõud ja viib vajadusel ka edasi. Mõni, kes seal pealt vaatas, võis ilmselt mõelda, et mida ma korraldan, sest nii kui ma lauale sain, sõitsin paar meetrit, viskasin purje vette ja alustasin otsast peale. Kulus poolteist tundi mõistmaks, et nii kaua kuniks mul jalad kas või varvastega põhja ulatuvad, saan ma iga kell purje veest kätte ja kõikidel katsetel lauale. Nii igaks juhuks lasin ennast ka laua ja purje paremaks tundmaõppimiseks ja juhtimiseks lihtsalt vees vedada. Loomulikult mäletasin ka Virgo sõnu, kes ütles, et see pole ju veestart, et seda võib ka kaldaltstardiks nimetada, et veestart hakkab ikka seal, kus enam jalad põhja ei ulatu.

Nüüd siis olin seal oma arusaamadega, et kaldaltstart on mul enam vähem pro ja läksin sügavale.

Tee või tina, aga vat mina sealt veest seda purje kätte ei saanud. Punnita või ära punnita, aga kui ikka oskust pole ja teadmisi, siis võidki sinna seda tegema jääda. Sain suht kiirelt aru, et ilma õpetussõnadeta pole mõtet seal hulpimist jätkata.

Õpetajat aga ei olnud kohe võtta, seega pühendasin ülejäänud aja mõnulemisele. See tähendas edasi tagasi glissamist, ikka nende va punaste poideni ja siis tagasi. Igasugused jutud sellest lootsiijaamast on ajanud hirmu nahka :). Nii ma siis sinna Aegna alla ei saa, kuigi hirmsasti tahaks, põnev ju!

Lisaks olin võtnud plaani, et pean saama iseendast mõned glissipildid jäädvustatud ja nii sundisin Andruse kaldale ja kaamera taha. Olin tulemustega päris rahul. Sain materjali, mida eelnevate aastatega võrrelda. Pildi eest välja lubatud rumm jäi ka perekonda, mille ise ära lahendame :).

Igal juhul üks ütlemata hea päev täis rõõmu ja rahulolu!

Info:

Koht: Püünsi

Tuul: ca 7-8m/sek

Puri, laud: GP 5,0M2, SBKT 122L

Aeg: 4h

http://picasaweb.google.com/kristakarik/SurfPuunsis220810#

"Kadutünganeljapäev" 19.08.10

2010-08-21T10:49:00.000-07:00

Olgu teadmiseks, et terve päeva puhus! Ikka selliselt, et oli suisa torm.
Päeval käisid mul lausa läbi pea mõtted, et kas ma üldse saan sõita, kui 15m/sek puhub?
Proovima tasus igal juhul minna. Margitiga oli ju ka kokkulepitud, st küll seda, et tal oli üks vaba päev, mille ta surfile otsustas pühendada.
Püünsis oli laulupidu, aga ega seal enam muid pidusid ei peetagi. Kõik oli tore ja oleks võinud tulla fantastiline õhtu! Siiski siiski arvas keegi kuskil teisiti ja me saime elu tünni osaliseks.
Päevane tuul pani õhtuks pillid kotti. Mõtlesime siiski asjad kokku rigada, et mine tea, mida tuul teeb? Margitil oli tormi puhuks kaasas ainult Urmase neljane puri, millele otseloomulikult ei sobinud tema mastijalg. Margitil kohe juhtub! :) Seega siis andis Andrus talle oma 5,2 se purje ja mina rigasin oma viiese. Peale väikest triibutamist arvas Margit, et ta tahab ikka minu purjega sõita ja , et las mina, kes ma paremini oskan, sõidan ise suuremaga. No, ok, tulin talle vastu, aga peab mainima, et mulle ei istu absull teiste varustusega sõitmine. Olen harjunud oma imekergete asjadega ja isegi 5,2, mis pole ju oluliselt suurem 5,0-st, võib kokku rigatuna anda olulisema kaalu, kui see, millega harjunud olen. Seega siis triibutasin seal väheke, aga et rahul ei olnud, siis otsustasin kaldale minna. Tuult ju nagu nii polnud. Passisime siis Andrusega kaldal ja vaatasime, kuidas Margit seilab.
Mingil hetkel vatasin, et margit istub laua peal ja surfist ei kippu ega kõppu! Mõtlesin siis, et lähen vaatan, mida ta seal kurvakuju rüütlina istub? Selgus, et ta puhkas jalga.
Kõige selle passimise ajal oli tuul tõusma hakanud. Võtsin talt asjad ja tiirutasin veidike. Tal on laual jalaaasad liiga ees ja nii oli suht ebamugav sõita. Margit arvas, et tuul liig kõva ja tema läheb ära kaldale. Läksime siis koos. Hing ikka endiselt rahu ei andnud ja nii võtsin talt oma purje ja läksin vee peale. Kui ikka üks päev tuksi läheb, siis sinna ta ka läheb. Ei istunud see seilamine mitte kuidagi. Ei teagi, mis täpselt häiris, lihtsalt ei olnud mõnus.
Nii siis tagasi kaldale! Kaldal laterdas Margit Andruse ja Urmasega ja nii liitusin ka nendega. Kokkuvõtvalt võib öelda selle õhtu kohta, et vahel saab surfi asemel lihtsalt kaldal hülgemöla ajada.
Info:
Koht: Püünsi
Tuul: ca 4-7m/sek
Puri/Laud: Loop 5,2m2, GP5,0m2, SBKT 122L

Püünsi 04.08.10

2010-08-17T02:40:00.001-07:00

Info:
Koht: Püünsi
Tuul: ca 6-7m/sek
Aeg: 1,5h

"Topu hommik" 31.07.10

2010-08-01T12:22:00.001-07:00

On järelejäänud puhkuse viimane hommik. Uni maitseb hirmus hästi, kuniks telefon kell 7 valjuhääselt teada annab, et vaja on üles tõusta. Unesegasena taipan vaid, et on nädalavahetus ja pole mingit vajadust kuskile kiirustada. Vajutan telefoni kinni ja püüan kramplikult silmad kinni olles mõelda, miks see telefon üldse helisema on pandud? Hetk hiljem tabab reaalsus ja sunnin ennast voodist tõusma. Väljas puhub ja pidime Topus kogunema. Klassifitseerin meid taas kord ebanormaalsete hulka ja pakin ennast silmad poolkinnisena asjadega autosse.Õnneks on juhil silmad veidi rohkem lahti, kui mul, seega jõuame ehk elusalt kohale. Et vesi ja pirukad jäid eelmisel päeval soetamata, siis avastasime ennast Haapsalus Konsumi ust murdmas. No ei avanenud, pood oli veel suletud. Oeh jah, olen alati mõtelnud, et kes on need lollid, kes nädalavahetusel enne kaupluse avamist juba selle ukse taga järjekorras on ja kodus magada ei mõista? Selgub, et nüüd kuulun ka ise nende gruppi.
Poole 10 ajal Toppu jõudes on seal suhteliselt vaikne, Virgo on vaid ennast viitsinud üles ajada.
Lubatud tuult, mille pärast oli tuldud, iseenesest mõistetavalt ei olnud. Siiski olin selleks ajaks nii palju ärkvel, et asjad kokku panna ja vette minna. Olin sellel hommikul esimene, kes Topus vette sai. Eks see oli ka omaette juubeldamist väärt.
Minuga koos tulid ka Dahabi kaaslased Meelis ja Alo ning ka Andrus ja Taits said lõpuks vette. Nii me seal siis triibutasime tuuletuses. Mõnedel otsadel glissis, aga mina enam jaolt hullult pingutades. Viiene jäi ilmselgelt väheseks, aga polnud ka kuskilt seda va suuremat võtta. Jäi vaid üle loota, et lubatud tuul puhuma hakkab. Ei hakanud! Läksin siis kaldale, võtsin oma loitsuraamtust tuule nõidumise lehekülje, kotist trummi ja tegin kaldal nõialaulu ja tantsu. Vahepeal närisin ühe võiku kah ära. Ei teagi, kas mu etteaste oli nii hirmus, aga tuul hakkas puhuma, isegi suund muutus väheke. Hõissa ja vastlad ja vees ma taas olingi. Ei kulunudki rohkem , kui 15 minutit. Eks ma pean oma nõidumiseoskusi arendama, et edaspidi oleks tuul kohe olemas.
Igal juhul algas nüüd pidu ja pillerkaar ja oi kui mõnna oli mööda lahte edasi tagasi seilata. Et mul oli loitsuraamatust kaotsi läinud lehekülg heinateo kohta ja mu shark tüüpi uim oli heina näljas, siis see va hein takerdus pidevalt selle taha ja pidurdas kõvasti hoogu. Vingumisekäsiraamatus puudus aga peatükk selle kohta , kas peaks selle üle vinguma või mitte. Otsustasin mitte vinguda, sest ega ma seal ainuke polnud, kes selle häda küüsis vaevles.
Küll aga olin ma jälle pahuksis oma jalaasadega, mis kogu aeg kokku tõmbasid ja mida ma iga jumala kord pidin enne jalga aasa saamist varvastega venitama. Selle käigus ei jäänud ka mõned katapuldid tulemata, sest tahtsin nii tubli olla, et mõlemad jalad aasas sõita.
Merel olles oli märkamatult kihutajaid muudkui lisandunud ja lisandunud ja kõht millegi pärast jube tühjaks saanud.
Mis seal siis ikka, ütlesin Andrusele, et lähen kaldale keha kinnitama ja veepuudus kimbutas ka.
Esmalt muidugi huvitas see, et mis kell võiks olla? Ausalt öeldes sain väga suure jahmatuse osaliseks, sest kell oli päeval pool 14. Ma olin olnud vees järjest 4 tundi. Mõistsin nüüd suurepäraselt, miks mu keha nii hele oli ja oma osa toidust ja veest nõudma hakkas.
Vahepeal oli tuuleke oma jõu ja ilunumbreid näitama hakanud ja nii otsustasin veel mõned triibud teha. Käed olid küll hirmus hellad ja ei tahtnud enam poomil püsida, aga kus sa siis saad kaldal olla, kui puhub.
Tunnike hiljem sai tuulel Topu lõigul töö tehtud ja ta otsustas ära koju minna.
Juhtus see meie õnneks, sest nii saime ka meie rahuliku südamega minna venna katsikutele.
Raip, kui väsitav võib ikka surf olla! :)
Ei olnud minu lemmik päev, aga polnud ka kõikse hullem. Ja eks uhke olin enda üle, et nii kaua jaksasin järjest sõita. Trenn missugune!!!
Info:
Koht: Topu sadam
Tuul: 6-10m/sek
Puri/ laud: GP 5,0, SBKT 122L
Aeg: 5 h

"Lohusalu ristsed" 24.07.10

2010-07-24T10:56:00.000-07:00

Hommikul Nõval ärgates selgus tõde, et mida pole, see on tuul. Seega ei viitsinud me sinna enam prognoosi ootama jääda, sest nii võib ise prognoosituks osutuda. Sai vähe keeruline lause, aga ega ma selleks kirjutagi, et keegi miskit aru saaks.
Igal juhul olime vässud ja otsustasime ära koju tulla. No juhtus see miski 1 ajal päeval, ära tulemine siis.
Nagu ikka toimivad Murphy seadused endises headuses ja ega seegi kord seaduse märklaud ennast kaua oodata lasknud. Keilas saime kõne Taitsilt, et Nõval puhub ja nemad lähevad vette. No nägime isegi oma vidukil silmadega, et tuult lahmab puhuda, nii mis kole. Kõigele vaatamata otsustasime minna koju ja veidi puhata. Meie õnneks jagus meil piisavalt oidu, etkõik surfiasjad autosse jätta, sest kui ikka natukegi surfar olla, siis ei saa tuult kasutamata jätta. Hakkasin kodus kogu väsimusele vaatamata kiunu ajama, et puhub ja läheme ikka kuskile proovima. Et tuulesuund oli haigelt imelik ja koha valik seetõttu raskendatud, siis otsustasin oma surfiiidolile helistada, lootes, et ta annab suunavaid juhiseid, et kuhu ja mida.
No iidoli( Kristjan Kiisk) peale võib alati kindel olla, kui tal just telefon väljas pole! Seekord ei olnud telefon väljas ja ta oli lahkelt nõus jagama infot, et läheb ise ka kohta otsima, kus sõita saaks. Rääkis Lohusalust, et seal võiks ja lubas kenasti sinna jõudes jagada infot tuule ja muude olude kohta. Tore on see, et ta ei unusta kunagi teha seda, mida lubab ja nii saime varsti kõne, et tuul puhub 10-12m/ sek ja nad lähevad sadama juurest peale. Tagasihoidlikult küsisin, et kuidas seal lainega lood, sest teatavasti pole ma siiani väga suur lainesõidu ekspert ja liiga hästi on meeles mu kogemused, kui mängisin vetika Merineitsit Roosta kaldaäärses pesumasinas.
Kristjan ütles, et pole miskit väga hullu, selline natukene.
Otse loomulikult ei saanud selle kõne peale enam koju jääda ja nii leidsime ennast tohutult vihmasajusest Lohusalust. Varem mulle ei meeldinud vihmaga surfama minna, sest märjaks saab ju. Nüüd, kus ma tean, et tegelikult saab nagu nii märjaks, siis pole vahet, kas sajab ülevalt või kastab altpoolt.
Õnneks polnud vajadust ka purje suuruse üle mõtiskleda, sest kui ikka puhub üle 10m, siis tuleb võtta neljane ja sellega miskit korda saata. Siin kohal pean jälle Kristjanist rääkima, sest ta oli nii suurepärane, et rigas ise mu neljase purje ja taris selle ka vajalikku kohta, kus sai laua ja purje kenasti kokku ühendada.
Nii, mis te arvate, mis vees toimus?
Ma sain väga kiirelt aru, kui erinevad on inimeste hinnangud laine suurusele. Need Kristjani jaoks natukesed lained tähendasid minu jaoks selliseid vallimägesid, et korraks käis läbi pea mõte kohe kaldale tagasi minna. Seda ma siiski ei teinud, sest no kuidas sa oma surfiõpetajale silma vaatad pärast, kui kohe hirmuga plehku paned. Nii ma siis võtsin julguse kokku ja püüdsin nende natikese lainete seast leida vähe siledama koha, et lauale saada. Kujutate ette, ma saingi ja viibisin selles õndsas olekus isegi paar meetrit, kuniks murdlaine must selliselt üle käis, et olin jalad aasas, ise trapetsis, lauaga küliti poomi peal, arvates, et mu õlg on murdunud. No ei olnud, läks hästi ja poomiraibe jäi ka terveks!
Läkastades ja merevett välja öökides sain ennast kuidagi trapetsikonksu otsast lahti, jalad aasadest välja ja püsti. Rõõmu jätkus kuni järgmise laineni, mis viis jalad alt ja kamad mõned meetrid eemale. Ma mõtlesin vaid sellest, et mis valemiga ma peaksin siit uuesti lauale saama, kui ma ei suuda seal isegi omi asju käes hoida ja püsti seista. Lisaks käis endiselt hinges võitlus sooviga kohe kõik sinna paika jätta ja lihtsalt lahkuda. Peas kummitas ka mõte, et siin ma oma asjad ära lõhungi ja kui kõik hästi läheb, siis upun ise ka ära.
Ma ei tea, kus käis see klõks minus, aga ma ei andnud alla ja muudkui proovisin ja proovisin teha veestarti. Iga laine korral kasutasin kavalust ja hüppasin sellega samal ajal õhku, no siis vähemalt ei jäänud ma üleni selle alla ja ikka proovisin. See oli kohutavalt väsitav, see enda ja asjade hoidmine, aga eks eesmärk kannab vilja, kui seda piisavalt soovida. Sain lõpuks lauale ja ka mõned triibud tehtud. Iga triibu lõpus aga hakkas jälle sama jama peale, lisaks olid jalaasad jälle väikeseks kokku läinud ja krdi raske on neid jalaga sellises tasakaaluta olekus parajaks venitada. Mõned korrad ninali käimist võib selle süüks ajada. Peale 2 tunnist rahmimist, kus enamus aega kulus enda vees püsti hoidmiseks, otsustasin siiski asja lõppenuks lugeda, sest keegi peab ju kama veest välja ka vedama. Oi, ma olin väsinud sellest kõigest, aga milliselt hea õppetund! Rõõmustasin ja olin enda üle uhke, et ei loobunud ja et edaspidi mind ilmselt nii väga need lained ei kohuta. Ma fännan täiega, kuidas surfarid laineid kasutada oskavad ja mida neis teha suudavad ja miks mitte selle kõige poole ka ise püüelda? Ja ma ei saa mitte ütlemata jätta, et mul on Kristjan... :)
Info:
Koht: Lohusalu
Tuul: 10-12m/sek
Puri/laud: GM 4,0, SBKT 122L
Aeg: 2h

"Tuule otsingud" Nõva, 23.07.10

2010-07-24T06:15:00.000-07:00

Pildil - Taits, Airi, Andrus, Romet

Alustan sellest, et mul on hetkel, kui ma siia asju kirja panen, puhkus!
Puhkused on teatavasti ühed toredad olemised, sest siis saad teha seda, mida soovid, olenemata kellaajast ja peas trampivast mõttest, et järgmine päev ootab töö. Mitte, et mulle mu töö ei meeldiks, meeldib küll, aga vahel on hea ka omi asju teha. Tegelikult ma ei tahtnud tööst kirjutada, vaid sellest, kuidas ma nüüd olen ka jõudnud nende surfarite hulka, kes käivad tuult otsimas ja ootamas. Poleks arvanud, et ma seda kunagi teen, sest hea on ju kindla peale välja minna. Aga nagu öeldud, mul on puhkus ja mu ainuke kohustus on mulle endale headmeelt valmistada!
Seega siis hakkas juba hommikul Taits peale jutuga, et kõik kogunevad Nõval, kuna sinna ju lubatakse tuult. Et Andrus pidi tööl olema, siis ei olnud võimalik nendega kohe ühte heita ja otsustasime minna peale lõunat. Selleks ajaks olid teised juba kõik Nõvale kohale jõudnud ja saanud kohaliku tünni osaliseks, sest lubatud tuul mitte ei puhunud.
Asjad kokku pakitud, hakkasime Nõva poole liikuma. Hüürus tegime igaks juhuks Taitsile kõne, et mis olud on. Selgus, et ei puhu üldse ja keegi pole siiani vette saanud. Vaatasime siis üksteisele mõistmatute nägudega otsa ja mõtlesime, et mida teha? Kas sõita lihtsalt Nõvale ja oodata, et äkki tuul tuleb või minna koju tagasi?
Kõikide arusaamade vastaselt otsustasime minna Nõvale ja veeta seal mõnus õhtu, tehku siis see tuul, mis tahab.
Jõudsime kohale kella 18. ajal. Surfareid oli, vees mõni üksik. Selgus, et sõbrad - Taits, Airi, Martin ja Romet jäävad Nõvale ööseks ja ka meid ärgitati sinna jääma. Prognoos olevat hommikuks tuult lubanud. No meil polnud ju miskit kaasas, ei magamisasju, ei süüa, ei külmarohtu, ainult meie kaks koos surfikamaga. Mis sõbrad meil oleks, kui nad poleks meile kohe kiirelt leidnud neil üleliigsed olevad magasmiskotid ja matid, sööki oli piisavalt varutud ja külmarohtu samuti. Selle peale ei saanudki muud öelda, kui , et ok, veedame oma öö seal ja magame autos purjelaudade kotis ja ootame homset tuult! Tõelised surfihinged, eksole? :)
Siiski otsustasime käia poes, et omale veidi söögikraami õhtuks võtta ja piinlik on ju teiste jooke ka pintslisse panna. Kohalik pood oli kahjuks juba suletud ja nii otsustasime minna Dirhamisse.
No,kes see krt teab, kus kohas see asub? Meil õnnestus igal juhul Haapsaluni välja sõita, ilma, et oleksime Dirhami üles leidnud. No läks see kord sedasi, aga saime kasutada kaupluse veeklosetti ja Konsumi riiulite valikut. Tagasi jõudsime Nõvale enne 9-t. Kõik olid päris kindlad, et läksime ära koju, sest pole ju võimalik nii kaua poes käia. Nõval üllatas meid tuul, mis oli kõikidele prognoosidele vaatamata puhuma hakanud. Aga õues oli kohutavalt külm ja laine murdis randa sellise hooga, et keeldusin oma õhukese kalipsoga vette ronimast. Teised läksid surfama, aga tundus, et mitte keegi ei olnud päriselt rahul. Minul polnud kaamera taga miskit viga. Mitu jopet üksteise peal andsid sooja ja päris põnev oli vaadata, kuidas surfarid oma kamasid vette viivad, nendega murdlaines müttavad, nende alla jäävad ja lauale püüavad saada.
Eks ma andsin kergelt alla, aga ausõna, ei soovinud külmetada.
Peale väga ilusat päikeseloojangut hakkas sadama nagu oavarrest, ma pole küll kunagi näinud, mis moodi see oavars sajab, aga nii öeldakse. Kõhu saime küll sooja suppi täis, aga kraevahe oli vastikult vihmaselt märg. Oli aeg ennast kerra keerata ja paremat homset oodata.
Ja otse loomulikult seda paremat homset kella 1-ks ei saabunud. Mõtlesime, et on tünn ja tulime ära koju! Kes sinna jäid, need teavad, msi tegelikult edasi toimus! :)
Minu tuule otsingud olid siis sellised, aga põnevust kui palju!

http://picasaweb.google.com/kristakarik/SurfNoval230710#

"Jalaaasata surf" Laulasmaa 22.07.10

2010-07-24T06:13:00.000-07:00

..tuule suund on nord, nüüd on minu kord...no ei olnud nord, mingi teine teema oli selle suunaga ja üldse mitte väga mõnus leiutada , et kuhu minna? Tegelikult ei olnudki plaanis minna, sest lubas vähe, aga Kristjaniga sai päeval vähe chatitud ja no kui ikka üks mees on rannas ja ütleb, et puhub, siis tuleb ju minna. Jutt käib nüüd tuulest, kui keegi aru ei saanud, et mida ma siin jahun. Ma nüüd ei teagi, kas peab teda tänama või mitte, aga leidsime ennast jälle peale tööd Laulasmaalt. Et tal kenasti telefon väljas oli, Kristjanil siis, siis me ei saanud ka kindlaks teha, et kuidas tegelikult kohapealsed olud on, aga ehk oli see isegi tore, sest õhtu kujunes meeldivaks.
Kui meie Andrusega kohale jõudsime, olid teised juba lõpetanud. Tiina pakkis oma seitsmest purje kokku ja kõik teised tegid ka imestunud nägusid, et mis te nüüd siis lähete, et kus varem olite? No kurjam, mõnel ju vaja tööl ka käia!
Taas kord kehtib reegel, et kui on kohale tuldud, siis tuleb kas või jonni pärast vette minna. Läksimegi! Suht tuuletu oli, aga sai siiski liikuma ja taha poole välja sõites sai ka glissitada. Minu gliss jäi muidugi lühikeseks, sest merelt tagasi sõites käis üks kõrva kriipiv klõps ja silmanurgast nägin vaid, kuidas jalaaasa kinnitus taas kord oma teed läks. Kurat ja põrgu olid vist suht kaugele kosta, sest mis saab olla normaalsemat, kui see, et üks jalaaas otsustab kõige paremal momendil üles öelda. Naljakas oli ilma selleta sõita ja kuidagi ei saanud aru, kuidas ma üldse kunagi suutsin ilma selleta osata. Inimesed kipuvad kiirelt unustama. Otsustasin kaldale ära minna ja tirisin asjad liivale ära. Jõllitasin, kuidas Andrus taga pool kihutas ja mõtlesin, et no ei saa nii olla, et mina ei saa. Ma ei mäleta, kuidas see aita ja laita vanasõna käis, aga võtsin ennast kokku ja tegin oma meelest hea diili, no vahetasin oma esimese ja tagumise jalaaasa kinnitused ära ja läksin vette tagasi. Hea oli! :)
Spa all nägin ka Lofti purjesid, mis tähendas, et Kristjan oli kohal, kuid vahetanud asukohta.
Mingil hetkel kukkus tuul täitsa ära ja jäi vaid imeilus päikeseloojang. Selliselt algas minu puhkus! Mida sa hing veel võiksid ihata?
Siiski pean mainima, et katki läks sama aas, mis eelmisel aastal. Vot sulle siis head kraami!

Info:
Koht: Laulasmaa
Tuul: ca 6m/sek
Puri/ laud: 5,0/122
Aeg: 2h

"Püünsi võlud" 20.07

2010-07-24T06:12:00.000-07:00

Täna toimus minu jaoks oodatud veiniõhtu Pirita surfiklubis. Kirjutaksin meeleldi sellest, kuidas ma seal koos imetoredate inimestega veini mekkisin ja juustu nosisin, aga näed, mitte kui üht rida ei tule selle kohta. Siin kohal minu ülisuured vabandused korraldajate ees, sest kui minu suguseid petiseid st kohale mineku lubajaid palju on, kes tegelikult ei lähe, siis võib juhtuda, et üritus põrub läbi.
Mida tarka ma siis tegin selle asemel? Tegelikult ma kuni Piritani sõites olin kindel, et ma pargin oma auto ja lähen teen väikese snapsi, aga teel olles helistasin oma tütrele, kes Pirital Surfiklubis töötab ja küsisin, et palju puhub? Tema vastus oli kahjuks selline, et piduri pedaali asemel vajutasin kõvemini gaasi oma ja avastasin ennast Püünsist.
No Margit, va suur üritusele mineja oli ka ennast hoopis Püünsisse sättinud ja selliselt me siis seal toimetama hakkasime. Tema muidugi oli juba vees, sest tema viljeleb oma puhkust. Ka täna oli päris palju rahvast ja seega pidin parkima teise nn paadisilla juurde. Mis mulle seal väga sümpaatse mulje jättis, oli niidetud muruplats, kus oli ääretult mugav rigada ja kui ma olin eelnevalt arvanud, et seal kivide vahel on kehva vette minna, siis tegelikkuses selgus, et seal polegi kive ja on mõnus liivane põhi. Vot sulle siis eelarvamusi!
Tänane tuul jäi küll alla eelmisele päevale, aga pakkus siiski naudingut ja glissi triibud tulid kenasti. Igatsesin küll Urmase laua järele, aga et ta oli oma asjad juba kokku pakkinud, siis pidin enda omaga sõitma. Ja no pole tal häda miskit, ajab asja ära küll.
Täna sai siis jälle kuni lootsijaamani kimatud, aga vaat sealt edasi ei taha kohe kuidagi minna. Soov on, aga julgus jätab vist maha. Oleks siis, et kellegagi koos, kes turvaks ja annaks kindla tunde, et isegi seal kaldast kaugel on julge olla. Aegna vajaks ju üle vaatamist! :) Aga küllap ma jõuan ja veestart ka vaja enne selgeks saada. Seda ma seal harjutasin ka, aga kui ikka jalad põhja ei ulatu, siis ei tule välja ka miskit. Ei tea, kas teadmine, et vesi üle pea on, võtab kõik oskused ja tekitab hirmukrambi? Igal juhul ma loodan, et Kristjan mulle veestarti õpetades ka kuidagi veehirmu ära võtab. Raske saab see olema, aga eks ta on omamoodi surfiõpetajast võlur, kes oma oskuste ja kogemustega teised ka oskama paneb. Nii, et oleks nüüd vaid sõiduilmasid ja kaua ma endale antud lubadusi edasi lükkan?
Info:
Koht: Püünsi
Tuul: ca 6-7m/sek
Laud/ puri: enda omad 5,0 ja 122
Aeg:2h

"Kas väike on parem, kui suur?" 19.07.10

2010-07-24T06:09:00.000-07:00

Tööpäev, lõuna ajal piinavad kõned Margitilt, kes teatab, et kle, Püünsis pole parkimiskohta ja et ta pole veel elu sees seal nii palju rahvast näinud. :) Ja , et tulgu ma ruttu, sest ta istub juba tund aega kaldal ja pusib oma taglase rigamise kallal.
No tore on, ja mida teen mina? Istun kontoris ja mõtlen, et nii lahe, et ma oma asjad koju jätsin, sest nüüd saan ma kenasti peale tööd Peterburi teelt Tabasallu sõita ja siis sealt Püünsisse. Aga no mida sa teed, kui wg uskumine jäi minevikuna eelmisel nädalal maha.
Igal juhul jõudsin ma koos kiirbiga kella 18.30 ks Püünsisse. Miski lohesurfar olla ennast vigastanud. Ja oli aga palju pealtvaatajaid. Kas inimesed on nii actionite näljas, et peavad sedasi passima? Ei jäänud mina seda seal pealt vaatama, asjad kiirelt kokku ja vette. Leidsin sealt Margiti, Urmase ja Margiti poja. Selgus, et Margit oli lõpuks suure vihaga ja minu väikeste näpunäidete abil purje rigatud saanud ja harjutas nüüd vees Urmase abil kaldaltstarti.
Mis seal ikka, et kunagi pole teada kauaks tuult jätkub, siis astusin lauale ja panin ajama.
Huvitav ajamine oli, sest olin Kristjani soovitusel oma jalaaasad kaugemale tõstnud ja mu trapetsiotsad olid lõpuks õiges kohas. Peab mainima, et laud, mis mulle varem hirmsasti meeldis, ei tundunud enam üldse nii mugav ja hea. Põrutas teine mu jalgu ja tahtis vägisi lendu minna. Aga sõita oli oi kui mugav, polnud vaja sikutada ega sakutada. :)
Teiste juurde tagasi minnes kurtsin, et laud laperdab ja pole mugav sõita. Selle peale oli Urmas nii lahke, et andis mulle proovimiseks oma 116l Mistral Syncro.
Võite isegi arvata, et ülejäänud õhtu lubasin endale ülbust seda lahket pakkumist ära kasutada ja nautisin täiel rinnal sõitmist.
Selle mõnna käigus sain esimest korda tunda, mida tähendab spinn. Naljakas oli, ausõna!
Ja lisaks õnnestus hakkama saada mingit laadi freestyle trikiga, st et mu kama koostöös tuulega arvasid , et nad võiksid minuga seda proovida. Nimelt olin järsku laine pealt selliselt õhus, et uim veest väljas, laud küliti õhus ja mina kogu selle kupatusega koos purje peale viskumas. Ei olnud hea tunne, küll aga tegi ka see nalja. Ju ma ei saanud siis piisavalt haiget, et see mul naljatuju oleks ära viinud.
Küll aga raputas mind õnneuimast üles see, et laud, millega ma sõitsin, oli nagu liivapaber pealt ja mina õhukeses lühikeste varrukatega kalipsos. Kui keegi on proovinud oma käe sisekülgi liivapaberiga nühkida, siis ta teab täpselt, mis tunne see olla võiks. Igal juhul oli see kuramuse valus tunne. Aga surf on ju lahe, mis sest, et käid ringi nagu santlaager.
Seda ma peale paari tunnist sõitu ka olin, sest korrralik katapult pani eelmisel aastal välja väänatud jala uuesti valutama ja nii oli mõistlik selleks korraks asjadega ühele poole saada.
Suurimad tänud Urmasele laua laenutuse eest! Sain isegi mõlemad jalad aasa ja kaasa kindla teadmise, et Kristjanil oli jälle õigus nii jalaaasade paigutuse osas , kui ka selles, et nüüd on mul kindlasti parem sõita. Kahju, et teda ennast polnud seda nägemas, aga küllap ta veel jõuab.
Kas väike on parem , kui suur? Vastus on, et oleneb tingimustest, aga jah, ma tahan endale ka väiksemat lauda, see on nüüd kindel :). Mida ma veel ei tea, on see, et kui väike ta just olema peab. Seega siis jääb lootus, et mul õnnestub selle suve jooksul ära proovida võimalikult paljud erineva suurusega lauad :)

Info:
Koht: Püünsi
Tuul: ca8-9m/sek
Laud/ puri: GP 5,0, 116L Mistral Syncro
Aeg: 2,5h

"Tuulevaikuse kirjavahetus"

2010-07-21T00:44:00.000-07:00

Vahel sisustab mu päevi Margit oma merele kippumise juttudega. Et need mind suuresti lõbustavad, siis otsustasin mõned head katkendid ka siia üles märkida.

Margit Saarna Sent: Thursday, July 08, 2010 2:49 PM
kukuuu , homme tõuseb tuul ?? Ma nagu kuulsin raadiost kuni 12 m/Sek vaata palun

Krista Karik Sent: Võimalik, aga sõidan homme peale tööd ära ida virusse L

Margit Saarna Sent: hea küll onjuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuL(((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((

Krista Karik Sent: No mina vaatasin wg-st et seal pole tuule haisugi

Margit Saarna Sent: Uhhhhhhh palju kergem hakkas ;)

Krista Karik Sent: Eksole

Margit Saarna Sent: No muidugi ,kui Sind ei ole ka , mis ma siis teen kui tuul tõuseb ??? AHHHHH??? ;) kaua sa seal Idas oled?

Krista Karik Sent: Liigun trajektooril – Väike Maarja –Jõhvi – Aa rand – Jõhvi – Käsmu – Tallinn

Margit SaarnaSent: Ja Tallinnas tagsi mis kuupäeval siis ? ;)

Krista Karik Sent: Pühap õhtuks

Margit Saarna Sent: Ok, vaatame siis mis esmaspäev meile kaasa toob ;)

Krista Karik Sent: JustKuigi prognoosi kohaselt on 0

Margit Saarna Sent: Ma olen Sinu sõber ka !!!!!!!!

Krista Karik Sent: Hahahaaaa, arva ära , kellel närvid nii läbi on, et ta varsti lihtsalt asjadega randa läheb, isegi kui tuult pole

Margit Saarna Sent: Hahahahhhhhaaaaaa ja arva kes selle närvitsejaga kaasa läheb ;)

Krista KarikSent: Hea mutt , siis ma teen risti seina peale

Margit Saarna Sent: Friday, July 09, 2010 8:14
Hea mutt oled ise , ise läheb ära kui tuul tõuseb ... head matka teile ;)

Krista Karik Sent: Ja veel kord lisan, tuult ei ole ega tule irwww…

Margit Saarna Sent: Jaa tuleb rannikul täna õhtul 12 m/sek

Krista Karik Sent: Ma ei tea mis kohti sa vaatad, aga wg ei näita midagi

Margit Saarna Sent: ma ei vaatagi vaid kuulan raadiot ;)

Margit Saarna Sent: vaata kuidas puhub, meil siin lipud SIRGED ;))

Krista Karik Sent: Kle nii nad räägivad aga kahjuks pean täna ära minema, endal ka hirmus kahju

Margit Saarna Sent: Jaaa jaahhh , teen Sulle ka Suure risti nüüd VÕI!!!!

Krista Karik Sent: Sa saad siis risti teha, kui ilma minuta nüüd mere äärde lähed

Margit Saarna Sent: Kuule ära LAIIIIIAAAA

Krista Karik Sent: Ausalt öeldes on mul närvid läbi, sest ma tahaks vette ja krt tuul on jah, püünsi näitab 8,5 ja pirta 7. Rasik raisk raisk….täitsa pael kuidas ma ei taha mitte kuskile mujale minna Sama siiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiin

Margit Saarna Sent: Tuesday, July 13, 2010 8:02 AMTo:
Sauki , Kas tuult ei ole homme näha? ;)

Krista Karik Sent: Hetkeseis reede ja esmasp, aga see muutub tundidega mu meelest

Margit Saarna Sent: Ok, siis vaatame reedel, neljapäeval olen Õllekal klientidega ;) reedel olen valmis vees möllama ;) . Millal te Hiiumaale lähete? ;)

Krista Karik Sent: Sau, me plaanime minna reedel hiidu, aga kui puhub normaalselt, siis läheme laup hommikul. Et hetkel sõltub minek tuulest

Margit Saarna Sent: Ok, hoia mind siis kursis. Kui reedel puhub , kuhu te sõitma tahate minna?

Krista Karik Sent: Püünsisse, kui tuulesuund samaks jääb

Margit Saarna Sent: Kui te kutsute mind ikka

Krista Karik Sent: Ei, me ei kutsu sind enam, irw, sa pead nüüd ise aktiivsust üles näitama ja kaasa tulema ihiiiiii

Margit Saarna Sent: Kuuulleeeeee , kas ma olen viimased 2 nädalat vähe veel KIUNUNUD, et tahaks vee peale ja et miks Sa ei suuda normaalset tuult meile vaadata !!!!!!

Krista Karik Sent:HAHAHAAAAAA……… oki, kui sa rivis oled, siis saad andeks

Margit Saarna Sent: Ma olen juba praegu.... igal hommikul vahin välja nagu segane , et äkkkkkiiiii nüüd .. ma nii tahaks. Praegu ei pea ju isegi mitte kalipsot selga panema. Mul see surfisärk , mäletad mille Dahabist ostime ja surfipüksid ... mölla ainult, vesi on ju mega soe ;)

" Tõde ja tegelikkus" Laulasmaa 01.07.10

2010-07-07T02:24:00.000-07:00

Selle noormehega olen ma alates maist väga pikki ja sisutihedaid surfijutte puhunud. Suisa selliselt, et olen kursis tema plaanide ja tegemistega ning mis tekitavad minus tunde, et ma pole siiani kohanud mitte üht nii pühendunud inimest, kui tema. Ma olen ära tüüdanud oma surfisõbrad, sest alati, kui tuleb juttu surfist, kipun ma rääkima, et Kristjan ütles seda ja Kristjan ütles teist. Pean tunnistama, et minust on saanud tema andunud fänn ja ma hindan tema oskusi, teadmisi ja suurt lahkust neid jagada, väga kõrgelt. Ja otse loomulikult käin ma ringi ja kiidan teda taevani. Tegu on fantastiliselt toreda inimese ja õpetajaga. Kuidas ma tean, et ta on hea õpetaja, tark ja osav? Eks ikka selle tõttu, et ma olen käinud tema koolitusel ja mul on taskus veel üks koolituse vautcher ja ma kuulan suu ammuli kõike, mida tal surfi kohta öelda on. :)

Oleme juba päris pikalt oodanud õiget ilma, et koolitusega algust teha, kuid siiani pole see õnnestunud. Et ma olen Kristjanile kurtnud oma muret neljase purje rigamise üle, siis ta pakkus, et tuleksin Laulasmaale, kus ta koolitust teeb ja vaatame koos asjad üle. Sellisest pakkumisest ei saa ometi keelduda ja nii läksime Andrusega koos õhtul peale tööd Laulasmaale.

Temal muideks on samuti koolituse vautcher, sest mis võiks olla ühele surfarile parem kingitus, kui uued teadmised ja oskused? Küll ma olen ikka tore kaaslane, eksole? :)

Ma ei ole kunagi Laulasmaal surfil käinud ja seega oli põnevust palju. Keset metsa oleva parkla leidsime kenasti ja kõiki märke eirates jätsime auto sinna ja lippasime mere äärde otsima oma koolitaja kontorit. Kontor oli koos töötajaga merel oma õpilasi juhendamas, kuid meid märgates tuli kenasti trikke tehes kaldale.

Kuna Kristjan oli arvamusel, et hetkel puhub päris kenasti, siis otsustasime neljase rigamise jätta pärastiseks ja panin kokku oma viiese, et minna vette näitama, mida ma oskan. Esmalt ta muidugi kontrollis, kuidas ma oma viiese rigatud saan. Sain kiita, sest see oli väga hästi kokku pandud, kõik täpselt selliselt nagu ühele purjele vajalik.

Edasi oli ta suisa nii lahke, et tassis mu laua vee äärde, näitas koha, kust vette võib minna, kus on kivine, kus madal ning koolitus võis alata.

Pean ütlema, et päev oli nii soe, et ajasin esimest korda sellel aastal omale selga õhukese kalipso. Issand, kui hea ja mõnus oli! :). Vette minnes olin üllatunud selle liivasest põhjast ja vee soojusest! Ma ei mäletanudki enam, mis tunne on nii pehmes põhjas kõndida, ilma kivide ja vetikateta.

Nüüd siis aga selle nn minu oskuste näitamise juurde. Mul on hästi meeles kord, kui hakkasin Püünsis Hardcoreile ka "näitama", kuidas ma sõita oskan. Loomulikult tähendas see kohest katapulti ja häbi. Ja ega see kord siis eelmisest ei erinenud. Mul ei tulnud välja ei kaldaltstart ega üldse mitte miski. Ja selle aasta parima katapuldi osaliseks sain ka. No võite arvata, kui pahasti ma ennast tundsin ja kui väga lollina.

Kristjan ei lasknud mul kaua seda nn näitamist teha ja ma sain kuulda kogu tõde oma seniste oskuste kohta. Ma muidugi olin arvamusel, et ma juba ikka ühtteist oskan, aga teda kuulates tekkis mul tunne, et ma olen ikka täitsa algaja ja selleks, et midagi õigesti, ma lisan siin veel kord sõna õigesti selgeks saada, selleks on vaja konkreetset õpetamist ja mitte seda, et mõni sõber lihtsalt mööda minnes mõne tarkusekillu viskab.

Niisiis selgus, et ma teen kaldaltstarti veidi valesti, st hoian lauda tuulega vale nurga all, minu kehahoiak sõites pidavat meenutama freestylerite asendit enne hüppesse minekut jne. Oma meelest olen saanud kenasti sellises asendis sõidetud, aga kui öeldakse, et see on ikka vale, siis tuleb järelikult mingi teine ja õigem leida. Et mul õppimine endiselt ei õnnestunud, siis arvas Kristjan heaks võtta mult minu kama ja seda ise proovida. Seniks sain ise tema koolitusevarustust proovida. Pean mainima, et päris vahva on vahel 200 liitrise praamiga sõita, see mingi valemiga glissi saada ja sellega nn lainetes pöördeid teha selliselt, et sisse ei kuku. Ja ei saa jätta kiitmata ka Lofti 5,2m2 purje, mis oli käes vägagi mõnus ja kerge. Enamus ajast kulus muidugi sellele, et vaatasin lihtsalt suu lahti seda, mida Kristjan mu asjadega tegi. No oskaks vaid ise ka selliselt! Ja siit tuli siis järgmine tõeterade rahe sadu. Tema meelest ei olnudki mul võimalik õiget asendit saavutada, sest mu trapetsi otsad olid endiselt liiga ees, mu jalaaasad liiga ees ja poom liiga kõrgel. Seega siis hingasin veidi kergendunult ja lootsin sügaval südames, et ega ma väga sõiduoskamatu polegi, et kogu lollus seisneb selles, et mu kamad on valesti koos.. Ehh ja huvitav küll, kes see need kokku paneb? Vee peegeldus andis ka sellele küsimusele vastuse. Hea, et peeglit polnud kohe võtta, siis oleks pilt veel selgem olnud. Igal juhul proovisin ma peale seda, kui Kristjan oli trapetsiotsad teise kohta pannud, uuesti sõita. Ja usu või ära usu, aga tunne oli endal hoopis parem ja kergem oli ning Kristjan polnud ka kiitusega kitsi, vaid ültes, et noh kohe hoopis parem. Natukenegi rõõmu selle suure segaduse juures.

Kahjuks arvas tuul, et aitab küll ja nii läksime kaldale ära, kus ootas ees jalaaasade teise kohta paigutamine ja neljase purje rigamine. Kristjan juhtis veel tähelepanu sellele, et mu jalaasad on liiga kitsad ja kas ma ikka saan jala normaalselt aasa panna. No oma meelest sain küll, aga ka siin selgus tõsiasi, et mul on sellised aasad, mis arvavad heaks ise vees kitsamaks minna. No tere hommikust! Kas polnud juba piisavalt jama üheks õhtuks?

Võin öelda, et jamad alles algasid. Ja seda seoses mu neljase purje rigamisega. Olen oma blogis korduvalt kurtnud, et ma ei saa enam oma neljast rigatud ja suurema tuulega rapsib see nii, mis hirmus ja kogu sõidu aja tuleb ainult võidelda tuule ja kogu kupatusega. Mul on selle aasta maist alates sellega seoses omad kahtlused, sest sain ma ju rigamisekursused, kuid kui professionaalid on varustuse müünud, siis ei tule pähegi selle õigsuses kahelda. Kõige kiuste said minu kahtlused kinnitust kõikse hullemal moel - nimelt ei sobi olemas olev mast üldse mitte mu purjele. Küll on see aga laialdaselt kasutusel olev variant, kuid toimib siis, kui olla ise piisavalt raskes kaalus. Tegu on siis nimelt 400 mastiga, mis tegelikkuses antud purjele ei sobi. Et Kristjanil oli endal olemas 370 mast, siis sai see koheselt järgi proovitud ja ülla ülla, puri oli nagu valatult õiges trimmis. Ma olin vihane, kurb ja õnnetu, sest olen arvamusel, et kui purjele oleks õige mast koheselt kaasa pakutud, siis oleks mul tunduvalt rohkem kordaläinud surfipäevasid olnud ja usun, et ka mu oskused oleksid paremad, kui nad hetkel on. Nüüd siis on mul nii palju mõtteainet, et ei teagi, kas suudan selle kõik selgeks mõelda. Lisaks veel Kristjani jutt sellest, et peaksin mõtlema, mida edasi tahan teha ja mitut purje oma purjepargis näen. No ma tean, et mind hirmsasti endiselt kisub Formula poole ja see tähendaks hoopis teistsugust varustust, kui mul seni on olnud. Oleks vaid keegi hea hing, kes lubaks korraks proovida, et saaksin teada, kas unistus ja fantaasia võiksid tõelisuses ka toimida. Seniks pean ilmselt oma ajusid kärsatama teemal, et mitu purje ja mis suurused? Kui arvate, et see on lihtne otsus, siis ega ikka ei ole küll!

Aga õnneks on mul nüüd Kristjani näol tohutu kogemuste pagasiga oskaja omast käest võtta ja ma siiralt usun, et ma saan selle suvega rohkem teadjaks, kui oma varasemate aastatega kokku.

Ja kõikidele algajatele on öelda ainult seda, et kui õpite ise, siis arvestage topelt aja kuluga. Konkreetse koolitaja puhul säästate aega ja närvikulu ja kindlasti jäävad paljud vead tegemata, mis muidu kindlasti kummitama tulevad.

Nüüd ma ootan tuult, et minna oma uude konditsiooni viidud varustusega proovisõidule ja kui ma ikka hakkama ei saa, siis kannan ma ennast surfarina maha!

Info:

Koht: Laulasmaa

Tuul: ca 7-8m/sek

Puri/ laud: GP 5,0, Loft 5,2/ SBKT 122l

Aeg: ca 2 h

Kui keegi veel ei tunne noormeest, kellest jutt käib, siis tema on Kristjan Kiisk ja toimetab ta Surfikoolis, http://surfikool.wordpress.com/

Tabada saab teda telefonilt 56325751!

Topu laager 25-26.06.10

2010-07-02T03:14:00.000-07:00

Esmalt suured tänud laagri korraldajatele! Et on koht, kuhu kokku tulla ja võimalus mõnusalt ühiselt aega veeta!

Ma küll parema meelega laagris olemisest ei kirjutakski, aga pean seda tegema, sest sain kõigele vaatamata laagri käigus oma selle aasta parima surfipäeva.

Hakkan kohe kaugemalt peale ja kirjutan algselt sellest,kuidas Andrusega jaanideks Hiidu läksime minu vanemate koju, hinges suured ootused, et saame ka seal surfida. No saime me jee!

Mingil põhjusel on alati nii, et kui mul seal olles kamad kaasas, siis pole tuult! No see selleks, vähemalt sai mu surfilaud jälle uue kuue, sest pesin selle seal korralikult puhtaks. Kohe silmale ilus vaadata! :) Ja ise võtsin korralikult päikesevanne, ilma kreemita ja kahel päeval 8 tundi järjest, et ikka pruuniks saaks, sest mine tea, millal see suvi jälle otsa saab.

Ega läinudki kaua aega, kuniks selgus, et olin päikest üle tõmmanud ja reedel saabusin Topu laagrisse 38 kraadise palaviku ja nägu kaunistavate ohatistega. Tere tulemast Päikese üleküllusesse!

Ilm sakkis ja sääsed sõid, seda siis reedel ja me kõik teame seda, seega sellel pole põhjust rohkem peatuda. Küll aga sellel, et seekord olin seltskonnas, mis koosnes Andrusest, Taitsist, Merkast, Martinist, Fredist ja Airist. Mõnusalt sõbralik seltskond !

Laagrit läbiv teema oli söömine ja minul lisaks autos peidus lebotamine.

Laupäev algas parema enesetundega, kuid pidasin seda mitte piisavaks, et võistlustel osaleda. Kõikidele keeldudele vastu hakates otsustasin siiski minna vette ja tuuletus olekus oma lõbuks surfata. Vee peal olles laidude vahel silgates tõdesin, et polegi nii tuuletu ja minu viiene veab mind edasi just selliselt, et surfi täiel rinnal nautida. Sedasi seal oma ette surfates tuli nii mõndagi otsa tehes suust kõva rõõmuhõise ja kindel teadmine, et ma ei saa oma kama maha müüa, sest sellega on NII hea sõita! :)

Linnupiilujatel oli lõbu laialt, sest ilmselt jäi neile minu juhuutamine arusaamatuks:). No igal juhul olin ma ise absoluutselt õnnelik! Sellist päeva ei olnud mul veel olnud, kus kogu varustus oli nagu mulle valatud ja ma ei pidanud võitlema ega kaklema ei purje ega lauaga.

Peale paari tunnist mõnna mõnnat hakkas janu piinama ja otsustasin kaldale minna, teha väikese pausi ja siis edasi lasta. Peab mainima, et see jäigi vaid mõtteks, sest külmavärin hakkas selliselt külge, et olin sunnitud kähku märjad riided seljast võtma ja talvekasuka selga ajama. Õnneks jäi ka tuul vaiksemaks ja nii jäin kaldale suhteliselt rahuliku südamega. Seda ei saa muidugi öelda õhtu kohta, kui tuul tõusis ja kõik vees olid. Õnnetuks tegi see palavik, peavalu ja hirmus nõrk olemine. Ei tulnud kõne allagi uuesti vette minek.

Ja nii ma siis passisin autos jumala üksipäini!

Ei saanud ma seekord laagrit nautida, aga no mis teha! Olin rõõmus selle üle, et teised vees said olla ja ma ise oma surfiõpetaja Tarmoga pikad surfijutud ära peetud! Ja mis muud, kui jääb lootus, et suvi pakub rohkelt ilmasid, millega vee peale minna.

Photos by Indrek Ahun

"Püünsi fenomen"

2010-07-02T02:12:00.000-07:00

No lubas, kohe kuni 7m/sek-s ja see peaks ju ometigi sobima.
Seega siis peale tööd Püünsi. Andruse meelitasin ka kaasa, kuigi ta oli arvamusel, et seal pole miskit teha. Ma siiski julgesin vastu väita ja kinnitada, et mina tahan igal juhul surfata, olgu siis tuult või mitte. Mingi jonn oli vist sisse pugenud.
Kohale jõudes loodad ikka alati näha seda, kuidas juba suur hulk värvilisi purjeid merel tuulega mõõtu võtavad. Oma imestuseks ei näinud ma vees mitte üht ainsamat purje. Läbi pea käis mõte, et ei saa ju nii olla, et Andrusel on õigus ja tuult polegi. Aga kõik kohaletulnud olid kaldal ja lihtsalt ootasid. Ma küll ei tea täpselt, kes mida ootas, aga nagu ma armastan öelda, et kui kohale tuldud, siis peab ka vette minema ja nii hakkasin omi asju rigama. Teiste tegemistest ma ennast häirida ei lasknud, sest tean juba varasemast, et saan ikka liikuma, isegi kui tuult vähe võitu.
Asjad koos, läksin vette. Mõned otsad ära sõitnud, sain aru, et tuul nagu puhub, aga midagi on kogu aeg valesti. Muudkui kisub ja kisub kuskile ära ja välja tulevad ainult paremal halsil otsad.
Sättisin trapetsiotsi, aga ka see ei aidanud. Seega pidin jälle tõdema, et pole minu päev vist. Aga no tahtmine oli ju nii suur :).
Tunnike vesivõimlemist ja mõtlesin, et aitab ja lõpetan. Kaldale minnes avastasin, et kõik on hakanud asju rigama, kaasaarvatud Andrus ja kõigil on kihk vette minna, sest tuul olevat tõusnud. No mina ei viitsinud seda enam kaasa teha ja passisin kaldal.
Pean mainima, et sellist vaatepilti nagu mulle nüüd avanes, ei ole ma varem näinud. Vees olevad surfarid kõik glissasid suure hooga, aga iga jumala kui üks eri suunas. Vot oli see alles vaatepilt! Täielik fenomen, sest ma ei saanud aru, kuidas see võimalik on.
Igal juhul ajas see asjaolu mind uuesti vette ja katsetama, et mis täpselt toimub?
Peab ütlema, et tuul oli tõepoolest nii totra kandi pealt, et ega ei saanudki aru, kust ta täpselt puhub. Sellest ilmselt ka asjaolu, et erisuundades sõideti. Algajaid oli ka päris palju peal ja pidin taas tõdema, et küll oleks hea, kui nad paremakäe reeglist midagi teaksid ja ka sellest, et pole just kõige targem otsus kellegi glissava ees oma asjad vette visata ja puhkepausi teha. Nii võib nendest halvimal juhul üle sõita ja kes siis kahju kannatab?
Ja ühe naljaka vahejuhtumi pean ka siin ära rääkima- nimelt juhtus selliselt, et kõik madalas vees järge mööda kaldalt starti tegid , mille peale üks väga algaja küsis, et kas ta peaks oma järjekorda ootama, et siis edasi sõita? Vot siis sellised arusaamad tekivad Püünsis! :)
Selle päeva kõige tähtsam asi oli muidugi see, et kõike seda mitte hästi minemist tasakaalustas teadmine, et mul on kodus Kristjani Surfikooli koolituse vautscher ootamas ja ma loodan saada piisavalt oskusi, et igasuguse tuule ja ilmaga toime tulla. Vot nii!
Info:
Koht: Püünsi
Tuul: ca 7m/sek, puhangud ca 9m
Laud/ puri: SBKT122L/ GP5,0
Aeg:2h

"Kalda kaunistaja" 12.06.10

2010-07-02T01:40:00.000-07:00

Seekord tuleb häbiväärt lugu sellest, kuidas ennast surfariks pidaja lihtsalt kallast kaunistab.
Aga võimalik, et ma polegi veel surfar ja kõigest üks endast hullult hästi arvaja. No seda ma kindlasti olen ka. :)
Juba hommikul ärgates teadsin, et mul pole tegelikult mõtet oma nina õue pista, sest eelmisel päeval oli Kristjan mulle andnud soovituse ennast kaikaga maakülge aheldada. Aga kõikide mõistlike mõtete kiuste kippusin surfaritega Toppu kaasa. Ma ei kahetsenud seda, et kodus jäi kõik ripakile ja tegelikult oleks võinud seal asju korraldada. Ja ,et olin võtnud omale päeva, mis tähendas korralikku enesepiinamist.
Kuigi ma kogu hingest lootsin, et ehk saan vette, siis Toppu jõudes oli päris selge, et päikese paistele vaatamata on väljas mürgeldamas marutuul ja mina osalen surfil seda auto aknast vaadates.
Algselt läksime Topu Puhkemaja juurde, kus siis mõned hullud olid ennast juba vette parkinud ja püüdsid kõigele vaatamata lauale saada ja vee peal midagi ära teha. Vaatasime, mis me vaatasime, aga tundus, et sadama juurest on parem vette minna. Nii siis sai sinna ringi kolitud.
Seal oli kohal juba Karmo koos Hanglooseritega ja üsna pea saabus ka Enely oma kamraadidega.
Rigati viieseid ja väiksemaid. Andsin oma panuse sellega, et laenasin Enelyle oma poomi. Tema läks veele 3,3-ga. Olevat esimene kord seda suurust kasutada.
Kõik arvasid,et peaksin ikka ka minema, aga kuhu sa kurjam lähed, kui isegi ilma purjeta tahab tuul ära viia. Ja eks see oli ka õige mõte, sest peale seda, kui Enely oli ühe otsa ära kihutanud ja tagasi tulnud, siis oli tal öelda vaid seda, et see pole enam fun, vaid hirmus töö ja lisaks on laupäev ja peab puhkama. No ma nõustusin , sest vees peab tõesti olema mõnus ja mitte hirmus rügamine ellu jäämise nimel. Nii ma siis olin edasi kaldal kaunis ja kasutan Karmo väljendit, et lasin ka teistel näidata, mida nad oskavad :).
Sõbrad lõpetasid surfi õhtul kuue ajal ja selleks ajaks olin juba päris väsinud lihtsalt kaunis olemisest. Surf on kindlasti kergem, kui lihtsalt ilus olemine!
Selline päikeseline päev siis!

"Lihtsalt Püünsi", sest rohkem ei meenu...

2010-07-02T01:17:00.000-07:00

Ja nii see aeg läheb, et kui kohe kirja ei pane, siis ununeb nii kuupäev, kui surfilt saadud emotsioon.
Seega siis käisin, tegin, olin! Mäletan vaid, et väga mõnus ei olnud. Tuult oli viiese jaoks liiga palju ja mingil põhjusel ei olnud minu päev. Laua laenasin välja oma sõbra pojale, kes proovis 116 l lauaga surfi algtõdesid tundma õppida. Võtsin tema oma ja tegin proovi, kuidas on. Päris hea oli ja liikus kenasti. Taas oli mõte, et võiks väiksema aluse endale juurde osta. Paari tunnine surf sakkis! Aga ega saagi kõik alati minna nii nagu soovid, et läheks.
Kaaslasteks Andrus, Taits ja Marti.

Info:
Koht:Püünsi
Tuul: 8m/sek, puhangu üle 10
Laud/ puri: SBKT 122L, JP 116L/ GP 5,0 ja mingi 4,2m2- ne
Aeg:2 h

" Ka parima tahtmise korral ei saa alati seda, mida tahad" 04.06.10

2010-06-10T03:07:00.000-07:00

Nädal tagasi sain omale iga kevadel algava haigusdiagnoosi - windguru vaatamine ja lootus, et ehk jagub tuult ka tööinimeste jaoks.
Mitme päeva piilumise järel võis peaaegu kindel olla, et puhub terve päeva ja võib kama juba hommikul autosse pakkida, et siis õhtul aegsasti rannas olla.
Kui mu kaaslasteks pole just parasjagu Taits ja Andrus, siis on selleks Margit, kelle eest ma pingsalt hoolitsen, et ta surfiasjad rooste ei läheks. Seega sai Margitiga tehtud diil, et reedel peale tööd on Püünsi ring. Võttes arvesse Margiti eelmise aasta esimest sõidukorda, kus ta oli oma uime ja kruvi ainult talle teada olevasse kohta ära pannud, helistasin neljapäeva õhtul ja küsisin igaks juhuks üle, et kas ta on oma asjad kõik üles leidnud ja on kindel tulija? Sain jaatava vastuse ja läksin rahuliku teadmisega magama, et järgmisel päeval saab surfile koos temaga.
Hommikul oma telefoni vaadates selgus, et kõik ei lähe ikka nii nagu plaanitud. Neiu oli omale talvel uue auto soetanud, millel ei olnud katuseraame ja laua paigutamisel autosse selgus, et tema laud ei lähe teps mitte sinna sisse. No vähemalt arvas ta ise nii!
Mis seal siis ikka, kaaslast peab ju aitama. Raalisime, mis me raalisime, aga otsustasime lõpuks, et läheme peale tööd tema juurde, paneme ta laua minu auto katusele ja siis surfile.
Nii tegimegi!
Kõige selle toreduse käigus kuulsin ma iga paari tunni tagant Andruse käest ülevaadet Topu tormist ja sain teada sõpradelt Püünsis, et seal ei puhu ja pole mõtet kohale minna.
Et Margitil oli siiski esimene kord sellel aastal tegemata, siis otsustasime Harku järve kasuks, kus kohale jõudes puhus üsna kenasti. Tuuleke jäi muidugi kõvasti alla minu esimesele korrale Topus, aga kui kohale tuldud, siis peab vette minema.
Oma asjad rigatud, asusin Margitile appi. Tõdesin, et me saaksime need poole kiiremini kokku, kui ma õpiksin selgeks, mis moodi tema omad kokku käivad. Lõpuks, kui me olime toreda vene tümpsu saatel asjadega ühele poole saanud, oli tuul praktiliselt olematu. Vette me siiski läksime, sest asjad vajasid ju märjaks kastmist.
Sain ka mõned õrnad glissitriibud, aga kui kord on kihutatud, siis ei taha see enam kuidagi lõbu pakkuda. Mingi ime läbi õnnestus mul ka praktiliselt tuuletus olukorras katapult teha, mis võimaldas teada saada, et vesi on Harkus väga soe.
Tunnike veel viibitud otsustasin välja minna ja õnneks arvas ka Margit, et ega sellise ilmaga pole ikka vees midagi teha. No jumal tänatud, saab ka aru, et vee peal võiks ikka liikuda ja mitte seista! :)
Vähemalt on tal nüüd esimene kord kirjas, olgu see siis milline iganes!
Vene tümpsu saatel panime ka oma kamad kokku ja mõtlesime, mida Margiti lauaga teha. Minu jaoks oli arusaamatu, kuidas tal laud autosse ei mahu, kui tal on enamvähem sama auto, mis mul ja veidi väiksem laud. Selline sõiduk peaks ju juppideks käima. Väikese revideerimise järel selgus, et kõik istmed käivad selliselt kokku ja alla, et laual ruumi küllaga. Mahuta kas või veel üks lisaks. Mis ma ikka kostan, õpi oma sõiduvahendit tundma, enne, kui sa sellega surfile lähed :). Tegelikult saime me palju naerda ja mina pääsesin Margiti laua tassimisest kolmandale korrusele, sest kes see siis enam viitsib peale surfi Harkust Hiiule sõita, kui kodu asub Tabsis.
Järgmine kord läheb meil juba lihtsamalt!

Info:
Koht: Harku järv
Tuul: ca 5-6m/sek
Laud, puri: SBKT, GP 5,0
Aeg:1h

"Taigen sai kerkima pandud "29.05.10

2010-06-06T05:40:00.000-07:00

Tehtud!
See võiks tähendada mida iganes, kuid minule tähendab see selle hooaja esimest vee pealset külastust.
Külastus tuli veidi üle kivide ja kändude ja ei mõista ma, miks alati on see esimene kord nii hirmus raske ja tekitab koos ärevusega veidi ebameeldivat tunnet.
Hommikul sai kontrollitud kogu varustuse korrasolek, leitud tähtsasse kohta pandud uim ja kruvid ja nii jäi üle oodata vaid transporti, mis meid peale korjab ja kohale toimetab.
Seekord olime meieks - Taits, Andrus ja mina ja kohaks Topu oma mäletamist väärt headuses.
Kohale jõudsime päeval kahe ajal. Tuult oli rohkem, kui küllalt ja see tekitas küsimuse, kas 4 või 5? Mõtlesin rõõmuga, et hea, et mul purjesid rohkem purjepargis pole, vastasel korral kuluks enamus surfiajast raalimisele, millega minna? Teatavasti saab vastuse ajaks tuul lihtsalt otsa.
Alustasin oma neljase kokku panekut. Kuna ma enam teda väga ei armasta, siis ilmselt tunneb tema rõõmu sellest, et mitte lasta ennast rigada selliseks nagu mul vaja on. Ja, et olin just koolitusel käinud, kus Kristjan rääkis pikalt laialt mulle rigamisest, siis teadsin, et asi sellisena pole õige. Õigeks ajamise käigus sai lõhutud minu 2 aastat vana mastijala nöör ja lõhkuja sai kuulda nii mõnedki vänged sõnad, mida ma tavaliselt ei kasuta. Olin juba surfile käega löömas, kui selgus, et õnneks on lõhkujal endal paarsada meetrit nööri kaasas ja me saame siiski mu purje rigatud.
Suure vaevaga sai ka omale merel müttamise ülikond selga aetud, no ei ole paksemaks läinud, lihtsalt see kumm ei taha nahal libiseda ja lõpuks vette.
Esimene vette minek meenutab esmakordselt hullu appikarjet, sest vesi on ju külm, aga õnneks on võimalik harjuda, sest inimene harjub ju kõigega.
Mõned õhkõrnad glissitriibud tehtud, otsustasin , et nii ei lähe mitte ja tuleb panna ikka suurem puri. Hea, et kohe esimesel surfi korral valed otsused tehakse, nii ehk pääseb ülejäänud ajal õigete otsustega.
Viiene Pilot sai kiiruga kokku ja uuesti vette. Nüüd hakkas pidu!
Ma armastan oma viiest purje, sest isegi, kui tuult on palju, siis on temaga lihtne manööverdada.
Mõnus oli mööda vett lennata ja tunda rõõmu vee peal olemisest. Kahjuks ei õnnestunud mul jalga tagumisse aasa saada, sest olin selle liiga parjakas teinud. Aga ega see glissamist sega, pisut raskem on, aga saab hakkama.
Eks me kõik kipume vahel oma oskusi üle hindama ja nii selgus peale kahe tunnist surfil osalemist, et tuul on tõusnud ja mu Piloti taltsutamiseks on vaja 2 korda suuremat inimest, kui ma ise. Selleks ajaks olin ma läbinud ellujäämisekatsed rahe tormis ja kaotanud kogu oma jõuvarud ja et ma enam ei viitsinud uuesti purje rigama minna ja arvasin, et 2-st tunnist esimeseks korraks piisab, siis olin ülejäänud Topus viibimise aja rannas lihtsalt ilus.
Tegelikult küll istusin autos, mis töötas ja mille soojendus oli 30 kraadi peale keeratud.
Külm nimelt oli põue pugenud peale ühte eriti ilusat katapulti.
Õhtul kümne ajal koju saabudes oli raske asju 3-ndale korrusele vedada, keha oli väsinud ja käed läbi. Hing selle eest ääretult rõõmus.
Ja uhke olen ka, et kohe esimesel korral 2 h vees jaksasin olla.
Taigen sai kerkima pandud, vaatame mis pirukas sellest hooaja lõpuks välja tuleb!

Info:
Koht: Topu Puhkemaja
Tuul: 7-10m/sek
Laud, puri: SBKT 122l, GP5,0 m2
Aeg: 2h

"Tark ei torma, küll aga koolitab ennast!"

2010-05-31T05:40:00.000-07:00

"Oh kooliaeg oh kooliaeg, millal Sina tuled, mul on valmis juba laud ja purjelised..." - kahesõnaga öelduna klassifitseerisin ennast rumalate hulka ja otsustasin taas üle 2 aasta õpilaseks hakata. Mitte, et ma oleksin sellest staatusest juba välja kasvanud, aga tundub, et oma teadmistest ja tarkade meeste sabas sörkimisest ei piisa, et vajalikke oskusi omandada.
Pidin eelmise aasta surfihooaja lõpus tõdema, et eesmärgiks seatud veestart ei taha mind endiselt veest välja aidata ja pöördeid tehes saaksin parimad hinded vaid kaladelt, kellega ma pöördeid tehes vees vestlust arendasin.
Aga nüüd siis selle kõige tähtsama juurde - koolitus, koolitus!
Talvel hakkasin Kristjan Kiisk nimelise noorhärraga tihedamalt suhtlema ja, et ta tegeleb surfikoolitustega, siis juhtus selliselt, et otsustasin minna tema käe alla ennast harima.
Minu ja ma loodan, et ka mõnede teiste õnneks, pakkus ta tohutu infomaterjaliga koolitust soodsa hinnaga ja nii sai otsus tehtud. Et mul on ka kaaslane Margit( no ta pole see kaaslane, kes peaks mul edasise pidutsemise ja surfamise keelustama), kelle tarkuste ja oskuste eest olen ma vastutuse enda kanda võtnud, siis kupatasin ka tema kohale.
Seega olime siis 4-5. mai Kristjani Surfikooli usinateks õpilasteks.
Kava, mida me läbi võtsime, leiad siit http://surfikool.wordpress.com/2010/04/28/workshop-5-6-mai/
Materjali oli meeletult ja selle läbitöötamine oma peas käib mul siiani.
Küsijatele, kes soovisid peale koolitust teada, et mida ma seal õppisin, ei saanud ma vastust anda, sest pole võimalik anda edasi asju, mida sa pole enda jaoks selgeks mõtelnud.
4 päeva pärast koolitust uputasin oma infoga aga isegi need, kes seda kuulda ei tahtnud :)
Üht arvan ma nüüd kindlalt teadvat, enam ei ole ma nii rumal, kui ma olin eile ja homme olen ma targem, kui täna! Ja üldsegi ma arvan, oskan ma edaspidi päris hästi ise otsustada, mida ma tahan! See tähendab ka seda, et ma ei lase endale mulle mitte tarvilikke surfikamasid pähe määrida!
Aitäh Kristjanile sisuka koolituse eest!
Ja teate, mõned müüdid said ka kummutatud, eriti need, mis liiguvad purje rigamise kohta! :)
Nüüd jääb vaid üle oma teadmistega iseenda ees hiilata! :)

Kristjanit surfiõpetajaks julgen ka iga kell soovitada! :)
http://surfikool.wordpress.com/2010/05/05/esimene-workshop/

"Kui surfata ei mõista, tuleb kirjutada!"

2010-05-31T05:31:00.000-07:00

Tegelikult Te kõik juba teate, et ma sain eelmisel aastal oma kirjatüki eest kiidusõnad ja võitsin parima surfiloo auhinna. Sellel aastal saan ma selle aupaistel edasi särada, sest selle aasta Surf 2010 raamatus on minu kirjatükk kõikidele lugemiseks.
Nanananaaaa, kes see teine ikka kiidab, kui mitte ise! Küll ma ikka olen tubli, mis sest, et surf nii hästi veel välja ei tule, kui tahaks :) Seni saab halenaljakaid lugusid edasi kirjutada.

Surfihooaja avamine- surfilaat ja klubi avamine 01.05.2010

2010-05-07T03:09:00.000-07:00

Surfihooaja avamine peaks tähendama, et olen vees käinud. Kahjuks ei saa ma selle kohast hõiset siin veel maha karjuda, sest minu meelest on õues ikka veel talv ja mitte mingi valemiga pole võimalik mind vette meelitada.
Eks Eesti meditsiini poolt diagnoositud krooniline kaelanärvipõletik hoiab ka tagasi, kuigi ta otseselt tunda ei anna.
Aga mis ma siin ikka pajatan! Hooaeg sai alustatud surfiturul ja Pirita surfiklubi avades. Eks needki on olulise tähtsusega sündmused. Minu õnneks sain sellest ise väikese korralduspoolega osa võtta ja no mida sa hing veel ihaldad? Kui ei saa vee peal surfi harrastada, siis tuleb seda maa peal teha.
Õnnestus ära näha kõik vanad sõbrad tuttavad, räägitud surfi juttu, tehtud nalja ja veedetud mõnusalt aega.
Et otsin omale väiksemat lauda( müüjad otsige oma demolauad välja ja tehke pakkumised), siis pidasin pikalt aru Aloha Tomiga( vabandust, et ma Sind nii nimetan), kes on alati nõus oma tarkust jagama ja kes oli koheselt valmis pakkuma võimalust proovida erinevaid laudu. Sellega meie vestlus muidugi ei piirdunud. Olen endiselt millegi pärast Formula fantaasiate küüsis ja nii sai ka seda teemat väheke arutatud. Tomi arvamus oli küll selline, et võib olla see pole kõikse parem mulle, sest olen nii hirmus kerge, aga proovimise soovi see päriselt ära ei viinud, kuigi raputas veidike ehk reaalsusesse. Ise ma pole sellest sellisena mõelnud, et olen liialt kerge nii suure varustuse jaoks, aga ehk siiski õnnestub. Mõtlesime, et kuna Jaanus Ree on meil selle klassi eestvedaja, siis edasi arutan neid asju temaga, nii proovimise, kui muud teemat. Loodetavasti on Jaanus lahke infot jagama :).
Laat lõppes mõnusa grilliga ja läks kenasti üle peoks. Seda melu mul kahjuks ei õnnestunud ise pealt vaadata, aga pildid on väga kõnekad.
Nüüd jääb vaid üle hooaeg tegelikult avada!

Piinlik on...

2010-05-03T03:30:00.000-07:00

Hetk tagasi tundsin ma nii kohutavat piinlikkuse tunnet, et paha hakkas! Miks siis?
Nimelt leidsin ma siit ainult mõned koltunud lehed ja tolmurullid ja mitte ainsamat virgutavat ja värskendavat kirjatükki.
On aeg üles ärgata talveunest ja tegutsema hakata!
Ja mul on juba nii mõndagi, mis vajab üles märkimist! Peab vaid selleks aega leidma!
Igal juhul hakkan ma seda nüüd otsima!
Kes otsib, see leiab ja algus sai just tehtud!

"Tõeline naine"

2009-12-16T02:44:00.000-08:00

Vahel tunnen ma ennast tõelise naisena, no just siis, kui öeldakse, et nad ei tea ise ka, mida tahavad. :). Praegu on just see hetk! Täiesti otsustusvõimetu olen, mis küll tegelikult iseloomustab rohkem meesterahvaid. Pean ennast siiski rohkem naiseks ja seega siis kehtib see, et ei tea, mida tahab. Et rohkem mitte keerutada seda lugulaulu, siis millest selline tunne?
Lumi tuli maha ja valgeks läks maa...see tähendab minu jaoks juba mitu aastat, et saab mäele nautimaks lumelauatamist! Aga tuli ka külm, mis tähendab, et jää on kohe kohe kohal.
Ma armastan kohutaval kombel uisutada, aga see pole see, mis hetkel südame rinnus kiiremini kloppima paneb. Mõtetes on hoopis teema, kas lumelaud või talvesurf?
Millegi pärast on ärevus hinges ja pilk peatub tuppa puhkama pandud surfikamal. Ka chatti saab liiga tihedalt pilku visatud, et olla kursis jää paksusega erinevatel järvedel ja surfarite tegemistega. Lumelauasaapad aga seisavad õnnetult kapis ja ma pole neid isegi välja võtnud, et proovida, ega jalg vahepeal kasvanud pole või saapad kokku kuivanud. :).Järv on 5km kaugusel kodust, vaja on vaid kelku ja pudel rummi, et päev mõnusalt mööda saata. No kiivrit oleks ka vaja :). "Mägi" on 300 km kaugusel, vajab lisa investeeringut mäepileti ja transpordi näol. Lisaks siis laua laenutus. Kui mõelda masulikult, siis oleks igati kasulik otsustada surfi kasuks. Aga tahaks nagu lauatada ka!
Nii ma siin siis oma mõtteid mõlgutan, sest parem teha ühte asja ja korralikult, kui kahte asja poolikult.
Aga, et surf siiski hingelähedasem, siis lähen soetan endale poomikaitsme, kiivri, sabakaitsme ja kelgu ja arvan, et varsti näeme Harkul. :). Sai vist otsustatud! :)

"Kino on kino" 09.12.09

2009-12-10T01:59:00.000-08:00

"Four Dimensions" esilinastusest räägiti juba ammu aega tagasi ja kui ikka vähegi surfihuviline olla, siis igal juhul kinno kiskus. Nii minagi oma kaaslasega Sõprusesse sammud seadsin. Olin püüdlikult enne poolt 7 kohal ja kohtadel filmi algust ootamas. Mille peale ma ei osanud tulla, oli see, et Papal on varuks eeskava, mille käigus üks ääretult loomasõbralik, karmilt alkoholismi vastu võitlejast karusnahku kandev vanem provva külvab kõikidele kohalolijatele elutarkust. Tema kaaslane ilmselt oli juba elutarkustega kursis ja pidas paremaks selle aja väljas trepil mööda saata. Pea 20 minutit kestnud eeskava saab võtta kokku järgmiselt st mina siis tubli õpilasena panin kõrva taha ja kuulasin hoolega, mida ühel teadjal minust vanemal inimesel öelda on. Kõlas see järgmiselt - aeg on raha! Ja kuidas meie noored inimesed ei oska oma aega hinnata. Et tema ei ole alkohoolik ja joob ainult vett. Ütlusest - "Tark ei torma", ka õigeks ajaks kinno mitte, arvas ta, et see on ropendamine! Lisaks sain teada, et tuleb nõuda valjuhäälselt kompensatsiooni ja seista oma PÕHIMÕTETE eest, sest meie ülejäänud seda mitte ei teinud.
Ja asi ei olnudki ju mitte selles, et film algas hiljem, vaid selles, et elus on põhimõtted! Mina nüüd püüan ka neid järgida, et kui windguru ikka näitab, et kl 15 päeval hakkab puhuma ja kui krt ei hakka, siis ma kavatsen esiteks mere ääres ikka kõva loengu maha pidada ja luban artikli kirjutada, et kuidas mind on petetud ja kuidas mulle ei sobi joogiks ei kapten morgan ega energy drink. Muidugi peab siin kohal mainima, et provva kaaslane tituleeris meid kõiki alkohoolikuteks, sest eelpool toodud joogid olid kinokülastajatele kättesaadavaks tehtud.
Ma ise usun, et Papa ehk ei olnud kursis, et tädi nii hoogsa esinemise teeb ja see talle ühe surfifilmi maksma läheb, sest kes see ikka tahab tasuta esineda. Aga vähemalt me kõik nüüd teame poole tunni aja maksumust ja oleme järgmine kord targemad. Aitäh karvasele tädile esinemise eest ja Papale filmi näitamise eest!
Film ise oli hea ja terve selle aja olid mul külmavärinad ja kananahk. No alati tekivad, kui ma mõnda surfifilmi vaatan. Ei teagi, kas see tuleb kaasa elamisest või sellest, et unistan ise kunagi samasid asju osata. Igal juhul jäime me rahule ja oma 30.- eek eest sain rohkem, kui alguses loota julgesin. Ja muuseas Papa, filmil ei olnud tõlget, et kui võtaks selle teema ka üles... võimalik, et tarbijakaitset on sellest ka juba teavitatud :). Kui pole, siis teen seda ise ja tulen siis poodi filmi järele, mille te ilmselgelt peaksite mulle kompensatsiooniks andma, sest ma joon ka ainult vett :) hahaaaaaa.....
Meenutamaks seda meeldivat etteastet, panen siia Hanno filmilõigu! Tänud Hanno!
http://hlmobile.blogspot.com/2009/12/4d-esilinastuse-huumor.html

"Aitäh Hooaja lõpupeo korraldajatele" 05.12.09

2009-12-10T01:10:00.000-08:00

Juba sai öeldud, et mulle/ meile Margitiga need ühised üritused meeldivad. Ja ausalt öeldes ei viitsi ma vingumisega tegeleda teemal, et rahvast oli vähe, et pilet oli kallis, et joogid maksid ja ööbimine. Pigem olen ma rõõmus, et organisaatorid võtsid vaevaks ürituse organiseerida, raisates selle peale oma ajaressursse ja närve ja nägid vaeva, et kõik saaks kenasti tehtud. Oleks ju võinud olla kuskil pimedas ööklubis, vaadata öökivaid mitte surfaritest külalisi ja olla naisena murjamite ihaldusobjektiks.

Kuna ma alkonoolikuid ei fänna ja kiimaseid pigisid samuti mitte, siis mulle sümpatiseerib , et korraldatakse eraldi üritus spetsiaalses kohas. Seega, suured tänud tegijatele! Oli tore, mõnus ja hubane ja basseinis tantsimise vastu ei saa miski. :)Meie Margitiga oleme rahul ja peo headus sõltub ikka ka iseendast! Kõikidele rahulolematutele - pange pea tööle ja aidake kaasa edaspidiste ürituste korraldamisel.

Photo by Jaanus Ree.

"Peaaegu kohal - kaua oodatud surfihooaja lõpupidu"

2009-12-03T02:51:00.000-08:00

Mulle meeldib see traditsioon, et hooaja algust ja lõppu tähistatakse. Mõnus on näha surfikolleegasid, keda pole tükk aega kohanud, ajada niisama surfijuttu, muljetada olnud surfihooajast, olla rummine ja pidune.
Aga mitte ainult! Mulle meeldib olla ka peo korraldamise köögi poolel!
Igal juhul on mu kostüüme mind kapis ootamas ja taasnägemiseni laupäeval Laulasmaal!

"Haiguslugu"

2009-11-19T00:22:00.000-08:00

Lugeja soovil tuleb siia lühikokkuvõte surfari seljanärvipõletikust! :)
Lähen veidi ajaloos tagasi ja teatan, et ma pole üldiselt haige inimene, st pean ennast terveks purikaks, mitte kala ja jääpurikat ei pea silmas. Ot, ja haige inimese all pean silmas siis kehaliselt haige olemist, mõistuse osas on mul haigus kindlaks tegemata.
Kuupäev, mis sai saatuslikuks oli 4 okt. ja sellest surfi korrast saate lugeda teisest artiklist. Siiski pean nüüd lisama, et nii palju mul tol korral oidu polnud, et koheselt veest tulles riided seljast visata. Arvasin, et piisab paksust jopest märgade hilpude peale, selleks, et võtta kaamera ja kõvasid tegijaid vähe pildile saada. Pole vaja vist mainida, et sellest sai alguse minu haiguse võidukäik minu kehas.
Ühel kaunil hommikul tundsin voodis olles, et alaselg on täis tuima valu ja kuskil ei olnud kirjas valemit, mis moodi peaks jalad alla saama. Kuna see tunne oli pisut hirmutav, siis arvasin, et kõikse targem on minna Mustamäele traumapunkti. No sain sõbra abiga kohale. Seal kulus nii paar tunnikest, kuniks nägin tablool oma numbrit vilkumas. Komberdasin vastuvõtule. Seal sain kuulda seda, kuidas ma küll nii noorelt olen sellisesse haigusesse jäänud(ei täpsustatud, mis haigusega üldse tegu on) ja et ilmselt ei saa ma enam oma elupäevade lõpuni mitte millegagi tegeleda ja lisaks siis läheb mul edaspidi vaja kindlasti juhendajat, kes ütleb, mida ma teha tohin ja mida mitte. Seega siis võisin ennast maha kanda , kui elujõus persooni. Mingid tabletid kirjutati ka kaasa, pidid olema traditsioonilised ravimid. Enne lahkumist julgesin igaks juhuks küsida, et mis haigus mind on rünnanud? Vastati, et Teil on jalas närvipõletik. No väga tore! Lisati, et me võime Teile kohe süsti teha, kui valu on väljakannatamatu. Igaks juhuks ma sellest loobusin ja püüdsin sealt kiirelt pääseda.
Olin siis nädal aega haigete karkude peal, kuni selgus, et mu valu, mis pidi olema jalas, on kolinud hoopiski ülaselga ja traditsioonilised tabletid pole sootuks mitte aidanud. Selle teadmisega läksin perearsti juurde, kes peale minu kuulamist ja tõdemist, et ma olen surfar, mind pikema jututa neeruhaigeks tunnistas. See ei olnud enam naljakas, sest minu teada on neerud ala seljas ja mitte ülal. Lõpuks saime kokkuleppele, et mul on ikka ilmselt seljanärvipõletik ja mulle kirjutati välja järgmised tabletid ja soovitati määrida mingi salviga.
Haiguse võidukäik hakkas tasapisi taanduma, aga päris ära ei läinud. Ronis teine aga muudkui mööda keha üles poole, kuniks mu kael oli nii kange, et seda polnud võimalik keerata.
Minu õnneks on olemas Facebook ja seal mõned tuttavad surfarid, kellest siis üks samuti seljavalu kurtis ja ravimeid otsis. Tema sai abi hobusesalvist ja 5-st õllest. Ma jätsin õlled vahele ja mäkerdasin salviga. Nüüd siis olen jõudnud nii kaugele, et käin sall kaelas, olen alustanud oma tavapäraste trennidega ja püüan vabaneda kangekaelsusest. Ei saa ju olla, et mul on küljes tõbi, millest jagu ei saa. No pole eriti õpetlik lugu, aga ilmselt ma edaspidi enam märgade riietega mööda randa ei kalpsa. Ja ärge unustage hobesesalvi... :)... ja eks ma kevadel vaatan, kas ma olen krooniline või mitte :)

"Sügis või siis pigem eelmäng tulevale talvele"

2009-11-17T00:35:00.000-08:00

"Sügis - uduilmadega, päike väsind silmadega
vaatab nukralt maha, pilvedesse peidab end.
Kinni uks ei keegi sega,
istun kambris enesega...."
Selliselt kirjeldan oma tegemisi, olemisi olnud poolteise kuu kohta. Viimane surf 4-ndal oktoobril jäi selle aasta viimaseks. Kust kurjam pidin ma teadma, et külm oli suutnud pugeda naha vahele ja hakkas seal oma päi asju korraldama. Korraldas suisa selliselt, et sain tunda taaskord, kuidas käib töö Eesti meditsiiniasutustes. Ei hakka pikalt seletama ja sellega teis stressi tekitama :).
Siiski tuvastati mul kõige selle käigus kenake seljanärvipõletik, mille käes ma siiani veidi vaevlen. Seega olin sunnitud loobuma nii vee peal toimetamistest, kui maa pealsetest trenni tegemistest. Niu niu...:). Lisaks sain teada, et olen ilmselt ainus surfar, kes pole kuulnud hobusesalvist :). Nüüd siis tean selle olemasolust samuti.
Minu õnneks pole veel lombid jääs ja surfist vaba aja saab kulutada mõtetele algavast talvesurfi hooajast. Plaanis on hankida omale isiklik kelk ja hakata sellega tegusid tegema. Tegelikult hangime me kaks kelku, sest Margit soovib seda samuti. Ja eelmise aasta kogemus näitas, et kahe peale ühte kelku laenutada pole mõtet, lihtsalt ei jõua seda va kuuma kraami kanistritega sooja saamise eesmärgil kaasa vedada. Kelgu pakkujatel on lubatud endast märku anda :)
Ja kohe kohe on ju lõpupidu tulemas....ja hooaja kokkuvõte tahab ka tegemist...

"Rohuküla ristsed" 04.10.2009

2009-10-05T00:28:00.000-07:00

Aknast õue vaadates on talv kohale jõudnud ja kogu see orkaan, mis seal valitseb, ei kutsu mitte mingi valemiga vette.
Hommikul 10 ajal aeti kõigele vaatamata mind soojast voodist välja ja nii olin sunnitud taas oma kamad kolmandalt korruselt alla viskama ja need surfitaksosse paigutama. Õnneks sain surfitakso korda, vahepeal lendasin luua seljas ringi. Remont raibe läks mulle soojamaa reisi maksma, aga mis parata.
Ja ega normaalsed inimesed ei lähe ju surfile lähemale, kui 100 km. Seega siis taas matk Toppu.
Seekord meid siis 4 - mina, Andrus, Taits ja Romet. Romet tuli oma ratastega kohale.
Topus avanes päris huvitav pilt, aga eks kõik ju teavad juba, et veetase on alla rublalinna piiri ja kamadega vette jõudmiseks tuleb läbida vähemalt pool kilomeetrit. Aga kui tõsiselt rääkida, siis meie tavapäraseks saanud rigamisplats ägas lainete all ja tuul kurjam puhus jälle otse sisse. Mingi rahe närakas arvas ka heaks alla sadada. Tuult, kui sellist oli vähevõitu ja nii sai otsustatud, et läheme vaatame, mis toimub Rohukülas.
Rohuküla, koht, kui selline, tundus olevat täiesti teisel planeedil. Ma ei ole seal varemalt ise kunagi käinud, no kui välja arvata need rohkearvulised korrad, mis ma olen pidanud praami järjekorras passima, aga teadjad rääkisid, et siin on ka veetase üle põlve :). Tuulest, kui sellisest ma ei kõnele, sest selle tugevusest olid puude ladvad vajunud vastu maad, no vähemalt nende omad, mis olid raju poolt maha murtud.
Nagu ikka kombeks, tuleb kohale jõudes esmalt pidada arutelu juba vees olevate surfaritega, et kes mis suurusega peal on. No selgus tõsiasi, et naisi polnud ja mehad olid ,kes 5,4, kes 4,7 ja kes 3,5-ga.
Mis seal siis ikka, minule tähendas see 4-sega võitlusesse minekut.
Nüüd siis olukorrast merel. See hiilgas rotikarva halliseguse värvitooniga ja hirmutas kortermaja kõrguste lainetega. Ja ma ei räägi siin kahekordsest majast, eksole. :). No kuna ma ise nii mini olen, siis pole ka ime, et mulle kõik alati hirmus suurena tundub. Aga tõepoolest, ma pole vees käinud selliste lainetega. Aga eks millaski peab ikka olema see esimene kord. Ma küll ei tea, miks ma selleks esimeseks korraks suutsin valida just sellise päeva, kus veetemperatuur oli kõvasti 9 kraadi ja õues sooja kõva 11. Et ma olen veidike targemaks saanud, kui paar aastat tagasi, siis enam ei üritanud ma ennast kaitsta külma eest kahe kalipsoga üksteise peal, vaid ajasin selga endale grafti sooja suusapesu kalipso alla ja nii sai vette mindud. Isegi kinnusid ei pannud kätte:).
Pean ütlema, et see vormiriiete kooslus sobis suurepäraselt ka vee jaoks ja nii tundus, et kõik siin ilmas on võimalik. Sellist eufooriat jagus täpselt nii kauaks, kuniks ma olin kaldalt startides ületanud esimesed väikesed lainekesed ja avastasin, et tuul ja meri tahavad mulle käkki keerata.
Nimelt suutis tuul mind koostöös lainega selliselt õhku visata, et ma arvasin, et leian ennast raudselt Austraaliast või siis halvemal juhul näoli mudasest mere põhjast. Aga, et ma pole veel lennunduskursusi täielikult läbinud, siis ei juhtunud üht ega teist. Suutsin mingil imelooma kombel jääda lauale püsima. Selliselt poolikuid õhulende harrastades sai selgeks, et täna pole mitte minu päev ja et mu koostööpartnerid puri ja laud ei soovi koostööd teha ning meri kõige selle juures on võtnud plaani mind kindlalt nahka panna. Pautimise ajal tõdesin, et kõige tähtsam on püüda säilitada tasakaal kaaluta olekus oleval laual ja vältida purje merre kukkumist. See tähendas aga, et leidsin ennast kenasti kalda äärsetest kõrkjatest nii sada meetrit eemal oma algsest merre mineku kohast. Walk of chame! No tähtis pole võit, vaid osavõtt! Nii sai siis oma uhkuses veel kord proovima mindud, sest ei saa ju nii kergelt alla anda. Mis sest, et sõidustiil meenutas kurvis küliti olevat siklit ja kõikidele ponnistustele vaatamata ei olnud võimalik sõita vee peal, vaid õhus.
Peale kolmveerand tunnist ponnistust sain kirja mõned lennukad glissitriibud, lugesin vees käigu kordaläinuks ja kobisin ära kaldale. Et teised agaralt vees edasi olid, siis võtsin taas kaamera ja klõpsutasin tunnikese teiste tegemisi, kuniks pillil aku tühjaks sai.
Hinge jäi lootus, et see ei jää selle aasta viimaseks surfiks ja esmakordselt tundsin, et minu laud on liiga suur, et sellistes tingimustes ennast mõnusalt tunda :).
Info:
Koht: Rohuküla
Tuul: 10-15m/sek
Laud/puri: SBKT 122l/ GM 4,0
Aeg: 45 min.

"Raju surf ja heina tegu" 27.09.2009

2009-10-01T10:06:00.000-07:00

Esmalt kirun maa põhja selle, kes mõtles välja põiepõletiku, sest just seda ma kurjam põdesin. Mille tõttu läks mitte vähe häid surfi päevi aia taha. Olin juba hirmul, et ei saagi see hooaeg enam vette. Ja kopsutuberkuloos on ka vist maad võtmas :).
No igal juhul olid mul peas mõtted, et kas läheb hullemaks või läheb üldse ära.
Teadsin, et nädalavahetuseks lubab tuult ja nii sai reede õhtul ennast korralikult üleval peetud. Laupäeva hommikul peksti mind kl 9 üles ja käsutati autosse, sest oli ju vaja minna Toppu ja mitte Püünsisse, mis oleks iseenesest lähemal. Mõtlesin, et kui vesi on külm ja ilm kehva ja padi on paha ja tekk torgib, et siis haaran kaasa kaamera ja püüan miskit või keskit pildile püüda. Tee peal raalisin jälle oma purje valiku üle, aga et olen harjunud oma viiesega ja see tundub kergemini käsitletav, kui neljane, siis otsustasin, et kui 10-t meetrit ei puhu, siis lähen sellega.
Toppu jõudes selgus, et lubatud tuult väga polegi, aga ilm on päikeseline. Seega siis kiirelt kama kokku ja vette. Teised olid küll arvamusel, et viiene jääb paljuks, sest tuul muudkui tõusis. Aga eestlase jonn lõi välja ja nii läksin ma sellega vette. Ülejäänud kaader- Andrus, Taits ja Ülo jäid kaldale ootama tugevamat tuult. Veetase oli väga palju tõusnud ja nii sai suht kalda lähedalt kohe lauale ja minema. Kahjuks puhus tuul otse sisse, mis tähendas, et sõita tuli pidevas külglaines. Esimesi triipe tehes tundus, et ma pole ikka väga ammu nii aeglast surfi harrastanud. Surf võrdus köiel kõndimisega, tasakaaluks puri. Otsustasin samuti oodata, kuniks tuul tugevamaks muutub. Minu ja kõikide teiste õnneks hakkaski mingi aja pärast rohkem puhuma. Nüüd siis taas vette ja peab mainima, et mingil hetkel oli merel selline raju, et ma ei saanud enam aru, kas ma lendan või surfan, sest kiirus oli meeletu. Pautide tegemisest ei tulnud midagi välja, sest tuul rebis purje käest ja laine loksutas selliselt, et ei saanud aru ööd ega mütsi. Minu jaoks oli see esimest korda olla nii tugeva tuulega ja viiese purjega merel. Igal juhul olin ma lõpuks väsinud, sest nii kaua kuniks puri oli käes ja sõiduasendis, nii kaua oli kõik timm, aga kui see vette kukkus, siis vajasin kraanat, et see lainest kätte saada. Ei kujutanud ettegi, et üks puri saab nii raske olla. Lisaks oli Topus heina niidetud ja vette laotatud ja see tahtis vägisi kõik minu uime järel tolkneda. Mis tähendas, et iga triibu järel pidin purje vette laskma ja heina kokku riisuma. Järgmine kord võtan reha kaasa, siis ei pea riisumise tarbeks uime kasutama. See rikkus muidugi päris kõvasti sõidu mõnu, sest eks me kõik tea, mis moodi laud glissi läheb, kui heinapall uime järab. Veestarti ma proovima ei hakanud, sest vesi tundus ikka päris jäine, kuigi oli ilmselt 12 kraadi ringis. Paremal halsil vaevas endiselt jala tagumisse aasa saamine. Püüdsin seda korvata sellega, et läksin kaldale ja tegin aasa suuremaks. Muuseas, toimis küll :). Kus juures ilma jalaaasasi kasutamata ei oleks ettegi kujutanud sealset kihutamist.
Peale 3 tunnist naudingutega vahelduvat võitlust tunnistasin enda luustiku ja lihasgrupid ebapädevaks edasi tegutsema ja otsustasin asuda surfilaualt kaamera taha.
Tulemus on siin - http://picasaweb.google.com/kristakarik/SurfTopus27092009#
Tegelikult oli väga mõnus päev ja olen jälle rikkam teadmiste poolest, et võin oma viiese purje autost välja koukida ka suurema tuulega, kui seda on 8m/sek. Olen ikka kõvasti arenenud :)!
Infoks:
Koht: Topu
Tuul: 8-10m/sek, puhangud 12m
Aeg:3h

"Laupäeva surf" 19.09.2009

2009-10-01T09:45:00.000-07:00

Kutsusin Margitit ka, aga no ta ei saanud tulla. Ega ma mingi pehmeke ka pole, seega panin oma kama kokku ja läksin üksi. Surfi juures on hea see, et tuule korral pole vajadust kaaslaste järele, sest need leiab alati vajadusel mere äärest. Jõudsin kohale 15.00 ajal ja nagu arvata võis, oli meri purjesid täis. Mõnus on seda kaugelt eemalt juba vaadata, soe tunne tuleb südamesse.
Olen oma Pilotisse selliselt kiindunud, et otsustasin selle igal juhul kokku panna, isegi kui see peaks liiast olema. Ei olnud üle, pigem oli vahepeal vähe ja siis liiga palju. Lisaks oli lainetus, mis polnud just kõikse meeldivam. Mere ääres kohtasin oma Dahabi tiimikaid, sai nendega veidi juteldud ja siis kiirelt vette. Esimest korda sain siis oma väikesest hirmust lahti ja kihutasin lootsi jaamast kaugemale. Ma ausõna pole siiani julenud väga kaugele seilata. Ei tea kas süüdistada enese alalhoiu instinkti või siis on tõesti vee ees ikka hull hirm. Igal juhul nüüd panin omale ristikese kalendrisse. Kui rääkida sõidust, siis peab ütlema, et mingi jama on mul paremal halsil sõites jala tagumisse aasa saamisega. Iga jumala kord kui õnnestub jalg aasa saada, on laua nina üleval tuules ja puri mul näos kinni. Mitte ei lähe ja aru ei saa, mis värk on. Samas on vasakul halsil sõites selliselt, et suudan juba starti tehes jala aasa saada. No eks ma pean veel õppima. Harjutasin taas ka veestarti, aga kaelast saadik külmas vees pole just väga mõnus olla :).
Mul tekkis ka seilates küsimus - kui paljud surfarid on kuulnud parema käe reeglist ja kas lohesurfaritele kehtivad samad reeglid või siis mitte? Igal juhul olin ma hädas seal, sest kogu aeg on tunne, et tahavad otsa ja üle sõita ja siis pinguta , mis kole, et mööda saada. Õppesõidumärgist pole ka kasu :).
Päeva kokku võttes võib siiski öelda, et täitsa mõnus oli!
Info:
Koht:Püünsi
Tuul: ca 7-8m/sek
Laud, puri: SBKT 122L, GP 5,0m2
Aeg:2,5h

"Unelm või tõelisus?" 04.09.2009

2009-09-24T03:41:00.000-07:00

Taas kord Margitiga mere ääres mehkeldamas. Ja kus siis mujal , kui ikka võrratus Püünsi ookeanis :).
Et olime tema kamade kokkuvoltimise koolituse edukalt läbinud, siis saime need kenasti kokku ja kiirelt merele. Meri kubises tuldpurskavatest lohedest ja neid mõrvata püüdvatest rüütlitest, lisaks mõned meie tüüpi purjelaudurid, kellel küljes õppesõidusilt.
Tegelikult oli väljas ääretult kaunis päikeseline ilm ja puhus mõnusalt kena lõuna tuul, mis tegi küll sõidutrajektoori lühikeseks, kuid pakkus palju naudingut.
Paar tundi möödusid Margitile kaldalt starti ja õiget sõidusuunakurssi õpetades. Mingil hetkel ta arvas , et ta varustusega on kõik korrast ära, sest puri oli temaga pahuksis, peksis käes ja olevat teinud muid mitte õigeid asju. Võtsin siis tema asjad, sest mõtlesin, et äkki paningi rigades millegiga puusse. Sain ise kenasti lauale ja paar meetrit hiljem rippusin trapetsis ja glisseerisin. Minu vähene kogemustepagas ütles mulle, et selle varustusega on kõik täiesti korras, jalaaasad ainult puudusid, ei muud. Puri töötas väga hästi ja isegi trapetsiotsad olid väga õiges kohas. Nii ma siis Mannile ütlesingi ja ka seda, et sõidan veidi tema taga tema trajektooril, et siis näha, mis värk on. Ausalt öeldes sain suht kiirelt aru, et ta tegeleb nii karmilt üles tuulde sõitmisega, et ma ei saanud sedasi sõites enam isegi hakkama. Nii saime siis asjaoludele jälile ja asusime parandustöid tegema. Lisaks harjutasin oma olematut veestardioskust.
Suutsin üles leida ka maja suuruse kivi, mille otsa ma siis korralikult käna panin. Mingi ime läbi jäi uim täitsa terveks ja sain rõõmsalt edasi kihutada. Mingil hetkel hakkas päike vaikselt merre vajuma ja nii otsustasime, et on aeg lahkuda. Nagu ikka ei saa kuidagi pidama ja et olin pikalt unistanud päevast, millal saan täiel kiirusel päikeseloojangusse glissata, siis ei suutnud kuidagi veest välja minna. Oli minu unistuste õhtu - piisavalt tuult, suur päikese ketas merre vajumas ja võimalus kihutada otse loojangusse. Ütlesin Mannile, et teeme ühe otsa veel ja läheme siis ära. Ta oli rõõmsalt nõus, kuid, et tema kiirus oli 2 korda aeglasem kui mul, siis jõudsin selle aja jooksul teha 2 otsa. Loomulikult suutsin ennem lõppu ka ühe korraliku katapuldi teha ja seda seetõttu, et paremal halsil sõites ei saanud kuidagi jalga tagumisse aasa ja nii õnnestus kiiruse pealt kaotada tasakaal ja kogu kupatusega vette käia. No oli selge, et on aeg minema hakata, enne, kui veel miskit juhtub. Igal juhul oli vapustav sõiduõhtu ja ausõna surfikamadega on ka võimalik väga edukalt romantikat teha.
Ahjaa, miskit meenus veel. Tegelesin seal ka "Päästke Willy" operatsiooniga. Nimelt oli üks lohelaudur oma laua ära kaotanud merele ja ma käisin seda päästmas. Sain kenasti hakkama. :)
Info:
Koht: Püünsi
Tuul: ca 7m/sek
Laud, puri: SBKT 122l, GP 5,0m2
Aeg: 2h

"Blondiinid udus" 03.09.2009

2009-09-08T05:38:00.000-07:00

Blondiinid udus või siis kaks eriti tarka ja asjalikku naisterahvast Pirital Hawaii Surfis.
Sattusime Margitiga nii öeldes siis tema nn mitte töötava mastijala ja kogu taglasega sinna, et teha selgeks nendele absoluutselt mitte professionaalsetele töötajatele, et nende kaup on igati kehva ja et sellega võib vaid põldu künda ja mitte surfata. :). Jutt käib siis paar sissekannet tagasi tehtud isepingulduvast või siis Tomi keeles vändaga sunnik või varrega juurikas nimelisest mastijalast NS power XT-st). Mingil meile teadmata põhjusel suutis Jürx sellest mitte töötavast mastijalast välja võluda kõik rigamiseks vajaliku ja taglas, mis meiega kuidagi koostööd ei soovinud teha, sai kribinal krabinal rigatud. Oh imet, oh imet! Margit suri seal samas piinlikkuse kätte ja no mina olin sunnitud ka veidi häbenema.
Kuna selgus, et see kamp seal on siiski tõelised profid ja mitte niisama ninnu-nännu mehed, siis nad ei lasknud meil õnneks seda tunnet kaua tunda. Margit ärkas taas ellu ja taipasime küsida kordus trükki st rigamist, et siis see ka ise selgeks saada. Jürx ei olnud kade ja siin kohal saab vaid öelda, et meie kaks ei andnud isegi kohukese mõõtu välja. Blondiinidele udus soovitan edaspidi spordiala harrastades süveneda, milleks ja mis moodi varustust kasutatakse ja kui manuali lugeda ei oska, siis lasta teha see kellegil ette puust ja punaseks.
Ja mida ma ei saa lisamata jätta, on see, et kui Teil kellegil on mõni mure või probleem, siis Hawaii Tom aitab alati, no mind aitab :). Suured tänud talle ja Jürxile, kes kaks naisolevust teadjamateks tegi!
Samuti võtan tagasi oma sõnad toote kvaliteedi osas. Sellega nimelt on kõik korras! :)

"Kui p..-s siis p..-s" 31.08.2009

2009-09-04T05:03:00.000-07:00

Puhus kurjam täiega ja oli lootust väga mõnusale surfiõhtule. Kui mina ja Margit Püünsisse jõudsime, oli laulupidu juba alanud. Pistsin nina autost välja ja uurisin, et mida see tuulepoiss teeb? Mürgeldas muuseas mis kole. Mõtlesin, et kas jälle on liiga palju, et neljasega peale minna? Margit teatas kohe, et tema vette ei lähe sellise tormiga ja , et mina olen ebanormaalne, kui lähen. No mul oli tõesti probleeme enda ja maa kontakti hoidmisega, sest tuul tahtis vägisi lendu viia, rääkimata siis purjega vee peale minekust. Siiski otsustasin, et kui siin juba olen, siis panen asjad kokku ja vähemalt lähen proovin, et mis ja kuidas.
Nii igaks juhuks pärisime veest välja tulnutelt ka nende purjesuuruste kohta ja vastuseid kuuldes ei tundunudki neljane suur. Aga eks katseeksitusmeetod (kas see on üks sõna või?) teeb asjad selgeks. Läksin siis merele ja püüdsin seal miskit ära teha. Tegin edasi tagasi triibu ja kuna see ei olnud üldse mõnus ja puri tahtis käed jälle otsast venitada, siis mõtlesin, et lähen pakun Margitile, et tulgu ja proovigu, et võtku minu puri ja enda laud. No ta arvas, et jätab täna vahele. Siis mõtlesin, et ok, et mis seal ikka, lähen siis sõidan veel ise, ehk saab kuidagi sõidumõnu kätte.
Saingi, täpselt ühe triibu jagu merele, sest tagasi triibutades arvas mu esimene jalaaas heaks lõpetada minuga koostöölepingu. Pidin selle tagajärjel peaaegu vette lendama, aga suutsin siiski tasakaalust kinni haarata ja laua vastu tuulde sõtkuda ja õnnestus pääseda ebameeldivast spa keskkonnast. Pean tunnistama, et lausa jube on ilma esimese jalaaasata sõita. Mõttes mõlkus õudusfilm"Mida sa tegid eelmisel suvel? Ja nii siis püüdsin meenutada ja sain elusalt kaldale, ei läinudki kaladele roaks.
Kahju oli muidugi oma lauast ja kadunud jublakast ja eks meelehärmi oli ka, sest vaja ju nüüd uus jublakas leida.
Siin kohal tänan sõpra Punamütsikest, kes kees üle headest ideedest. Aga kõikse lihtsam on muidugi võtta kõne sinna, kust laud pärit ja uurida olukorda. Ja otseloomulikult saab sealt kõik vajaliku, oska ainult õigesti küsida.
Aga sõidupäev ja tuju olid siiski rikutud.
Marjul käisin ka mitte vabatahtlikult, no sain õppetunni, mis marjaks ära kulus - vaata alati üle kamade kinnitused ennem vette minekut!
Info:
Koht:Püünsi
Tuul: ca 10m /sek
Laud/ puri: SBKT 122L, GM 4,0m2
Aeg:0,5h

"Rigamise kiiruskatsed" 30.08.2009

2009-08-31T06:23:00.000-07:00

Sõbranna Margit mul, eksole, pole eelmisest suvest vette saanud ja mina, kui suur tagant surkija, no pean endale ju tiimi kaaslasi välja koolitama, ei jätnud teda ennem rahule, kui ta oli nõus nädalvahetusel minuga ühinema. No tuult ei olnud, aga lubatud oli, et läheme ja nii me siis Püünsist ennast leidsime. Mina sain enda kamad kiirelt kokku ja nüüd siis tuli Margiti kamad kokku panna. Tema nimelt ei mäletanud enam, mis moodi need kokku pannakse. Kuna me kahepeale andsime kõva kohukese mõõdu välja, siis suure aretamise peale saime pointile pihta, küll aga mitte purje rigatud. Jõudsin selle käigus sajatada maapõhja selle nn pingutiga mastijala ja kogu tema surfivarustuse, mis koosneb iga jupp erinevast brandist. Kõigele vaatamata ma käega ei löönud ja lootsin meres treeningut juhatava jumal Virgo abile. Ronisin oma kamadega vette ja seilasin temani, et siis teda appi paluda. No, kuna tal õpilased vees olid, siis ei saanud kohe tulla, kuid lubas seda teha mõningase aja pärast. Siis tulin mõttele, et neid nn napakaid mastijalgasid müüb meil ju Hawaii Surf ja mingi õnne kombel olin ma talletanud oma telefoni sügavustesse Tomi numbri. Hellasin siis talle ja palusin, et ta juhendaks, kuidas see totrus kokku käib. Vabandust, et ma siin kohal seda kraami hukka mõistan, aga see ei hakanud mitte tööle nii nagu oleks pidanud. Üsna varsti selgus ka Tomi jutus tõde, et see kurjam ilmselt ongi rikkis ja peame selle Tomi juurde remonti viima. See ei sobinud hetkel kuidagi ja nii ma siis tegin sellest mastijalast sellise , mida on võimalik käsitsi ise rigada. Jõud muidugi peale ei hakanud, aga mõte oli hea. Teostuse tegi Virgo pool tundi hiljem. Pean mainima, et see oli vist rigamise rekord, sest võttis aega 2 tundi. Igal juhul saime siis lõpuks asjad kokku. Oleks sellega nüüd olnud teema lõppenud, aga va Margit kurjam, keeldus vette minemast. Tal nimelt valutas pea, oli külm ja vihma sadas, no nagu naisterahvas, kes ei taha seksida, eksole :). Suure keelitamise ja käskimise peale sain ta siiski endaga koos vette ja sundisin laua peale. Mõned õpetussõnad ja eks tal hakkas vaikselt meenuma. Ise harjutasin pauti ja halssi. Nagu ikka tuleb paremal halsil asi välja ja vasakul mitte. Lõpuks, kui päris tuuletuks jäi, otsustasime lõpetada. Mann tahtis veel mõned otsad teha ja mis mul saab selle vastu olla, kui inimene taas surfi avastas. Minu päeva tegi rõõmsaks see, et kuigi olin saanud Margitilt alguses nahutada ja ta ei olnud kuidagi valmis vette minema, siis lõpuks tänas ta mind selle eest, et viitsin temaga jännata, teda kaasa kutsuda ja aidata. Virgole ja Tomile erilised tänud nende lahkuse ja abivalmiduse eest!
Info:
Koht: Püünsi
Tuul: ca 3-5m/sek
Laud/ puri: SBKT 122L, GP 5,0m2
Aeg: rigamine 2h+ sõit 1h

"Päevad ei ole õed.." 27.08.2009

2009-08-28T00:48:00.000-07:00

Täna on mu tütre sünnipäev! Palju kallisid talle! On teine mul nüüd 16 aastane, enda vanusest ei julge siin kohal enam isegi mõelda! Aga nagu korralikule lapsevanemale kohane, tähistas ema oma lapse sünnipäeva surfates :).
Tuult ei olnud vaja taga ajada, oli teine täitsa omast käest võtta ja suisa lähedal Püünsis. Terve tee Püünsisse raalisin muidugi taas kord oma purje suuruste valiku üle, mis teha, kui neid on nii palju, et otsustada ei suuda. :). Lisaks on naljakas, et olen juba paar aastat surfiga tegelenud, aga iga kord merele minnes on hinges tohutu ärevus nagu läheks esimest korda kohtingule.
Aga nüüd siis päeva enda juurde - Püünsisse jõudes avanes imeilus pilt merest, mille peal oli väga rohkearvuliselt erinevaid purjesid ja otse loomulikult ei olnud kohta, kuhu autot panna. Õnneks toimub seal pidev minemise- tulemise protsess ja selle käigus õnnestus koht siiski hankida. Et kaseladvad elasid oma suhteliselt lookas elu, siis sai otsustatud neljase purje kasuks.
Vees selgus, et kõik mu settingud on valed ja nii sai esimesel triibul tegeldud vaid purje kangutamisega ja käed kurjamid olid lõpuks väsinud. Sättisin kardaani ja trapetsiotsad ettepoole ja selliselt sai enam vähem sõidetud. Siiski tabasin ennast mõttelt, et viiene oleks siiski parem olnud. Aga, et tuul pagitas hirmsasti ja kord oli puri üle ja siis jälle liiga vähe, siis ei hakanud ennast purje rigamisega vaevama. Läksin hoopis seda teed, et küsisin oma sõbralt Andruselt prooviks tema 115L F2 ja 5,2m2 purje. See sõit lõppes muidugi paarsada meetrit hiljem vees, kuhu puri jäigi ja enam ma seda sealt lainest välja ei jaksanud tirida. Selle peale arvasin, et proovin tema lauda ja oma neljast purje. See kombinatsioon sobis päris hästi. Laud muidugi käitus hoopis teisiti , kui olin enda omaga harjunud. Peksis parajalt vastu vett, jalad said suisa põrutada ja tahtis laine pealt lendu minna. Pautide tegemised lõppesid kõik purje sikutamisega, mis oma korda lõppes minu spas olemistega. Pole harjunud, et laud on kitsas, kergem ja läheb lihtsamini küliti :). Et tuul veidi langes ja õiget sõidumõnu nagu ikka polnud, siis mõtlesin, et kuna mu enda laud on suurem ja kannab paremini, et siis proovin enda lauda Andruse 5,2-se purjega. Mõeldud tehtud! Kõik oleks olnud super, aga võtsin sellega selliselt tuule alla, et tegin oma karjääri esimese absoluutselt kõrgema ja suurema katapuldi. Õhulend toimus nagu aegluubis ja nüüd saan aru, mis tunne on, kui vaatan pilte, kus surfaritel jalad taeva poole.
Peale seda proovisin selle purjega veestarti teha ja kuna leidsin ennast pidevalt purje alt ja mitte laua pealt, siis otsustasin ka need katsetused lõpetada ja võtta oma kallis laud ja neljane puri ja nendega edasi punnitada. Mõte polnudki nii paha, sest tuul oli vahepeal tõusnud ja sain kenasti glissitud. Siiski jäi puudu see tunne, mille olen saanud paaril viimasel korral oma viiese purjega kihutades. Aga kõik päevad ei ole õed ja nii ma nüüd ootan järgmist ja loodan, et suudan teha kaldal õigemaid otsuseid.
Tegelikult oli omamoodi põnev katsetada erinevaid laudu ja purjesid, aga tõdesin, et olen oma Philomenaga selliselt kokku kasvanud, et raske on teistes midagi väga head leida või siis polnud see konkreetne laud minu jaoks :). Andrusele muidugi suured tänud, et viitsis mässata minu soovidega!
Ahjaa, Punamütsikest kohtasin ka seal, keerutas teine oma purje nii mis kole :)!
Info:
Koht: Püünsi
Tuul: 6-10m/sek
Laud/ puri: SBKT 122L, F2 XTC Ltd 115L/ GM 4,0m2, Loop Rock 5,2m2
Aeg: 2 h

"Enam paremaks minna ei saa või siiski..." 22.08.2009

2009-08-23T23:41:00.000-07:00

Kui Surfipiiga, Andrus ja Taits Topu sadamasse jõudsid, olid tunnid juba alanud.
Ma kuulutan ennast nüüdsest inimloomade gruppi, kes käivad tuult taga ajamas ja seda mitte normaalsel kella ajal. Sest kui palju neid ikka on, kes laupäeva hommikul kl 6 ennast üles ajavad, lootes, et 100 km eemal puhub? Leppisime kokku, et isegi kui ei puhu, siis rigame asjad ja läheme vette, sest kui kohale on tuldud, siis tuleb ennast vähemalt märjaks kasta ja teha nägu, et on käidud. Tavapärasele prognoosile mitte vastavalt puhus. Ja kohe selliselt, et mitte vähe, vaid mõnusalt palju.
Mis seal ikka, kiirelt üks poolik kaasa haaratud võiku hammaste vahele, kamad kokku ja vette. Kell näitas kenat üheksandat hommikutundi. Mõttes oli muidugi endiselt kumisev lause - et pole normaalne. Kui rääkida purjede valikust, siis oma meeletult suurest purjepargist, kuhu kuulub 2 erineva suurusega purje, valisin taas oma viiese Piloti. Ja lauapargi suurusest ma ei räägigi, kõva 1 laud, millega siis ringi rallida. Kuidagi väga armsaks on saanud mulle mu viiene puri, aga võimalik, et mu muskel on taandarengu seisusest välja saanud ja jõuab rohkem või siis on mu oskused muutunud selliseks, millega on võimalik ilma kangutamiseta hakkama saada, aga igal juhul olen ma seda see hooaeg tunduvalt rohkem kasutanud, kui neljast. Andrus seilas 6,4 ja 115l -ga ja Taits 7,4 ja 116l-ga.
Nüüd siis kaldalt kenasti lauale, esimene jalg aasa, siis trapetsisse ja siis teine jalg aasa. No selle tegutsemise järjekorra üle võib kindlasti vaidlust pidada, aga eks igal ühel on see tunnetuse küsimus, et mis järjekorras mingeid asju teha. Aga jepikajee, välja see mul tuli selliselt ja laud ei kiskunudki enam üles tuulde. Veidike sättimist ja nüüd siis sain tegelikult aru, mida kõike annab juurde mõlemad jalad aasades surfamine. Suurest kiirusest tekkinud mõnutunne vallandus üle huulte juhuu hüüete näol. Tegin minu jaoks tõeliselt pikad triibud ja olin ülirahul. Vahepeal muidugi rammisin täiel kiirusel kellegi poolt vee alla paigutatud kivi, mille tagajärjel ma suure kaarega vette lendasin ja oma laua all olevale haile pidin pilgu peale viskama. Õnneks oli kokkupõrge haile vaid veidi kriimustavalt mõjunud, aga mind tegi see küll ettevaatlikuks, sest see oli esimene kord minu surfikarjääris, kus ma endast kõvemaga merel rinda pistsin. :)
Noh läks õnneks!
Vahepeal arvas tuul, ma enam jumalast ei räägi, muidu Hardcore teeb märkuse jälle :), et ta peaks kõvemini puhuma hakkama ja korraks tekkis isegi mõte panna oma neljane kokku, kuid eesti naine on ju kange nigu kurat ja nii ma rassisin sellega edasi. Kiirus vaid kasvas, pautimine muidugi muutus mingiks tegevuseks, kus purje hoitakse mingis alumises asendis vee kohal ja jalgadega keerutatakse lauda enda all, mõttes vaid see, et see krdi puri vette ei kukuks, kuid sõidumõnu kompenseerib palju. Peale 3 tundi meres ligunemist hakkas väike väss endast märku andma ja otsustasin teha pausi kaldal. Täitsin mõttes olematute pirukatega kõhtu ja jõin peale jaopärast jagatud vett, no seda oli ka meil vähe kaasa haaratud, sest oli ju teada, et tuult pole ja pole vajadust ka merel rassida. Kuna tuul tegelikkuses muudkui vilises üle väljade, siis polnud tahtmist seda kaldal kaua kuulata ja nii sai vette tagasi mindud. Ilmselt oli vahepeal kuskile riputatud üles silt, et Topus puhub, sest peale 11 otsis ulmelises koguses surfikamade alla lookas olevaid sõidukeid kaldal parkimiskohti. Laulupidu, laulupidu!
Kui rääkida veel merel toimunud juhtumitest, siis harjutasin paaril korral põlvest saadik vees uppumisurma purje alla jäämisega ja lisaks tahtis üks lohetajast vend mind oma võrku st liinidesse mässida. Ei teagi, kas arvas, et püüab näkki või mida? Mingil mulle teadmata mõju jõul ma siiski neisse ei takerdunud ja olen endiselt vaba kala :).
Kõige selle kirjeldamatult kauni juures hakkasid meenuma järjest tihedamalt kaasas olevad olematud pirukad ja kuna olin juba 4 tundi järjest vees vigurujumist harrastanud ja käed jalad vaikselt mõistusele vastupidiselt käituma hakkasid, siis otsustasin, et tänaseks aitab.
Kahju oli tuult kasutamata jätta, aga kuna olin merel mõned kilod kergemaks kulunud, peopesades olev nahk põles suure leegiga ja jõud oli maha jätnud, siis leppisin olukorraga. Asjad koos ootasin lihtsalt ilus olles kaldal teisi. Kuna neid vaevas samuti meeletult täiskõhu tunne, siis sai ühiselt otsustatud, et teeme minekut.
Ausõna oli kurb minna, sest päike paistis ja tuul puhus, aga tühi kott st surfar ei seisa püsti :). Ja õnged olid ka koju jäänud!
Info:
Koht: Topu sadam
Tuul: ca 6-9m/sek
Laud/ puri: SBKT 122L, GP 5,0m2
Aeg: 4 h

"Ennast kiitmast ma ei väsi, kui mul surf on käsil.."17.08.2009

2009-08-18T02:56:00.000-07:00

Jummel, ma arenen või mis iganes selle kohta peaks ka ütlema!
Igal juhul sain ma õnnistatud järjekordse eriti hea surfi päeva poolt. Sõbrad müttasid Püünsis juba päeval, mina töörott olin sunnitud kuulama vaid rõõmust pakatavaid telefonikõnesid sellest, kuidas nad hullavad. Püüdsin selle kõige juures säilitada usku Tuule jumalasse, et ehk ta on ka siis olemas, kui kell viis kukub ja ma saan samuti sinna kihutada.
Kihutamise käigus pidin tegema otse loomulikult oma surfitaksoga avarii, sest normaalne inimene roolis ei mõtle ju sellest, kui suur tuul võiks olla hetkel, kas jänes on merel ja millise purjega oleks mõistlik peale minna. Õnneks jõudsin elusalt ja tervelt kohale. Mere ääres sasis tuul mõnuga puudelatvu ja tavapärase minuna oleksin pannud neljase purje kokku, aga miski tont minu sees arvas, et kuna ma suutsin Roostal laine ja 6m- se tuulega toime tulla, et siis katsetan viiest. Mõistus tõrkus küll selle otsuse vastu, aga lubasin endale ju, et aitab vingumisest ja isegi kui panen puusse otsusega, siis mõned triibud jaksan ikka teha.
Uhh, see mis nüüd järgnes oli liiga hea, et olla tõsi. Ma küll alguses puhkasin peale igat triipu, sest keps hakkas all kiirusest veidi värisema, aga tunne, no see on kirjeldamatu. Ma ei ole varem sellise rahuga mööda vett lennanud. Ikka on väike kartus olnud, et kuidas selle kaadervärgi oma all seisma saan ja juhtimine on olnud ka ligadi logadi. Nüüd siis olin ma ülirahul ja õnnelik! No pautimine ei tulnud küll välja, aga tuhka sest, kõik muu oli ju super. Kuna ma olin kaldal ka eelnevalt lõvikonservi söönud, siis julgusest puudust ei tulnud ja teisel sõidutunnil avastasin, et nüüd teen ajalugu ja proovin veel kord, mis tunne on seilata mõlemad jalad aasas. Olin ettenägelikult tagumised aasad kodus suuremaks teinud ja pean mainima, et see oli täpselt õnnestunud. Tagumiste aasade kasutamine tõi esmalt kaasa kõva kursi muutuse ja leidsin ennast laua vööriga täpselt vastu tuules saamata aru, mil viisil ma nüüd siis peaksin ennast uuesti õigele kursile saama. Väikese mõtte ja jalgade töö kaasabil sain siiski suht kiirelt aru, mis moodi peaks asjad olema ja ajalugu sai tehtud. Minu surfikarjääris on pööratud uus lehekülg. Peab jällegi ütlema, et miks ma seda küll varem ei proovinud? Sain sellega kätte eriti mugava glissi asendi trapetsis ja enam ei pidanud ma võitlust pideva katapuldi tundega. Käed ei väsinud ja jalad ei läinud krampi, kiirus seevastu kasvas usinalt :). Tegelikult hakkas mind tohutult huvitama, et mis see kiirus siis on, mida ma seal arendan. Peab vist Hardcoreilt omale miski kella külge hankima. Üks kergemat tüüpi katapult tuli ka ära ja mõned korrad leidsin ennast purje alt, kuid kokkuvõtvalt oli see kõik ääretult meeldiv. Lisaks harjutasin jälle kaelast saadik veest lauale saamist, nimetage seda siis kaldalt või veestardiks.
Peale 2 tundi müttamist oli mõistlik veest välja minna, sest polnud ei purje ega lauakandjaid kuskilt appi võtta ja kasutada oli vaid enda kondi- ja lihasmass. No sain hakkama, kuigi juba vaikima hakkav tuul tahtis jalust rabada.
Oeh, milline mõnus õhtu ja ajaveetmise vorm see surf ikka on!
Info:
Koht: Püünsi
Tuul: 7-8m/sek
Laud/ puri: SBKT 122L, GP 5,0m2
Aeg: 2 h

"Kas see ongi Taevas maa peal?" 29.07.09

2009-08-17T04:23:00.000-07:00

Üle mitme setme aja lubas tuult!
Seega tuli asjad nagu ikka hommikul autosse visata, et kohe peale tööd tormata tarkuse tulekut ootamata.
Õhtul peale viite avastasin ennast Püünsi poole teel, hing sees kripeldamas, et kas ikka jätkub seda tuulenatukest seniks, kuni merele saan. Kohale jõudes selgus, et tuul on täitsa olemas ja suht normaalses suuruses. Lisaks tuulele avastasin, et Virgo on kogu oma täies ilus algajaid õpetamas. Talle sai antud vajalik tere- kallistus, vahetatud mõned mõtted ja siis juba kiirelt vette. Tuult oli kuskil 6-7m/sek ja otsustasin panna kokku oma viiese Piloti. Igaks juhuks sättisin oma trapetsiotsad veel veidi taha poole ja vette ma läksin. Ja nüüd muuseas, ei loe Te mitte ainsamat rida sellest, et ma seal hakkama ei saanud või, et midagi oli valesti. Kaldastardilt lauale ja paar meetrit hiljem glissis kõik triibud. Esimest korda sellel hooajal ma tundsin, et kõik on super paigas ja ma võin lihtsalt nautida sõitmist. Seega ei raatsinud ma raisata aega millegi õppimisele või harjutamisele, pigem sättisin ennast mugavalt trapetsisse ja lihtsalt sõitsin edasi tagasi. Mingil ajahetkel sai sellest siiski küll ja mõtlesin, et kuna täna on ilmselgelt minu päev, siis harjutan pautimist ja kasutan ära võimalused, mida annab tagumise jalaaasa kasutamine. Et oleks kohe selge, siis jalaasa kasutamine ei õnnestunud, sest mu jalg ei mahtunud selle sisse koos sussiga. Aga ega see mind heidutanud. Selle asemel võtsin ette veestardimaailmas ukerdamise. No tuli välja üle ühe katse. Aga ma ei kirjutagi rohkem, sest ma olin ütlemata õnnelik nii hea päeva üle.
Isegi lohesurfarid ja algajad, kes avastasid, et nad peavad manöövreid tegema just sinu nina ees, ei suutnud päeva rikkuda.
Taevas oli maa peale jõudnud ja kohale teadmine, et saan 6-7m/sek tuule korral teha sellist mitte pöörast glissi oma viiese kallimaga :).
Info:
Koht: Püünsi
Tuul: 6-7m/sek
Laud/ puri: SBKT 122L, GP 5,0m2
Aeg: 2 h

Vol 4/2009 "Nivea Surfilaager"

2009-07-31T00:56:00.000-07:00

Photo by Jaanus Ree
Viimse päeva kirjeldus algab nüüd ja kohe - ilus päev, päike, talumatu põlve valu ja väike väss...
Vedasime ennast randa ja mõtlesime lihtsalt ilusad olla. Hardcore taipas esimesena, et mul asjad kaldal nii sama kuivavad ja palus taglast laenuks. Talle ma seda ometigi keelama ei hakka, seega oli EST 779 lõunani lõbusalt vee peal teiste käsutuses. Mingi hetk vaatasin küll, et Hardcore kaldal, aga puri ikka vee peal, et mida asja, et kes siis veel kasutab? Selgus, et sellega õpetati algajaid. Ega ma väga rõõmus ei olnud, aga kuna õpetajateks siiski tuntud headuses tegelinskid, siis ei hakanud kisendama ka, et las siis olla teistele rõõmuks. Mingil peale lõunasel ajal avastasin, et tahan ise vette minna. Otsisin oma purje kenasti üles ja sain selle taas oma käsutusse. Hardcore teatas rõõmsalt, et pean osalema Minu esimesel võistlusel. No mõtlesin, et kurjam jalg ikka vähe vigane, aga mis seal siis ikka, et proovin, kuidas õnnestub. Korra käis läbi pea mõte, et tegelikult see pole päris esimene võistlus minu jaoks ja, et kas see mitte teiste võistlejate suhtes ebaaus pole, kuid, kui selgus, et Bacardi Funil ja Topu võistluslaagris osalemist võistlemiseks ei peeta, siis muudkui vette. Ja kuna maadejagamine ei käinud nafta leiukohtade peale, siis jääb iga ühe oma südametunnistusele, mitmendat võistlust ta tegelikult pidas! Minu jaoks oli oluline, et läbin raja, võtan märgid ja teen kõik, et tulla finishisse seal, kus selleks ettenähtud koht. Nii ka õnnestus ja olin ääretult rõõmus oma finishi üle. Hardcore muidugi nullis mu rõõmu ära, sest pidas mulle loengu teemal, kuidas teha õige start. Sest see ei tulnud mul absull välja :). No lubasin, et võtan edaspidi talt mõned kiirkursused selles vallas ja edaspidi olen siis stardis ka tegijam :). Vahepeal olid Helis ja Kristel ennast laagrisse smuugeldanud ja see tähendas seda, et pidin tegema uue debüüdi õpetamises. Et mul endal suurt lauda polnud, siis marssisin teadja näoga Hardcore juurde ja küsisin, et kas laenab mulle vastutasuks taglasele oma lauda. Ütleme nii, et ega tema ka kade poiss polnud, luges mulle vaid sõnad peale, et kas ma ikka tean, et on maa tuul? Noogutasin peaga ja laua ma sain. Nüüd veel oma taglas selle külge ja õpetamine võis alata. Helis on juba nii oskaja, et seilas eemale ära. No mulle meenusid Hardcore sõnad, et kas ma tean.... Hetkeks oli küll väike paanika ja juba otsisin, millega Helist päästma minna, aga minu õnneks suutis ta lõpuks ikka kaldale maanduda, kuigi nii poole kilomeetri kaugusele. Sealt ta siis reipal sammul astus ise tagasi. Sai oma vette kukkumise vitsad ja esimese tõelise sõidumõnu. Igaks juhuks ma teda enam kaugemale kaldast väga ei lubanud ja harjutasime seal pöördeid. Tundus, et sai ka sellele väga ruttu pihta ja merele ta enam sellel õhtul ei kandunud. Nüüd oli siis Kristeli kord õpetust saada. Mulle on kohe sattunud sellised talendid, kes suudavad kiirelt lauale saada ja oma esimesed triibud ära teha. Igal juhul tundsin ma nende saavutuste üle rõõmu. Peale paari tunnist õpetamist otsustasime otsad kokku võtta ja hakata taas rummi usku. Õhtu ja öö möödusid nagu ikka ääretult mõnusalt ja nüüd pole enam muud kirjutada, kui seda, et suurimad tänud korraldajatele ja jõudu jaksu edasiseks!
Eraldi teen veel ääremärkuse - minu lugudest käib seekord tihedalt läbi nimi Hardcore. Suured tänud Sulle väga sõbraliku suhtumise eest!

Helist õpetamas!

Vol 3/2009 "Nivea Surfilaager"

2009-07-28T02:56:00.001-07:00

Peab mainima, et kirjanik olla polegi nii lihtne või siis lihtsalt keegi, kes peaks miskit kirja panema.

Kõige pealt kiidan ennast taevani, et ma ei hakanud eelmisel päeval rummi usku ja nagu selgus hommikul, oli eilne tuuleprognoos pidanud paika. Oi mul oli hea meel! Kahjutundega vaatasin neid, kes ilmselgelt koordinatsiooniga isekeskis võitlust pidasid :). Tahtsin jope nalja ka siia maha pillata, aga, et mulle öeldi, et ma ei oska seda teha, siis jääb see hetkel ära :).

Aga mida siis päevast?

Peale hommikusööki läksin mere äärde olukorda hindama, et kui palju tuult ja kui palju lainet, sest teada ju on, et Roostal tekib laine ennem kui tuul. Siin kohal võib kindlasti pidada vaidlust selle üle, et mida laineks nimetada ja mida mitte. No minu jaoks oli see ikka päris arvestatav ja teadsin, et täna ei saa merel kerge olema. Korra käis isegi läbi pea mõte, et ma pole valmis sinna minema. Liiga hästi oli meeles see, mis toimus mingil korral Topus 15m-se tuulega. No need polnud küll võrreldavad olud, aga laine, kui selline... Kuna ma olen palju mõelnud sellest, et vingu vähem ja tee rohkem ja et iga vees oldud hetk annab kogemusi, siis võtsin ennast kokku, ajasin hilbud selga ja läksin vette. Hardcore proovis mind võistlema meelitada, aga seekord see tal ei õnnestunud, sest ausõna ma pidasin oluliseks eelnevalt kindlaks teha, mil viisil ma sellistes tingimustes hakkama saan.. Mõnel teisel järgmisel korral, ausõna luban, et osalen :)! Vees selgus suht kiiresti tõde, et uju kaugemale ja saa võimalikult kiirelt lauale ja sõitma , sest vastasel korral oled kohe kaldas kummuli. No ma ujumist ei hakanud õppima, seega hulpisin kaelast saati vette ja kribinal krabinal lauale. Sõitma saamisega oli paras tegu, sest laine kõigutas kurjamite moodi. Siiski sain sõidetud kuniks esimese vaja mineva paudini, siis selgus, et laud ei kuuletu ka pika palumise peale ja ma lihtsalt olen sunnitud külglainega triivima sinna, kuhu see minna tahab. Pika pingutuse peale sain siiski purje uuesti tuulde ja kaldale lähemale. Peale sellist jõukatsumist mere jumalaga läksin kaldale ja pidasin endaga maha pika arutelu. Et tark ei torma, vaid mõtleb ja seejärel tormab, siis nüüd tuleb taas ajalooline hetk minu surfikarjääris. Nimelt olin võtnud laagrisse kaasa oma laua originaaluime ja mingil sisemisel ajendil otsustasin, et nüüd on õige aeg see alla kruvida ja proovida, et mis ja kuidas. Olin siiani kasutanud nn õppeuime, sest õiget oli kahju kivide otsas kriipida või ei pidanud ma ennast piisavalt osavaks, et see igalt sõidult tervena koju tagasi tuua. Igal juhul algas nüüd minu jaoks uus ajastu! Puri tuules glissasin mööda vett minema, ei kangutanud ei purje ega teinud muid imetegusid, millega ma vahepeal olin olnud õnnistatud. See sai tähendada vaid seda, et mu trapetsiotsad on õiges kohas ja ma ise normaalselt trapetsis. Nüüd siis tuli jälle paudi koht ja ausõna ma kirusin ennast keset merd maa põhja, et ei olnud juba varem õiget uime kasutusele võtnud. Mu laud ründas eri lihtsusega laineid ja paudid olid poole kiiremad, kui need, mida ma varem harrastasin. Lisaks ei triivinud laud lainega kaasa, vaid seda oli võimalik kiirelt uuesti sõiduasendisse saada. Juhuuu...ma pole küll eriline oskaja surfar veel, aga erinevusest oli absoluutselt kohe aru saada. Selline imeline muutus innustas mind edasi sõitma. Läksin isegi nii julgeks, et harjutasin Roosta ookeanis veestarti. No see lõppes küll selliselt, et ma veest välja ei saanud, aga vähemalt mõte oli hea ja tõdesin, et videot vaadates siiski seda selgeks ei saa, et vajan oskaja nõuandeid. Lisaks tegin katsetusi kaldaäärses pesumasinas, et kas õnnestub kaldaltstart või pean siiski kogu aeg kaelast saadik vette kõndima. Minu ponnistused olid viljakad ja ma tõdesin uhkusega, et jess, ma saan ka sellega hakkama.

Lõunale minnes sattusin Erno ja tema abikaasaga koos kõndima. Nad küsisid, et noh, kuidas on ja vastasid siis ise, et näost on näha, et hirmus õnnelik. No olin küll jah! Selline superpäev ,palju uusi kogemusi ja oskusi.

Peale lõunat läksin taas vette mürgeldama. Tundsin küll veidi väsimust, aga tuult ei saa ometigi raisku lasta. Öeldakse, et väsimus maksab kätte sõidu tehnikas. Eks läks minugagi nii. Ühel hetkel hakkasin kaldaltstarti tehes ukerdama ja maandusin vette selliselt, et väänasin oma vasaku jala põlvest täiesti välja. See oli nii krdima valus, et isegi väike pisar arvas heaks külla tulla. Kuna ma ennem ei saanud aru, et mõttekas on ka endale vahelduseks puhkust lubada, siis nüüd olin sunnitud lihtsalt tõdema, et sõitjat tänaseks minust enam pole. Ausalt öeldes sain ma alles kaldal aru, et ega minust ka enam kõndijat pole, sest valu oli ikka julm. Õpetaja Tarmo otsis kohe abivalmilt välja külmapakid ja see tõi veidike leevendust. Uhh, oli seda nüüd siis vaja? Päev ei olnud ju veel õhtus ja hing tahtis ikka uuesti vette. Ja õhtune rokkimine, et mis sellest veel saab?

No õhtuks olin ma veidi taastunud ja elastikside ümber põlve ajas asja selliselt ära, et suutsin poole ööni vastu pidada.

Kokkuvõtvalt võib seda siiski ütlemata väga heaks päevaks pidada ja ega sellel ööl kah viga old, veidi rummine normikas tants ja trall :). Homseks lubas ju tuuletust! :)

Info:

Koht: Roosta

Tuul: ca 7m/sek

Laud, puri: SBKT 122L, GP 5,0m2

Aeg: ca 5 h

Vol 2/2009 "Nivea Surfilaager"

2009-07-23T22:59:00.000-07:00

Tere tulemast neljapäevast sissekannet lugema! :)
Eelnevalt sai juba öeldud, et oli mõnus, sellega võikski selle päeva kokku võtta, aga kuna mulle meeldib hullult kirjanikku mängida, siis panen pikemalt.
Kl 12.15 lugesime laagri avatuks, siga st lipp läks vardasse ja tähtsad mehed said oma sõnad vähem tähtsatele ära öelda. Edasi kulges laager oma soodu. Tuli rahvast ja lisandus autosid.
Mõtlesin ,mis ma selles tuuletuses mõtlesin, aga nägin rannas olles Intsu ringi seilamas ja lõpuks randumas. Seirasin teda ära ootava pilguga, kuniks ta arvas heaks küsida, et noh, kas lähed proovid? Mul oli vaid üks küsimus, et mis selle eriti väikese mõõdulise purje suurus ka on, mida ma proovima lähen. Selgus, et kenake 7m2. No mis seal ikka, kui all on 220L laud ja selle all eriti siledakoeline mere pind. Mõeldud tehtud! Isegi päästevesti ei pannud selga ja pean mainima, et ma ronisin üle mitme aasta bikiinide väel vette, surf on karastanud ja hullust külmavaresest on saanud külmavarblane. Oma turvalisust silmas pidades ma kaldast palju ei eemaldunud, sest seda seitsmest oli krdi raske kangutada, aga ma siiski sain hakkama ja oijah, ennast kiitmast ma ei väsi. Ilmselt tähendab see seda, et võin kunagi tulevikus mõelda suurema purje, kui 5m2 peale, millega kihutada. Nii ma seal siis tiirutasin, kuniks mõtlesin, et aitab küll kangutamisest ja andsin vahtkorra üle Hardcore'ile, kes siis sellega oma lõbuks merele mängima läks :).
Peale lõunat panin isikliku kama kokku ja nautisin sellega seilamist, oma on ikka oma ja viib mind kenasti edasi ja kuuletub kergemini, kui suur laud. Hardcore näitas erinevaid välismaa keelseid manöövreid ja õpetas krüssamise põhitõdesid. Loodan, et must saab lõpuks asja ka, sest kui ikka kõik need minu jaoks suured ja kõvad tegijad vaevuvad mind õpetama, siis ei ole võimalik, et mulle midagi külge ei jää :). Igal juhul ma siin tänan veel kord kõiki, kes on mulle õpetust jaganud ja luban Teie õpetusi järgida ja olla nende vääriline!
Lõpetasin seilamise peale seitset ja olin ülirahul, et taas vee peal olin. Pidu võis alata!
Peo kohta nii palju, et kuna meil oli ääretult lahe seltskond oma telgi juurde kogunenud, siis jäi suisa isegi kontserto vaatamata, aga mis seal ikka, lobada oli ka mõnus. Ja muuseas, lisaks kõigele pidasin ma omale antud lubadust! Kuna lubas tuult järgmiseks päevaks, siis ma rummiusku ei hakanud :)!Pai pai mulle!
Info:
Koht: Roosta
Tuul: ca 3m/sek
Laud/puri: Fanatic 220L/7,0m2 Gaastra
Aeg: ca 1 tund
Laud/puri: SBKT 122L/ 5,0m2 GP
Aeg: ca 4 tundi

"Järjejutt Roostal toimunud Nivea Surfilaagrist" vol 1/2009

2009-07-23T01:52:00.000-07:00

Minu satelliina Aveliin naerab mind siiani, et alustasin surfilaagrisse mineku jutuga juba jaanuaris ja nüüd, kus seal käidud, võib lugeda suve oluliseima sündmuse lõppenuks ja hakata pikisilmi ootama järgmist.

Nagu ikka, tegutsesime ütlusele - kes ees see naine ja see , kes aias, leiab autole parkimiskoha ja nii läksime juba kolmapäeva õhtul kohale. Selgus, et väga paljud olid samat meelt olnud või siis teadlikud sellest ütlusest. Igal juhul kantisime oma auto kenasti Valmari surfiauto kõrvale ja sinna me ürituse lõpuni jäime. Telgi panime kohe auto taga olevale kaunile mändidest täis tipitud mingit eriliiki sipelgate kaitsealale ja laager võis alata.

Kolmapäeva õhtul laekus päris palju tuttavat surfirahvast. Sõber Punamütsike, Surfhousi tiimikad, Hardcore, Kaupo ja Orm oli muidugi ka juba enne kõiki teisi kohal :).

Õhtul läksid meie väikesed valged näpud koos siidriga appi üles panema Surfhousi kola ja ülejäänud kehaosad olid lihtsalt mõnusas tsillis vaatamas päikeseloojangut ja nautimas merd ja sõprade seltsi.

Mingit laadi kella 1 ajal otsustasime põhku minna ja lootsime siiralt mõnusale unele ennem ilmselt väga rängaks kujunevat laagri algust. Kes kohal olid need teavad, kui fantastiliseks festivaliks see öö kujunes ja need, kes ei tea, need pangu fantaasia tööle ja kujutagu ette endale, milline vaikus on laagris, kui üks mees "kogemata" ennast 20-ks minutiks käiva auto gaasipedaali peale unustab. Lisada võib veel muidugi vahejuhtumi, kus mõnest mehest koosnev seltskond ainult hommikul seitsmeni arutas teemal surfilaager, surfarid, nende sõbralikkus ja kõik muu ning selle käigus ise kaklust pidama tahtsid hakata. Nii mõnedki korrad käis telgis olles läbi pea mõte, et lähen ja ostan endale tsirkuse pileti ja vaatan seda pealt, sest me ei tulnud ju laagrisse ometigi mitte magama. Seega siis oli selline kaunis öö meil :)!

Algab päev, algab päev, algab päev, päiksetõusust sünnib see..........

Hommik algas Valmari tehtud caffe lattega ja mida sa hing veel oskad rohkemat tahta?

Päike paistis ja rand oli vaid paarikümne meetri kaugusel. Otse loomulikult leidsime me ennast sealt ninad taeva poole. Rahvast muudkui tuli ja tuttavaid nägusid lisandus ja lisandus.

Eriliselt mõnus!

Rannapiigast Satelliina ja Surfipiiga läbi Ormi kaamera!

"Nakata sõbrad surfipisikuga!" 14.07.09

2009-07-23T01:04:00.000-07:00

Mida sa särad? - see on päris sagedane küsimus, kui mind kohatakse. Usun, et võin sellest sära põhjusest pool kirjutada surfi arvele, mis annab vabaduse ja õnne tunde. Sära on vahel nii palju, et suudan sellega ka teisi nakatada. Nüüd siis saan kirjutada jälle kellegist, keda olen nakatanud.

Tütarlaps Helisega tutvusin eelmisel aastal ja nüüdseks on meist saanud väga head sõbrad! Ja sõbrad ikka teevad asju koos, sest nii on huvitavam. Minu õnneks soovis Helis surfi õppida ja ega ma pole kade ka, seega sai alguse minu selle aasta surfi õpetamine. Mõned päevad varem tegin talle kodus muruplatsil teooria koolituse, rääkisin põhitõdedest ja näitasin , kuidas mis ja miks on asjad nii ja mitte teisiti. Sellele järgnes mõnus päev Püünsis Surfhousist laenatud 220L Fanatiku ja 5m2 purjega. Minu laud ju pisut pisike algaja jaoks ja ega väga ei raatsi vist oma asju lasta päris algajatel trööbata. Oi näe kus tuli kadekopsik välja, aga eks teate isegi, et vahel on asjad nii eluliselt tähtsad, et kui miskit peaks juhtuma, siis on hirmus tragöödia lahti :).

Igal juhul olen ma juba nii palju oskaja, et suutsin selle kaasasoleva kupatuse kokku pannia ise oma väikeste käekestega ja Helis sai vette minna. Näitasin, kuidas purje sikutada, et selg valusaks ei jääks, kuidas seista, astuda, tõmmata puri tuulde ja teha allatuule pööret. Tuul oli nii olematu, et väga liikumist ei saanud harrastada, aga mõned tuulepuhangud viisid siiski liikvele. Olime Püünsis 3 tundi ja tereve selle aja rahmeldas Helis tublilt laua peal. Vahepeal harrastas ujumist ja pikamaa kõndi, aga eks see kõik kuulub alguse juurde. Ise tegin ka mõned meetrid suurel laual ja ohh, kohe hea tunne oli meenutada oma alustamist ja hirmus turvaline oli seilata.

Aga Helis on tubli õppija ja ma usun, et üks kaunis blondiin on kohe varsti surfiseltskonda lisandumas :).

RockStar Kuul Surf Camp 2009, Topu 26.-28.juuni III päev

2009-07-22T22:37:00.000-07:00

Mitte pole seda va kirjanduslikku vaimu peale tulnud, aga et Orm isiklikult mainis, et ootab Topu laagri kolmanda päeva ettekannet, siis otsustasin ennast kokku keerata st võtta ja panna mõned triibud paberile...Paberist on muidugi asi kaugel, aga mine sa tea, millal ma romaani täie teksti valmis saan... ja Kati ja Karmo Omaraamatus kogu blogi täie mula trükki annan. Sellise tempo juures võib see muidugi sajandi kaugusel olla.
Aga nüüd siis asja juurde või pigem selle ära neetud kolmanda päeva, mille kohta tegelikult polegi mitte midagi kirjutada :).
Nagu eelmine ettekanne ütles, siis olin teise päeva õhtul hirmsasti rummi usku, mis järgmisel hommikul kuidagi üle ei tahtnud minna. Aga ilm oli ju super, palju päikest ja TUUL, mida olin oodanud. No targad inimesed on öelnud uskumatud sõnad, et alkonool ja sport ei käi kokku, aga ega siis teiste sõnu ju ei usu, ikka peab ise järgi proovima. Seega siis koosnes mu päev sellest, et olin tagandanud ennast pealtvaatajate tagumistesse ridadesse ja üritasin kõigest hingest taas surfiusku tagasi pöörduda. Oma suures usinuses läksin isegi korraks merele proovima, et kuidas siis on ja kas on? Ütleme nii, et Topus olev sile laht tundus mulle igal juhul Vaikse ookeanina, kus mind ründasid ootamatult 10 meetrised lained või oli see siis minu olematu koordinatsiooni tulem. Igal juhul otsustasin ma, et ma ei ole võimeline selle ookeaniga toime tulema ja minu päev möödus ennast ääretult tigeda pilguga vaadates ja sõimates. Seisin isegi nurgas ja tõin metsast vitsa, et karistus ikka korralik oleks. Ma pole muidugi ka läbinud aftersurfi koolitust, et kes teab ehk ma siis oleksin mehem tegija olnud :). Võtan selle päeva nüüd kokku sellega, et otsustasin õppust võtta ja mitte olla sporti tehes alkonoolik ja rummiusku. Vaatame, mis sellest välja tuleb ja kas õnnestub! :)
Mõned pildilingid ka -
http://picasaweb.google.com/raivo229/Topulaager2009Raivo?feat=email#
http://www.surfoto.eu/index.php?album=surf%2Fteam-jahe-topu-laager-2009&image=IMG_0861.JPG
http://album.ee/album/495771/50182023

RockStar Kuul Surf Camp 2009, Topu 26.-28.juuni II päev

2009-07-01T11:23:00.000-07:00

II PÄEV!!
Hull kirjanik ikka olen. Kui keegi nüüd seda jama lugeda viitsib, siis tuleb talle vist pudel rummi anda :).
Äratus äratus, sest kohe kohe on algamas võistlused! Ikka maatuul ja selline imelik veidi vihmane ilm. Käin ringi ja olen ärevil. Kõik lähevad võistlema ja kogu selles melus otsustan, et vot, ma ei taha minna ja võistlused pole minu rida. Teate, et Team Jahe koosneb inimestest, kes on lihtsalt fantastilised. Abivalmid ja õiges kohas õigete ütlemistega. Seekord võttis mind Andres isiklikult ette ja keeldus kuulamast, et ma ei osale ja oli valmis mind sunniviisiliselt kirja panema. Tal oli kannatust mind kaua moosida, kuniks ma ütlesin, et ok, ma lähen panen ennast kirja ja teen need võistlemised kaasa. Aga pean ka ütlema, et oi, kuidas ma ei tahtnud minna. Tõrge tekkis vist sellest, et pidin seda koos ässadega tegema, kes iga hinna eest pidasid vajalikuks esimeseks tulla. Minu mõte oli, et kui algajad ja selline õppevõistlus, et siis ikka kõik tolad koos, et ei tekiks ebavõrdset olukorda, kus esimesed sõidavad raja läbi 5 minutiga ja teised 3 tunniga ja keda siis on kena pärast kaldalt irvitada.
Võistlus algas jooksuga vees olevate kamade juurde ja sealt siis edasi. Ootasin kenasti, kuniks kõik on eest veidike ära seilanud ja hakkasin siis ka oma oskusi juurutama, et kuidas sõita ühel kindlal trajektooril niisama seilamata. Alguses tabanud kramp läks üle ja nii ma siis seal sõitsin. Jälgisin taga olles seda, kuidas paljud koos märgis sisse käisid ja üritasin ise minna piisavalt suure kaarega, et mitte jääda ette ja sinna hunnikusse veel lisa tekitada. Minu jaoks olid need minu esimesed märgi võtmised ja halsid ümber poi ja kuna ma suutsin need teha kõik vette kukkumata ja püsisin kenasti kursil, siis peale esimese sõidu lõpetamist valdas mind tohutu rõõm ja uhkus iseenda üle. Minu võit oli mul juba käes, vette minek ja osalemine olid kõigele vaatamata ääretult õigeks osutunud. Siin kohal käisin spetsiaalselt Andresele aitäh ütlemas, sest kui ta poleks mind keelitanud, siis oleksin seda toredust pealt vaadanud. Teise sõidu jätsin vahele, sest tundsin, et pole võimeline kohe 20 minutit hiljem uuesti startima. Olin vässu ja pidin vajalikuks veidi kosuda. Kolmandat sõitu alustasin samuti siis, kui suur sagimine oli lõppenud. Tuul oli veidi pööranud ja ühte märki tuli päris kõvasti krüssata, et see kätte saada. Nägin sellega vaeva ja olin sunnitud selleks, et märk õigesti võtta, sõitma uuesti veidi eemale ja siis tagasi tulema, aga kui juba võistelda, siis teha seda täpselt reeglite kohaselt ja õigesti. Kuna endiselt oli maatuul, siis oli ka viimast märki suhteliselt keeruline võtta ja kuna finishisse pidi jõudma, siis jäeti kamad kaugemale vette ja ujuti kaldale, kus harrastati veel omakorda veidi jooksmist. Sattusin Team Chica Reginaga suhteliselt korraga sellisesse sügavamasse vette, kust pidi ujuma hakkama ja talle tänusõnad selle eest, et andis mulle infot, kas jalad ulatuvad juba põhja või mitte. No ma ullike ei mõista endiselt väga ujuda ja kardan, kui jalad põhja ei ulatu. Seetõttu talle igati väga suured tänud mind aitamast. Neljandat sõitu võib nimetada pumpamise tehnoloogia täiuslikuks omandamise õppetunniks. Ikka ootasin kuniks suur mäsu on veidi eemaldunud, no see võttis aega, sest kui tuult pole, siis on päris raske liikuda ja purje üleval hoida. Igal juhul oli see ka naljakas vaatepilt. Kahe võistluse vahepeal olin rääkinud oma surfiõpetaja Tarmoga ja pidanud aru krüssamise teemal. Mu sisetunne on mind päris paljudes asjades pannud õigesti tegutsema, aga alati on hea, kui keegi proff täpselt üle räägib, kuidas parem teha on. Nüüd siis neljandas sõidus, kui oli praktiliselt tuuletus ja liikuda sai vaid pumpamise abil, tulid õpetussõnad suuresti kasuks. Raske oli märke võtta, just neid mis üles tuules ja selleks, et neist mitte valelt poolt mööduda, pidin sõitma teistest võistlejatest suhteliselt kaugemale eemale. Eks ma üritasin ka vältida võimalikke kokkupõrkeid märgis. Igal juhul tundus mulle, et olen teistest liiga kaugel eemal ja et see sõit jään kohe päris päris viimaseks. Selliselt ei läinud, sest suutsin pumpamise ja väikeste tuulepuhangutega saavutada isegi väikese edumaa ja sõita finishisse selliselt, et ei pidanud ujuma. Ma olin kohe väga rahul ja uhke enda üle. Käed muidugi arvasid asjast hoopis midagi muud, aga lohutasin neid sellega, et teen nädala sees nendega vähem trenni :). Päeva kokkuvõttes selgus, et 52-st võistlejast olin saavutanud kena 37-nda koha, naiste järjestuses olin 10-s. Kuigi ma sinna kohti võtma ei läinud, oli siiski tore tunne, et ei jäänud viimaseks ja tulin toime. Ja kõige suuremateks võitudeks on minu uued kogemused, oskused ja teadmised. Olin ülimalt õnnelik ja avastasin, et tegelikult on päris huvitav sõita kindlat kurssi silmas pidades. Pidu võis alata!
Pidu algas suisa kl 19 juba, kui sai lahti korgitud kaasa võetud Bacardi Razz, no üks minu lemmikutest. Kuigi , kui rääkida sellest, kui kirve hinnaga oli koha pealne jook, siis oleks võinud Razz koju jääda. Ma pole veel näinud, et 10.- eegu eest on võimalik topsi täis rummkoolat hankida :). Jäin siiski oma Razzi juurde ja loobusin seguseitsme manustamisest. Homme ju ka päev. Ja bänd? Super jälle ja eks ma rokkisin väheke ka, sest tants on teine armastus :). Mingil põhjusel tundub alati, et bänd lõpetab liiga vara ja pidu saab otsa. Seekord sai peale bändile kaasaelamist poetatud ennast grilli kõrval toimetavate Team Jahe liikmete seltsi (Papa, Andres, Kent ja veel mõned, keda ma nimepidi ei tea), kus siis käis ringi vesipiip ja räägiti hulgaliselt surfijuttu. Tundsin ennast tõeliselt suurepäraselt, sest mul oli palju küsimusi surfi, kui sellise kohta ja mitte keegi ei pannud pahaks, et suurte meeste jutule sõna sekka poetasin. Lugulaul kestis hommikul neljani, kuniks otsustasin ära sliipi minna, sest hommikul oli vaja ju jälle olla"Tõuse ja sära" olemises. Kokkuvõtvalt nimetan seda absoluutselt heaks päevaks!
Info:
Koht:Topu
Tuul: ca 5m/sek
Puri/laud: GP 5,0, SBKT 122L
Aeg: ca 3h

RockStar Kuul Surf Camp 2009, Topu 26.-28.juuni I päev

2009-07-01T10:10:00.000-07:00

I PÄEV!
Jõudsin nüüd ka nii kaugele, et alustada kirjandit Topu laagri teemal. Mul on oma isiklik Satelliina, tütarlaps nimega Aveliin, kes on piisavalt hea sõbranna, et nautida minuga ringi kooserdamist ja olla mulle seltsiks, kui surfivabal ajal peaks igav hakkama. Mingil imekombel on ta suutnud ise surfist eemale hoida või siis pole ma lihtsalt piisavalt pingutanud, et teda sellesse usku meelitada. No igal juhul oli ta minuga laagris kaasas. Kuna meil mõlemil oli reede vaba, siis sai päikese võtmist silmas pidades varakult teele asutud ja kohal olime kl 13.00. Regisime Ave samuti laagrisse, maksime maksud ja edasi juhatati meid kenasti meie telklasse. Sattusin samasse kohta , kus eelminegi aasta - imetore!
Panime telgi püsti ja tegime oma elu mugavaks. Päikese võtust ei tulnud midagi välja, sest läks pilviseks ja surfarite õnneks tekkis ka tuul. Kuna Tuul on tegelane, kes mind külmaks ei suuda jätta, siis otsustasin minna surfile. Toppisin oma vormiriided selga ja läksin vette õiendama. Lahe lugu oli see, et oli absoluutselt maatuul ja algajatel soovitatakse sellega mitte vette ronida. Ma ei teagi, kas ma ei pidanud ennast piisavalt algajaks või oli vajadus surfata nii suur, aga vette ma selle maatuulega läksin. No kujutasin ette, et ega mind sinna hulpima ikka ei jäeta.
Kuna ma olen ääretult fantaasiarikas persoon, siis teatavasti olin ma avastanud, et ehk on mul laual esimesed jalaaasad liiga ees ja nii otsustasin need igaks mingiks juhuks taha poole kruvida. Pean mainima, et mu kujutlusvõimevili ei olnudki küps ja ma kangutasin purje endiselt st siis üritasin tegeleda juhtimisega, aga ei õnnestunud. Mingid õnnetud glissinatukesed tulid, aga see ei pannud silma särama. Ronisin peale kolmveerandtunnist endaga vägikaika vedamist veest välja ja otsustasin hiljem kellegi oma nutulauluga üle kallata. Vahepeal avasime laagri, suhtlesime kohale tulnutega ja kuulasime Karmo poolt tehtud võistluskoolitust. Arvasin algselt, et ega ma miskit aru ei saa, aga selgus, et ma ikka ei ole nii piisavalt blond, et mitte mõista, või oli Karmo lihtsalt hea jutuga õppemeister :)! Peale koolitust nägin Papat laagris ringi silkamas ja kuna tean, et ta mind siiani oma nõuannetega on avitanud, siis kallasin kogu oma pajatäie muret talle kaela. Ausõna mul ei olnud temast kahju :). Ja mis tal ikka muud üle jäi, kui taas kord mu mure ära kuulata. Igal juhul lõppes see sellega, et ta vaatas üle kogu mu varustuse ja selle , kuidas puri oli rigatud ja kus kardaan jne. Ja teate, siis selgus tõde, miks ma ei saanud kuidagi moodi trapetsis sõidetud, kuigi trapetsiotsad olid mul täitsa parajad. Nimelt siis olid mul trapetsiotsad absoluutselt vales kohas. Miks ma neid seni polnud liigutanud poomil? Sest ma olin saanud kuskilt kindla teadmise, et nende õige koht poomil on vastavalt kasutaja peopesalaiustele. Et kui on neljane puri, siis peab olema mastist 4 peopesa laiust jne. Ja kuna ma olin nii kindel, et see pean nii olema, siis võite ise arvata, kas nad ikka olid õigesti. Papa sai mu üle parasjagu naerda ja mul oli ausalt piinlik. Igal juhul jõudsime me tõeni, et oluline on siiski, et puri oleks tasakaalus, kui trapetsiotsast kinni hoida. Peale sellist suurt avastusretke oli vajadus minna seda kohe merele proovima. Õnneks oli Tuuletaat ärkvele tõusnud ja puhus selliselt mõnusalt. Sain kiirelt glissi ja tundsin, et nüüd ongi õige. No hea tunne oli. Millega ma muidugi ei arvestanud, oli see, et mu jalaaasad olid taga pool ja krt katapulti kiskus, sest selgus, et need peaks olema ikkagi oma endises kohas. Päris jube on glissata, kui jalg esimeses aasas pole, aga ise oled trapetsis :). No ma olen ikka eriline naljanumber. Selle teadmisega põrutasin kiirelt kaldale ja jooksin kruvika järele, et aasad tagasi kruvida. Lõpuks, kui need paigas, siis muidugi kukkus tuul ära, aga jõudsin siiski veidike seilata. Kuidas ma kaldale sain? Kuskilt maalt selgus, et ega ma õigesse kohta oma sikksakkidega siiski ei saa ja nii otsustasin lihtsalt kuskile kalda lähedale seilata ja teha üks mõnus walk of shame. Selle käigus tutvusin ühe surfariga, kes siis koos minuga jalutas. Esmalt küsis, et kas see laud ongi Philomena ja, et kas mina olen Surfipiiga. Kuulnud minu jaatavat vastust, ütles, et meeldiv lõpuks tutvuda minuga ja näha, kes ma selline olen. Pidin tõdema, et on tore, kui minu kirjutisi loetakse. Seega siis polnduki jalutuskäik kõikse hullemate killast ja tegelikkuses olin ma rahul, sest lõpuks ometi olin aru saanud, miks mu sõit välja ei tulnud. Papa sai ülevoolavad tänusõnad ja ma olen tõesti rõõmus, et ta mind kuulata viitsis ja aitas!! Õhtu möödus lõkke ääres trummi põristamist kuulates ja hiljem kitarrivirtuooside seltsis ja kuidagi imelikult varakult so kl pool 1 olin ma unne suikunud. Mõnus päev oli!
Info:
Koht: Topu
Tuul: ca 5m/sek
Puri/laud: GP 5,0, SBKT 122L
Aeg: ca 2h

"Taandareng" 21.06.09

2009-06-24T13:31:00.000-07:00

Surfijumal Surfijumal, palun abi!!! Ala sellised palved lähetasin pühapäeval taeva poole, sest see, mis viimasel ajal toimub on täiega väljaspool minu arusaamist asjadest. Ma lõpetasin oma kilode kirumise ja otsustasin jube tublilt hakata surfama. No keegi kuskil arvab, et see ei pea üldse mitte selliselt minema nagu mina soovin.
Kuna ma ikka puhkan, siis võiks ju minna vee äärde täpselt siis, kui on soovi ja puhub. Sellegi poolest pidasin mõnusamaks kutsuda Stina kaasa ja nii me peale tema tööpäeva lõppu Püünsisse läksime. Tema pani oma viiese kokku ja mina oma neljase. Oleks ju ka võinud viiese kasuks otsustada, aga tunne oli, et vot ei pane ja jonnin. See jonn muidugi maksis mulle kätte. Kuigi, kui mõtlema hakata, et ma hakkasin ennast koledal kombel vihkama, sest ei saanud ei paute tehtud ja tasakaalu probleemid olid ka ja lisaks järjekordne purje kangutamine, siis ilmselt oli seda neljasega kergem teha, kui viiesega. Ma nimetan seda absoluutseks taandarenguks ja ei taipa, kuidas on võimalik, et nii mitu surfipäeva on läinud selle nahka, et ma ei suuda ennast kokku võtta. Kuna ma ennast olen nüüd sügavale maapõhja kirunud ja võimalik on ainult üles poole tagasi tulla, siis pean mainima, et tegin iseenda jaoks ajaloolise sammu vees. Nimelt siis hakkasin veestarti harjutama. See iseenesest pole ju midagi ajaloolist, aga oluline selle juures on see, et ma läksin vabatahtlikult kaelast saadik vette ja püüdsin sellest sügavusest lauale saada. Ma kiidan ennast, sest enamus katsed õnnestusid teisel korral ja ma suutsin oma sügava vee kartusest ja hirmust veidi üle olla. No tubli mina! Igal juhul lohutas see minu kurbust teiste ebaõnnestumiste pärast ja kokkuvõttes tulin siiski rõõmsana veest välja. Mingid õrnad glissid sain ka tehtud ja kuskil keset seda seilamist tulin mõttele, et kas mitte pole kogu selle uut mõõtu trapetsiotste ja juhtimise raskustes süüdi see, et jalaaasad on liiga ees ja vajavad taha poole kruvimist? Ahaaa, sellega seoses meenutan, et proovisin ka jalga tagumisse aasa saada, aga kuidagi suur vahe on esimese ja tagumise aasa vahel ja see ei olnud üldse mugav. Igal juhul kavatsen selle ka ära proovida ja eks siis näis, kas mu sisetunne osutub õigeks.
Pean veel mainima, et mind häiris sõites päris kõvasti nägemus sellest, kuidas kaks surfarit Topus kokku panid ja ütlen ausalt, et selline loll närveldamine oli, kui keegi vastu sõitis, et kas saab mööda või paneme kokku. Seda korda siis selliselt!
Info:
Koht: Püünsi
Tuul: ca 7m/sek
Puri/ laud: GM 4,0m2, SBKT 122l
Aeg:2 h

"Satelliina!" 17.06.09

2009-06-20T01:20:00.000-07:00

Millest siis see kord alustada? Tavaliselt soovitan alustada algusest. Eks pean ise samuti tegema.
Läksin oma uute sõprade Taitsi ja Andrusega taas Toppu, sest prognoos oli ju palju lubav. Olime kl 13 kohal ja nagu arvatagi võite, ei olnud me seal ainsad. Nägin nüüd siis ka selle õige Topu ära. Ilus oli ja ääretult mõnusa muruplatsiga kohe vee ääres. Kiire küsitlus kohalolijatelt tuule ja purjede suuruse kohta ja siis asjad kokku. Pean mainima, et mind tabas järjekordne löök, sest tuul oli taas nii tugev, et suured mehed oma korteri suurused purjed miniatuursemate vastu olid vahetanud. Otsustasin siiski minna ja vaadata, mida vees teha suudan ja kas suudan. Ütleme nii, et läbisin selle käigus oma esimesed lennundus ja kiiruskatsed, lisaks vaatasin oma laua mustrit vee alt ja tegin kõrgushüppeid. Paudid lõppesid kõik purjega vees, mille kätte saamine oli tõeline meistriteos, sest laud tegi , mis tahtis ja purje polnud võimalik taltsutada. Siiski sain oma pool tundi kihutada, kuniks ühe paudi ajal jõud maha jättis ja ma lihtsalt kaldale ennast kanda lasin. Pidasin maha võitluse mingit tüüpi nokklinnuga, kes mind ähvardava näoga ringi tiirutades jõllitas ja õppisin tundma varvastega Topu lahe veepõhja.
Et tuul oli tõusnud ca 13m/sek ja puhanguti kuni 17, siis mõtlesin, et kallan üle ennast päikesepaistega ja olen põõsastes lihtsalt ilus. Jutlesin teistega ja kurtsin oma rasket saatust, et pole väiksemat purje kui 4,0 m2. Penny arvas, et ma peaksin sööma hakkama või siis omale tinavöö külge siduma. Lisaks soovitas veel kalipso alt kinni teipida, et vesi välja ei voolaks. No head nõuanded ja eks ma hakkan neid variante ka katsetama, kui ma just väiksemat purje kuskilt leida ei suuda. Kella neljaks pärastlõunal oli Toppu kogunenud laulupeo väärilisel arvul erinevaid surfareid. Tore oli näha oma Dahabi tiimi omasid ja tõdeda, et mitte mina pole ainuke, kes istub kaldal, sest pole parajat purje.
Kahjuks olin sunnitud ka pealt nägema õnnetust, kus kaks surfarit omavahel kokku panid. Kurb on, et sellised asjad juhtuvad, aga eks tegijatel juhtubki ja teistel ei jää üle muud, kui nendest õppida. Loodan, et koljuluumurruga surfar paraneb kiirelt! Selle kõige juures oli siiski tore tõdeda, et hoitakse kokku, hoolitakse ja pakutakse abi.
Minu kohta ütlesid poisid, et olen neil nagu talisman, et iga kord kui olen kaasas on tugev tuul. Väga kena neist, aga ma tahaksin ise ka surfata ja mitte olla kellegi satelliina ja niisama rannas ilus olla, kuigi jah, päike oli mõnus ja põsk on pruun.
Mis ma veel teada sain? Nimelt seda, et kui varem arvasin, et kõige valusam on kui pole tuult ja ei ole võimalik surfata, aga tegelikkus on, et kõige hullem on see, kui sa istud tuulega kaldal ja oled sunnitud pealt vaatama, kuidas teised täiega naudivad...
Krdile minu 45 kg...
Info:
Koht: Topu
Tuul: 13-15m/sek
Puri/ laud: GM 4,0M2, SBKT 122l
Aeg: 13-18.00, sõidu aeg 0,5h

"Trenni mõttes ju võiks..." 16.06.09

2009-06-17T12:03:00.000-07:00

Ikka puhkan veel, naudin siin ilusat suveilma ja olen eluga rahul. Selliselt rahulolevalt otsustasin minna Püünsisse, sest miski kuuekas lehvis väljas. No nagu ikka, teeb Tuuletaat oma kukru siis lahti, kui keskit merel pole ja paneb kinni, kui enamus otsustanud sinna minna. Mõistus palus panna kokku viiese purje ja kuna süda tundis sama, siis nii sai tehtud. Olin nüüd siis esmakordselt oma õiget mõõtu trapetsiotstega merel. No tundus küll parem olevat sõita ja kangutamist oli vähem, aga päris õige ikka ei olnud. Lisaks segasid miskid uitmõtted, mida tavaliselt merel kaasas pole. Peale üht tagasihoidlikku sisse käimist võtsin ennast kokku ja hakkasin raalima ja katsetama, et mida siis teist moodi teha või tegemata jätta. Korraks käis isegi läbi pea mõte toppida jalg tagumisse aasa. Nuta või naera, aga see jäigi mõtteks, aga eks ma veel jõuan, ennem peab rooli keeramise selgeks saama. Esimene tunnike oli selline tiksumisetunnike, teise ajal tulid isegi mõned otsad glissis. See rahuldas vajadused ja kuna tuul jälle langes, siis otsustasin koju ära minna. Ei miskit erilist päeva, aga veidike siiski meelerahu.
Info:
Koht:Püünsi
Tuul: ca 5m/sek
Puri/ laud: GP 5,0M2, SBKT 122l
Aeg: 2h

"Haige värk" 14.06.09

2009-06-17T11:48:00.000-07:00

Nädal aega vaevusi ja siis prognoos, jess pühapäeval peaks puhuma. Nädalavahetusel olin suutnud omale uued surfisõbrad sebida ja nemad kutsusid Topusse müttama. No kuna ma olen hetkel absoluutselt töövabal reziimil( ei vallandatud, lihtsalt puhkan), siis otsustasin, et otse loomulikult võtan pakkumise vastu. Pühapäeval sai siis kl 12 kogunetud ja Topu poole teele asutud. Minu jaoks tundmatu maailm, olen seal vaid korra laagris olnud. Lookas puud tundusid lootusrikkad. Kohale jõudnuna sai kama kiirelt kokku pandud ja siis sain ma oma esimese surfitünni. Kohe nii valusa, et tegi haiget. Nimelt puhus seal tuul 16m /sek ja puhangud 20m/sek ja minul on vaid 4m2-ne puri. Sajatasin kõik maapõhja ja istusin 3 tundi autos, mõeldes sellest, kuidas on võimalik, et kui ei puhu, siis ei puhu üldse ja kui puhub, siis selliselt, et mul pole millegiga vee peale minna. Sick, ma ütlen...Polnud võimalik isegi rannas lihtsalt ilus olla, sest Tuuletaadil oli kuri plaan mind ennast lendu viia... Haige värk ausalt!!!

"Palju õnne Philomenale ja tema kaaskondlastele"

2009-06-06T00:29:00.000-07:00

Mulle võib ka õnne soovida! Minu maailma kallis surfivarustus- purjelaud Philomena ja kogu taglas on nüüd aastased. Oleksin ma vaid osanud aimata, kui armsaks võivad mõned asjad saada, suisa selliselt, et elu enam ilma nendeta ette ei kujuta.

"Tehtud!"

2009-06-04T11:03:00.000-07:00

Kuna ma suure suuga, no muidu on mul see suhteliselt väike, lubasin, et teen oma trapetsiotsad ise parajaks, siis nüüd sai see tehtud. Selle käigus ilmnesid muidugi teatavad ebakõlad ja seda võiks lausa nimetada suhteliselt eluohtlikuks tegevuseks :). Lisaks võib juhtuda, et keset toimingut tuleb tahtmine ennast Kilplaste kogukonda lahterdada.
Tirisin suure hooga poomi laiali, et trapetsiotsad ära võtta. Selgus, et seda poleks vaja olnud, sest need on reguleeritavad ja saab ka ilma. No olger, edasi siis oli vaja need parajaks teha, sain hakkama. Selle käigus mõistsin, et võin ennast vigastada noaga ja panna ennast põlema. Et siis kuidas? Noaga susserdasin köie ümber olevat plastmassi või kummi või nimetage seda kuidas tahate, lõigata, peale seda kärsatasin lõigatud köit tikkudega ja tuli tahtis tukka hakata :). Igaks juhuks hoidsin läheduses rulli sidet ja vahukustuti, mine sa tea eks? Igal juhul sain ma need ilma suuremate kaotusteta parajaks. Pean mainima, et olin isegi võidus, sest sain omale 30cm tükeldatud köit. Kui kellegil on puudu, siis võin ära anda. On teised 5 ja 10 cm-te juppidena.
Aga mis siin ikka pikalt pajatada, ise tehtud, väga hästi tehtud!
Kui näete kedagi merel tihedalt katapulteerumas, siis teate, et ma harjutan nüüd parajaks tehtud trapetsiotstega :)

"Purje keerutamas" 01.06.09

2009-06-02T09:38:00.000-07:00

Seekord on loo kangelaseks minu hea sõber Punamütsike.( Ma ta päris nime ei mainiks, sest muidu kogub liigselt kuulsust ja läheb veel uhkeks). Aga miks tema? Eks see tõttu, et mingi ime läbi suutis ta mu jäärapäisusest jagu saada ja mind 3m/sek puhuva tuulega vette meelitada. Aga ta põhjendas oma kuritegelikku käitumist sellega, et profid käivadki erinevaid pöördeid vaikse ilmaga harjutamas. No olger, lasin ennast ära rääkida ja rääkisin ära ka Stina. Ja nii me siis Püünsis kogunesime, et teha läbi purje keerutamise algkursus :). Kama kokku panemise ajal lendas irooniast pakatavaid naljateravusi ja eks tõmmati mindki haneks. No nimelt usun ma sinisilmselt kõike, mida oskajad surfarid surfi kohta räägivad. Päeva naelaks sai nali selle kohta, kuidas Punamütsike omab 190l lauda, millega suurtes lainetes weivida. No blond ikka olen :). Aga see selleks. Mina panin oma 4-se kokku ja selle käigus selgus ka tõde, miks ma normaalselt trapetsis sõidetud ei saa. Nimelt olid mu trapetsiotsad minu jaoks ulme pikad, no kohe selliselt, et oleksin vajanud eriti pikkade kätega inimest nendega sõitma. Järgmiseks korraks teen need parajaks, ise, oma väikeste kätega.
Mis siis vees toimus? Ma nimetan seda kõvaks tasakaalu harjutamiseks ja purje kangutamiseks. Lisaks sai nauditud hulgaliselt veevanni spa keskkonnas, sest ega see purje keerutamine nii lihtne olegi, eriti kui on tasakaalu probleemid. Tegelikult me muidugi avastasime õhtu lõpus, peale 2 tundi müttamist, et oli elu suur torm ja mul hakkas sellest pea ringi käima. No proovisin siis pauti teha uuel, minu jaoks kiiremal viisil ja lisaks gybe. See sõna on juba nii müstiline, et tegevust ennast pole mõtet kirjeldama hakatagi. Kuidagi tuli, aga valemist ma küll aru ei saanud.
Sain hoopis riielda Punamütsikeselt, et ma tahan asju omandada päevaga, milleks tegelikkuses kulub ei tea , kui kaua aega. Aga ma juba olen selline kangust täis, et kõik peab tulema kohe.
Ja mingil põhjusel on jube tähtis see perfektselt , tehniliselt õigesti omandada. Vot siis selliselt! Lõpuks sai purje sikutamisest tõsiselt küllalt ja kolisin oma kamaga kaldale tagasi. Panime asjad kokku ja siis tuli õhtu parim präänik. Selleks olid siis Punamütsikese ostetud viineripirukad ja limpa joogid, magustoiduks kommikud. No väike päikeseloojangu piknik. Ütle veel, et mees ei tea, kuidas naisterahvaid meelitada :). Igal juhul talle ja Stinale tänud super laheda seltskonna eest ja vetika sõda peame järgmine kord edasi!
Info:
Koht:Püünsi
Tuul: ca 3m/sek
Puri/laud: GM 4,0, SBKT 122L
Aeg: 2h

JMO- le õnnesoovid!

2009-05-30T13:12:00.000-07:00

Palju palju õnne, rõõmu, armastust, kõigele lisaks tervist ja rohkelt tuult!

"Avalik vabandus Papa Slallile"

2009-05-28T03:36:00.000-07:00

Vabandan väga kõikide Papa Slallil osalenute ja korraldajate ees seoses ühe sõidu tuksi keeramisega! Eriti aga Hardcore ja Papa ees !

"Andestamatu tegu" 27.05.09

2009-05-28T02:33:00.000-07:00

Kui ma oleksin teadnud, millega ma hakkama saan, siis oleksin Püünsist suure kaarega mööda käinud.
Tegelikult ootasin ma suure ärevusega seda tuulist päeva, sest lootsin, et saab olema ääretult mõnus ja tore.
Püünsisse jõudes ei leidnud autole kohta, sest terve mereäär, suisa kahelt poolt teed, oli autodest ummistunud. Siiski vedas, sest keegi otsustas äraminemise kasuks. Autost väljudes võttis mind vastu mõnusalt tugev tuul, mis tähendas, et täna saan ma oma lemmiku neljasega peale minna.
Keegi käis veel küsimas, et millega siis peale minnakse, ütlesin, et mina lähen neljasega, aga et olen surfari minivariant ja minu järgi ei saa küll keegi oma purje suurust arvestada.
Merel sain aru, kui õige otsuse olin suutnud teha ja nautisin kihutamist. Kahjuks küll vedas jälle laua nina muudkui üles tuulde ja juhtimisest, kui sellisest sain ainult unistada. Ja ausõna ma ei saa aru, mis valesti on. Sõber Punamütsike vaatas ka kõik üle ja ütles, et kõik tundub korras olevat. Aga miks ma siis sõidetud ei saanud? Vahepeal pagitas hirmsasti ja tundus, et neljane on ka liiga palju. Paudid lõppesid enam jaolt purjega vees ja suure sikutamisega kohutavalt kõikuval laual.
Kuna ma siiski glissasin, siis sellest tulenev ekstaas korvas kangutamise ja juhtimisega seotud mured. Nüüd siis selle juurde, millega ma hakkama sain. Nimelt on mul valusalt piinlik ja häbi oma uskumatu rumaluse üle. Ma ei oska seda isegi millegiga seletada, aga ühel hetkel sõites sain aru, et olen keset rada ja võistlus on käimas. Lootsin, et jõuan rajalt eemale, aga nagu ikka sellised katsed lõpevad halvasti. Nii läks ka mul, tuli selle õhtu esimene ja viimane katapult, mis oli õnnetuseks ääretult valus ja võttis pisut oimetuks. Selle tõttu, ei suutnud ennast koheselt kokkuvõtta ja edasi sõita. Kartsin ka, et ukerdamisega põhjustan veel rohkem segadust ja seega loksusin ühe koha peal ja lootsin, et minust suudetakse mööda sõita. Kahjuks suutsin ära rikkuda täielikult Hardcore debüüdi, sest olin oma asjadega täpselt talle vajalikul trajektooril. Seda jama nähes lõpetas ka Papa sõidu ja nii olin sunnitud pealt vaatama, kuidas minu pärast võistlus katkestati. Tahtsin maa st vee alla vajuda, sest mul oli tõesti ääretult piinlik, et sellise asja põhjustasin. Vabandasin koha peal korraldaja ees ja küsisin, kus ma sõita võin, sest ei soovinud enam ette jääda. No meri pidi vaba olema, aga mina oma oskuste juures küll kindel ei olnud , et seda uuesti ei juhtu. See tõttu passisin veidike aega niisama vees, kuni hakkas külm ja mõtlesin, et kui tahan veel sõita, siis tuleb seda kuidagi eemal teha. Ausalt öeldes oli sõitmise tuju läinud ja vaakusin iseendale tehtavate etteheidete koorma all. Kuna tuul veidike vahepeal langes ja ma olin selleks ajaks juba kõva 2 tundi vees olnud, siis otsustasin üldse ära minna.
Aitasin ühel lohemehel lohe alla võtta, pakkisin asjad ja läksin raske südamega ära.
Täna hommikul vabandasin Hardcore ees ja ka surfichatis!
Mida ma saan lubada on see, et edaspidi käin võitlustest suure kaarega mööda ja teen kõik selleks, et enam sellist äpradust ei juhtuks. Sain korraliku õppetunni, piinlikkustunde ja häbi.
Mul on veel palju õppida!
Ja panen omale edaspidi õppesõidumärgi külge, et kõik teaksid, et minust tuleb kaarega mööda sõita :(.
Info:
Koht:Püünsi
Tuul: ?
Puri/laud: GM 4,0, SBKT 122L
Aeg: 2h

"Vingumise tunnike" 25.05.09

2009-05-28T01:49:00.000-07:00

Terve päeva mõtlesin, kas minna või mitte? No õhtuks näitas miskit tuulekest ja kuna puud päris nii sama koha peal ei seisnud, siis otsustasin minna. Ikka Püünsi :). Mind on viimasel ajal õnnistatud mingisse eriliiki kuuluvate autojuhtidega. Nii ka see kord - mingi vend sõitis ees normaalse kiirusega ja mina tema järel, nii paarikümne meetrise vahega. Mingil põhjusel ei pidanud tüübil vist närv vastu ja ta otsustas keset teed seisma jääda. No jäin ka ja ei saanud aru, et mida tahab? Siis hakkas jälle sõitma, nii 30km/h. Mina tema järel, sest mulle hakkas juba huvi pakkuma, et mida siis inimene ka teeb. Lõpuks jäi tee äärde seisma ja ma sõitsin mööda. Selle peale otsustas ta mulle sappa võtta ja seda konkreetselt, sest vahepeal tundus mulle, et ta on oma autoga mul toas juba. Igal juhul tegi see mulle nalja ja kuna ta nägi, et ma ilmselgelt ei reageeri tema nõmetsemisele, siis otsustas jätta edasiseks normaalse pikivahe. Vahejuhtumid teel teevad elu huvitavaks. :)
Aga nüüd mere juurde -Kohale jõudes tõdesin rõõmsalt, et ma pole ainuke, kes pidas vajalikuks merele minna. Panin oma viiese kokku ja lootsin mingil arusaamatul põhjusel, et ehk tuleb sama mõnus sõit, kui pühapäeval. Tuli ta jee! Ma ei saa aru, mida ma purje rigades valesti teen, aga täna õnnestus mul tervelt tund aega lihtsalt purje kangutamisega tegeleda ja sõidu nautimisest ei tulnud midagi välja. Trapetsiotsad tundusid liiga madalal, kuigi poom oli õlgadest kõrgemal ja üldse tundsin, et kogu seda kupatust on võimatu juhtida. See tähendab siis seda, et ma sõidan kogu aeg üles tuulde. Lisaks olid mu jalatallad kogu aeg krampis ja , et kuna juba vingumiseks läks, siis tekk torkis ja padi oli paha. Tundsin pahameelt lohevendade üle, kes must pidevalt üle tahtsid sõita ja üldse, see ei olnud minu päev. Tunnist ajast rassimisest sai mulle küll ja nii läksin ma ära koju.
Ving ving!
Info:
Koht: Püünsi
Tuul: ca 6m/sek
Puri/laud: GPilot 5,0, SBKT 122L
Aeg: 1h

"Taevas tuli maa peale" 24.05.09

2009-05-26T10:49:00.000-07:00

Oo ammu oodatud õnnis aeg! Nüüd siis lõpuks saan ma pläma ajamise asemel ka miskit jube surfarlikult asjalikku öelda.

Lugu siis järgmine - leppisin Stinaga kokku, et saame kl 13 Püünsis kokku ja võtame päevast, mis võtta annab. Algas võtmine sellega, et pidin sinna sõites suurest ärevusest avarii tegema. No õnneks tuli keskendumisvõime tagasi ja edaspidisel teekonnal suutsin pea hoida teel ja mitte tee ääres olevatel puudelatvadel. Kohale jõudes sain isegi parkimiskoha- no kõva 7 autot oli kohal, ülejäänud ilmselt teel Topusse :). Autost väljudes ei löönud Tuulejumal hinge kinni ja nii hakkasin mõtlema, et kas mitte ühel mu sõbral õigus ei olnud, et Püünsis ei saa kunagi kindel olla? Igal juhul olin ma seal kohal ja samuti Kristjan, kellega peale väikeseid mõttevahetusi sai hakatud kama kokku panema. Teades mind, siis ma panen alati praktiseerimise mõttes kokku vale purje, vaja ju harjutada eks, sest muidu ei saa rigamisemeistriks ja kes ütles, et kiirelt peab vette saama?

No igal juhul närisin ma ennast lõpuks nendest nööridest, paeltest ja otstest läbi ja sain viiese kokku. Minu õnneks tõusis selleks ajaks ka tuul, mis oma mõõtmetes pani korra isegi juurdlema, et kas ma mitte jälle valet otsust ei teinud. Aga vette ma läksin kogu selle kupatusega, mis peaks vee peal kandma ja edasi viima.

Peale paari esimest hädist triipu mõtlesin, et talvel tantsimise ja bodypumpi ja squashiga tegelemine on olnud mõttetu ajaraisk, sest mul oli keel vestil ja ma lihtsalt ei jaksand mitte midagi teha, peale puhkamise. Siiski ammutasin kuskilt jõudu ja veetsin oma selle kevade parimad 3 tundi glissates, manööverdades ja muid surfiga seonduvaid toiminguid tehes. Uhke olen ka, sest päris esimest korda glissasin ma viiese purjega trapetsis ja lausa selliselt, et võisin käed poomist lahti lasta. Õnnis tunne oli ja hea meel, et jälle sammuke edasi mindud. Otse loomulikult käisin ka 2 korda sisse, sest katapultiinad käivad ju asja juurde ja lisaks kaunistavad mu paremat kätt 2 sinikat. (Mõtlen, mis moodi on võimalik, et poom pole kõveraks läinud?).

Ühest seigast pean veel rääkima - nimelt siis mina ja Stina, rahvuselt pisikesed, ei mahtunud merele ära, mis sest , et seal peale meie veel umbes 4 surfarit oli. Igal juhul suutsime me oma rahuvalvemissioonil purjed ristata, mille tagajärjel sain ma Stina taglasega mööda puusakumerust ja enda omaga mööda kukalt ja mattusin kahe purje alla. Oli valus ja on sinine, aga rohkem on naljakas. Ja nagu Stina ütles, siis ma olen talle ühe vopsu võlgu :)

Ja nagu ikka, suutsin ennast nii ära sõita, et asjade väljavedamiseks tellisin kraana. Nendel on ka vist Masu, sest keegi kohale ei tulnud ja peale pooletunnist ootamist olin sunnitud ise asjad välja lohistama ja kokku panema.

Aga taevas oli maa peale jõudnud!

Info:

Koht: Püünsi

Tuul: ca 8m/sek

Puri, laud: GPilot 5,0, SB Tufskin 122L

Aeg: 3 h

"Formula - absoluutne lemmik" 23.05.09

2009-05-25T11:34:00.000-07:00

Laupäeval algas Formula I etapp. Mõtlesin, mis ma mõtlesin, aga hirmsasti kiskus vaatama. Nii ma siis oma ujeduses ennast nähtamatu mantliga katsin ja salamisi Pirital profisurfarite sekka proovisin sulanduda. No ei läind õnneks, Orm tundis ära ja hõikas juba eemalt, tere Surfipiiga. Muuseas, me polnud temaga varem päriselus näind, ainult chattinud hulgaliselt. Aga temaga me koos muulile võistlust jälgima läksime. Mis ma selle võistluse kohta ütlen - ma olen Formulast täiesti lummatud - professionaalid kihutamas mööda vett korteri suuruste purjedega :). See on nii võimas ja tekitas külmavärinaid. No jahe oli ka veidike, aga need polnud need värinad. Ausalt öeldes jääb mulle arusaamatuks, mil viisil on üldse võimalik selliste kamadega sõita, aga see kõik on minusse sügava jälje jätnud ja ma tabasin ennast mõttelt, et ma tahaksin hirmsasti ise ka proovida... Noh, unistamine pole keelatud. Hetkel rassin ma oma 5m2 purjega nii, et anna kannatust, et mida siis veel rääkida suurematest.?
Minu imetlus kuulub nendele sõitjatele, kes laupäeval merel olid. Tõeline respect ja muuseas, väga mõnus oli pärast sõite kõikide juttu ja lobisemist kuulata. Õpetussõnu ja arutelu, kes kuidas , millal ja mida tegi. Ausõna, ma ei saanud kõigest aru! :)

Aga ma loodan, et leian Teie seast kellegi, kes viitsib mulle mõnikord Formulast pikemalt rääkida ja lisaks siis ka kama asjanduse lahti seletada, sest see on ikka täiesti ulme maailm :)
Pildi pealkiri" Mehed on merel" Photo by Orm

"Mõttevälgatused"

2009-05-19T02:58:00.000-07:00

Käisin siin erinevaid surfipoode rüüstamas ja selle käigus sattusin Extreme, kust omale eelmise suve alguses laua soetasin. Minu imestuseks oli seal alles minu laua miniatuursem variant(114l) ja hetkeks käis läbi pea, et mis oleks kui..... No õnneks on ta liig väikese litraazi vahega võrreldes minu praegusega ja kui juba uus laud soetada, siis veel väiksem. Nii suutsin säilitada kaine mõistuse ja mõned kümned Jakobid või Jaanid.
Vahepeal juhtus veel see, et mõtlesin omale uue purje osta, seoses sellega, et vanale pragu sisse tuli. Miskid imelikud mõtted ikka, ausõna! Ütleme nii, et ise asjadest mitte miskit aru saamata, on selle ostmine ikka üks krdi ulme. Ja kui müüjalt peab purjede kohta omadussõnu tangidega välja kiskuma, siis jääb see ostmata. Mul jäigi, sest tegelikult lappisin ma oma vana purje ära ja ostan kevadel tutika ja parim selle juures on, et ma selleks ajaks tean täpselt, mida mul vaja on...

"Kui puri on katki.."

2009-05-12T10:03:00.000-07:00

Nüüd ma siis tean, mida Te tunnete, kui tunnete....!
Vallandasin Püünsis paanika osakonna, sest minu viiesele Gaastra Pilotile tuli sisse pragu. Kurjam, kõige suuremasse aknasse. Ja ma olin täiesti endast väljas, sest kuulun ülemõtlejate klubisse ja mind pommitas miljon mõtet sellest, kuidas ma pean oma "lapse" nüüd maha kandma. Mis siis juhtus? Ei kukkunud purjest läbi ja isegi kui see oleks juhtunud, siis ma olen kärbeskaalus ja purjedele ohutu. Pean süüdistama vist tormi, mis oli 2m/ sek ja ilmselt täiesti sobimatu sellises ülisuuruses purjele. Aga igal juhul shokeeris see asjaolu mind selliselt, et ma ei andnud oma surfaritest sõpradele ennem asu, kui sain vastused, mida ja kuidas edasi teha. Stina vaeseke sai muidugi selle suurema hala ja nutu oma vetthülgava kalipso sisse. :)
Purjes on 5cm pikkune pragu, mida on käega katsudes tunda ja mis on praktiliselt silmale nähtamatu. Esmane pakkumine tehti, et pane sinna hall teip peale ja asi vaska. No ausõna, ma ei saa sõita merel mingi suvaline teibi tükk keset purje, olgu Ivan või Vaska, öäkk.. Ilmselt peate mind peenutsejaks ja võimalik, et mul puudub kunstimeel, aga üks sõber ütles selle kohta, et naiste värk, välimus on ka oluline :). No ma pean ennast naisterahvaks küll!
Aga mida siis ikkagi teha, kui puri on katki? Esmalt soovitan rahulikult vaadata, kui suur on vigastus ja seejärel mõelda, kas seda saab ise parandada või viia spetsialisti kätte. Parandamiseks on samuti erinevaid variante, kas siis see sama kunstiline hall san.teip, tugev läbipaistev teip, kleeps+ föönitamine??? või siis terve akna vahetus. Viimane nendest on kindlasti kõige kulukam. Hiiu surfiklubis on Tom, no võimalik, et neid on seal rohkem kui üks, aga ta mängib bändis ka lisaks surfile :). Ta on hea sõber ja peale minu mure ära kuulamist tulistas erinevaid ideid selliselt, et ma ei saanud enam mõhku ega tölpat aru. Õnneks tegi ta mulle kokkuvõtte, mida ma tegema peaksin. No mind iseloomustab teatav iseloomuomadus, et kuulan ära ja noogutan ja siis teen ikka seda, mida ise tahan. Seekord suutsin ikka tarkmees taskus talletada. Siiski läksin Surfhousi oma mentori Intsu juurde, kes mu sõjalised kaotused üle vaatas ja konstateeris, et siin pole ju mitte miskit, mille pärast pisaraid valada.
Nüüd ma siis lähen ehituspoest omale teipi sebima, igaks juhuks ostan terve rulli, et ei hakka meetriga võtma, mine tea, millal jälle vaja läheb, või milleks...
Kuna ma ei saa aru, mille tagajärjel mu puri katki läks, siis selleks, et seda edaspidi ei juhtuks ja ma ennast hoolimatus ringikäimises ja hoidmises süüdistada ei saaks, lubas Ints mulle kirjandi teemal - purjede hooldamine ja hoidmine. Jään nüüd siis seda ootama :), aga vahepeal õpin purje parandamise ära :).

"Tehtud! Hooaeg on alanud!" 10.05.09

2009-05-10T08:04:00.000-07:00

Hei hoo, hei hoo, tehtud tehtud tehtud, minu hooaeg on nüüd siis ka alanud! Lisaks olen uhke, et sain see aasta varem vette, kui eelmisel, suisa 13 päeva varem :).

Aga nüüd siis lühiülevaade selle aasta esimesest surfist -

Ründasime Stinaga Püünsit, meie lemmik kohta. Tuul oli kohale jõudes nii tugev, et puhanguti suisa 2m/sek-s :). Kuna kohale oli tuldud, siis ma keeldusin ilma vees käimata ära minemast. Seega panin oma viiese kokku ja korrutasin omale, et ka tuuletus olukorras peab suutma surfata... Mida me siis seal selle tormiga ära tegime? Venitasime kahekesi oma viieseid ja püüdsime laua peal püsti püsida ja purje hoida, kurjam, jube raske oli, talvega on jõud ja oskused täiesti maha jätnud. Kuna selgus, et meie lauad päikese abil ei liigu ja vajame siiski tuult, siis püüdsime laudade peal ninad taeva poole päikest põsele. Kokkuvõtvalt võib öelda, et tegu oli absoluutselt väga produktiivse päevaga- paarisajameetrine matk vees, ornitoloogimine, kalipso veekindluse testimine ja kamade näidis kokkupanemine. Lõpp hea kõik hea ja tõde - vesi on soe, oleks võinud juba ammu vees olla! Ühe jama osaliseks muidugi sain, puri on katki ja tahab remonti...

"Teine nahk"

2009-05-07T22:54:00.000-07:00

Juba aasta olen ma soovinud endale uut pikka kalipsot, aga kuna rahakotis ei olnud piisavalt suuri rahatähti, siis ei olnud kuidagi võimalik seda endale soetada. Krdi kallis lõbu on see surf maivõi! :) Nüüd siis, kui ma olen auhinnarahade võrra rikkam, saan oma soovi ellu viia. Jälle läheb kõik tuulde! Vahepõikena räägin loo sellest, kuidas ma 2 aastat tagasi alustades ja kama laenutades hakkasin söögipoes süüa ostes arvutama, mitu surfitundi ma selle eest saaksin, no nii mõnigi asi läks riiulisse tagasi ja tütar soovitas mul Paldiski mnt-le kolida, aga see selleks, teisest nahast pidin ju rääkima...
Ma olen kolmandat hooaega surfi maailmas, aga ikka tekitab probleeme õigete asjade leidmine. Mõtlen murega neile, kes omale oma elu esimest kalipsot lähevad soetama ja ei tea teemast isegi nii paljukest. Lubasin kellegile, et kirjutan veidi kalipsodest ja nende leidmisest. Teema on ääretult pikk ja saan panna kirja vaid seda, mida ise nende soetamisega tunda olen saanud.

Nagu ma ütlesin, ei tea ma suurt midagi, küll aga seda, et esmatähtis on jõuda selgusele ennem ostmist, milliste ilmadega plaanitakse vees käia, kui külmakartlik ollakse, kui tihedalt hobi harrastatakse ja kui palju on raha võimaliku eseme soetamiseks. Siin kohal peab muidugi ütlema, et peab paika ütlus, head asja odava raha eest väga ei saa. Seetõttu soovitan veidi ringi vaadata, käia erinevates poodides ja küsida nõu asjatundjatelt. Nende all peangi silmas just neid ja mitte müüjaid, kes üritavad sulle iga hinna eest asja maha parseldada. Kui raha on rohkem, siis on mõistlik soetada 2 erinevat, üks soojemaks ja teine külmemaks perioodiks.

Minul endal on nüüdseks 3 kalipsot - 1 suvine lühikese varrukaga Oxboy oma, pikk/poolkuiv Neilpryde ja pikk/poolkuiv Ion. Arvasin ennast olevat Neilpryde usku, aga selgus, et ka teised oskavad kalipsosid teha. Seega , tuleb minna kohale, käia erinevates kohtades, proovida erinevaid kalipsosid ja see järel müüja õnnelikuks teha. Mina tegin õnnelikuks nii müüja kui iseenda :) Muuseas, kui olete kasvult nr 34, siis võitegi otsima jääda.....

Pikemalt on erinevatest kalipsodest juttu surfiwikis.

"Eesti otsib surfistoorit" 02.05.09

2009-05-07T11:22:00.000-07:00

"Tulevane kuulus kirjanik nagu ma olen, mõtlesin ühel päeval, et kastan oma päevi näinud harilikupliiatsi tindi sisse ja kriban mõned surfilood surfistoori võistluse jaoks. Inspiratsiooni vihmasadu on kahjuks siiani taevasse jäänud.Aga öeldakse, et aeg annab arutust. Kuigi jah, mis aru mul siin ikka vaja on, mõttelendu pigem." - SELLISELT kirjutasin ma märtsi alguses, kui mul ei olnud suurt midagi öelda. Nüüd siis on ja kohe päris palju...

Keegi kuskil õnnistas mind vajalike mõttelendudega ja selle tulemusena nägi ilmavalgust 3 erinevat stoorit. Ja nüüd siis kõige tähtsama juurde! Surfilaadal hõigati välja jutuvõistluse võitjad, aga, et mitte väga pikalt pajatada, siis üks minu lugudest( Horoskoobi tõde) arvati väärt olevat huumori auhinda ja teine( Ühe algaja lugu) pälvis peavõidu tiitli. Auhindadeks EPL-i poolt 3000.- ja Extreme Spordi poolt 1000.- kinkekaart surfiga seotud asjade soetamiseks. Nagu Te arvata võite, olen ma ääretult õnnelik ja rahul. Aitäh komisjonile, kes minu lugusid auhinna väärilisteks pidasid!

Viimastel päevadel on mind nähtud erinevates surfipoodides tuuseldamas, aga sellest juba järgmises loos...

"Surfilaat ja hooaja avamine" 02.05.09

2009-05-07T05:17:00.001-07:00

Viktoriini küsimus - mille poolest oli Surfilaat sellel aastal Surfipiiga jaoks eriline?
Võimalikud vastuse variandid oleksid:
1. Surfipiiga tegeles korraldus poolega
2. Müüs maha kogu oma surfivarustuse
3. Ostis omale mahlapulga ja tolgendas lihtsalt tähtsat nägu tehes mööda turgu
.....ja õige vastus on???? Otse loomulikult viimane :).

Aga kui nüüd päris avameelselt rääkida, siis algas laat minu jaoks hommikul 10-st ja lõppes õhtul kl 18. Selle aja jooksul jõudsin ma olla staabis töökorraldaja, ajada oma soovidega endast välja Jürxi ja Tomi, suhelda erinevat tüüpi surfaritega, tutvuda uutega, jutelda vanade tuttavatega, pidada nõu oma kalendri tegemise üle, käia Selveris topsikute- koola ja sidruni järel, vaadata sõpradega üle laadal pakutu, tekitada nendega mõned ühised fotod, kaisutada erinevaid koeramarke, võtta vastu raha, panna kirja peolisi ja lihtsalt nautida päikesepaistet ja ilusat ilma...
Oli super mõnusalt tegus päev! Jäin ise rahule ja loodan, et ka minu tegemistega seal rahule jäädi.
Õhtune pidu oli selline tavaline BB-kas. Sinna marssisin EPL-i nimekirjaga juba kl 23 sisse, andsin selle pidulikult üle ja nautisin trügimist, tantsimist, ülerahvastatust kuni kella neljani varahommikul.
Ja muuseas ütlen Teile ka, millised elukad Eestis elavad - nt parimad neist - Peeter Kardaan ja Kaarel Kamapurustaja.... kes teab, see teab :)

Hooaeg on avatud!

http://picasaweb.google.com/Purjelaualiit/Surfilaat2009#5331192332163896642
http://sport.err.ee/index.php?0&popup=video&id=7809
http://www.weekend.ee/?gid=2672

" Usklikuks hakkasin"

2009-05-05T06:23:00.000-07:00

Aprilli võib nimetada piinarikkaks suure B-ga kuuks. B nagu bronhiit. 3 nädalat kõvat kopsude välja köhimist ja tatisena teki all lömitamist, aga sellest ma olen juba rääkinud....

Milles siis point või mida mul üldse on uut öelda?

Tegelikult on olnud minu jaoks väga huvitav aeg, sest passimine andis võimaluse tegeleda mõttetööga, ei talgutanud. Ja selle tagajärjel pöördusin absoluutselt tulihingelisena EPL-i usku. Mitte, et ma seda varem ei oleks olnud, aga nüüd lõi kohe eriti kõvasti välja. Et usuga kaasnes minu vaimne valgustamine, siis saatsin JMO-le kirja, kus palusin ennast vabatahtlikuna EPL-i vankri ette rakendada. Õnneks arvati mind piisavalt tugev olevat vankri vedamiseks ja nii sain kutse minna appi Surfilaadale. Minu väikesemõõdulises südames oli suur rõõm!

No mulle meeldib asjandada ja korraldada ja olla tegevuses ja kuna see oli otseselt surfiga seotud, siis mida sa hing veel ihaldad?

Kui Te nüüd lootsite lugeda, et ma läksin mehele või tegin muid tükke, siis peate pettuma, aga ma ise olen ülimalt rahul ja õnnelik, et saan anda oma panuse surfamisse ka muul kujul, kui seda on lihtsalt minu enda lõbuks surf....

Eriline surfi fännifriik olen :)...

"Kaua veel.."

2009-04-26T01:46:00.000-07:00

Oeh... ma tahaksin siin juba maha karjuda, et mul on ka hooaeg avatud, aga kuidagi ei tule seda vajalikku lauset üle huulte ja kus ta saabki tulla, kui 3 nädalat bronhiidihaigena voodis tablettidega kõhtu täitsin... Kurjam, nii kadedaks teeb teiste blogide lugemine, no nende, kes kõik säravad, sest hooaeg on avatud.

Tegelikult on see täiesti talumatu olukord...

Siiski on see surfist vaba aeg andnud mulle aega tegeleda eesmärkide seadmisega selleks hooajaks.

Mida ma siis endalt ootan - väiksematest alustades, siis esmalt oleks tore, kui minu sugune kohutav külmavares saaks sellel aastal vette varem, kui eelmisel aastal. Siis loomulikult tahan lihvida oma trapetsis sõitu, et ma ei peaks käte abil glissama, sest see on päris väsitav ja võtab veerand mõnust. Ja lisaks on aeg suuta surfata mõlemad jalad aasades..

Kõige olulisemaks pean muidugi veestardi selgeks saamist! No edu mulle, kes ma ei taha vabatahtlikult vees viibida :)!

Kui rääkida nakkushaiguse levitamisest, siis loodan see hooaeg õpetada surfama vähemalt 3 sõpra...

Ma tahan vette, ma tahan vette, õigem küll siis lauaga vee peale :).....

"Kes on õige surfar?"

2009-04-14T04:17:00.000-07:00

Nagu välk selgest taevast leidsin ennast ühel hetkel arutlemas küsimuse üle – kes on õige surfar?

Tegelikult on see ilmselt sama totter küsimus, kui küsida, miks kuu on kord kuus ümmargune või miks tuul puhub või miks fooris on 3 värvi ja mitte viis? Miks ma siis sellest mõtlen? Võimalik, et mul on igav ja pole midagi muud tarka teha või on surfihooaja ootamine mind jaburaks muutnud või siis selleks, et teha kindlaks oma eksistentsi olemus ja saada aru, mis hetkest ma nende hulka kuulun.

Kaks aastat tagasi olin elevil ja innustunud, sest olin suutnud püsida surfilaual järjest 15 minutit, hakkasin tundma rõõmu tuulistest päevadest ja nautima võimalust olla merel. Kas need on piisavad argumendid ja kas need tegid minust mu enese teadmata õige surfari?... Mõtteid edasi mõlgutades meenutan kuuldusi, et „kilekotimeestest“ teeb õige surfari see, mitu korda keegi on ennast võimalikult kõrge kuuse otsast leidnud või betoonkai küljest oma katkiseid luid kokku korjanud või lennanud kompassita teadmata suunas minema, aga kuidas on lood purjelauduritega? Kas purjelauaga peaks samuti ennast kuuse otsast leidma või piisab sellest, kui tead, mil viisil kama sõiduvalmis seada? Või saadakse õigeks surfariks siis, kui oled võimeline sõitma jalad aasades ja keha trapetsiga poomi küljes kõlkumas või siis, kui teed oma elu esimese glissi, mis võtab jalad nõrgaks, tunne meenutamas orgasmi , samas arusaamata, mis üldse juhtus? Või kui paned sellise katapuldi, mille järel oleks raskekaallase korral purjes härjasuurune auk ja asjad kasutuskõlbmatud ise uppumissurmast pääsenud? Või kas peaks teadma peast kõiki termineid, alustades paudist ja lõpetades one handed flaka või bakstaagiga… Ja kas naine saab üldse olla õige surfar või peetakse selleks ainult mehi, kellel võimalikult miniatuurne purjelaud või korteri suurune puri sõitmiseks? Või neid, kellel on kuuri täis erinevat surfikama, kellel autod rannas kama all lookas, kuid kelle jaoks pole kunagi õiget tuult? Või oled sa õige surfar juhul, kui osaled eesrindlikult võistlustel, sind tuntakse ja teatakse? Või piisab sellest, kui tuule korral unustad sõbrad, pere ja kohustused ja leiad ennast ikka ja jälle merelt, olenemata terminite teadmistest, oma oskustest, kama suurusest, teadmisega, et surf on hingepalsam ja ei ole millegagi võrreldav? No Nii ma neid mõtteid siin mõlgutan… Pere ja sõbrad varakult ettevalmistatud teadmisega, et varsti olen ma“ mitte saadaval“. Sest algamas on järjekordne pikk teekond õigeks surfariks saamisel.
Aga saa nüüd siis aru, kust algab õige surfar või mis teeb surfarist selle õige… Kes ütleks?

Kurjam, ma tahan vette juba!

"Kui mitte midagi pole öelda"

2009-03-10T05:24:00.000-07:00

Tulevane kuulus kirjanik nagu ma olen, mõtlesin ühel päeval, et kastan oma päevi näinud harilikupliiatsi tindi sisse ja kriban mõned surfilood surfistoori võistluse jaoks. Inspiratsiooni vihmasadu on kahjuks siiani taevasse jäänud.
Aga öeldakse, et aeg annab arutust. Kuigi jah, mis aru mul siin ikka vaja on, mõttelendu pigem.
Sellega muidugi võib ka probleem tekkida, sest kui mõttelend liiga kõrgelt lendab, siis ei saa kätte, samas võib ka madallend probleemiks osutuda, mine tea, kus maandub või millisena? Aga õde ütles mulle ükskord, et ma olen kaval nigu rebane, aga et rebane on suur loom, siis olen nigu orav. No ma olen nimelt väike. Aga kas orav on sama kaval, kui rebane või võib ka rebase kaval olemise üle mõtteid mõlgutada? Ja rebase kavalus ju seisneb kanade püüdmises, et seega siis ei ole see kavalus minu jaoks, ma ei taha ju kanu püüda, vaid kirjutada. Et jääb siis ikka nigu orav...
Pähkleid ma muidugi ei krõbista, no ei meeldi, aga kus see kirjas on, et oraval pähklitega suhe on?
Seega siis, kuhu ma nüüd jõudsingi?...aa, et surfistoorivõistlusel osalemine.. eks ma teen selle tüki ka ära... aega õnneks on veel :).

"Horoskoobi tõde ehk 2008 a. hooaja kokkuvõte"

2009-02-22T05:13:00.000-08:00

Tuule jumala 2008 a. horoskoop -

Algamas on Roti aasta. Et samale ajale jääb ka Kuu loomine, siis teatavasti hakkab kõik eluterve jõudsamini kasvama. SURFIPIIGA tähtkujule toob algava aasta surfihooaeg mai lõpus kaasa surfikama laenutamise ja esimesed sõidud Harku järvel. Kuna Rott sümboliseerib üldist arukust, siis võid olla kindel, et kõik edasine sõltub juba sinust endast.

Õnnestunumad ostud ootavad sind juuni alguses, kui oskad piisavalt palju infot koguda ja selle põhjal valikuid teha. Liigne info üleküllus viib küll mõneks ajaks rajalt kõrvale, kuid suve alguseks oled ennast piisavalt kogunud, et mõista, mida tegelikult vajad. Õigete otsuste tegemisele aitavad kaasa õpetaja Tarmo Käosaar, Indrek Surfhousist ja Janar Extremest. Et ka finantstaevas säravad sellel aastal eredad tähed, siis oled valmis tegema suuremaid väljaminekuid, kui algselt plaanisid. Seega omandad endale isikliku surfilaua, purjed ja kõik muu vajaliku.

Isiklikus elus ihkad ülekõige teadmist, mida või keda tõeliseks õnneks vajad. Kerge see ei ole ja kindla sadama leidmine nõuab hoogsat tegutsemist. Traditsioonide armastajana leiad ennast koos oma sõpradega uue armsama ristsetelt Kakumäe rannast, ristivanemaks Indrek Ahun. Mida vähem pelgad uusi tutvusi, seda värvikamaks ja elamusterikkamaks kujuneb ka surfihooaeg. Seetõttu oled aktiivne surfichati kasutaja, mille kaudu leiad uusi kontakte ja saad tundma neoonpükstes Virgot, kes on valmis jagama sinuga oma kõiki oskusi ja kogemusi. Leiad ka oma sadama Püünsi näol, kuhu sinu juhtivplaneet Tuul, sind igal vabal hetkel viib.

Iga päevaga, mil päike kõrgemalt käib, harjud oma uue kaaslasega ja armumisest saab armastus ja ühtekuuluvustunne. Veenusega heas kooskõlas olev Marss tagab aina võluvama suhtlemisoskuse ja nii veedad suvel palju aega suurtes seltskondades, surfilaagrites. Palju oskusi omandad Papa õpetussõnadest.

Purjelauast kallimaga üksteist tundma õppides läbite etapid jalaaasade maha ja peale kruvimisega. Leiate, et abiuim on edaspidi vaid kodukaunistus ja sinu garderoobi hakkavad kuuluma moekas trapets ja trapetsiotsad.

Jupiteri ja Merkuuri tugeval toetusel tunnetad suve keskel aina suuremat tegutsemisvajadust, julged haarata oksi, milleni end seni pole uskunud küündivat ja nii jõuad surfi põhitõdedeni, mis on glisseerimine ja milline näeb välja üks tõeline katapult. Julgete manöövrite, mõlemad jalad aasas või trapetsis glisseerimine tagajärjel leiad ennast tihtipeale vett neelamas ja pole harvad juhud, kui oled saanud korralikult merejumal Neptuni käest nahutada. Siiski varjutab rõõm tehtu üle nii väsimuse kui valu.

Septembris võib tulla ootamatuid takistusi töövahendite tõsiste tehniliste rikete pärast, mis tähendab, et Tuule jumal on kas vähe või liiga armuline. Küll aga võid selle juures enda üle uhke olla, et oled vees ka tuulega puhanguti 22m/sek. Selle kõige juures on sinu mõtted paratamatult suunatud tulevikule ja nendid, et sinu 4 ja 5m2-ne kaaslane ei rahulda sinu kõiki vajadusi. Kahjuks ei ole hetkel uute ostuotsuste tegemiseks sobiv aeg.
Sügisest jõuludeni tekib rohkem võimalusi oma suva järgi valida, millega tegeled ja nii oled aktiivne ja entusiastlik oma tehtut ja saavutusi üles märkima. Need ei jää tähelepanuta ja nii satud omalegi üllatuseks avalikkuse tähelepanu alla.
Detsembris ümbritsed ennast sooja kuldkollasega ja naudid igati meeldivat surfihooaja lõppu.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et aasta 2008 on sinu jaoks väga arendav ja kuna oled edasipüüdlik, siis õpid ise ja õpetad teisi. Oled oma kallimaga vee peal kokku 31- l korral, mis teeb 68 tundi. Naudid uute oskuste omandamist ja jääd ootama oma järgmist aastat!
Kas saaks aastale veel ilusamat lõppakordi nõuda......

Minu esimene kord isiklike asjadega, juuni 09/ Minu esimene gliss, juuli 09(photo by Indrek Ahun)

"Kord väike, kord suur" 08.02.09

2009-02-11T03:31:00.000-08:00

..ootan tuult, olen surfar, kes eksinud teelt, vale suund.... või ala midagi taolist. Igal juhul oli taas kord põhjust nimetada olukorda"lollimajaks".
Pidin täna Harkule minema koos kamraadidega, lisaks siis tütreke kah, et õpetan jääl toimetamisi. Viskasin lõuna ajal asjad autosse ja läksin igaks juhuks olukorraga tutvuma.
Toimekad olid kohal juba ja rigasid purjesid. Autost väljudes selgus, et kõndimine lume peal tähendab üht sammu edasi ja kaht tagasi, no tuule jumal oli nii armuline, ja lisaks vajasin telliseid taskusse. Tekkis küsimus, et kas see neljane on täna ikka asjakohane? No oli küll, aga 100 kg-le meestele...
Ei hakanud oma kärbeskaalus eluga riskima ja mõtlesin, kust väiksemat purje saada. Kõne surfivend Intsule ei rõõmustanud, sest selgus, et ega sellest neljasest väiksemaid laenutatagi.
No jah, mis seal siis ikka, aga jubedalt närvi ajas...
...nüüd siis mõtlengi siin, et kas soetada omale miski 3m2 puri tormide jaoks, või käia veelgi tihedamalt jõudu tegemas või siis hakata sööma ja võtta kaalus juurde või õppida üks normaalne lisahooaeg surfi ja areneda piisavalt, et neljane asja ära ajaks.... järjekordne dilemma....
Aga Intsule ja Laurile õnnesoovid segaseks olemise puhul!Kiiruserekordid ruulivad :)!

"Ka winterwindsurf ruulib" 31.01.09

2009-01-31T08:59:00.000-08:00

Mingi aeg tagasi tekkis talumatu igatsus surfi järele. Vaatan oma asju nurgas ja ootan, et nädalad kiiremini kevade poole liiguksid. Valus on see ootamine!

Paar nädalat tagasi helistas Ints, no see minu teiste lugude kangelane ja surfivend. Küsis, et kas olen mõelnud minna jää ja lume peale proovima. No mõtteid on liikunud, aga kust ma selle aluse saan, mille peal seda proovida? Kus häda suur, seal abistajaid ikka leiab! Nii pakkus Ints välja, et laenab mulle oma kelgu, sest taglas on mul endal olemas. Sellega seoses olid mul muidugi väikesed kahtlused, sest ma kohe kuidagi ei oleks tahtnud, et mu kulla hinnaga mast vastu jääd tükkideks kukub :). Hea fantaasia mul!

Igal juhul sai sõbranna Margit ka teadlikuks talisurfist ja nii me siis täna oma sammud Harkule seadsime.

Ma ei hakka ütlemagi, et me oleme kõvasti roostes, sest pole võimalik, et purje pannakse üle 30 minuti kokku ja siis selgub, et krt mastijalg on vale pikkusega ja kogu pusserdamine hakkab otsast peale. Aga kange olen, ei läinud abi ka paluma, sest au pihta käib, ma muidugi ei tea, kas mul see üldse olemas on, aga ise me selle kokku saime. Tarisime siis kelgu ka jääle ja purje püsti hoides tundus, et läheme sellega kohe lendu. Jälle kord siis mööda panek suuruse osas. Aga kuna olime esimest korda ja asjast, kui sellisest puudus igasugune arusaam, siis võtsime nõuks panna kokku minu väiksem, 4m2 puri. Raiskasime aega mis me raiskasime, aga valmis me omadega saime.

Meie õnneks olid mõned tuntud surfarid :) tulnud olusid uurima ja, et me seal nagu veidi segaduses ringi vahtisime, siis olid nad valmis meid kenasti nõu ja jõuga abistama. Aitäh!

Esimene "triip" lõppes väikese kukkumisega, kuid see ei vähendanud soovi edasi proovida.

Ja nii me seal Margitiga koos 3,5 tundi seilasime. Sain tõelise kaifi osaliseks ja lisaks teadmise, et kui ma jääl julgen kiirust arendada, siis ei tohiks see vees enam kartust tekitada.

Minu meelest võib nüüd kevad oma teosammul tulla, sest ka jääl ja lumel surfamine suudab ootamise valu leevendada!

Muideks, peale seda triibutamist tundus kolmandal korrusel asuv korter kui kuu peal olevat ja supilusikas tõstes tonni raskune.

Aga hing on erakordselt rahul! Tänud sulle, kes sa leiutasid purje ja erinevad alused, millega surfata!

Krista Margit

Kui nüüd mõni kelgumeister satub lugema, siis me oleme huvilised omandamaks endale isiklikke kelke :)!

"Kollased päikesed" ehk 2008 aasta surfihooaja lõpetamine 06.12.08

2008-12-09T23:50:00.000-08:00

Ma armastan seda surfiseltskonda ja kõike, mis sellega kaasas käib.
Peab ütlema, et peale selle, et korraldajad surfata oskavad, oskavad nad ka väga häid pidusid organiseerida. Seekordne kollaste pidu Maratis oli järjekordseks heaks näiteks.
Kui on pidu, siis tuleb sellest võtta kõik võimalik.
Kollane kleit selga, sõbrad kaasa ja pidu võib alata. Eelmisel aastal ei teadnud ma eriti kedagi. Nüüd tunnen paljusid ja nägupidi olen ilmselt enamusi mere ääres kohanud...
Aga pidu, kui selline...Nagu ikka, voolas ohtralt rummi koolaga, mina ise olin küll tequila usku, õnnesoovid ja autasustamine meie parimatele ja otseloomulikult tants varavalgeni...
Õnneks olid lavalauad tugevast materjalist ja kandsid tantsijaid peo lõpuni :)...
..lahe, kui inimesed oskavad elust rõõmu tunda...
...mu enda käsi tuletab siiani meelde, kui tore ja ülevoolav võib olla üks üritus ja sõpradega kohtumine, lausa selliselt, et see jalust rabab ja poolenisti põrandal või krohvitud seinapinnal lõpeb...
...koju laekusin alles järgmisel päeval kl 14, pikk pidu oli....
http://www.purjelaualiit.ee/galerii/EPL-hooajalopetamine-2008Marat/
http://picasaweb.google.com/marko.nyyd/Surf2008THEEND#
http://www.surfoto.eu/index.php?album=surf%2Fsurfihooaja-lopupidu-6-12-2008
SUUR TÄNU KORRALDAJATELE ja hoidke lipp või sidrunid sama kõrgel ka edaspidi!!!

Photos by Marko Nüüd ja Indrek Ahun

"Punased" - surfihooaja lõpetamine Laulasmaal, dets.2007

2008-12-08T01:15:00.001-08:00

Pidu oli nii hea, et suutsin selle oma blogisse varem jätta kirja panemata. Aga mis saaks olla parem, kui nüüd aasta hiljem seda teha, kui juba on ka teine hooaja lõpupidu peetud.

Peo dresscode'ks oli punane, üks mu lemmik värvidest. Ette valmistama sai hakatud juba varakult. Kaine rooli leidsin oma sõbranna Kädy näol ja pidu võis alata. Pean mainima, et see oli üks mega pidu, mille krooniks oli selle õhtu parima punase tiitel...rumm voolas ojadena, lõppematu tants basseinis ja pool 5 hommikul Hardcore'i ütlus, et kle, lõpetama peab hakkama...No iga roju oma koju...Öeldud, tehtud!
EPL oma toimetustega ruulib!

"Lugusid loomadest" ehk kuidas ma sain naerukrambid ja otsustasin pool tõde kirja panna...

2008-12-06T03:42:00.000-08:00

Üks päev sain jutuotsale ühe surfisõbraga, no ma teda Punamütsikeseks kutsun. Selline ääretult sõbralik ja lahe kuju ja huumorit jätkub ka igaks hetkeks. Andis teine mulle jälitamiseks oma surfiblogi. Keelas teha talle seda, mida Hardcore mulle tegi :). No ega ma siis selline julmur ka pole, ikka tagasihoidlik õrn naisterahvas...aga, et siis täna õhtul näe istusin ja panin selle jälitusseadme tööle ja otsustasin oma silmaga tema blogi üle vaadata...Anna andeks sõber, aga pidin siia omale panema ühe lõigu su tekstist, sest pidin naeru pärast toolilt maha kukkuma....Las teised saavad samuti aimu, millest ma räägin :).......ja siit ta tuleb, ühe surfiblogi omaniku absoluutselt tõsine , nalja mittemõistev lugu...

Päev jätkus tiksumismeeleoludes. millegipärast oli täna ka tiksumine väga meeliülendav ja rahuldustpakkuv aktiviteet. mingist hetkest hakkasime vabametsa ja siimuga kõikvõimalikke kõrgelennulisi freestyle'i trikke tegema. peaesinejaks oli küll heli-tack, aga vabamets proovis ka näiteks no-handed flakat. teadmata ise, mis flaka üldse on. põhimõtteliselt karjus ta, et vaadake ma teen no-handed flaka ja siis lasi lihtsalt poomist lahti ja kukkus küünarnukkipidi vette. samal ajal mõned meetrid eemal tegi siim asju, millele keegi nime anda ei osanud. üks hetk sõitsin teistest eemale ja kui otsa ringi keerasin, sõitsid mõlemad laual põlvili. see oli kuidagi nii ootamatult naljakas, et pidin peaaegu mere põhja kukkuma. vastu päikest vaadates nigu ahvid poomi küljes ripakil. monkey-business! kokku sai tiksutud poolteist tundi, mis näitab ilmekalt, et poistel tahtmisest puudu ei tulnud.

No nalja ei old siin küll grammi eest ka mitte! :)

"Avalikustatud...." 21.11.08

2008-12-06T03:38:00.000-08:00

Imelikke märkusi hakkas täna saabuma. Selliseid, millest ei oleks tohtinud peale minu lähisõprade keegi miskit teada... eiei, ma ei räägi siin rase olemisest või abiellumisest. Avatud oli ikka surfivihjetelefon(Kas selline asi on olemas vä?). Peale ühe surfari piinamist eri võtetega, no ma käsi ei kasutanud, ainult suud, avaldas ta mulle ühe surfikuninga blogi, kuhu oli siis omakorda pandud viide minu blogile. http://www.teammahe.ee/index.php?categoryid=19&p2_articleid=574. Aga mis seal ikka, suured tänud sulle Hardcore! :)! Ja ära sa mulle enam merel ütle, et ma kuulus olen! :)

" Ei saa mitte vaiki olla..." 07.11.08

2008-12-06T03:33:00.000-08:00

Tegelikult on see lugu sellest, kuidas ma keset väga pingelist ja kiiret töö aega äkki avastasin oma peas mõtte, et Eestis ei ole veel mitte ainsamat registreeritud windsurfi naiste tiimi. Juba käis lennukas mõte oma kodulehest, blogidest, tiimi särkidest ja logost, aga peale minu ei olnud tiimis ühtegi liiget. Poole tunniga õnnestus saada 2 lisa liiget ja loodan leida veel ühe. Meid ei pea olema palju, aga piisavalt, et oleks tiim. Seega, et meid on juba 3, siis tasub asju edasi ajada. Kui surfata ei saa, siis õnneks on olemas võimalus sellest mõelda ja kevadeks on meil oma tiim liikmetega ja kõik muu, et vallutada uus hooaeg :)... Jumal, millised mõtted....

"Absoluutne rahuldus" 06.10.08

2008-12-06T03:29:00.000-08:00

Esmaspäeviti on mul tantsutrenn. Võite pakkuda, kas ma käisin seal või mitte? Lihtsutamaks pakkumiste tegemisi, ütlen, et väljas oli päike ja meeli erutav tuul. Terve päeva! Võtan päeva kokku järgmiste sõnadega - 40 minutit Püünsisse, 25 minutit kama kokku panemisele ja siis 25 minutit glissamist täiel kiirusel. Väike tagasihoidlik katapult käis samuti asja juurde :). Need 25 minutit tähendavad absoluutset rahuldust ja on väärt igat sekundit, mis kulusid vette jõudmiseks. Küsite, miks nii vähe aega, no kuu ja kaldal olevad põlevad tänavalaternad kuulutasid öö saabumist. On 6-s oktoober ja mina käin vees! Edu mulle! Kalipsol on väike auk ja eile sain tunda, kui külm tegelikult vesi on, aga see ei heiduta...Seega kavatsen ma sellel hooajal veel vette minna, aga ennem pean oma kalipso ära remontima. Muuseas, koju sõites tulid mul pisarad silma ja hing läks haledaks, sest mõtlesin sellest, kui palju mu surfiasjad mulle tähendavad. Noh naerge aga, aga nii see on...
Info: Koht: Püünsi
Tuul: ca 8-10m/sek
Puri: Gaastra Manic 4,0
Laud: minu enda Philomena
Aeg: 25 minutit

28.09.08

2008-12-06T03:26:00.000-08:00

Olin 3 nädalat seda oodanud. Nüüd oli tuul kohal ja mina nii samuti.
Info:
Koht: Püünsi
Aeg: 2 h

"Kõva surfar olen..." 12.09.08

2008-12-06T03:17:00.001-08:00

Temperatuur on alla 10 kraadi. Õues on külmaks läinud. Aga väljas puhub tuul....Sain paar päeva tagasi oma surfivennalt Intsult oma unistuste pildi - mina glissamas. Vaatan seda ja tean, et tahan veel sellel hooajal vette minna. Sõidan peale tööd koju ja otsustan minna surfama. Sõidan oma meelispaika-Püünsisse. Seal ei ole tänase tuulesuunaga kedagi, aga Rohuneemes? Sinna ma suundungi, ise teadmata, kus see täpselt asub...leian selle üles, sest keegi surfar sõidab minu sabas, seega olen õigel teel... Kohale jõudes näen Kristit asju kokku panemas, et vette minna...Lähen tutvun olukorraga ja kõnnin mere äärde. Avanev pilt on väga hirmutav, merel on väga suur laine, mis tuleb rullides kaldale. Täna ei ole minu päev! Saan anda oma panuse oma kinnaste ja kapuutsiga vesti laenutamise näol. Vaatan, kuidas kõvad tegijad vees võitlust peavad ja mõtlen, et oli õige otsus vette mitte minna. Vajalik on veestardi oskus, mida minul veel pole. Selline päev oli ja natuke kurb olen, et ei leidnud endas julgust minna...

"Tünni lugu! 03.09.08

2008-12-06T03:14:00.001-08:00

Tänane on möödunud natuke närviliselt. Tuuleprognoos on palju lubav ja pilku õue suunates on näha, et puud on kahtlaselt lookas. Jälle kord käib päevane kirjavahetus Margitiga, sest teda vaja ka kaasa agiteerida. Ootan tööpäeva lõppu, sest hing ihkab merele. Veidi enne viite helistab Margit ja teatab, et ta tegi avarii ja ei liitu täna minuga. No mis seal ikka, Püünsis on alati keegi... Seega otsustan siiski kohale minna, sest hirmus sõidutuhin on peal. Püünsis on tihe liiklus vee peal. Autost välja astudes puhub tugev tuul, otsustan 4m2- se purje kasuks. 0,5 tundi hiljem vette minnes tõden, et tuult ei ole piisavalt, et väikese purjega sõitu nautida. Olen vihane nii enda vale otsuse kui tuule peale...Ootan, et ehk siiski tuul tõuseb... Ootamiseks see jääbki... Kurvaks tegi...

31.08.08

2008-12-06T03:12:00.000-08:00

Eile helistas Margit ja sai temaga pikalt lobatud sellest, et peame ikka endiselt käima ka väiksema tuulega. On vaja harjutada pöördeid, trapetsis sõitu ja kõike muud. Täna on mul palavik nii 37,5, aga kas ma siis hoolin sellest? Muidugi mitte ja sai ju lubatud, et läheme. Tuule info näitab 7,6m/sek, seega asjad kokku ja suund Püünsi poole. Võtan seekord vaid 5m2-se purje kaasa. Kohale jõudes on merel vaid 1 surfar. See annab indu asjade kokkupanekuks. Ootan Margiti ära ja merele me läheme. Väljas on 11 kraadi sooja ja mere vesi ilmselt kuskil 14. Panen juba pika varrukaga lükra särgi ja kapuutsiga neopreenvesti kalipso alla, ehk siis ei külmeta nii väga. Kalipso panen kodus selga. Merel on mõnus. Surfareid on vähe ja ruumi sõitmiseks piisavalt. Laud läheb kergelt glissi ja nii ma seal edasi tagasi kihutan. Eks iga kihutamise juurde käib ka üks korralik suplus. Nii tuleb seekordki tõsine katapult. Sõidan täna trapetsis ja proovin jalga saada tagumisse aasa. See lõpeb laua üle kontrolli kaotusega. Kuna ma väga vette kukkuda ei taha, siis naudin nii sama edasi tagasi sõitmist. Küll tuleb aeg, kus ma mõlemad jalad aasades sõidan. Aeg läks ruttu. Välja minnes avastasime, et oleme olnud vees kokku 3 tundi. Sellest piisab selleks korraks... Info: Koht: Püünsi Tuul: ca 5-6m/sek Puri: Gaastra Pilot 5,0 Laud: Starboard Combat Tufskin 122L Aeg: 3 h

"Demonstratsioon esinemine" 28.08.08

2008-12-06T02:56:00.000-08:00

Püünsis olen, pole vist vajadust seda enam öeldagi, sest mujale ma pole suve jooksul saanud.
Mida siis tänasest? Võsaslalli võistlused olid. Mina ei osalenud võistlusel, aga sain osa tuulemõnudest, ei oodanud kaldal sobivat briisi :).
Tuul oli mõnus 10-15m/sek ja oma neljasega andis kangutada. Aga ma olen tubli, sest ma ei karda enam sellise tuulega vees olla. Ja eks iga päeva ja korraga kaasnevad uued oskused ja jõud.
Tuule suund ei olnud just kõige parem, sõita sai paralleelselt kaldaga ja lisaks sellele oli külglainetus päris suur. Paremale liikudes oli suht norm, aga vasakule triipu tehes tahtis kogu aeg käest ära minna ja gliss oli raskem tulema. Ikka endiselt käte abil sõidan, no ei usalda seda va trapetsis olemist nii palju.

Aga, et siis miks demonstratsioon esinemine? Jooksin vees Hardcore'ga kokku. No mitte otseses tähenduses, aga kokku me seal sattusime. Narris teine mind seal surfichatis tekitatud lainete pärast ja ütles siis, et no näita, et mida sa siis oskad jne. No eks ma pidin näitama, polnud pääsu. Ültesin küll, et ega ma palju oska veel... Muideks, ma ei olnud sellel õhtul veel kordagi vette lennanud. Võite ise arvata, mis juhtus, kui ma talle näitama hakkasin...No sain lauale ja paar meetrit eemal olin ma totaalse katapuldi omanik. Naerma ajas ja Hardcore karjus eemalt, et no uuesti uuesti. Eks ma siis sain uuesti lauale ja tuli üks korralik glisseerimine... Ise olin rahul, tema kommentaare ei kuulnud, need kadusid tuulde... Igal juhul sain aru, et kui hakata kellegile midagi näitama, siis lõpeb see sellega, mida sa kindlasti ei taha, et juhtuks.

Muuseas, ilmataat õnnistas meid korraliku raherajuga. Vastik oli, aga ka naljakas, sest vaja oli ise asjade peale heita, et need lendu ei läheks. Peale raju raugemist sai edasi sõita. No on ilm selline kummaline keset suve.

Info:

Koht: Püünsi

Tuul: 10-15m/sek

Aeg: 1,5 h

Puri: GM 4,0

Laud: 122l SBKT